Peale Vabadussõja lõppu järgnenud 20 aasta jooksul on Eestit Nõukogude Liidu poolt ähvardava ohu tundemärkide mõistmine ja seega selle ohu äratundmine meie kõikide poolt olnud kord suurem, kord väiksem. Selle ohu olemasolu pole vist kunagi kellegi poolt Eestis täitsa unustatud, hoolimata Moskva valitsuse teatavail ajajärkudel väga hoolsasti teostatud püüetest mitte ainult Eestit, vaid kogu maailma veenda oma rahuarmastuses ja igasuguse agressiivse või imperialistliku poliitika puudumises tema sihtide taotlemisel – vastandiks tsaristliku Venemaa poliitikale.

Kõige vähem muret idast tulla võiva kommunistliku ohu pärast tunti Eestis kõige esimestel aastatel peale Vabadussõja lõppu. Seda näitas meie täielik ettevalmistamatus ööl vastu 1.detsembrit 1924.a. Tallinnas toime pandud kommunistliku riigipöörde katsel. See loorberitel magamine oli tingitud osalt meie naiivsest usust välisriigiga sõlmitud lepingu pühadusse, osalt teadmisest – mis oli põhjendatud -, et Eesti oli seestpoolt immuunne kommunistliku nakatuse vastu. Viimane leidis omale kinnitust selles, et riigipöörajate jõugud, kes olid Venemaalt peale vastavat ettevalmistust ja relvadega varustamist salaja üle piiri Eestisse toimetatud, löödi oma öösistel kallaletungidel kasarmutele suuremalt jaolt tagasi spontaanselt, paukude ja käsigranaatide plahvatuste peale unest äratatud sõdurite poolt, kelledel esimesel silmapilgul ei olnud juures ohvitsere, kes oleksid võinud organiseerida vastupanu.

Pärast 1.detsembri putši, sellele järgnenud aastatel – kuni 1938.aastani – ei olnud enam midagi mainimisväärset ette tulnud, mis oleks Eesti avalikkusele idast varitsevat ohtu meelde tuletanud. Kuid 1938.a. jaanuarikuu lõpul leidis aset juhtum, mis tõsiselt häiris kogu eesti rahvast ning täitis rahutusega, mis ei pidanudki enam lahkuma, neid isikuid, kes olid kaudselt või otseselt vastutavad riigi julgeoleku eest.

Seda asjaolu, et talvel kestis Peipsi järvel intensiivne kalapüük, kusjuures piir jää peal ei olnud varem üldse, hiljem aga oli puudulikult, kuuseokstega tähistatud, kasutasid Nõukogude piirivalvurid (NKVD eriväeosad) selleks, et päris süstemaatiliselt eesti kalureid Nõukogude territooriumile küüditada. Harilikult pöörasid äraküüditatud kalurid pärast mõnenädalast või –kuulist Nõukogude vanglates viibimist Eestisse tagasi, tavaliselt peale väljapressitud nõusoleku andmist olla Eestis salajasteks GPU agentideks.

Nii lähenesidki ühel päeval 1938.a, jaanuari lõpul kaks Nõukogude piirivalvurit ühele eesti kalurite salgale mõni kilomeeter Eesti poole piirijoont. Juhtus aga, et kalurite keskel viibisid mõned eesti piirivalvurid, keda venelased märkasid liiga hilja – alles siis, kui eesti piirivalvurid nõudsid neilt püsside äraviskamist ja alistumist. Hiljem Eesti-poolse ja Eesti-Nõukogude segakomisjoni juurdlusega tehti kindlaks, et läbirääkimised eesti ja vene piirivalvurite vahel kestsid tükk aega: eestlased, sihtides püssidega venelastele, nõudsid viimastelt püsside mahaviskamist, mida aga venelased ei tahtnud täita. Viimaks, kui üks vene sõduritest tegi liigutuse, et oma püssi omakorda laskevalmis asendisse seada, avasid eestlased tule, surmates mõlemad Nõukogude piirivalvurid.

Eesti poolt tehtud katsed lahendada vahejuhtumit diplomaatilisel teel ei andnud tulemusi. Selle asemel et vastata Eesti Moskva saadiku poolt Nõukogude valitsusele üleantud sellekohasele noodile, sõitis umbes nädal aega hiljem Nõukogude mootorsaan sügavale Peipsi järve Eesti poolele sisse ja sundis seal piki randa saanis sõitvat üht eesti piirivalvurit ühes juhusliku küüdimehega – rannaelanikuga – pöörama ida poole. Jõudnud umbes paarsada meetrit venepoolsele järve osale, lasti piirivalvur ja tema küüdimees vene piirivalvurite poolt käsikuulipildujatulega maha. Eesti protest ühes nõudmisega süüdlasi karistada, jäi vastamata, kohapealsele Eesti piirivalve ülemale teatati vaid lühidalt, et ta võib oma surnud lasta ära tuua.

Kogu selle asja brutaalsus ühes sellekohaste lepingute (näiteks piiritülide lahendamise korra kohta) ignoreerimisega ja selgesti mõista andmine, et maksev on ainult jõud – milline oli ilmselt Vene poolel -, oli seniolematu nähtus Eesti ja Nõukogude Vene seniste läbirääkimiste tavas, mida tuli võtta sümptomaatilise ajamärgina. 1937.a. laskis Leningradi Täidesaatva Komitee esimees Ž d a n o v lendu tol ajal suuri laineid löönud sõnad „fašistlikest sepitsustest Nõukogude Liidu loodepiiride taga”, millede „väljaselgitamiseks Punaarmeel tuleks avada aken Euroopasse”, kuid siis võis seda võtta veel retoorilise üliagarusena, mida see aga ei olnud. Nähtavasti juba siis oli Nõukogude Liidu relvastus tõusnud tasemeni, mis julgustas kommunistlikke võimumehi seni kantud leplikkuse ja rahuarmastuse maski tagant vähehaaval näitama oma õiget nägu.

Sellest ajast saadik – 1938.a. algusest kuni septembrikuuni 1939 – ei ole Eesti diplomaatial üldse enam korda läinud selgitada Nõukogude Liidu valitsuse hoiakut ega luua lähemat kontakti temaga. Kuid see, mida tegelikult tähendas Moskva vaikimine ja mis selle taga peitus – kas jõud või nõrkus kiirelt läheneva sõja eelpäevadel, sellele ei suutnud ka teiste riikide vaatlejad anda üksmeelset vastust. Et Moskva kogu aeg, kuni 1941.aasta juunini, järjekindlalt püüdis oma hoiaku ja tegudega süvendada seda muljet, mida iseloomustati lööksõnaga „Vene sfinks” ja „Vene mõistatus” ning mille taga peitus Nõukogude Liidu kohutav relvastus, mille abil Stalin lootis hiljem pika sõja jooksul verest tühjaks jooksnud Euroopat ilma vaevata vallutada, see on alles nüüd lõplikult päevavalgele tulnud. Üldiselt aga oli Moskva valitsuse huvides tekitada ennemini muljet, nagu poleks Nõukogude Liit sõjaks veel ette valmistatud või nagu oleks tema ettevalmistused puudulikud.

Tuletatagu vaid meelde Tšehhoslovakkia esimest ja teist kriisi (1938. ja 1939.a.)! Enne konflikte julgustas Nõukogude valitsus Prahat vastupanule, lubades terve oma jõuga Tšehhoslovakkiale tarviduse korral appi tulla, nagu ta seda oma liitlaskohustuste tõttu pidi tegema. Siis aga, kui temalt oodati lubatud abi, Moskva vaikis kogu maailma üllatuseks, nagu poleks teda üldse olemaski.

Hilisemad faktid olid samasugused: Poola julgustamine järeleandmatusele Saksamaa mõõdukate ja õigustatud nõudmiste suhtes Danzigi ja koridori küsimuste lahendamiseks, Baltimaadele baasidesse tulnud vägede halb varustus ja kaugeltki mitte esmajärguline relvastus, ja lõpuks Soome talvine sõda 1939-1940, mille järel jällegi jäi mulje, et Punaarmee seisukord on nii halb, et ta ei või olla tõsiselt ohtlik ühelegi suurriigile. Sest hoolimata Soome kaitse sangarlikkusest, mille sarnast ajalugu vaevalt on näinud, oli kogu maailma silmade ees asjaolu, et sõda käis kahe riigi vahel, kelledest ühel oli 180 miljonit elanikku ja kõige suurem armee Euroopas, teisel aga 3,8 miljonit elanikku, kusjuures see riik polnud kunagi kuulunud eriti militariseeritud maade hulka.

Sellepärast oli Vene valmisolek rahu sõlmimiseks ajal, mil temal oli veel olemas tohutuid reserve, jällegi mõistatuseks, mille taga paljud nägid nõrkust. Vene rahuarmastust sel ajal ei saanud küll keegi enam tõsiselt võtta. Praegu on see mõistatus järgnenud sündmuste valguses leidnud oma seletuse: kõik Vene hiiglaslik relvastus oli määratud Saksamaa ja Euroopa ründamiseks hilisemal ajal, siis, kui Stalini arvestuse järgi mõlemad sõdivad pooled, Saksamaa ühelt poolt ja Inglise-Prantsuse teiselt poolt, oleksid nõrgenenud aastaid kestnud sõja tagajärjel. Selle tõttu oleks võimalus 1940..kevadel sattuda Soome pärast vastuollu mõne suurriigiga (mis võib-olla oleks läinud kuni sõjakuulutamiseni Nõukogude Liidule) tähendanud Moskva seisukohast ebameeldivat ja soovimatut arusaamatust.

Kuid, nagu öeldud, ei olnud 1939.a. esimesel poolel Nõukogude Vene kavatsused ja ettevalmistused kellelegi nii selged, kui nad meile on tänapäev.

1939.a. kevadel ilmusid suuremais Moskva ajalehtedes Izvestija ja Pravda kirjutised Saksamaa agressiivsete kavatsuste üle Baltimaade suhtes. Arvestades varasemaid samalaadilisi tundemärke (Ždanovi kõne) ja agressiivsete kavatsuste puudumist Saksamaa poolt (nende olemasolu korral oleksime meie vist ikka neid paremini märgata võinud kui Moskva) ei olnud teist seletust neile sihilikele kirjutistele, kui et need olid määratud omaenda agressiivsete plaanide varjamiseks ja hiljem – oma kallaletungi õigustamiseks. Eesti valitsuse ülesandel tegi meie Moskva saadik katseid Nõukogude valitsuselt nende artiklite asjus selgitust saavutada, kuid need katsed ei andnud tulemusi. Moskvas hoiti kõrvale igast sellesse küsimusse puutuvast põhjalikust kõnelusest. Niisama vähe või veelgi vähem tulemusi andsid katsed kõnelda sellel teemal Nõukogude Liidu Tallinna saadikuga, kes nähtavasti rääkis tõtt, kui vastas, et ta midagi ei tea, kuid küsib Moskvast juhtnööre, mis aga kunagi ei tulnud.

Selles olukorras rääkisid välisministeeriumi juhtivad isikud mitmel korral Saksa Tallinna saadikuga Moskva poolt tulevaist ähvardustest ja küsisid, kas ei saaks Saksa valitsus aidata Eestit mõne argumendi andmisega, mida võiksime tarvitada enamlaste juttude ümberlükkamiseks meid ähvardavast Saksa agressioonist. Varsti tuligi sellele vastus Saksamaa poolt teiste riikide hulgas ka Eestile tehtud ettepaneku näol sõlmida mittekallaletungileping, millele kirjutati alla suvel 1939.

Kuid Eestis sellele lepingule pandud lootused olid asjatud: Moskva tegi, nagu poleks seda lepingut olemaski, kuna Saksa-vastane propaganda demokraatlikes riikides oskas Saksamaa poolt sõlmitud mittekallaletungi lepingutest isegi välja lugeda mingisugust ohtu riikidele, kes olid ettepaneku vastu võtnud ja lepingu sõlminud.

Eelaimduste kõrval surmaohust, milline varitses Eestit idast läheneva sõja korral, tekkisid suvel ja päris konkreetselt augustis 1939.a., kui sõja vältimatus juba kõigile selge oli, lihtsamad ja igapäevasemad mured: kust saada meile tarvisminevaid kaupu juhul, kui sõja ja blokaadi tagajärjel meie ühendusteed läänega katkevad. Pinnasondeerimistele Moskvas reageeriti sealt suure valmisolekuga ja mõni päev peale sõja algust sõitis sinna välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna juhataja, et pidada läbirääkimisi uue kaubalepingu sõlmimise üle. Teated, mis välisministeeriumi tema poolt läbirääkimiste käigu kohta pidevalt saadeti, olid väga head. Kui oligi üksikuid raskusi, siis saadi neist võrdlemisi kergesti üle. Paistis, et tulevikus suudame katta peaaegu kõiki oma vajadusi Nõukogude Liidust. Lõpuks oli kaubaleping valminud kujul, mis Eesti valitsusele oli vastuvõetav. Nõukogude Liidu valitsuse poolt saabus kutse Eesti välisministrile sõita Moskva lepingu pühalikule allakirjutamisele, kusjuures kutse üleandmisel toonitas Nõukogude Liidu Tallinna saadik, et Nõukogude valitsusel oleks eriti hea meel, kui ka välisministri abikaasa kaasa sõidaks. Ettevaatuse mõttes vastas välisminister, et ta enne kutse vastuvõtmist palub saadikut telefoni teel väliskomissariaadilt kinnitust saada, et Moskvas temaga muid küsimusi peale kaubalepingu ei puudutata. Moskva valitsuse vastus oli jaatav.

Kaubalepingu läbirääkimiste õnnelikku lõpetamist ja välisministri abikaasa kutsumist Moskva võeti paljude poolt Tallinnas rahustavate tundemärkidena, sest oldi juba septembrikuu teisel poolel, Nõukogude väed olid alustanud oma sissemarssi Poolasse ja ühenduses sellega oli närvilikkus Tallinnas kasvanud, mistõttu igast rahustavast tundemärgist kinni haarati.

Sõja puhkemisel oli märgata Nõukogude Liidu vägede koondamist Eesti piirile, samuti tulid andmed Eesti raudteelastelt, kes viibisid ametisõidul Narva-Leningradi raudeel, et seal on näha suurte väeosade liikumist lääne suunas.

22.septembril Moskvasse sõitvat välisministrit ja tema abikaasat oli tulnud jaama saatma Nõukogude saadik suure roosikimbuga käes ja kõikide oma kaastööliste saatel. Moskvasse saabuti 24.septembril, kus külalisi olid vastu võtmas välisasjade rahvakomissariaadi asetäitja L o z o v s k i , väliskaubanduse rahvakomissariaadi asetäitja S t e p a no v , Moskva linnakomandant, Eesti saatkonna liikmed ning Läti ja Leedu saadikud.

Kuid juba mõni tund peale välisministri Moskva jõudmist saabus temalt välisministeeriumi šifreeritud teleramm, milles ta teatas, et saabub järgmisel päeval lennukil Tallinna, ja palus hoiduda igasuguste otsuste tegemisest enne, kui ta pole Tallinna jõudnud ja temaga pole räägitud.

Valitsusele oli telegrammi sisu osaliselt mõistatuseks, võidi ainult aimata, et Moskvas oli midagi juhtunud, mis tähendas meile halba. Veel enne telegrammi saabumist levitas Moskva raadio samal õhtul teadet, et „tundmatud” allveelaevad on Eesti poolt neile kasutamisele antud salajastest baasidest lähtudes torpedeerinud ja lasknud põhja Eesti ranniku lähedal Nõukogude kaubalaeva Metallisti. Tundes Moskva võtteid, pidime juba selle raadioteate levitamise põhjal aimama, et Eesti vastu oli kavatsusel mingi aktsioon, ja arvamine, et see aktsioon võis tähendada lihtsalt sõjalist kallaletungi, oli põhjendatud Juba 19.septembril teatas Moskva raadio, et Eesti on rikkunud erapooletust, võimaldades põgeneda interneeritud Poola allveelaeval Tallinna sadamast. Edasi väitis sama raadio, et ka teiste Balti riikide sadamates viibivat Poola ja teiste välisriikide allveelaevu. Toon Balti riikide suhtes oli üsna ähvardav. Ilmselt oli Tallinnas interneeritud Poola allveelaeva Orzeli põgenemine Nõukogude valitsusele teretulnud ettekäändeks.

On vist üleliigne ütelda, et Orzel ei ole peale põgenemist ühtki rünnakut Balti meres toime pannud ja et laevasõit Eesti vetes oli niisama kindel ja ohutu nagu varemgi. Olgu ka märgitud, et „põhjalastud” Metallist viibis paar kuud hiljem Paldiski sadamas.

25.septembril pärast lõunat saabunud välisministri ettekandest selgus, milliseid nõudmisi oli Nõukogude Liit esitanud Eesti valitsusele.

24.septembri õhtul kell 21 võttis Nõukogude Liidu Rahvakomissaride nõukogu esimees ning välisasjade rahvakomissar M o l o t o v Eesti välisminister S e l t e r i Kremlis vastu. Vastuvõtu juures viibisid veel Eesti saadik Moskvas ja Nõukogude Liidu väliskaubanduse rahvakomissar M i k o j a n .

Jutuajamise esimene osa keerles Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise kaubavahetuse ümber, mille järel M o l o t o v viis jutu üle poliitilisele teemale järgmiselt: Kaubanduslikud vahekorrad Nõukogude Liidu ja Eesti vahel näivad olevat korras, kuid poliitilised suhted Nõukogude Liidu ja Eesti vahel pole korras, vaid on halvad. Ta tõi ette Poola allveelaeva Orzeli põgenemisloo ja väitis, et see sündmus näitab, et Eesti valitsus ei hooli kuigi palju N.Liidu julgeolekust. Eesti valitsus kas ei tahtvat või ei suuda oma maal korda hoida ning ohustab sellega Nõukogude Liidu julgeolekut. Eesti valitsuse poolt saadiku kaudu antud kirjalik selgitus selles asjas ei ole küllaldane.

Nõukogude Liit, kes evib Balti merel hiiglasuuri huvisid, ei ole millegagi kaitstud selliste üllatuste vastu ka tulevikus. Soome lahe suue on teiste riikide käes ja Nõukogude Liit peab leppima sellega, mis teised riigid selle lahe suudme juures teevad. See ei saa enam nii kesta. Nõukogude Liidule on tarvis anda tõhusamaid tagatisi tema julgeoleku kindlustamiseks.

Nõukogude Liidu valitsus on otsustanud nõuda Eesti valitsuselt neid tagatisi ja teeb selleks ettepaneku sõlmida vastastikune abistamise leping, millega kindlustatakse Nõukogude Liidule õigus omada Eesti territooriumil laevastiku ja lennuväe toetuspunkte ehk baase.

Eesti välisminister vaidles vastu ühenduses allveelaeva Orzel põgenemisega tõstetud süüdistustele ja tõendas, et Eesti valitsust ja Eesti ametivõime ei saa kuidagi kahtlustada ei kaasaaitamises ega hooletuses. Allveelaeva põgenemine oli ainult õnnetu juhus. Kuid sellest juhusest ei saa mingil viisil järeldada, et Eesti ei saa ise kaitsta oma erapooletust.

Edasi teatas välisminister, et mis puutub vastastikuse abistamise pakti ja baaside küsimusse, siis puudub tal volitus selle üle kõnelda. Ta lisas aga, et see ettepanek käib risti vastu Eesti senisele poliitikale ja et Eesti seepärast ei taha loobuda oma senisest poliitilisest joonest ega sõlmida sõjalist liitu suurriigiga.

Seejärel tõi M o l o t o v ette, et Eestil on liiduleping Lätiga ja samasugune võiks olla vahekord ka Nõukogude Liiduga. Seepeale rõhutas Eesti välisminister, et Läti on väikeriik ja Eesti-Läti liiduleping ei käi vastu kummagi maa neutraliteedile, kuna sellesse suhtutakse kui ühisesse tervikusse.

Järgnenud vaidluste vältel väitis Molotov, et Eesti ei tarvitse midagi karta. Abistamispakt Nõukogude Liiduga ei tooks Eestile mingeid ohte. Nõukogude Liit ei hakka Eestile kommunismi peale sundima ega taha riivata Eesti suveräänsust ja majanduslikku korda. Eestile jääks tema iseseisvus.

Eesti välisministri väitele, et Nõukogude Liidul pole mingit alust ega õigust esitada Eestile nii radikaalseid nõudmisi, vastas M o l o t o v , et Nõukogude valitsus peab allveelaeva lugu sümptomina väga tähtsaks. See näitab ühtlasi, et Nõukogude Liidul puuduvad kindlustused, mida ta tungivalt vajab. Selles mõttes on praegune olukord ebaloomulik. Nõukogude Liit peaks leppima Soome lahe sopiga, millesse ta 20 aasta eest istuma pandi. Jäädavalt ei või see nii kesta. Nüüd on Nõukogude Liit suurriik, kelle huvid vajavad arvestamist. Nõukogude Liit vajab väljapääsu Balti merele.

Kui Eesti ei soovi sõlmida Nõukogude Liiduga vastastikust abistamispakti, siis tuleb N.Liidul tarvitada oma julgeoleku kindlustamiseks teisi teid. „Ärge sundige meid,” sõnas ta, „tarvitama jõudu Eesti suhtes.”

Eesti välisministri kõrval läbirääkimistest osa võtva Eesti Moskva-saadiku väitele, et kuna Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahekorrad on rajatud nonagressiooni lepingule, siis puudub ju Balti merel hädaoht, kelle vastu Nõukogude Liit peaks end kindlustama abistamispakti ja baaside kaudu, vastas Molotov, et Nõukogude Liidu leping Saksamaaga on tähtajaline ja kumbki pool ei pane relvi maha. Balti merde võivad tulevikus tulla teiste suurriikide jõud ja ähvardada Nõukogude Liitu. Samuti näitavad sündmused (järjekordne vihje Orzeli põgenemisele), et Nõukogude Liidu laevanduse julgeolek Balti meres ei ole küllaldane, mispärast on loomulik, et Nõukogude Liit võtab selle julgeoleku kindlustamise enda kätte.

Selle järel teatas Eesti välisminister, et ta tahab küsimuse tähtsust arvestades oma valitsusele ette kanda selle jutuajamise sisu, kuigi ta oli küllaldase selgusega esile toonud Eesti seisukohad. M o l o t o v vastas sellele, et asjaga ei saa viivitada, ja lubas anda Eesti välisministrile otseühenduse Tallinnaga, et läbirääkimised võiksid kohe jätkuda. Eesti välisministri väite peale, et parlamentaarse ministrina peab ta informeerima peale oma presidendi ja valitsuse ka parlamenti, mis aga ei saa sündida nii kiiresti, rõhutas M o l o t o v veel kord, et asi on kiire ja olukord vajab viivitamatut lahendust. Nõukogude Liit ei saa kaua oodata. M o l o t o v soovitas vastu tulla Nõukogude Liidu soovidele, et vältida halvemat. Veel kord toonitas M o l o t o v , et Eesti ärgu sundigu Nõukogude Liitu tarvitama jõudu oma eesmärkide saavutamiseks. Nõukogude Liidu ettepaneku kaalumisel ärgu Eesti pangu lootusi Inglismaale või Saksamaale. Eesti võib olla kindel, et Nõukogude Liit kindlustab ühel või teisel viisil oma julgeoleku. Kui Eesti ei nõustuks Nõukogude Liidu ettepanekuga, teostaks N.Liit oma julgeoleku kindlustamise teisel viisil oma tahtmise järgi ilma Eesti nõusolekuta.

Sellega lõppes kõnelus. Kuid vaevalt olid Eesti esindajad jõudnud Kremlist tagasi saatkonda, kui juba umbes 30 minuti pärast helistati Kremlist ja teatati, et Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja välisasjade rahvakomissar M o l o t o v palub Eesti välisministrit tulla Kremli tagasi samal õhtul kell 24.

Sellest teisest Kremlis toimunud kõnelusest võtsid nagu eelminegi kord osa Eesti poolt välisminister koos Eesti saadikuga, kuna Nõukogude Liidu poolt olid kohal M o l o t o v ja M i k o j a n .

Sel koosolekul esitas Molotov Eesti välisministrile esialgu kirjaliku kava Nõukogude Liidu ja Eesti vahelise mittekallaletungi lepingu sõlmimiseks ühes lisaprotokolliga. Ühtlasi tähendas M o l o t o v seejuures, et kava redaktsioon on esialgne ning seda võib läbirääkimistel parandada, ja et Nõukogude Liit taotleb ainult strateegilisi eesmärke, kuna Eesti riigi suveräänsus, tema riiklik kord ja samuti majanduslik süsteem peavad jääma puutumata.

M o l o t o v i poolt esitatud lepingu kava ühes lisaprotokolli kavaga on järgmine:

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad andma teineteisele igasugust abi, sealhulgas ka sõjalist, julgeoleku ähvarduse tekkimise või otsese kallaletungi korral ükskõik millise kolmanda Euroopa riigi poolt ühele lepinguosalisele.

NSVL kohustab andma Eesti sõjaväele abi soodsail tingimustel relvastusega ja muude sõjaliste materjalidega ning samuti andma abi Eesti Vabariigile nii majanduslikul alal kui ka välispoliitika ja diplomaatia alal.

Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti sadamates oma baase merelaevastiku seisupaigaks ja mõningaid lennuvälju saartel lennuväe jaoks.

Mõlemad pooled kohustuvad mitte osa võtma ükskõik millistest kokkulepetest ja koalitsioonidest, mis on suunatud ühe lepinguosalise vastu.

Käesoleva pakti kehtivuse kestuseks on 10 aastat, kusjuures juhul, kui üks lepinguosalistest ei pea vajalikuks ülesütlemist, selle kestus pikeneb järgnevaks viieks aastaks.

On määratud kindlaks, et käesolev kokkulepe ei puuduta mingil määral lepinguosaliste majanduslikku süsteemi või riiklikku korda.

Eesti välisminister teatas, et kuigi ta vaidleb põhimõtteliselt selle ettepaneku vastu ja ei ole volitatud selle üle läbirääkimisi pidama, esitab ta siiski mõned küsimused selleks, et lähemalt selgitada ettepaneku sisu.

Järgnenud küsimuste esitamisel selgus, et üksikuis artiklites toodud seisukohti ja väljendeid on võimalik täpsustada ja konkretiseerida ning samuti on võimalik välja jätta eeskirju, mille ulatus ja sisu on ebaselged ning mis võiksid tekitada arusaamatusi ja vaidlusi.

Eesti välisministri küsimusele, missugustes Eesti sadamates tahetakse asutada Nõukogude laevastiku baase, vastas Molotov, et laevastiku baasid võiksid tulla saartele, Tallinna, Pärnu ja võib-olla ka mujale. Eesti välisminister vaidles vastu Tallinna ja Pärnu kasutamise mõttele laevastiku baasidena ja tõstis esile Saaremaa ja Hiiumaa sadamakohti. Selle järele deklareeris M o l o t o v , et Saaremaa ja Hiiumaa huvitavad Nõukogude Liitu peamiselt lennuväe baasidena. Ka mandril peab tingimata olema vähemalt üks sadamabaas. Sellele lisas M i k o j a n , et maa-alad lennuväe baaside alla võiks eraldada rendi või kontsessiooni alusel. Maa ise jääks Eesti territooriumi osaks.

Mandri sadamana mainiti Eesti esindajate poolt Paldiskit. Selle järele möönis Molotov, et võib-olla Paldiski osutub sobivaks.Tallinn pole tingimata vajalik.

Lisaprotokolli juurde asudes seletas M o l o t o v omal algatusel, et sellega tahab Nõukogude Liit kinnitada, et Nõukogude Liidu valitsusel pole tahtmist Eestile kommunismi ega nõukogude korda peale sundida ega üldse vähemalgi määral riivata Eesti suveräänsust ja iseseisvust. Kogu ühiskondlik ja riiklik kord oma valitsuse, parlamendi ja välisesindustega jääb muutmatult kehtima Eesti riigi sisemise asjana.

Selle järel teatas Eesti välisminister, et ta on võtnud need Nõukogude Liidu valitsuse ettepanekud ja seletused teatavaks ja informeerib neist Eesti Vabariigi presidenti, valitsust ja parlamenti.

Molotov seletas seepeale, et Eesti välisminister soovitab viivitada. Asi aga on ülimalt kiire ja edasilükkamatu iseloomuga. Kõige parem oleks, kui saaks kohe jätkata.

Lõpuks ometi nõustus ta sellega, et Eesti välisminister lendab Tallinna läbirääkimisteks vastavate Eesti organitega.

Olukord, milles Eesti sel silmapilgul leidis end olevat, oli järgmine. Piirile olid enamlased koondanud tugevaid, eriti motoriseeritud jõude. Eesti kaitse piiril koosnes Petseris 600 mehest ja Narva piiril 2000 mehest. Valmisehitatud kaitseliini ei olnud. Tanki- ja õhutõrjerelvad puudusid niihästi kui täielikult. Mobilisatsiooni läbiviimiseks ei olnud enam aega ega võimalust, sest Nõukogude pommituslennukid sooritasid juba lende kogu Eesti territooriumi kohal.

26.septembril ilmusid Nõukogude Vene üksikud lennukid Eesti territooriumi kohale. Sõjavägede staabist anti korraldus Nõukogude lennukeid mitte tulistada. 26.sept. kella 14 paiku tiirles üks N.Liidu kahemootoriline sõjalennuk häbematult madalalt Tallinna kohal, just nagu kutsudes välja tulistamist. Kuid tuld temale ei avatud. 27.sept. ilmusid jälle mõned N.Liidu lennukid Eesti territooriumile, nii lendas neist üks üle Mustvee ja Jõgeva ning sealt piki raudteed Tartusse. Tehes kella 14.00 – 5.00 vahel mõned ringlennud Tartu kohal, kadus lennuk itta. Nähtavasti jälgisid lennukid, kas meie pool ei teostata mobilisatsiooni või vägede koondamist. Muidugi midagi ei olnud. Sel ajal saabusid Vene piirilt väga ärevad teated, et piiri otseses läheduses on näha N.Vene suurearvulisi vägesid koos paljude tankidega.

Mis puutub välisabi võimalustesse, siis Molotov ei eksinud: seda kuskilt näha polnud ja meie leidsime igal pool, kuhu pöördusime, kas kinnisi uksi või kurte kõrvu. Nõupidamisel, mis peeti Tallinnas, jõuti otsusele, et vastupanu korral, mis võis kesta vaid lühikest aega, oli Eesti rahva hävimine kindel. Otsus, mis tehti – jätkates läbirääkimisi Moskvaga katsudes saavutada tingimusi, mis nii vähe kui võimalik piiraksid meie iseseisvust – nii raske kui selle tegemine oligi, võeti vastu ilma ühegi vastuseismiseta valitsuse ja Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni poolt. Olukord oli selline, et meil polnud valikut.

Lepingu sõlmimiseks otsustati siis Nõukogude Liitu saata delegatsioon välisministri juhtimisel. 27.septembril delegatsioon lahkus Tallinnast ning Riia kaudu lennuteel saabus samal päeval Moskvasse.

Saabumise päeval kutsuti välisminister Kremlisse, kus tema ja Eesti delegatsiooni võttis vastu M o lo t o v oma kabinetis. Algul viibis läbirääkimiste juures ainult veel M i k o j a n .

Läbirääkimiste algul teatati Eesti delegatsiooni poolt, et Eesti valitsus on valmis jätkama läbirääkimisi Nõukogude Liidu valitsuse poolt Eesti välisministrile esitatud kava alusel. Ühtlasi märgiti, et läbirääkimiste käigule pole kasuks Eesti territoriaalsete õiguste rikkumine Nõukogude sõjalaevade ja lennukite poolt läbirääkimiste pidamise ajal.

Selle peale luges M o l o t o v ette Tass’i telegrammi Nõukogude auriku Metallisti torpedeerimisest ja uputamisest tundmatu allveelaeva poolt Narva lahe piirkonnas ja deklareeris, et muutunud asjaoludel Nõukogude valitsus ei saa enam piirduda möödunud korral esitatud ettepanekutega, vaid nõuab lisaks endale õigust pidada käesoleva Euroopa sõja kestel Eesti territooriumil kuni 35 000 meest sõjaväge, selleks et takistada Eesti ja Nõukogude Liidu kiskumist sõtta ja samuti kaitsta Eesti sisemist korda.

See nõudmine tuli Eesti delegatsioonile kui välk selgest taevast. Eesti poolt seletati, et senini valitses Eestis täielik kord ja on kindel, et see valitseb seal veel praegugi. Rünnakust Nõukogude laevale ei ole midagi teada, kuid Eesti Vabariik asub seda asja selgitama, kui juhtum on toimunud Eesti territoriaalvetes; kui see aga on toimunud väljaspool territoriaalvesi, siis on selgitamine muidugi raskem. Kuna on sõja aeg ja olud seepärast erakorralised, siis on võimalik, et on tegemist provokatsiooniga, mida Eesti pole põhjustanud.

Kuna Eesti delegatsiooni seletustest ilmnes, et raske on jõuda ühistele seisukohtadele, tegi M o l o t o v ettepaneku kutsuda läbirääkimistest osa võtma ka S t a l i n . Viimane ilmuski õige pea ning võttis läbirääkimistest osa. Edasi seletas Molotov, et Nõukogude Liidul puudub merel julgeolek ja selle garanteerimiseks tuleb Eestisse paigutada Nõukogude vägesid. Stalin tähendas, et Nõukogude Liiduga sõlmitav pakt võib Eestis rahvusvaheliste jõudude õhutusel esile kutsuda diversiooniakte ja tülisid. Nende vältimiseks on vajalik tugeva Nõukogude sõjaväeüksuse paigutamine Eestisse.

Eesti delegatsiooni poolt vaieldi vastu 35 000 mehe paigutamisele Eestisse. Leiti, et see on tarbetu, ent kui Nõukogude Liit seda siiski nõuab, siis on see arv ometi liiga suur. Selle peale vähendas Stalin seda arvu 25 000 meheni.

Selle järel tehti läbirääkimistes vaheaeg.

Järgmisest koosolekust võtsid osa samad isikud, kes olid eelmisel koosolekul. Eesti välisminister kandis ette lepingu teksti kava. Kohe algul tekkisid vaidlused, kuna S t a l i n ei tahtnud nõustuda baasidega ainult Saare- ja Hiiumaal, väites, et Nõukogude Liidule on ka Tallinna vaja.

Tallinna baasiks andmise vastu vaieldi energiliselt. Vastuväiteks esitati, et Tallinn on Vene ajal küll laevastiku baasiks ehitatud, seda aga suurelt osalt paberil. Mis ka valmis ehitati, on aja jooksul hävinud või siis maha lõhutud kui seade, mille järele puudus tarvidus. Teiseks on Tallinn kaubalinn ja seal käib palju välismaa laevu. Ei ole soovitav, et välismaalased pääsevad baaside lähedusse. Kolmandaks on Tallinn pealinn ja seepärast ei sobi sõjavägede paigutamiseks. Vaevalt jääksid ka arusaamatused linnas asuvate Vene sõjaväelastega tulemata. Kõigepealt on aga Tallinna reid moodsate sõjalaevade jaoks liiga väike, et need ei saa sõiduhoogu sissegi, kui nad juba peavad sõitma kitsastesse ja madalatesse sõidurennidesse. Kuid Eestil on üks teine looduslikult palju sobivam sadamakoht, nimelt P a l d i s k i , kuhu Vene keisrid Peeter I ja Katariina II on hakanud sadamat looma. Paldiski laht on sügav ning sealt pääseb otse vabale merele.

Lõpuks Stalin nõustuski sellega, kuid tingimusel, et seni, kuni Paldiskit valmis seatakse, on Nõukogude laevadel õigus kasutada Tallinna sadamat toiduainete pealevõtmiseks ja ajutise seisukohana.

Vaidlusi tekitas uuesti baasidesse paigutatava garnisonide arvu küsimus. Stalin jäi kindlaks oma seisukoha juurde, et 25 000 meest on minimaalnõue, väites seejuures, et sõjaväelased nõuavad talt suuremat arvu.

Sellega koosolek lõppeski.

Samal päeval kell 21 algas Kremlis uus koosolek, mille osavõtjad olid endised, välja arvatud S t a l i n , kes algul puudus.

Kohe koosoleku algul tekkis vaidlus selle üle, missuguse agressiooni korral abiandmisleping jõustuks. Venelased nõudsid, et see jõustuks igasuguse agressiooni korral. Eesti seisukoht oli aga, et see jõustuks ainult siis, kui kallale tungib suurriik. Kokkuleppele selles asjas ei jõutudki, nii et asja lahendas Stalin, kes vaidluse ajal äkki koosolekuruumi ilmus, öeldes, et jäägu pealegi ainult suurriigi kallaletungi korral. Vaidlused tekkisid taas Tallinna baasiks andmise küsimuse ümber. Vaidluse lõpetas S t a l i n , nõustudes baasiga Paldiskis, kuid tingimusel, et N.Liidule jääb õigus ajutiselt kasutada Tallinna provianteerimiseks ja laevastku seisupaigana. Eesti delegatsiooni nõudel otsustati seda mainida mitte lepingu tekstis, vaid salajases lisaprotokollis. Viimase arutamise juures tekkis uus vaidlus sissetoodavate vägede suuruse üle. Eesti delegatsiooni poolt väideti, et maksimaalne arv, millega Eesti võib nõustuda, on 10 000 meest. Kuid Stalin ja Molotov ei taganenud oma nõudmistest, et garnisonivägede suurus peab olema 25 000 meest. Seejuures rõhutasid nad jälle, et Nõukogude Liit on otsustanud ühel või teisel teel oma julgeolekut kindlustada. Eesti delegatsioon pidi selle nõudmisega nõustuma. Sellega oligi leping valmis. Sellesama koosoleku lõpul kirjutati lepingu ja lisaprotokolli tekst sealsamas Kremlis Vene ametnike poolt 3/4 kuni 1 tunni jooksul puhtalt ümber ning mõned minutid enne kella 12-t 28.septembri ööl kirjutati sellele Eesti välisministri ja Molotovi poolt alla. Selle juures olid S t a l i n , M i k o ja n ning kõik Eesti delegatsiooni liikmed. Selle järele kutsusid S t a l i n ja M o l o t o v kõik juuresolijad kõrvallaua juurde einet võtma. Sellel einel oli venelaste käitumine saatanlikult alatu, sest püüti veenda kõige sõbralikumais kavatsustes ja sõnapidamises bolševike poolt, ehkki Kremli hirmuvalitseja ja tema käsualused juba sel ajal teadsid, kui julma saatuse nad valmistasid Eestile ja tema rahvale. Hoolimata Nõukogude võimumeeste silmakirjalikkusest oli ilmne, et venelased tahtsid iga hinna eest peale sundida meile võimalikult koormava sisuga lepingut, et seda tulevikus meie kahjuks ära kasutada. Nad tahtsid läbi suruda täielikku okupatsiooni ja seda kujul, nagu oleks see sündinud meie nõusolekul. See oli neile tarvilik eeskätt välismaailma pärast. Hiljem, kui Tallinnas algasid sõjalised läbirääkimised, kus tulid lahendamisele ka tehnilised küsimused, püüdsid venelased uuesti jõhkralt okupatsiooni läbi suruda. Samuti esinesid nad uuesti nõudmistega garnisonide paigutamiseks ning lennuväljade ehitamiseks mitmele poole sisemaal. Ei ole kahtlust, et venelastel oli algusest peale Eesti okupeerimise kava, küsimus seisis ainult tähtpäevas, talitusviisis ja meetodis, kuidas see läbi viia.

Allakirjutatud lepingu ametlikuks nimetuseks oli „Vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel.” Pakt oma olulises osas oli järgmise sõnastusega.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad andma üksteisele igasugust abi, kaasa arvatud ka sõjalist, otsese kallaletungi või kallaletungi ähvarduse tekkimise korral ükskõik missuguse Euroopa suurriigi poolt lepinguosaliste poolte merepiiridele Balti meres või nende maapiiridele Läti Vabariigi territooriumi kaudu, samuti ka artikkel III-ndas tähendatud baasidele.

NSV Liit kohustub andma Eesti sõjaväele abi relvastusega ja muude sõjaliste materjalidega soodustatud tingimustel.

Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti saartel Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiski linnas baase mere-sõjalaevastikule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigustel sobiva hinnaga. Baaside ja aerodroomide täpsed asukohad ja piirid määratakse kindlaks ning eraldatakse vastastikusel kokkuleppel.

Mereväe baaside ja aerodroomide kaitseks on NSV Liidul õigus pidada oma kulul baaside ja aerodroomide jaoks eraldatud piirkondades valjult piiratud arvu Nõukogude maaväe ja õhuväe relvastatud jõude, milliste maksimaalne arv määratakse kindlaks erikokkuleppega.

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad mitte sõlmima liite ega osa võtma koalitsioonidest, mis on sihitud ühe lepinguosalise vastu.

Käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata lepinguosaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda.

Baaside ja aerodroomide jaoks eraldatud piirkonnad (art.III) jäävad Eesti Vabariigi territooriumiks.

Käesolev Pakt jõustub ratifitseerimiskirjade vahetamisega. Nende ratifitseerimiskirjade vahetus leiab aset Tallinnas kuue päeva jooksul, arvates käesoleva Pakti allakirjutamise päevast.

Käesoleva Pakti kehtivuse tähtaeg on kümme aastat, misjuures, kui üks lepinguosalistest ei tunnusta vajalikuks üles öelda seda Pakti üks aasta enne tähtaja möödumist, viimase kehtivus automaatselt jätkub järgnevaks viieks aastaks

Käesolev Pakt on koostatud kahes algkirjas, eesti ja vene keeles, Moskva linnas, 28.septembril 1939.a.

Peale selle oli sõlmitud veel salajane kokkulepe, mis sisaldas mitmesugused eriti sõjalise iseloomuga üksikasju ning määras, et Eestis asuvate Nõukogude garnisonide suurus ei tohtinud ületada 25 000 meest.

Pakti viies artikkel sisaldas Nõukogude valitsuse pühaliku tõotuse austada Eesti iseseisvust ja tema põhiseadust ning hoiduda segamast Eesti siseasjadesse. Ka välismaailma ees püüdis Moskva jätta mulje, et ta on lepingu sõlmimisega täielikult rahul ning tal ei ole edaspidi enam mingisuguseid nõudmisi.

7.oktoobril 1939.a. Izvestija kirjutas: „Nõukogude Liit on arvamisel, et väiksed rahvad peavad elama ja eksisteerima. N.Liit pöörab tähelepanu ja austab ka rahvaid, kelle riiklik elu on võtnud teised vormid.”

Nõukogude Liidu ülemnõukogu 5.istungjärgul 31.oktoobril 1939.a. Molotov ütles: „Jutt Balti riikide sovjetiseerimisest on N.Liidu vastaste provokatsioonide seadus ja pidi tulema kasuks N.Liidu vastastele. Balti riikide suveräänsuse puutumatus ja nende siseasjadesse mittevahelesegamise printsiip on täiesti selgesti kindlaks määratud abistamispaktides.” Samu mõtteid väljendas ka Nõukogude Liidu saadik Eestis N i k i t i n oktoobrirevolutsiooni 22.aastapäeva puhul Tallinnas peetud kõnes.

Nii püüdsid Moskva võimumehed veenda Eesti kui ka kogu maailma avalikkust, et Nõukogude Liit kavatseb pakti ausalt täita ja et edaspidi tal ei ole uusi nõudmisi.

Kui välisajakirjanduses ilmus teateid Nõukogude Liidu uutest agressiivsetest kavatsustest Balti riikide suhtes, siis Tass teatas sellega seoses 1940.a. veebruaris, et Eestilt ja tema naabritelt ei nõuta uusi mereväebaase, samuti mitte seniste sõjaväeliste baaside arvulist suurendamist ega teisi loovutusi. Ühtlasi kinnitati: „Tass on volitatud teatama, et kõik niisugused informatsioonid on täiesti aluseta ja puhtakujulised väljamõeldised.”

Arvatavasti sel ajal tunti liiga vähe Stalinit ja tema poliitika pettemanöövreid. Lepingust pidasid enamlased kinni 9 kuud – kuni 16.juunini 1940.a.