Kommunistliku korra majandustlaostav mõju avaldus eriti teravalt meie loomakasvatuse arvulises allakäigus. Maa eraomandi kaotamine ja maa kuulutamine riigi omaks, „maareform”, „lehmatuse likvideerimise seadus”, hobu-masinriistade laenutuspunktide asutamine, 1941.aasta aprillis kehtima pandud põllumajandussaaduste kohustuslike müükide määrus, 1941.aasta mais väljakuulutatud põllumajandusmaksu seadlus – need olid peamised tegurid, mis kutsusid esile massilise loomade tapmise 1940.aasta lõpul ja 1941.aasta esimesel poolel. Selle tulemusena vähenes järsult kõigi loomaliikide arvuline koostis, sest olukord, mis hävitas igasugused tasuvuse väljavaated ja olemasolu võimalused üksiktalupidamises, tegi mõttetuks ka loomade arvu säilitamise ennebolševismiaegsel tasemel. Samal ajal tabas Eesti loomakasvatust raskelt bolševikkude hävitustöö. 1941.aasta suvel langes loomade arv 1941.a. lõpuks mõne loomaliigi alal isegi madalamale tasemele, kui ta oli peale Vabadussõda.

Selle kohta annavad huvitava ülevaate loomade loenduse andmed. Et 1941.aasta septembris teostatud loenduse andmed, mis näitasid, et tööealiste hobuste arv, võrreldes 1939.a. põllumajanduse loenduse andmetega, on langenud 25,9%, veiste arv – 31,3%, sigade arv – 32,5% ja lammaste arv – 39,7%, on mõnes osas ebatäpsed, siis toome alljärgnevalt andmed 1942.aasta 1.märtsil teostatud loenduse kohta. Nende andmete kohaselt oli loomade arv üksikute loomaliikide järgi järgmine:

1.Veiseid         465 000    706 131       466 300      34,0

Toodud aruandest selgub, et suurte koduloomade alal kannatas bolševike hävitustöö all kõige rohkem veiste arv, vähenedes ümmarguselt 34% - võrreldes 1942.a. 1.märtsi veiste arvu 1939.a. 1.juulil toimunud põllumajandusloenduse andmetega. Veiste arvulise vähenemise osa suurus muutub arudasaadavaks, kui bolševikkude sõjaaegse hävitustöö kõrval võtta arvesse ka nende agraarpoliitiliste sammude mõjutusi. Paremate kultuur-rohumaade äralõikamine „maareformi” teostamisel tegi paratamatuks karja arvu vähenemise. Sellele aitasid omalt poolt kaasa sellised „pärlid” punase seadusandluse alal, nagu „lehmatuse likvideerimise seadus” ja põllumajandusmaksu seadus, millel maksu suurus oli peamiselt sõltuv loomade arvust, s.o. talundi loomakasvatuse taseme intensiivsusest. Suurt osa veiste arvu vähendamises etendas aga hävituse „hoogtöö” 1941.a. suvel.

Väikeloomakasvatuse alal äratab tähelepanu, et bolševikkude aastapikkuse võimutsemise tulemusena oleme jõudnud nii kaugele, et sigade ja lammaste arv, peale punaste hirmuvalitsejate maalt väljapeksmist, oli isegi tunduvalt vähem kui Vabadussõja lõpuaastail, mil aastaid kestnud Maailmasõda, suure Vene revolutsiooni keeris ja mõnekuine enamlaste vägivallavalitsus oli raskelt rüüstanud meie koduloomade arvu. Kaotus väikeloomakasvatuse alal avaneb täies suuruses, kui võrdleme loomade arvu 1.märtsil 1942.a. 1939.a. põllumajandusloendusaegse loomade arvuga. Kui 1.juulil 1939 oli meil lammaste arv tõusnud 695 733-le, siis 1.märtsil loendati ainult 375 700 lammast. Veel suurem, tagasiminek ilmneb sigade arvus, millises loomakasvatuse harus avaldus omariikluse aastatel eriti silmapaistev tõus. Kui esimeseks juuliks 1939.aastal oli meil sigade arv tõusnud 442 093-le, siis 1.märtsiks 1942 oli sigade arv langenud 218 500.le, seega on siis tagasiminek enam kui kahekordne.

Vaadeldes eraldi üksikuid loomakasvatuse alasid, selgub kogu selle olukorra lootusetus, mis punane aasta meile pärandas.

Selle kirjutise algul meie juhtisime tähelepanu asjaolule, milline järsk loomade arvu vähenemine ilmnes 1940/41 aasta talvel, mil tapamajades tapeti u. 80 000 veist rohkem kui tavaliselt. See polnud mingi sihilik „sabotaaž” ja „nõukogude korra õõnestamise tahe kulakute poolt”, nagu seda korduvalt püüdis tõendada punane ajakirjandus, vaid tõsieluline valus paratamatus, sest bolševistliku maareformi tagajärjel oma paremad karjasööda alad kaotanud talud, kes pidid pealegi osa oma koresööda- ja teravilja-tagavaradest loovutama uusmaasaajatele, ei suutnud enam endist loomade arvu ületalve pidada ja olid paratamatult sunnitud osa lehmi tapakirve alla laskma.

Omajagu halvavat mõju karjamajanduse arengule avaldas ka kurikuulus „lehmatuse likvideerimise seadus”, mille elluviimisel jooksid küll osaliselt tühja punaste võimukandjate lootused uusmaasaajate umbuskliku suhtumise tõttu oma „heategijatesse” (uusmaasaajad „ostsid” seaduses ettenähtud 18 500-st lehmast ja lehmamullikast ümmarguselt 7000 looma), kuid mille eitav mõju avaldus sadade väärtuslike tõuloomade tarbeväärtuse allakäigus halbadesse pidamistingimustesse sattumise tagajärjel.

Samal ajal aga taotlesid bolševikud meie väärtuslikumate tõuloomade Nõukogude Venesse viimist juba rahuaegseis oludes. Sellele viitab kõigi riigimõisade allutamine Moskvale 1941.aasta märtsis, seega mitu kuud enne sõja puhkemist.

Sõjakuulutamine bolševistlikule Venemaale Suur-Saksama poolt 22.juunil 1941 kiirendas tõukarjade Vene sovhoosidesse evakueerimise tempot mitmekordselt. Juuli algul andis põllutöö rahvakomissar G . A b e l s telefonogrammilise käsu kõigile riigimõisadele ja suuremaile tõukarja kasvatajatele, et karjad tulevad ajada kõrvalisi teid mööda Narva poole. Samal ajal algas ka ühe osa karjade laadimine Vene suunas veerevaile rongidele.

Sel teel veeti minema palju suuremaid kõrgeväärtuslikke tõukarju nagu Peningi, Kostivere, Kehra, Käravete, Rumba, Kodila, Joala, Järve, Auvere, Kurtna ja paljude teiste suuremate majapidamiste karjad. Ka Ülikooli Raadimõisa kari viidi Venesse. Eriti kannatas suuremate eesti hollandi-friisi karjade evakueerimise all Virumaa.

Kuid samal ajal osutati Virumaal suurt aktiivsust paremate karjade peitmisel punaste hävitusjõukude eest. Nii aeti Virumaal metsadesse Vaeküla, Ubja, Vihula ja Vinni mõisade karjad. Vaeküla põllumajandusliku looli majapidamise 150-pealine kari aeti metsa karjaravitseja algatusel, kes selle eest punaste poolt tagaselja surma „mõisteti”.

Osa tõukarju aga veeti Tallinna ja tapeti siinses eksporttapamajas, kus käis „hoogtöö” loomaliha konservide valmistamise alal. Nii pidi konservikarpidesse „rändama” rida väärtuslikke tõukarju. Teiste hulgas tehti Tallinna eksporttapamajas konservideks Vigala põllutöökooli majapidamise friisi tõukari ja Tallinna ligiduses asetseva Harku-Järve traavlikasvanduse mitmekümnepealine friisi kari.

Õnneks läks korda meie talupidajate valvsuse ja riigimõisade karjade hooldajate külmaverelise talitusviisi tõttu päästa suur osa meie tõukarjade paremikust. Nii ajas Jõelähtme Ületee talu peremees oma I klassi eesti hollandi-friisi tõu sugulava karja punaste eest rappa, päästes sellega oma kõrgeväärtuslikud tõuloomad. Tema eeskujul päästsid oma tõukarjad ka paljud teised talupidajad sõjapiirkonnas. Meie kõrgema toodanguga karjadest suuremate tõukarjade hulgas päästeti Järvamaal asetsevate Udeva ja Viisu riigimõisade karjad (Udeva eesti punane kari ja Viisu e. hollandi-friisi kari) sel teel, et Narva suunas ajamise asemel ajasid karjasaatjad lehmad sügavasse metsa, kus nad võeti metsavendade hooldamise ja kaitse alla. Ka ülemaaliselt kuulus Piistaoja talu eesti hollandi-friisi tõu I klassi sugulava kari päästeti majapidamise hooldaja külmaverelise tegutsemise tõttu.

Need on vaid üksiknäited paljude omasarnaste hulgas, mis kõnelevad selget keelt ka nende inimeste vastutustundlikust ja eestlaslikust hoiakust, kes töötasid punasel aastal palgalistena võõrais majapidamistes.

Kuid sellest hoolimata suutsid kommunistlikud jõugud siin hävitada ümmarguselt 3000 tõulehma, kellest enamik kuulus eesti hollandi-friisi tõu hulka. Enamik neist tõuloomadest (u. 2500 tõulehma) olid pärit riigimõisade karjadest, kuna u 500 tõulehma kuulusid talumajapidamistele. Neile 3000-le kadumaläinud puhtatõulisele veisele lisanevad tuhanded loomad, kes sõjapiirkonnas tapeti taganevate punaste jõukude poolt loomaliku hävitamiskire ajel.

Loomade hävitamisel kasutasid bolševikud kõige julmemaid võtteid. Paljudes kohtades nagu Tallinnas,. Paldiskis, Virumaal ja Saaremaal Sõrve poolsaarel avasid punased jõugud loomadele kuulipildujatule, torkasid loomi tääkidega, valasid petrooleumiga üle ja süütasid siis põlema. Järvamaa taludes tapsid politrukid loomi revolvrilaskudega. Virumaal osutati aga kariloomade hävitamisel erilist „leidlikkust”, sidudes Ontika kõrgel pankrannikul loomad sarvipidi kokku ja tõugates siis kõrgelt paekaldalt alla.

Nii tekkis olukord, et 1.märtsiks 1942 oli veiste üldarv vähenenud meil 239 831 pea võrra võrreldes 1939.aasta 1.juuli veiste arvuga. See veiste arvu ulatuslik vähenemine tuleb peamiselt kirjutada punase aasta arvele, sest viimaste aastate suvise põua mõju vähendas lehmade arvu vaid paarikümne tuhande võrra ja 1941.aasta lõpu ning 1942.aasta alguse sõjakohustused moodustavad vaid väikse murdosa ülalmärgitud loomade arvust. Selle juures tõendavad viimaste sõjanädalate kogemused, et veiste arvu kahanemine oleks meil tõenäoliselt veel mõnekümne tuhande looma võrra suurem olnud, kui Saksa vägede sissetung Lõuna-Eestisse oleks hilinenud mõne nädala võrra.

Enne bolševike võimuhaaramist oli Eesti hobusekasvatus saavutanud silmatorkava taseme, kusjuures peatähelepanu oli pööratud põllumajanduslike hobusetõugude aretamisele. Tõuaretuse alal tegutses meil kolm põllumajandusliku hobuse tõuseltsi: Tori hobuste tõuselts, Eesti hobuste tõuselts ja Eesti ardenni tõuselts. Levinenumaks hobusetõuks oli raudja värvusega tori hobune, milline tõug oma praeguses arenemisastmes kuulub raskemat tüüpi soojavereliste hobuse hulka. 1939.a. lõpul oli meil puhtatõuliste suguhobustena tõuraamatusse märgitud ümmarguselt 7000 hobust, millisest arvust u. 60% kuulus tori hobuste hulka.

Põllumajanduslike hobusetõugude kõrval osutati viimastel omariikluse aastatel suurt tähelepanu ka sõiduhobuste aretamisele. Ratsahobuste kõrval aretati ka traavelhobuseid, kasutades viimaseid peamiselt võidusõidu-hobustena Tallinna hipodroomil. Ratsahobuse tõugusid (ida-preisi, inglise, anglo-araabia) kasutati tarbehobustena sõjaväes.

Põllumajandusliku hobusekasvatuse tooniandvaks sugulavaks oli riiklik hobusekasvandus Toris, kuhu olid koondatud paremad tõutäkud ja esmaklassilised sugumärad. Suguhobuste arv Toris ühes noorhobustega kõikus 180-200 tõulooma piirides ja kasvandusest levitati noori tõuhobuseid (tori, eesti ja ardenni tõugusid) üle maa.

Peale riikliku hobusekasvanduse tegutses meil rida erahobusekasvandusi nagu tori hobuse kasvandus Sõmerpalu riigimõisas, G.Ottase ardennikasvandus Tartumaal, Vana-Kuustes, Dehni ratsahobuste-kasvandus Tartumaal ja Venteri traavlikasvandus Harjumaal, Harku-Järvel. Hobuste tõuaretuse alal tegutses ülemaaline sugulavade võrk, milliste arv enne bolševike võimuhaaramist tõusis 30-ni.

Esimeseks sügavamaks haaranguks meie hobusekasvatuse alal oli Tori riikliku hobusekasvanduse ja suuremate erahobusekasvanduste (nagu Harku-Järve traavlikasvandus jne.) allutamine Moskvale, mis teostati varsti pärast nõukogude korra kehtimapanekut Eestis. Selle sammuga oli loodud otsene võimalus paremate tõuhobuste Venemaale viimiseks. Siis üllatati Eesti hobusekasvatajaid paremate tööhobuste võõrandamisega (punaste võimukandjate keeles „ostmisega”) hobuse-masinriistade laenutuspunktidele, millega talupidajad kaotasid u. 2500 hobust. Tõuaretuse alal ähvardas Eesti hobusekasvatust kogu senise tõuaretuse töö segipaiskamine, sest punaste eriteadlaste kavas oli eesti hobusetõugude „parandamine” vene „traavliga”.

Õnneks jäid sõja puhkemise tõttu need „suurejoonelised” kavatsused paremate tõuhobuste väljavedamise ja hobuste „tõuaretuse” alal teostamata. Siiski kasutasid punased võimud sõda teretulnud ettekäändena paremate hobuste väljavedamiseks, sest varsti pärast sõja puhkemist kuulutati välja hobuste rekvireerimine.

Tänu Saksa sõjajõudude kiirele edasitungile ei jõudnud venelased Lõuna-Eestis läbi viia hobuste kokkuvõtmist, mille tõttu Lõuna-Eesti maakonnad pääsesid kergemate kahjustustega hobusekasvatuse alal. Kuid Põhja-Eestist veeti Venesse kümneid tuhandeid paremaid hobuseid ja paljud talud jäid ilma tööjõulise hobuseta.

Bolševistliku röövimise tulemusena kaotas Eesti hobusekasvatus ligi 33 000 (täpselt 32 772) paremat hobust ehk 18,6% tööealiste hobuste arvust, millega oli löödud raske haav meie hobusekasvatuse arengusse. 800 tõuraamatusse märgitud sugutäkust on kaotsi läinud u. 100 tõutäkku. See on kommunistide rüüstamistöö bilanss hobusekasvatuse alal.

Õnneks suudeti Tori riikliku hobusekasvanduse tõuhobuseid, peale paari erandi, siiski päästa, mis tuleb kirjutada kasvanduse juhataja arvele, kes sai õigel ajal oma tööjõudude kaasabil hobused metsa ajada.

Kuid Harjumaal asetseva Harku-Järve traavlikasvanduse tegid kommunistid hobustest lagedaks, viies ära 36 puhtatõulist traavelhobust, nende hulgas mitu kõrgeväärtuslikku sugutäkku. Samuti röövisid kommunistid Tartu ligidal asetseva Vorbuse riikliku ratsahobusekasvanduse hinnalised tõuloomad, mille ostmiseks välismaalt meie asjaomased asutused olid viimastel omariikluse aastatel kulutanud suuri summasid.

Seega avaldus kommunistide rüüstamistöö meie hobusekasvatuses kümnete tuhandete paremate tarbehobuste ja välismaalt sissetoodud kallihinnaliste ratsa- ja traaveltäkkude röövimises, millest iga üksik maksis keskmiselt 10 hea hobuse hinna. Parema tõumaterjali kaotsiminekuga lõigati jalad alt meie ratsa- ja traavelhobuste kasvatamisel ja tühiku täitmine sel alal annab aastakümnete pikkust pidevat tööd rahuaegseis oludes. See nõuab aga ühtlasi ka suurte summade investeerimist.

Kümnete tuhandete paremate hobuste röövimisega tehtud kahjusumma ulatub paljudesse miljonitesse. Kuid kommunistide poolt meie hobusekasvatuses sooritatud rüüstamistöö ei avaldu mitte ainult ainelises kahjus, vaid veel suurem on kaudne kahju, mis ilmneb selles, et enam kui 30 000 hea tööhobuse äraviimise tõttu ei suudeta meie põldusid enam endise põhjalikkusega harida, pealegi kus praegune sõjaaegne hobusematerjal on endisest tuntavalt nõrgem. Puudulikuma maaharimise all aga kannatavad esmajärjekorras meie viljasaagid Põhja-Eestis, kus bolševikkudel õnnestus Saksa sõjajõudude hilisema kohalejõudmise tõttu teostada põhjalikumalt oma hävitustööd hobusekasvatuse alal.

Üks meie loomakasvatusharusid, kus punase aasta laastav mõju avaldus kõige teravamalt, on seakasvatus. Enne Moskva palgasulaste võimuletulekut oli seakasvatus kujunenud meil tähtsamaks loomakasvatusharuks karjamajanduse kõrval.

Maa oli kaetud tiheda kuldijaamade võrguga. Umbes 700 kuldijaama puhtatõuliste kultidega (oli esindatud vaid kaks tõugu – suur, valge inglise tõug ja maatõug) töötasid meil sigade tõuaretuse alal.

Kuid bolševistlik „maareform” kutsus siin esile järsu allakäigu, mõjutades kõigist loomakasvatusharudest kõige sügavamalt seakasvatuse arengut. Seakasvatus oli meil peamiselt koondunud üle 300-ha-tesse taludesse. Kaotades „maareformi” teostamise tulemusena oma paremad söödapinnad, oli seega tõmmatud kriips ka meie seakasvatusele kui suure turutoodanguga loomakasvatusharule. Juba 1940.aasta sügisel jäi suurem osa suguemiseid paaritamata, kuna puudusid väljavaated põrsaste üleskasvatamiseks. Sama nähtus ilmnes ka 1941.a. kevadel. Tulemuseks oli ootamatult suur sigade arvu vähenemine 1941.aastal. Kui 1939.aasta 1.juulil loendati meil 442 093 siga, siis 1.märtsiks 1942 oli sigade arv vähenenud enam kui kahekordselt (218 500 siga).

Kuid sellest hoolimata kujunesid üle piiri tulnud Punaarmee üksustele sõjaaegsed siinviibimise nädalad „suurteks päevadeks” sealiha söömise alal. See oli aeg, kus suured seakarjad rändasid karavanidena meie tapamajadesse ja kõik meie eksporttapamajade konservivabrikud töötasid täie koormusega. Mida ei jõudnud süüa Punaarmee oma kohutava isuga, see liha leidis tee konservikarpidesse. Ent igal pool ei piirdutud seakarjade tapamaja poole suunamisega, vaid peeti otstarbekohasemaks „kogu selle kodanlise värgi” kohapealset likvideerimist ning võeti tarvitusele venelaste poolt pikkade sajandite jooksul proovitud vahend – tulelont.

Nii süüdati 1941.a. suvel Kuremaa seakasvanduse katsejaama sigala ühes sealolevate sugusigadega. Kuid Kuremaal ei piirdunud punaste jõukude hävituskirg mitte ainult 70 sugusea tuhaks põletamisega, vaid sealsamas mõrvati ka seakasvatuse katsejaama abijuhataja mag.agr. Saue ja sigade talitaja Ellas. Maha põletati ka moodsalt väljaehitatud ja sisustatud Võhma eksporttapamaja ühes mitmekümne elus-nuumseaga ja tuhandete kilogrammide seapekiga. Samalaadne rüüstamistöö toimus ka sadades taludes, kellel oli õnnetuseks jääda sõja jalgu.

Kui Punarmee jõugud ühes oma poliitiliste juhtidega olid Eesti piiridest välja pekstud, siis oli ka endine õitsev loomakasvatusharu – seakasvatus, viidud pea samasugusesse olukorda, kui ta oli Vabadussõja lõpul. Söödatagavarad olid laiali kantud, sigade arv oli kahekordselt vähenenud. Ainult tõumaterjali leidus rohkem kui 1920.aastal.

Otse masendava pildi avasid 1942.aasta 1.märtsi loomade loenduse andmed, tõendades, et kui isegi 1920.aastal oli Eestis veel 266 646 siga, siis 1.märtsiks 1942 oli sigade arv vaid 218 500, seega ümmarguselt 50 000 sea võrra väiksem.

Meie talumajanduse loomakasvatuse harudest oli lambakasvatus üks esimesi, mis pidi hakkama maksma „kümnist” punase Venemaa hüvanguks. Villapuudus oli Nõukogude Liidus üks neid kroonilisi puudusi, mida ei suutnud kõrvaldada kõige kõvemad Stalini käsud. Euroopa rünnakuks ettevalmistatav sõjamasin vajas pidevalt lihvimist ja üha kasvavad Punaarmee massid tundsid süvenevat puudust soojade talveriiete järele. Et Nõukogude Vene lambakasvatus kolhooside süsteemi juures ei suutnud kuidagi „jalgu alla võtta”, siis oli loomulik, et Balti riikide anastamisega need maad pidid otsekohe hakkama vähendama punases Venes valitsevat villapuudust.

Nii pandi meil juba ajutise üleminekuvalitsuse ajal ENSV Ajutise Ülemnõukogu presiidiumi poolt 9.sept.1940 kehtima müügikohustusliku lambavilla kokkuostu seadlus, millega tehti kõigile talunditele kohustuseks müüa riigile lambavilla vastavalt tulundusmaa ha-de arvule. Ainult kääbustalundid kuni 6 ha-ni (s.o. eluasemekohad) olid vabastatud villamüügi kohustusest. Iga tulundusmaa ha kohta tuli ära anda 160-200 g villa. Seega tuli näiteks 10-ha-sel väikekohal riigile anda 1,6-3 kg, 30-ha-sel talundil 4,6 kg, hoolimata sellest, kas talund peab lambaid või mitte. Arvestades 1939.aasta põllumajanduse loenduse andmeid, tuli 10-30-ha-stel talunditel nõukogude riigile anda umbes 50% oma villatoodangust. Kes antud tähtpäevadeks ei toonud villakogumispunkti oma kohustuslikku normi, sellele määrati rahatrahv „lambakasvatuse edendamiseks”, mis nõuti sisse administratiivkorras.

Sellise „kange seaduse” kehtimapanek rahuaegseis oludes ja pealegi vaid poolpunase üleminekuvalitsuse poolt lubas oodata kõige halvemat sundkohustuste koormise kasvamise alal ja on arusaadav, et talupidajatel kadus igasugune huvi selle majapidamisharu arendamiseks. Sellest peale hakkas lammaste arv tasahilju vähenema, millist meeleolu süvendas veel 1940.a. hilissügisel käiku lastud kommunistlik „maareform”.

Järjekordseks sammuks lambakasvatuse laostamise alal oli Rakvere lennuväe diviisi lambakasvatuse likvideerimine, mis oli meie kõige suuremaks tõulambakasvatuseks, pidades aasta ringi ümmarguselt 200 šropširi tõugu lammast.

Punase „plaanimajanduse” mõistetesse ei mahtunud, et üks sõjaväeüksus kasutab lennuvälja lopsakaid rohumaid lambakasvatuse edendamiseks, ja nii puistati see eeskujulik ettevõte nelja tuule poole laiali juba 1940.a. sügisel. Kuidas punase võimu esindajad said aru lambakasvatuse „edendamisest”, seda tõendavad 1941.a. jaanuaris kehtima pandud „õiglased villahinnad”. Sunduslikult kokkutoodava villa keskmiseks „hinnaks” oli 10-12 rbl. kg., samal ajal kui villa kg-i tootmiskulud olid asjaomaste asutuste arvestuse järgi 39 rbl. 60 kop. Seega pidi meie põllumees rahuaegseis oludes „müüma” oma villa ligi neli korda alla omahinna ja seda kõik selleks, et Euroopa ründamiseks ennast hüppevalmis seadev Punaarmee saaks oma jõukusid riietada ühe väikerahva olemasolu arvel.

Kui puhkes sõda, siis püüdsid bolševikud teha teha „stahhaanovlikult puhta töö” ka Eesti lambakasvatuse likvideerimise alal, kuid juuli algul Eesti piiridesse tunginud Saksa üksused tõmbasid neist kavatsustest kriipsu läbi. Suuremaist lambakasvatustest õnnestus neil ainult Peipsi-äärse Alatskivi riigimõisa 200-pealist tõulammaste karja üle piiri Venesse ajada. Kuid tuhandeid lambaid läks sõjapiirkonnas „jahisaagina” punaarmeelaste ja hävituspataljonlaste kätte, sest „märkilaskmine jahiloomale”, mis karjamaa võsastikus nii hästi püssikirbu ees seisab, kujunes Punaarmeele tähelepanuväärseks lemmikharrastuseks 1941.a. suvel.

Samuti teostasid bolševikud rinde piirkonnas liha sundvõtmist, mille tulemusena läks tapanoa alla palju poolverelisi tõulambaid. Paljudes kohtades rindepiirkonnas lõigati lambapidamise võimalused läbi ka sel teel, et „sõjakaitse töödele” käsutatud talupidajailt võeti võimalus heina tegemiseks.

Lammaste kõrval muudeti tagaotsitavaiks jahiloomadeks ka paljud eeskujulikud lambakasvatajad. Nii kadus juba enne sõja puhkemist Sarmaatia lõputuile lagendikele rida eeskujulikke tõulammaste kasvatajaid. Tartumaa lambakasvatajatest mõrvati punaste jõukude poolt Juhani talu peremees Vana-Kuustes V.Otsa, kuna paljud teised kadusid jäljetult. Sellise „ülesehitustöö tulemuseks oli, et 1942.a. alguskuudeks oli lammaste arv saavutanud oma madalseisu, langedes 1.märtsiks 1942.a. 375 700 peale 695 733 vastu 1939.aastal.

Viimastel omariikluse aastatel oli meil uudse loomakasvatusharuna silmapaistvaid edusamme teinud karusloomakasvatus. Ümmarguselt 10 000 kõrgeväärtuslikku karuslooma – see oli ometi varandus, mille vastu Moskva palgasulased ei võinud külmaks jääda! Seepärast oli punastel võimukandjatel endastmõistetav nende kasvanduste äravõtmine senistelt omanikelt ja allutamine Moskvale. Et Moskvale allutamise küsimuses tekkisid lahkhelid kohalike juhtivate kommunistide vahel, kelledest ühed pooldasid karuslooma-kasvanduste allutamist Moskvale, kuna teised tahtsid need esialgu jätta kohaliku Põllutöö Rahvakomissariaadi valdusse, siis tehti 1940.a. detsembri algul otsus, millega Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastava määrusega otsustati esialgu natsionaliseerida 9 suuremat karusloomakasvandust 6248 karusloomaga, neist 4021 hõberebast, 2217 sinirebast, 7 naaritsat ja 3 pesukaru. Natsionaliseeritud karusloomakasvandustest otsustati moodustada sovhoosid Põllutöö Rahvakomissariaadi juhtimisel

Kuid ka siin avaldus bolševistlik juhtimine selles, et kasvandustes hävines 20-25% loomadest.

Selle hävinemise juures äratab tähelepanu, et bolševikud ei kasutanud karusloomade hävitamiseks kuulipildujate valanguid ega loomade täägiga läbipistmist või petrooleumiga ülevalamist ja põlemasüütamist, nagu nad seda praktiseerisid hobuste ja lehmakarjade hävitamisel, vaid suurem osa karusloomi hävis neil „stalinliku hoolitsuse” ja nälja tagajärjel.

Kõige suuremad olid kahjud Tallinna külje all asetsevas „Raku” hõberebasekasvanduses, millise kasvanduse 3000-pealisest loomadearvust hävines pärast kasvanduse ülevõtmist bolševike poolt nälja kätte 650 looma, kuna 550 rebast sai hukka sõjategevuse ajal või jooksis metsadesse laiali.

Bolševike „saavutustest” karusloomakasvanduse alal kõneleb selget keelt selline tõsiasi, et Eesti karusloomakasvandustes osutus suur protsent karusloomi 1942.aasta kevadtalvel suguloomadeks kõlbmatuks punaste võimutsemise ajal läbitehtud näljakuuri tagajärjel.

Teiste loomakasvatusharude kõrval arenes omariikluse aastatel eriti hoogsalt kanakasvatus. Kui 1920.aastal loendati meil 296 412 kana, siis 1.juuliks 1939 oli kanade arv tõusnud 1 484 225-le, suurenenud seega ümmarguselt viiekordselt. Kuid aastapikkuse viisnurkse vägivallavalitsuse tulemuseks oli, et kanade arv vähenes ligi 400 000 kana võrra, langedes 1.märtsiks 1942 1 095 700 kanale 1 484 225 kana vastu 1939.aastal. Et bolševikud ei pidanud kanakasvatuse majanduslikku osatähtsust nimetamisväärseks, siis ei nõudnud nad sõja puhkemisel ei suuremate linnukasvanduste sundevakueerimist Sise-Venemaale ega ka kanakarjade hävitamist, milliseid nõudmisi nad püüdsid teostada teiste loomakasvatusharude juures. Küll aga pidid sõjapiirkonna kanakarjad „kümnist” maksma Punaarmee täitmatu isu rahuldamiseks.

Kanade arvulise allakäigu peamiseks põhjuseks olid eramajapidamiste lootusetud tulevikuväljavaated kommunistide võimutsemise ajal. Kolhoseerimise oht rippus Damoklese mõõgana talude kohal, sellepärast muutus eramajanduslikult mõttetuks kanakarjade uuendamine tavalises korras. Nii kujunes kanapoegade hautamine 1941.aasta kevadel võrdlemisi piiratuks. Peale selle hävines kanapoegadest veel võrdlemisi suur protsent selle tõttu, et taluomanikud oma perekondadega olid sunnitud ennast varjama väljaspool kodu ja kanapoegadel puudus 1941.a. suvel korralik hooldamine. Kõige selle tulemuseks oli, et 1941.aasta sügiseks oli kanade arv neljandiku võrra tagasi läinud.