Sõja puhkemine vallandas bolševike hävituskire kogu tema julmuses. Seda õhutas omalt poolt veel Stalini metsik käsk kõige hävitamiseks taganemisteel, mida ei saa kaasa viia. Otsekohe asusid ka taganevate Punaarmee jõukude kõrval „tööle” hävituspataljonlased, et mängu panna kõik oma „võimed” meie õitsva põllumajandusliku maa kõrbeks muutmiseks. Kuid Saksa üksuste rünnakuhoog oli sedavõrd tugev, et punased hävitajad said vaid osaliselt teostada oma kavatsusi aineliste varade rüüstamise ja hävitamise alal. Siiski suudeti siit ära viia 55 000 tonni toiduteravilja ehk linnade 3-4 aasta tagavara. Ja Tallinnas põletati maha viljaelevaator 1000 tonni karja jõusöödaga.

Ka neis piirkondades, mis pikemaks ajaks jäid rinde piirkonda või punaste valdusse, suudeti ulatuslikumalt teostada oma hävitamiskavatsusi. Nii põletati kõik hooned maatasa 2213 talul. Loomalaudad põletati 491 talul ja elamud 574 talul. Seega tõusis talude üldarv, millede hooned hävitati punaste jõukude poolt, 3278 taluni.

Üksikuist maakondadest kannatasid punaste hävitusjõukude põletamiste all eriti teravalt Virumaa, Saaremaa ja ka Viljandimaa. Kogusummas hävitati Virumaal kas täielikult või osaliselt 808 talu hooned. Saaremaal on põletamise ja sõja purustuste all kannatanud 798 talu hooned. Eriti raskelt on kannatanud Saaremaa edelaosa, kus punased on püstitanud rekordi taluhoonete hävitamise alal. Nii on Saaremaal Salme vallas maha põletatud või purustatud 190 talundit ehk 33,3% talundite üldarvust. Viljandimaal kannatasid raskelt bolševistliku hävitustöö all Põhja-Viljandimaa vallad Kabala, Kõo ja Imavere, kus põletati maatasa mitusada talundit.

Ainuüksi Imavere vallas põletati maha 77 talundit ehk ligi 20% talundite üldarvust. Eriti õudseks kujunes kommunistide hävitustöö Imavere vallas Lõimetsa külas, kus hävituspataljoni süütamise tagajärjel hävines küla 38 talust 36 talu, seega peaaegu kogu küla. Ainult kaks metsaäärset talu jäid märkamata punaste hävitajate poolt ning pääsesid seega õnnekombel süütamise ohust. Taludel ei õnnestunud päästa isegi metsa peidetud vallasvara, sest niihästi metsa varjule viidud majakraam kui ka vili süüdati punaste jõukude poolt. Ka metsa asetud sead ja lambad, mis sattusid ringihulkuvate punasõdurite silma alla, tulistati surnuks „jahiloomadena” ja viidi minema veoautodega.

Ühtaegu kohalike põllupidajate kinnis- ja vallasvara hävitamisega söödi viljapõllud lagedaks Punaarmee hobuste poolt. Mis aga jäi loomadest söömata, see lasti lihtsalt maha tallata.

Et Saksa sõjajõudude rünnak ei võimaldanud mujal Imavere piirkonnas bolševistlikel jõukudel teostada kavatsetud „hoogtööd” talude põletamise alal, siis püüti terveks jäänud külad hävitada kahuritulega. Nii tulistati süütepommidega põlema sama valla piirides asuv intensiivsem karjamajanduse keskus Järavere küla ja Imavere asundus. Sel teel hävitati Järavere küla 22 talust 14 talu. Rida talusid hävitati süütamise ja pommitamise teel ka sama valla piiridesse kuuluvais Taadikvere, Kiigevere ja Uus-Käsukonna külades.

Bolševistlike jõukude rüüstamise ja hävitustöö all kannatas raskelt ka Kabala vald Põhja-Viljandimaal, kus – samuti nagu Imaveres – taeva poole kerkivad korstnad tähistavad endiste õitsvate talude asukohti. Samal ajal aga Lõuna- ja Kesk-Viljandimaal, mis vabanes bolševikest juba juuli algul 1941.aastal, on talundid jäänud puutumata suuremast laastamisest, sest seal ei saanud väljakihutatud Punaväed ühes hävituspataljonidega teostada oma „suurejoonelist” hävitamiskavatsusi.

Ka Järvamaal kujunes bolševike laastamistöö võrdlemisi suureks, kusjuures kõige raskemalt kannatavaks piirkonnaks olid Särevere ja Koigi vallad. Samuti kannatas taganevate punajõukude hävitustöö all Harjumaa lõunapoolne, vastu Järvamaa piiri asetsev osa (Ardu ja Kautla piirkond) ja Tallinna ümbrus.

Läänemaal oli Märjamaa, Lihula ja Kirbla ümbrus piirkonnaks, kus rinde püsimise tõttu bolševistlikud jõugud said vaba voli anda oma hävituskirele. Üldiselt kasutati talude aineliste varade hävitamisel enamvähem samu hävitamisvõtteid, mida praktiseerisid bolševikud Põhja-Viljandimaal, Imavere vallas.

Ühtaegu põllumajanduse aineliste varade hävitamisega toimus üle-eestiline „hoogtöö” maaelanikkonna ja eeskujulike talupidajate mõrvamise alal.

Ainuüksi Imavere vallas Põhja-Viljandimaal langes punaste jõukude tapakire ohvriks 38 inimest.

Inimeste surnukspiinamise kõrval kasutati hävituspataljoni meeste poolt eriti harrastatud võttena maainimeste põletamist elusalt. Nii heideti Harjumaal Kautla külas tulle oma elu eest võitlevaid inimesi, kellele sai osaks piinarikas surm leekides.

Põhja-Viljandimaal Imavere vallas, kus hävituspataljoni mehed kasutasid bensiinipudeleid talude süütamisel, „mõisteti tulesurma” Taadikvere küla Soomiku talu haige peremees Vaasmann. Peremehe söestunud laip oma talu ahervarte keskel oli tummaks süüdistajaks punaste metslaste poolt Eesti põllumehe kallal sooritatud elajaliku vägivallateo kohta.

Samas vallas Uus-Käsukonna külas Nurga talus põletati hävituspataljoni meeste poolt elusalt endine kohalik konstaabel Mumm, kelle naine lasti maha Lõimetsa küla piirides.

Siin seisis naise süü ainuüksi selles, et ta mees oli varemalt olnud politseinik. Sama Nurga talu peremees K.Supp, kus talu süütamisel põletati elusalt kohalik konstaabel, langes elajaliku mõrva ohvriks oma talu rukkipõllul. Laiba leidmisel avastati kohutava tõsiasjana, et näol puudus nina, kunas see oli ära põletatud mingi sööva vedelikuga, ja laiba riided kandsid kõrbemise jälgi. Lõimetsa külas (Imavere v.) Sanska talus eluneva peremehe venna E.Lettensi laip leiti talu väljakäigukohast.

Taluperemehe ebainimlikust piinamisest enne mõrvamist hävituspataljoni meeste poolt kõneleb Järvamaal Koigi külas avastatud õudne üksikasi, et sama küla Lõugu talu peremehe laibal puudus nina.

Pärnumaalt Tõstamaa vallast Lepaspea külast pärit olev 77-aastane taluperemees M.Karlsbach põletati elusalt. Vanake tõugati punaste poolt süüdatud elamusse põhjusel, et ta poeg kuulus omakaitse ridadesse.

Bolševistlikud mõrvarid ei heitnud armu isegi väikestele lastele. Pärnumaal Sauga vallas Jõõpre külas torkasid punamadrused kaks väikest last tääkidega läbi.

Teiste hulgas langesid elajaliku mõrvamise ohvriks paljude eeskujulikult majandatud talude ja karja sugulavade pidajad nagu Viljandimaal Imavere valla Kiigevere küla Lassi talu peremees ja kohaliku kontrollühingu esimees M.Nõmmeots, Kaarli valla Meose talu peremes ja E.Maakarja Kasvatajate Seltsi sekretär ning tõuaretustöö kauaaegne juht P.Kallit, Järvamaal Särevere valla Reino talu peremees ja karja sugulava omanik M.Vilibert, Võhmuta v. Tohvri talu peremes ja eesti hollandi-friisi karja II kl. sugulava omanik R.Männik jt.

Need on vaid üksiknäited paljude omasarnaste hulgas. Kuid need jubedad tõsiasjad kõnelevad selgelt keelt martüüriumist, mis meie põllumeestel tuli üle elada kommunistide võimutsemise päevil.