Riigipööre 21.juunil 1940 oli Nõukogude okupatsioonivägede relvastatud surveavaldus maksva riigikorra vastu, kusjuures kasutati käputäit palgalisi agente, allkihti ja Petserimaalt Tallinna toodud venelasi, et lavastada „rahva tahet”.

21.juuni 1940.a. sündmuste keerisesse tõmmati ka Eesti sõjavägi, kellele mässajad lähenesid ettekäändel, et rahvas nõuab neilt relvade mahapanemist. Kõige raskemaid katsumusi tuli läbi teha Tallinna garnisoni väeosadel. Esimeseks väeosaks, kel tuli Punaarmee poolt toetatud mässajatele vastu astuda, osutus Õhukaitse grupp. Õhukaitse grupi südamik – staap ja üks patarei – asus Miinisadamas, Keskvangla otseses naabruses. Sisekaitse kava kohaselt pidi Õhukaitse grupp mässu korral Tallinnas kaitsma oma alatist asukohta ja ka läheduses olevat Keskvanglat.

Kui meeleavaldajad 21.juuni lõuna paiku Kadriorust Vene soomusautode saatel vangla ette jõudsid ja vangide vabastamiseks nõudmise esitasid, asus Õhukaitse grupp lahinguolukorda. Kasarmu akendele seati üles kuulipildujad, väravatele postid ja õppeplatsile vastu Keskvanglat valverühm ahelikku. Vangla piiramist toetavad Punaarmee osad asetasid seda märgates oma kuulipildujad Õhukaitse grupi vastas olevaile planguvirnadele ja suunasid nende torud omakorda kasarmu akendele. Nõnda vahiti teineteisele mõni aeg otsa. Tegevusse astumise käsku Õhukaitse grupile aga ei tulnud, sest kohtuministri korraldusega oli vangide vabastamiseks nõusolek antud.

Pärast poliitilisteks vangideks nimetatud riigireetjate ja salakuulajate vabastamist suundus terve meeleavaldajate mass Õhukaitse grupi vastu. Vahepeal olid Punaarmee jalaväe osad kogu grupi staabi ja kasarmute rajooni ümber piiranud.

Meeleavaldajate juhid koos vene politrukkidega tulid kasarmu piirkonda ja nõudsid selgust, milleks relvastatud sõdurid on välja pandud. Meeleavaldajate juhid nõudsid, et eesti sõdurid relvad maha paneksid, sest nemadki olevat relvadeta. Relvade mahapanemist põhjendati väitega, et eesti rahvaś nõuab seda.

Äärmiste ähvarduste mõjul nõustuti lõpuks relvade mahapanekuga tingimusel, et Punaarmee juhid võtavad vastutuse endile ja meeleavaldajaid hoitakse kindlas korras. Seda lubati muidugi suure suuga. Õigupoolest oli küsimus juba varem meie poolt otsustatud, sest ülemjuhataja telefonogrammiga oli väeosadele asjatu verevalamise vältimiseks korraldus tehtud Punaarmee nõudmisel relvad neile vastupanuta käest ära anda.

Valvepostid võeti maha, relvad viidi ruumidesse ning ohvitserid ja meeskond käsutati õppeplatsile – relvade juurest eemale. Eestlaste poolel oldi arvamisel, et Punaarmee võtab nüüd korrapidamise üle. Vaevalt aga olid sõdurid kasarmust lahkunud, kui väravate taga asuvad meeleavaldajad kasarmusse tungisid ja püssid ja laskemoona haarasid. Varsti hakkasid nad relvi jaotama ka väravate taga seisjatele. Politrukid selleks takistusi ei teinud, vaid isegi aitasid püsse jagada.

Kümmekond ohvitseri oli veel varustatud püstolitega, aga neidki sunniti relvi ära andma ähvardusega, et kui kellegi juures relv leitakse, siis mees lastakse kohe maha.

Pärast relvastumist tungisid kõik mässajad kasarmutesse ja angaari. Angaaris olevad autod käivitati, mässajad hüppasid sisse ja lubasid sõita Toompeale Vabariigi Valitsust kukutama. Õhukaitse grupi isiklikku koosseisu jäi valvama salk mässajaid ja kaks tanki.

Õppeplatsil valitses vaikus ja rõhutud meeleolu. Osa meeskonda läks kasarmusse tagasi. Selgus, et kõik relvad olid ära viidud. Vähe sellest – ka sõdurite kapid olid lahti murtud ja kõik vähegi väärtuslikum röövitud. Oli tehtud enamvähem puhas töö elukutselise varga oskusega.

Paar mahajäänud mässuliste ninameest, kes korraldasid väravatele valve seadmist, panid valve välja ka kartulikeldri ukse juurde, pidades seda laskemoonalaoks. Hilisõhtu tulekul läks meeskond oma vooditesse, kuna ohvitseride jaoks muretseti Õhukaitse staabi ruumidesse põhku. Veel hiljem saabusid teated uue valitsuse loomisest, kes ka sõjaväge tunnustavat, misjärel mässuliste valvurid salaja hiilides minema läksid. Õhukaitse grupi ohvitserid ja sõdurid koondusid uuesti endisse sõjaväekorda.

Märksa tõsisema iseloomu võtsid sündmused 21.juunil Sidepataljoni juures. Väeosa, kes sunniti lahkuma oma kasarmuist juba 17.juunil, asus sellal Raua tänava koolimajas.

Umbes kella 17.00 paiku sõitis koolimaja ette veoautotäis mehi, kommunistlikud loosungid pea kohal, püssid käes ja punased lindid ümber varruka. Autost valgusid nad käratsedes maha, lõgistasid püssilukke ja jäid Sidepataljoni asukohta silmitsema.

Jõugu ninamees ühes kahe kaaslasega hakkas pataljoni sissekäigule lähenema. Uksel seisvale korrapidaja-allohvitserile seletasid tulijad, et nad on töörahva esindajad ja nõuavad relvade ning korrapidamise üleandmist.

Korrapidaja astus sellele nõudele kategooriliselt vastu ja lubas maha lasta igaühe, kes üle ukse astub. See mõjus. Ülevõtjad läksid oma auto juurde tagasi ning sõitsid ära abi tooma.

Umbes poole tunni pärast jõudiski kohale Punaväe soomusauto, mis suunas oma kahuritoru koolimajale. Mässajad ühes soomusautost väljunud punaarmeelastega vajusid koolimaja esikusse. Üks politruk nende hulgast kordas ülevõtjate endist nõudmist.

Kuna oli saadud korraldus, et Punaarmee juhtide nõudmisel tuleb relvad käest ära anda, anti käsk püsside äraandmiseks. Seejärel valgusid ülevõtjad pataljoni ruumidesse ja hakkasid püsse ning laskemoona autole tassima.

Kuna punaste veoauto koos Vene soomusautoga oli minema sõitnud, jäi pataljoni maha 7-meheline relvastatud valve. See kestis ajani, mil pataljoni jõudsid teated, et Toompeal on moodustatud uus valitsus. Valvurid lahkusid seepeale siitki.

Vahepeal avastati õues pataljoni varustuse all kastid mobilisatsioonirelvade ja -laskemoonaga, mis siiani polnud kellelegi meelde tulnud. See leid pani mehed juubeldama, pilluti mütse õhku ja karjuti hurraa. Mõne minutiga jagati püssid meestele kätte, kes need ahnelt vastu võtsid.

Pataljoni kaitseks pandi välja relvastatud piilkonnad ja postid, mis rahustas meeleolusid veelgi tublisti. Teised sõdurid istusid või seisid ruumis, püssid käes, laskemoon võtmisvalmis, otsekui oodates midagi.

Sündmused ei lasknud end kaua oodata. Umbes kell 23.00 ilmus koolimaja ette trobikond punaste lintidega mehi, püssid käes. Tulijaile läks koolimaja ustele vastu ohvitsere ja allohvitsere, kes küsisid, mida mehed soovivad. Vastus oli: oleme tulnud pataljoni korrapidamist üle võtma! Sellele vastati, et sõjavägi peab siin ise korda.

Vaidlused kestsid, olukord läks järjest pinevamaks. Siis kõlas väljas järsku erisugune püssipauk. Selle järel raksatasid teised ja võis kuulda pidevat tulistamist niihästi väljast kui ka seest.

Koolimaja ümber hakkas nüüd hargnema tõeline lahing. Hoonet tulistati väljast kahe kuulipildujaga, seest tulistati akende kaudu vintpüssidest. Kõik mässuliste katsed koolimajja tungida aga löödi veriselt tagasi.

See kestis seni, kuni kohale jõudis uus sõjaminister ja veidi aja pärast 6 Punaarmee soomusautot. Sõjaminister ruttas hoonest välja läbirääkimistele punaste sõjajõududega. Lühikese kõneluse järel tuli ta uuesti tagasi ja andis käsu meeskonnal ja ohvitseridel relvad käest ära panna ja ruumidest lahkuda. Astuti ülestõstetud kätega välja nagu vangid. Väljas ootasid eestlasi laskevalmis püstolitega vene politrukid. Ka soomusautode kuulipildujad olid suunatud vangistatutele.

Väljas eraldati ohvitserid ja allohvitserid sõduritest ja anti neile käsklus „ümberpöörd, 20 sammu edasi, marss!” Kogu aeg oli tunne, et järgneb tulistamine seljatagant.

Tulistamist siiski ei tulnud. Küll aga hakkasid venelased taga nõudma, kes tulistamiskäsu oli andnud. Kuna mingit käsuandjat ei olnud, siis loomulikult ka seda ei leitud. Iga mees oli tulistanud omal algatusel.

Asjaosaliste sõdurite ja ohvitseride arvamise järgi, kes lahingu kestel tabamusi tähele panid ja hiljem ka laipade tõstmist autodele pealt vaatasid, pidi punaste kaotuste üldarv tõusma vähemalt üle 10 mehe. Sidepataljon kaotas ühe sõduri surnuna, 3 meest sai haavata.

Vene võimude poolt toimetati kokkupõrke kohta pikemat aega juurdlust, kuid viimaks see lõppes iseenesest ja tulemusteta. See on ka hästi mõistetav, sest oli ju venelaste huvides välismaailmale näidata, nagu oleks neid Eestis avasüli ja päästjatena vastu võetud.

Mujal linnades ja asulates tuli kohapealseil sõjaväeülematel tegutseda 21.juuni perioodil peamiselt oma äranägemise järgi, sest provintsi ei antud mitte mingisuguseid korraldusi.

Sõjaväe vastupanu relvadega 21.juunil oli mõttetu. Venelased oleksid sel korral võinud oma tohutute jõududega astuda võitlusse kõige väiksema riisikoga. Meie väeosad olid kasarmuist, ladudest ja laskemoonast eraldatud, paigutatud eramajadesse, milline olukord ei võimaldanud alustada mingit sõjalist aktsiooni. Relvastatud vastupanu oleks toonud tohutuid kaotusi ja see oleks andnud venelastele õiguse Punaväge avalikult tegevusse paisata ja kogu maal terrorit alustada. Eesti sõjavägi oli ähvardatud olukorras, kuid kõigi raskuste kiuste säilitas ta oma väärikuse.

Olgu veel märgitud, et 21.juuni meeleavaldustest ja bandiiditsemistest ei võtnud osa ükski sõjaväelane, kaitseliitlane ega politseinik, välja arvatud vaid ajateenijad-sõdurid, juudid G u t k i n ja P u m p i a n s k i ning politsei ratsareservi kordnik L e h t p u u .

Venelaste sosistamispropaganda laskis juba 22.juunil lendu omapärase kuulujutu, et Eesti seisund Nõukogude Liidu ja välismaailma suhtes kujuneb sarnaseks Välis-Mongoolia olukorrale, kus olevat iseseisev riik, kelle sisemiste asjade korraldusse vene garnisonid endid ei sega. Nii mõnigi optimist otsis leksikonist andmeid Välis-Mongoolia kohta ja aitas nende andmete levitamisel tahtmatult venelaste sosistamispropagandale kaasa. Seegi legend mõjus Eesti sõjaväele kuidagi hästi, sest uppuja haarab ju kinni isegi õlekõrrest. Ja leksikon rääkis, et Välis-Mongoolial on ka oma rahvuslik armee.

Ainult vähesed Eestis teadsid, et alates venelaste sissemarssimisest baasidesse tegutses kogu Eesti territooriumil erilise agarusega NKVD ja Punaarmee „eriline osakond”. Koguti andmeid iga üksiku kaadriohvitseri ja allohvitseri kohta, alates nende vanavanemate „sotsiaalse päritoluga”. See ei tähendanud head. 21.juuniks olid venelased aga oma tööga alles pooleli. Sellest tingituna tuli Ždanovile Moskvast korraldus, et ühtki sõjaväelast ei tohi veel reservi lasta, sest isikuid alles uuriti. Ainult senise sõjavägede ülemjuhataja asemele nimetati 22.juunil uus sõjavägede juhataja.

Nõukogude saatkonna poolt anti lubadus, et Eesti sõjavägi jääb püsima. Tulevat teostada vaid pealiskaudne organisatsiooniline ümberkorraldamine ja mõnel üksikul vanemal ohvitseril tulevat minna pensionile. Ka olevat möödaminnes nimetatud poliitiliste juhtide instituudi sisseseadmist, mitte aga paralleelvõimuna, vaid rivilistele juhtidele alluvana.

Bolševike poolt tahtlikult alustatud desorganiseerimise järeldusena ja Nõukogude okupatsioonivägede tohutu ülekaalu tõttu ei olnud Eesti sõjavägi enam sõjaliselt kardetav. Mingipärast hoopis suurem hirm oli venelastel Kaitseliidu ees, kes elas vormiliselt oma endist elu ja kelle alarmikavasid ei oldud suudetud okupatsiooniga muuta. Oli ju Kaitseliit loodudki kommunismi vastu võitlemiseks, seda peamiselt siserindel.

Üks esimesi nõudmisi, mis värske bolševistlik ajakirjandus üles seadis, oli Kaitseliidu likvideerimise nõue. Kaitseliidule anti ajakirjanduses ja miitingutel kõige jõhkramaid sõimunimesid.

Nõukogude saatkond, toetudes vormiliselt 17.juunil Narvas toimunud kokkuleppele, esitas kategoorilise nõudmise selle „rahvavaenulise” organisatsiooni laialisaatmiseks. 27.juunil andis Vabariigi President dekreedina „Kaitseliidu likvideerimise seadluse”. Selle seadluse §1 põhjal kaotab Kaitseliidu põhikiri oma kehtivuse ja Kaitseliit kõigi oma allorganisatsioonidega lõpetab tegevuse, arvates 28.juunist 1940. Edasi määras seadlus, et Kaitseliidu varandused lähevad üle Sõjaministeerumi valitsemisele, kuna seltskondlikud summad kuuluvad Sotsiaalministeeriumi käsutusse „toetuste andmiseks kultuurilistele ja hoolekandelistele asutustele ja organisatsioonidele”.

Kaitseliidu relvade kokkukogumine läks üldiselt vahejuhtumiteta, kuid oli üks valusamaid ja dramaatilisemaid hetki. Distsiplineeritud kaitseliitlaskond täitis vastavat käsku kohusetruult. Kõik relvad, mis figureerisid ametlikes nimestikes, koguti ja läksid algul Sõjaministeeriumi, hiljem Punaarmee valdusse. Üksikute kaitseliitlaste kätte jäi siiski veel relvi, nagu selgus hiljem, kui organiseeriti metsavendade salku ja omakaitset. Need olid peamiselt relvad, mis kuulusid kaitseliitlastele isiklikult või ei figureerinud mõningail põhjustel ametlikes nimestikes.

Kaitseliidu likvideerimine mõjus masendavalt mitte ainult suurele Kaitseliidu ja Naiskodukaitse perele, vaid kogu rahvale. Kuid midagi polnud parata, Kaitseliit alistus relvastatud survele.

Kaitseliidu juhtivad ohvitserid olid esimesed, keda nüüd juba ametlikult tegevusse astunud NKVD arreteeris.

Kui enne Kaitseliidu likvideerimist oli nii mõnelgi veel mõningaid lootusi, et meie relvastatud jõudude olemasolu jääb enam-vähem püsima, siis pärast 28.juunit haihtusid needki. Ka sõjaväe meeleoludele mõjus Kaitseliidu likvideerimine äärmselt halvasti. See oli igale taibukale sõjaväelasele nagu eelsignaaliks, et ega Eesti sõjavägegi ei jäeta püsima.

Juba mõni päev pärast 21.juunit ilmneski, et uue valitsuse liikmed kui ka uued sõjaväejuhid on vad malendeiks Nõukogude Liidu saatkonna käes. Mõningate juhtivate sõjaväelaste lahkumispalved jäeti venelaste poolt tähele panemata, igaüks pidi oma osa edasi mängima, nii vastumeelne kui see asjaosalisele oligi. Üht kindralit ähvardati arreteerimisega, kui ta esitas oma lahkumispalve.

21.juuni sündmused Tallinna garnisoni väeosades näitasid bolševikele selgesti, et Eesti sõjavägi on riigitruu, kodumaad armastav ja venelasi vihkav. Tekkis küsimus – kuidas lõplikult nõrgendada sõjaväe löögijõudu ja üldist moraali. Vastuseks sellele leiti, et kõigepealt tuleb lõhkuda organisatsioon ja seda kandev distsipliin.

Organisatsiooni lõhkumine oligi juba teostunud, väeosad olid oma alatistest asukohtadest välja aetud ettekäändel, et Punaarmee vajab neid kasarmuid. Eesti väeosade laialipaiskamine mööda metsi, külasid, koolimaju katkestas ühendused ja raskendas tsentraliseeritud juhtimist, eraldas väeosad oma varustusladudest ja tegi võimatuks igasuguse varem valmistatud kava realiseerimise. Samuti taheti hävitada ka distsipliin. Sõjaväe organisatsiooni ja distsipliini lõhkumise kõrval oli aga vaja luua ka mingi kohalik relvastatud jõud, millele uus võim oleks võinud toetuda lisaks Punaarmeele.

Sel otstarbel loodigi 5.juulil Rahva Omakaitse, mille ülesandeks pidi olema politseivõimude abistamine ja oma liikmeile sõjalise väljaõppe andmine. Tema liikmed olid sõjaliselt korraldatud, nad kandsid vormiriideid, eraldusmärke ja relvi ning need üksused pidid omama isegi lippe. Tundub kõigest, et Rahva Omakaitse ei olnud midagi muud, kui pahempoolsete ja tulevikus kommunistide kaardivägi. Rahva Omakaitse liikmetele loodi vorm, mis sarnanes Hispaania kodusõja punase poole sõdurivormiga. Esimene Rahva Omakaitse üksus loodi Toompea lossi valveks, tema koosseisu kuulusid pahempoolsete kalduvustega isikud, nende hulgas ka mõned, kes olevat osa võtnud Hispaania kodusõjast punasel poolel. Vahtkond allus Toompea lossi uuele komandandile juut F e i g i n ‚ile, kes ka võttis osa kodusõjast Hispaanias. 1941.a. suvel saatsid venelased Feigini langevarjumehena Soome, kus ta maha lasti. Rahva Omakaitset nimetati lühidalt RO, millest rahvas peagi tuletas hüüdnime „röövlid omavahel”. RO eluiga ei olnud pikk, varsti peale Eesti ühendamist N.Venega 25.septembril ta likvideeriti.