Eesti teatrite kätte jõudis esinemise kord 7.septembril. Aga see ei olnud veel mõne õhtut täitva lavastuse esietendus, vaid „Estonia” poolt korraldatud p i d u l i k k o n t s e r t , mille publikuks olid peamiselt Eesti NSV Ülemnõukogu liikmed, rahvakomissarid, parteitegelased, Punaarmee komandörid jt., kellele teater kõrgemalt poolt saadud eeskirja kohaselt pidi tutvustama oma võimeid. Vastavalt sellele anti palu igalt alalt ja esines ooperi-, opereti- ja balletiartiste ning sõnalavastusnäitlejaid. Vastuvõtt oli üldiselt hea, kõige suuremat vaimustust aga tekitasid sel ametlikul õhtul säärased „ametlikud” numbrid nagu Dunajevski „Laul kodumaast” ja üldse enam poliitilist laadi palad. Puhtkunstilisi ettekandeid vaatasid aga N.Liidust tulnud kaunis tuima ilmega, oli neile ju nende kodumaal öeldud, et Eestis ei ole veel midagi ja et sotsialistlik kunst tuleb alles luua. Sel puhul meenub see, mida nende ridade kirjutajale jutustas tuntud eesti helilooja, kes Leningradis oli näinud noore eesti tantsija vastuvõtuprotokolli. Selles protokollis seisis sõna-sõnalt: „Kooli – ei mingisugust”. Ometi oli see noor tantsija Tallinnas tuntud klassikalise balleti õpetaja paremaid õpilasi, mitte ainult äärmiselt andekas, vaid ka tõesti silmapaistvalt hea tehnikaga. See, et tema õpetaja oli omal ajal ise tantsinud Maria teatris ja oma head teadmised edasi andnud oma õpilastele, ei lugenud midagi – Eestist, kus seni ei olnud kommunistlikku korda, ei võinud, e i t o h t i n u d tulla midagi head. Seepärast: „Kooli – ei mingisugust!”

Mõned eesti kommunistid avaldasid oma rahulolematust sellega, et pidulikul kontserdil pakuti ka üht stseeni „Vedelvorstist”. See olevat venelasi oma „ebakultuursusega” šokeerinud. Kuidas ometi tohitavat neile näidata, kuidas noormees võtab neiu oma põlvedele ja teda suudleb! See-eest aga kiideti kommunistide sabarakku Jüri Kogerit, kes vene keeles deklameeris kaht katkendit Bezõmenski „Tragöödia öist”, seejuures säärase „temperamendiga”, et tal sõna tõsises mõttes seisis vaht suu ääres.

Hästi ettekantud balletinumbrid lõid ainult keskmiselt läbi, „Carambolina – Caramboletta” aga „Montmartre’i kannikesest” pahandas jälle nii mõnegi „kultuurse” vaataja ära, sest selles tantsiti ka nii „ebakultuurset” tantsu, nagu seda on kankaan.

12.septembril toimus Tallinna e e s t i teatrite pärishooaja avamine. See „au” sai osaks „Töölisteatrile”, kes küll ennegi oli sesooni avanud esimesena. Seekord toimus see sajaprotsendiliselt nõukoguliku näidendiga, nimelt Aleksei Arbuzovi „T a n j a g a ”.

Et publikule kätte näidata õige suund, milles tuleb läheneda teosele, selleks oli kavalehes ilmutatud saade-seletus, millest alljärgnevalt tsiteerime mõne tähtsama väljavõtte.

„Nõukogude näitekirjanduse tee on hoogne. Selles areneb m i n e v i k u p ä r a n d i s t ü l e s a a m i s e ja uute sugemete läbitöötamise intensiivne protsess. Kaasaegse nõukogude näitekirjanduse tekkimise eelduseks oli proletaarlik revolutsioon. Võimu juurde asus töötav rahvaklass, ja sellega käis kaasas ka kogu mineviku mõtteviisi muutmine, mille aluseks olid eraomandus ja religioon. Proletariaat oma ühiskondlik-ideoloogilises suhtumises eitab nii üht kui teist. Ning proletariaadi diktatuuri periood kujutab nende likvideerimise protsessi arenemisel tuleviku klassideta ühiskonna poole. Vastavalt sellele on ka proletariaadi kunstiliseks suunaks s o t s i a l i s t l i k r e a l i s m , s.t. realism, mis kujutab kõrge tööstusliku ajastu inimest tema klassivõitluses kommunismi pärast seoses kollektiiviga, kes juhib seda võitlust.

Vastukaaluks kodanlise draama impressionismi kalduvale laialivalguvusele nõukogude näitekirjanduses rõhutatakse indiviidi seost ühiskonnaga. Terav dialektiline loogika asendab endist liikumatut psühhologismi ja romantilis-individualistlikke läbielamusi.”

Neile kõlavaile fraasidele järgneb siis jutt nimiosalisest endast, mis lõpeb järgmiselt:

„Tanja isikus näeme kommunistliku ühiskonna inimese kujunemise k e e r u k a t t e e d . Tema väljakasvamist kitsalt-isiklikust huvide ringist kollektivistlikku töömaailma, oma pisikesest individuaalsusest suure ja võimsa töötava rahva k l a s s i t e a d l i k u k s liikmeks. Ja mitte teoreetiliselt, vaid tegevalt ning praktiliselt osa võttes kogu ühiskonna suurest ülesehitavast tööst.”

Nagu ei oleks „kodanlik” näitekirjandus kunagi käsitlenud indiviidi ja ühiskonna suhteid, nagu ei oleks see näitekirjandus kunagi näidanud, et „üldkasu on tähtsam kui omakasu”! Ja psühhologismi” tuli maha teha juba seepärast, et ehtnõukogulikul näitekirjandusel ei olegi näidata mingit hingeelu, nagu me võisime veenduda, vaadates kas või PLBML-i teatri esimesi lavastusi.

Kaheksapildiline „Tanja” näitab ise seda laialivalguvust, mida kavakirjutises heidetakse ette „kodanlikule” näitekirjandusele, ja ta ülesehitus on lõdva dramatiseeringu oma. See ei taha sugugi sobida „saate” kõlavate sõnadega – aga just seetõttu see on iseloomulik mitte ainult nõukogude näitekirjanduse, vaid üldse kogu nõukogude süsteemi kohta.

Mis puutub publikusse, siis Tanja ümbersünd „pisikesest individuaalsusest suure ja võimsa töötava rahva klassiteadlikuks liikmeks” ei näinud teda suurt huvitavat. Palju rohkem tähelepanu osutasid vaatajad neile etteastetele, kus pakuti eeskätt miljööd, eriti bussijaamapildis, kus „Töölisteatri” populaarsemaid näitlejaid jaamaülemana oma paisuva hääle ning mahlaka mänguga valitses mitte ainult lava, vaid ka publikut.

Nimiosalise täitja kohta kirjutas arvustus kaunis üksmeelselt, et temalt oodati rohkem. Vanad kommunistid aga kaebasid sel puhul ja pärastki, et „ei oska eesti näitlejad kehastada n õ u k o g u d e i n i m e s e s u u r u s t ”. Muide, sama kaebust võisime Liidu ajakirjandusestki kaunis sageli lugeda ka vene näitlejate kohta, kes ikka kippuvat psühhologismi. Aga ei olnud siin süüdi nimiosa täitja ega teisedki näitlejad, kel tuli kehastada kommunisti „õilsahingelisust” – kuidas sa kehastad midagi, mida üldse olemas ei ole! PLBML-i teatri näitlejad andsid mõnikord „ideaalsete” kommunistide esitamisel mingit „lihtsust”, aga see oli siis veretu ja igav lihtsus.

„Tanja” ettekandele eelnes direktori sõnavõtt ning järgnes tervitus PLBML-i teatri esindajate poolt ühes lillede andmisega, mis pidi sümboliseerima „suure sotsialistliku kodumaa rahvaste vendlust”. Tugevasti aplodeeriti ainult koomilistele kohtadele.

Kaks päeva pärast „Töölisteatrit”, tähendab, 14.septembril 1940, avas oma hooaja „Estonia” – eesti tükiga. Selleks oli Eduard Vilde „ S i d e ”, mis oli vastuvõetav kommunistlikule ajajärgule, kuna ta – nagu on öeldud kava tekstis – „otse juurteni paljastab kapitalistliku ühiskonna süsteemi metsikust, toorust, ebainimlikkust ja eetikalagedust”. Vaevalt selle vastu protesteeris mõni mittekommunistlikki vaataja, kõige enam aga huvitasid publikut siin ikkagi need toredad kujud, keda Vilde „Sidemes” meile ette toob.

15.septembril tuli kord jälle PLBML-i teatri kätte, kes esietendas vana Carlo Goldoni komöödia „ V a l e t a j a ”. Et sellele teosele ei saadud milgi kombel külge pookida kommunistlikku „vaimsust” ja „poliitharidust” ega temasse tuua „suure Stalini” nime, vaatasid ettekannet päris heameelega ka mittekommunistid.

„Valetaja” esietendusel oli rahvast, selle hulgas muidugi ka juute – palju, varsti aga kahanes publiku huvi sellegi lavastuse vastu – juudid kadusid ära, Punaväe komandöre ei käinud ka kuigi palju ja eestlastest peaaegu eranditult ainult need, keda etendus huvitas oma kutse seisukohalt, nagu üksikud näitlejad jne.

Ühel „Valetaja” peaaegu täitsa tühjal etendusel tuli vaheajal PLBML-i teatri administraator Brukk sealviibivate eesti ajakirjanike juurde, et – nagu ta ise sõna-sõnalt ütles – p i s a r s i l m i l nende abi paluda. Edasi ütles ta:

„Miks teie rahvas ometi ei käi meie etendustel? Me tulime siia, et teile head kunsti pakkuda, me oleme selleks isegi laevastiku teenimise hooletusse jätnud, aga eestlased ei pea sellest lugu! Me oleme aru saanud, et poliitilised näidendid ei huvita eestlasi. Me pakume neile Goldonit – seegi ei tõmba. Me oleme nõus kas või maksuta mängima, aga andke meie näitlejatele täissaalid!”

Viimasena Tallinna eesti teatritest avas 17.septembril oma hooaja „Eesti Draamateater”, kes oli endale asja veidi mugavamaks teinud, tuues välja Viktor Gussevi „ K u u l s u s e ”, mille esiklavastus – ja pealegi peaaegu samas koosseisus – oli samas teatris olnud 1938.a. kevadtalvel.

Jällegi püüti kavalehe saatesõnas avastada, pigem küll leiutada mingit seniolematut Ameerikat:

„Kodanlikus maailmas on mõistel „kuulsus” olnud eriline ja maagiline kõla. Mis kõik pole tehtud, et saada kuulsaks: selleks kasutatakse kõiksugu võtteid – küll kõlvatuid, küll otse narrusteni küündivaid...”

Ja sellele järgneb teksti koostaja poolt kohe kummardus valitseva võimu poole:

„Mõiste „kangelaslikkus”, „heroism” on nõukogude tõelikkuses juba ammu muutuse läbi teinud. Sellise tohutu ümberhindamise töö on teostanud kommunistlik partei oma juhtide, ajakirjanduse ja massiliste organisatsioonide kaudu. Ja kunstis on see ümberhinnang esmaliselt fikseeringu leidnud V.Gussevi „Kuulsuses”.

Nagu ei tunneks niinimetatud „kodanlik” kirjandus küllalt mehi ja naisi, kes vaikselt sooritavad oma kangelasteo, ilma et nad seda riputaksid suure kella külge!

„Kuulsuse” teemaks on küsimus, kumb on suurem kangelane, kas see, kes kõhklematult kipub täitma elukardetavat ülesannet, sealjuures siiski esmajoones mõeldes kuulsusele, mis talle võib osaks saada, või see, kes küll ei torma ülepeakaela hädaohtu, kuid siiski täidab vahvasti ülesande, mõeldes peaasjalikult neile i n i m e s t e l e , kelle elu ta võib päästa.

Vastus on selge ega ole siin midagi märgata sellest „tohutust ümberhindamise tööst”, mille sel alal olevat sooritanud kommunistlik partei.

„Kuulsuses”, mis on imelik segu tõsisest näidendist, komöödiast, jandist, rahvatükist ja melodraamast, propageeritakse mingit „nõukogulikku tundmust”, mis olevat kõigist teistest tundmustest tugevam. Esimese lavastuse puhul see oli tõlkes asendatud „inimhingega tules”, mis on ühe teise tegelase tõlkes paremini sõnastatud repliik.

Näidendi kõige suuremaks efektiks pidi olema muidugi see, et lendurist kangelane ühes oma ema, kõigi vendade, armsama ja veel nii mõnegagi kutsutakse Kremlisse, ilmuma „suure” Stalini ja teiste kõrgete parteifunktsionääride armuliselt naeratava palge ette.

Publiku jättis see efekt seekord külmemaks kui mõni aasta tagasi. Ta oli „suurt” Stalinit juba veidi tundma õppinud.

21.septembril 1940 avas „Estonia” teater oma ooperihooaja ja nimelt Verdi „ D o n C a r l o s e g a ”. Selle teose repertuaarivõtt oli juba enne kavatsetud ja kevadel eeltöödki tehtud. Nüüd tuli valikut ainult veel „võimukandjate” silmis põhjendada. Ja nii me loemegi kavakirjutise lõpposas:

„Lavastuses on püütud rõhutada peamiselt s o t s i a a l s e t m o t i i v i ja armuintriig esineb kõrvalteemabna. Sellest välja minnes on ka osa trakteerimine teistsugune kui „Don Carlose” lääne-euroopa kujunduses, kus esiplaanile toodi kolmnurk: Philipp-Elisabeth-Carlos. Ei ole aga saladus, et kõik Verdi teosed sündisid enamvähem poliitiliste motiivide alusel.

On teada, et Verdi tulise isamaalasena oma paljudes ajaloolistes teostes kujutas just Itaalia tolleaegset olukorda.

Arvesse võttes neid fakte leidis teater, et „Don Carlose” õigeks esitamiseks on vajalik esile tuua just p o l i i t i l i n e m o m e n t ja teravalt joonistatud sotsiaalsete kihtide vahekorrad, mille taustal õukonna tühine armuelu mängib vägagi teisejärgulist osa.”

Nii see oli võib-olla tõepoolest kavatsetudki, aga palju sellest just välja ei tulnud. Isegi juudi-vene ajaleht „Trudovoi Putj”, pärastine „Sovetskaja Estonija”, leidis, et „katse ilmutada ooperilibretto sotsiaalset momenti pälvib iga heakskiitu, aga kõiki näitejuhi püüdeid ei saa lugeda kordaläinuks. Oli hetki, kus režissööri head kavatsused, nagu näis, ei leidnud seda lavalist vormi, mis oleks vaatajat veennud laval toimuva tõepärasuses.”

„Ometi teostus asi nii, et kaaluvamaiks osutusid solistide esinemised ja nende n.üt. privaatmured kui sotsiaalsete ideede kandjate ja massi esinemised ja -liikumised. Põhisüü on selles muidugi Verdil, kes oma muusika on loonud selliseks ja kes näit. inimlikest tunnetest ja nende muusikalisest kujundamisest on end lasknud haarata niivõrd, et esitab meile oma meeleoluka muusikaga 5.pildis türanni ja vägivallameest Philippi nagu mõnd Hamletit, võites sellele nukralt kahtlevale ja kurvalt kaalutlevale k u n i n g a l e (lehe sõrendus) publiku sümpaatiad.”