Baaside loomise esimesest päevast peale kerkis üles igasuguseid küsimusi, mis tuli lahendada meie sõja- ja tsiviilvõimudel. 

Tuli reguleerida vahekordi kohaliku rahva ja ametiasutustega. Baaside alla antud maad tuli hinnata, sest nad kuulusid eraisikutele. Osa elanikkonda tuli neist piirkondadest üleöö evakueerida, tuli tasuda mitmesuguseid kahjusid. Ainult suurte pingutustega suudeti lahendada nii mõnigi raske probleem.

Mitmete kiirete küsimuste lahendamist takistas venelaste ebatäpsus. Sageli esines juhtumeid, kus Vene esindaja lihtsalt ei ilmunud kohale, kuigi venelased ise olid mõne asja kiireks lahendamiseks nõudnud kokkusaamist või komisjoni.

Nii Eesti kui ka Vene poolt olid määratud peaaegu eranditult sõjaväelased lahendama kõiki baasidega seotud küsimusi. Venelaste poolt olid mõõduandvamad korpuseülem kindral-leitnant T j u r i n , Paldiski baasi ülem kindralmajor K a b a n o v jt.

Nagu meie sõjaväelased mäletavad, olnud Tjuriniga veel võrdlemisi kerge küsimusi lahendada, sest tema pea „jaganud” suhteliselt paremini kui teistel venelastel. Hoopis raskem olnud asju ajada teiste vene kindralitega; eriti raske aga nooremate komandöridega, kes ei suutnud teinekord aru saada algelisematestki küsimustest. Otse anekdootideks kujunes rida venelaste äärmise harimatuse näiteid.

Nii elati järgemööda umbes kaheksa kuud. Venelased, kuigi nad olid paigutatud ruumide puudusel otse meie rahva sekka elama, olid meist omamoodi siiski isoleeritud. Kummaltki poolt ei ilmnenud erilist algatust vastastikuseks suhtlemiseks. Kõige väiksem vastastikune kontakt oli Nõukogude Liidu ja meie sõjaväelaste vahel. Meie sõjaväelased ja eraisikud isoleerisid endid ajaloolisest vihavaenlasest ka põhjusel, et venelaste üldine hariduslik ja seltskondlik tase oli seevõrra madal, et nendega ei leitud ühist jutuainetki. Venelased isoleerisid endid politrukkide käsul, sest sealtpoolt kardeti, et „kodanlik pisik” võiks punaväelasi nakatada.

Sellest hoolimata oli korduvaid juhtumeid, kus vene sõjaväelased mõningail kokkupuuteil rääkisid meie sõjaväelastele, et neid on politrukkide poolt petetud. Enne Eestisse sissemarssi räägitud neile, et siin valitsevat nälg, tööpuudus, terror, kõigi hädavajaliste ainete ja kaupade puudus ja eesti tööline elavat koopas. See pilt, mis avanes punaväelastele Eestisse tulles, lükkas iseenesest kõik selle ümber. Teiste sõnadega: Eesti igapäevane elu mõjus kõige parema vastupropagandana bolševike valedele. Sellest said poliitilised juhid ka kohe aru ja isoleerisid käsu korras oma inimesed kohalikust rahvast.

Kuni Soome Talvesõja lõpuni ei olnud märgata kommunistlikku kihutustööd baasivägede poolt. Kihutustöö Eesti sõjaväe suhtes piirdus vaid mõne üksiku komandöri või poliitilise juhi paari Vene elu kiitva vihjega mõnel ametlikul või poolametlikul kokkusaamisel. Alles pärast Soome Talvesõja lõppu võis märgata, et venelased muutusid oma käitumises ülbemaks, nõudmistes kärsitumaks ja püüdsid siin-seal teha ka kommunistlikku propagandat.

Kogu baaside ajajärgul ei ilmnenud eestlaste ja venelaste vahel suuremaid kokkupõrkeid või arusaamatusi. Alatisi sekeldusi oli vaid vene vahipostide ja tunnimeestega. Tihti peeti nende poolt möödaminejaid kinni. Mõnel korral leidis aset ka üksikuid tulistamisi venelaste poolt. Viga seisis selles, et nende postide asukohad ei olnud kindlad ja tunnimehed ei teadnud küllaldasel määral oma kohustusi ja ülesandeid.

Nagu juba ülalpool märgitud, olid venelased Soome Talvesõja ajal võrdlemisi tagasihoidlikud. Võiks öelda rohkemgi. Sellal muutusid vahekorrad vene ja eesti sõjaväelaste vahel eriti külmadeks. Ja selle peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et eestlased avaldasid siin-seal avalikult oma sümpaatiaid Soomele. Ka läks salaja üle jää vabatahtlikke, Eestis pandi Soome heaks toime rahalisi korjandusi jne. Muidugi said venelased sellest kõigest oma luureaparaadi abil teada. Otse silmatorkavalt hakkasid vene sõjaväelased eestlasi kahtlustama.

Selle tulemusena on seletatavad ka korduvad õhualarmid baasides, kusjuures Vene õhutõrje avas tule „igaks juhuks” – pilverüngastele. 2.veebruaril tulistasid Vene õhutõrjepatareid Tallinna kohal üht harjutuslennul olevat sõjaväelennukit. See juhtus täiesti selge ilmaga, lennuk lendas küllalt madalalt, nii et eraldusmärgid olid nähtavad. Vene pommid aga ei lõhkenud õhus, vaid Tallinna linna tänavail. Üks eraisik sai haavata. Oli ka varanduslikke kahjusid. Eesti protestile avaldas Nõukogude Liidu valitsus kahetsust. Aga 17.veebruaril tulistasid punalaevad oma lennukit. Seekord langesid lõhkemata mürsud õnneks merre.

Soome sõja ajal käisid Nõukogude Liidu lennukid sageli Eesti territooriumilt Soomet pommitamas. See pahandas tõsiselt niihästi eesti sõjaväelasi kui ka elanikkonda. Venelased muutusid seepeale varsti omamoodi „delikaatseiks”. Et lend Soome ei oleks nii nähtav, siis lennati esialgu piki Eesti rannikut ja hiljem võeti kurss põhja poole. Tagasilennul maabuti sageli mõnel teisel lennuväljal.

Vene lendurite nõrga orienteerumisoskuse tõttu juhtus neil palju äpardusi. Nii peeti Naissaart, Hiiumaad ja Konuveret (Märjamaa ja Vigala vahekohal) Soomeks ja pilluti sinna pomme. Soome määratud propagandakirjandust heideti mitmel korral alla meie rannikule, üks suurem hulk isegi Võrtsjärve põhjakaldale!

Viru rannikul oli kaks juhtumit, Läänemaal üks, kus „uljad stalinlikud punakotkad” olid sunnitud hädamaanduma. Kuna nad maandumiskohta Soomeks pidasid, siis süütasid venelased ise oma lennukid põlema, et need vaenlase kätte ei sattuks.

Olgu märgtud, et venelased ei tunnistanud meie sõjaväevõimude ees ühelgi juhul, et nende lendurid on eksinud. Kui neile sõjavägede staabis näidati asitõendina venetüübiliste pommide kilde, siis vastati, et „küll on soomlased hästi meie pomme järele aimanud”.

Nõukogude Liidu lennukite hädamaandumised Eesti territooriumil olid Soome sõja ajal igapäevasteks nähtusteks. Kord, jaanuari lõpul, üle Eesti-Vene riigipiiri lennanud 40 lennukist saabus Klooga rajooni pärale ainult umbes 20. „Kõik põõsaalused Narvast Tallinnani olid Vene lennukeid täis,” ütles üks kaitseliidu Viru maleva ohvitsere pärast seda „kuulsusrikast” lendu. Olgu märgitud, et kaitseliitlased võtsid kohtadel kõikjal Vene lennukid valve alla, kuni need hiljem ära viidi.

Pommide loopimised Eesti territooriumile ja eriti Soome lahte jätsid mulje, et venelased ei julge Soome lennata. Peaasi, et lendur sai aga oma koormast kuidagi lahti ja võis hiljem raporteerida, et käsk on täidetud.

Mis puutub Eesti sõjaväe meeleoludesse baaside ajajärgul, siis langust polnud märgata. Just vastuoksa: võis tähele panna üldist rahvusliku iseteadvuse tõusu. Oli küll palju meelekibedust, et venelased tuli baasidesse lasta, kuid seda võeti kui paratamatust. Baasi-venelastele vaadati kuidagi ülalt alla, nii et see pidi isegi nendele silma torkama.

Sõjaväe ja kaitseliidu igapäevane töö läks oma rada edasi. Eriti elavalt korraldati passiivset õhukaitset. Augustis sõjaväeteenistusse kutsutud merekindluste reservlased vabastatakse 2.jaanuaril kordamisõppustelt. 20.veebruaril võetakse teenistusse õhukaitse ala reservlasi, kes aprillis vahetatakse uute reservlastega.

Staapide töökoorem aga tõusis pidevalt ühenduses igasuguste suuremate ja väiksemate arusaamatustega venelastega läbikäimisel. Eriti palju pingutusi pidid tegema Eesti kõrgemad sõjaväelased selleks, et hoida venelasi sõlmitud pakti raamides. Peaaegu iga päev kerkis esile uusi nõudmisi ja laiutamisi. Baaside ehitamisel küündisid venelaste kavad isegi fantaasia valda, seda eriti Paldiski baasi väljaehitamisel. Peeter I omaaegne utoopia oli ta järglaste poolt tublisti ületatud.

1940.a. kevadel esitati Venemaa poolt baaside suhtes uusi nõudmisi. Nii nõuti Saare- ja Hiiumaal mitme aerodroomi maa-ala vahetamist uute vastu, Paldiski baasi-ala suurendamist ja Osmussaare loovutamist. Kõik need Nõukogude Liidu nõudmised rahuldati. Paldiski baasi suurendamiseks määrati Klooga ja Põlküla asunduste rajoonid. Uute nõudmiste arvel lepiti kokku, et N.Vene väed vabastavad kohe Kuusiku ja Kehtna asundused ning järk-järgult, kuid mitte hiljem kui 1.jaanuariks 1941.a., Laulasmaa-Klooga suvilate ja Haapsalu-Lihula-Virtsu rajoonid. 1.juuniks 1940.a. oli Osmussaar ja Klooga as.rajoon venelastele üle antud, kusjuures elanikud olid evakueeritud.

Omaette raskeks võitluseks oli püüd venelasi hoida sõlmitud pakti raamides. Olenevalt juba raskeist majutamistingimustest ja kogu aeg Venemaalt vähehaaval saabuvaist vägedest tekkisid üha uued nõuded lisakorterite ja –maa-alade saamiseks. Ka perekondade vedu kasvas. 1940.a. esimesel poolel anti Tallinnas venelastele üle mitu suurt elumaja, kuigi pakt seda ette ei näinud. Ka katsusid nad pakti võimalikult vabalt oma kasuks tõlgitseda.

Samal ajal kasvas Tallinnas vene asutuste arv. Kõik need asutused – nagu me nüüd teame – kandsid küll igasuguseid süütuid nimesid, kuid olid tegelikult NKVD ja sõjaväe „erilise osakonna” abiorganid luure teostamisel, ja seda eriti sõjaväelistes küsimustes ning sõjaväeliste isikute suhtes.

Kuigi Eesti sõjaväe elu jooksis kuidagi harilikku rada, kui jätta kõrvale halvad meeleolud ja ärevad kartused, tekkis paar seika, mis laskis oletada kõige halvemat. Nimelt paljastasid venelased oma õige näo Eesti auriku „Kassari” uputamisega 10.detsembril 1939. Laev uputati Vene sõjalaeva poolt ja hoiatamata; hiljem tulistati isegi päästepaate. Üks päästepaat pääsis pimeda öö tõttu, teine aga lasti puruks. 14.juunil 1940.a. tulistasid kaks Nõukogude Vene sõjalennukit Soome lahe kohal Eesti ranna läheduses alla Helsingi-Tallinna vahel ühendust pidava Soome reisilennuki „Kaleva”. Kõik lennukil viibijad hukkusid. Hiljem selgus, et Vene allveelaev korjas ära vees leiduva posti. See mõrv võeti appi selleks, et kätte saada ühe võõrriigi diplomaatilist posti.

Alates 1940.aasta kevadest muutusid venelased meie vastu kõrgimaks ja nõudlikumaks. Iga uue nõudmise korral toonitati, et „võidukas Punaarmee on selleks õigustatud”. See oli ajal, mil Soome Talvesõda oli lõppenud Moskva sundrahuga Soomele ja mil Punaarmee ringkondades räägiti juba sõja võimalusest Saksamaaga.

Juba maikuu lõpul ja juunikuu algpäevil sai Sõjavägede staabi luureosakond andmeid, et Eesti ja teiste Balti riikide piiride lähedale koondatakse Punaarmee suuremaid formatsioone. Alates 12.juunist oli baasivägedes märgata erilist elevust. Kõikjal kõvendasid venelased valvet. Juunikuu keskpäevil hakkas punalaevastik kinni pidama Eesti kaubalaevu ja pukseeris kinnipeetud laevad oma Paldiski baasi.

Kõik need nähtused tekitasid põhjendatud ärevust ka Sõjavägede staabis. Oli selge, et midagi on tulemas, kuid ei osatud veel mõistatada, mis see oleks. Eriti häirivaks osutus Eesti täielik blokeerimine Punalaevastiku poolt.

14.juunil registreeris Sõjavägede staap tõsiasja, et Vene baasiväed koonduvad nii-ütelda üheks rusikaks: Haapsalu-Lihula-Virtsu rajooni väed Palivere jaama lähedusse ja Paldiski-Klooga rajooni väed Klooga jaama juurde metsa. Kuuldus ka, et väeosadele peetakse miitinguid, kus ei puuduvat ka ähvardused Eesti aadressil. Samal ajal katkestati kõik baaside ehitustööd ja segakomisjonide koosolekud. Samast päevast katkes mingipärast ka telefoniühendus Paldiski Nõukogude Vene sõjaväe keskjaamaga. Nõukogude Liidu siinsed sõjaväe kõrgemad juhid keeldusid mitmesugustel ettekäänetel end Eesti sõjaväe juhtidega kokku andmast.

16.juuni hommikul sai Sõjavägede staap teateid, et Eesti idapiirile on koondatud tugevad Punaarmee osad. Meeleolu teadlikes ringkondades muutus isegi halvemaks, kui see oli eelmise aasta septembris. Sest see, mis veel võis tulla, võis olla ainult halvem. Kõik tundemärgid vihjasid sellele, et on tulemas midagi otsustavat.