Partei häälekandja „Kommunist” leidis oma juhtkirjas „Mis sünnib sõjaväes?”, et sõjaväe ja rahva vahele olevat ehitatud kõrge hiina müür. Sõdur olevat eraldatud kunstlike seadustega eesti töötavast rahvast. Sõdurile tehakse mõttetut õppust. 21.juuni meeleavaldusest osavõtnud sõdureid kiusatakse juhtide poolt taga. Sellisest mõtteviisist tulevat loobuda. Töötav rahvas nõudvat tagurlike olluste väljarookimist sõjaväest ja sõjaväe demokratiseerimist.

Tõeliselt see kõik oli täiesti vale. Eesti sõdurit pole kunagi püütud rahvast eemale hoida, teda pole kunagi taga kiusatud ega halvasti koheldud. Eesti sõdurile pole kunagi tehtud mõttetut õppust, vaid teda on alati kasvatatud iseteadva sõduri vaimus.

Koosolekuil mainiti, et sõjaväe demokratiseerimist on võimalik teostada peamiselt poliitiliste juhtide instituudi ja väeosade komiteede kaasabil. Ajal, mil poliitilised juhid õpetavad ja kasvatavad sõjaväelasi „bolševistliku partei võitlusvaimus”, peavad sõdurid ja ohvitserid endi poolt valitud komiteega nõudma õigust: 1)külastada kinosid, teatreid, koosolekuid ning organisatsioone; 2)lugeda kirjandust, millist ise tahavad; 3) osa võtta valimistest jne.

Samuti peab sõdureil olema kõikjal kaasarääkimise õigus ja ülemad peavad neid viisakamalt kohtlema. Väeosade komiteed peavad sõjaväest eemaldama rahvavaenuliku elemendi ja sel teel looma eelduse tõelise rahvaväe kujunemiseks. Kui vihjati sellele, et Punaarmees väeosade komiteid ei ole, siis vastati – see ei takista neid nõudmast Eesti sõjaväes, mis olevat Punaarmeest kõigiti maha jäänud ja surve all kujundatud.

Juba 5.juulil 1940.a. ilmus seadlus poliitiliste juhtide ametikohtade loomiseks väekoondistes.

Selle seadluse järgi asutati sõjaväes ja Sõjaministeeriumis järgmised poliitiliste juhtide ametikohad:

2)väekoondiste ning sõjaväe- ja Sõjaministeeriumi keskasutiste poliitilised juhid.

Poliitiline peajuht allus vahetult Sõjavägede Juhatajale, kuid pidi täitma ka Sõjaministri käske ja korraldusi.

Poliitilise peajuhi ülesandeks oli: 1)organiseerida ja juhtida sõjaväes ja Sõjaministeeriumis poliitilist ja kultuurilist selgitustööd; 2)kanda ette Sõjavägede Juhatajale ja Sõjaministrile oma tähelepanekuist poliitilise ja kultuurilise selgitustöö tulemuste kohta sõjaväes ja Sõjaministeeriumis ning teha neile vajalikke ettepanekuid.

Väekoondiste ning sõjaväe ja Sõjaministeeriumi keskasutiste poliitilised juhid allusid vahetult vastava väekoondise või keskasutise ülemale. Ühtlasi täitsid nad ka poliitilise peajuhi käske ja korraldusi.

Väekoondise või keskasutise poliitiline juht pidi olema lähemaks kaastööliseks väekoondise või keskasutise ülemale poliitilise ning kultuurilise selgitus- ja kasvatustöö alal.

Väekoondise poliitilise juhi kohuseks oli: 1)organiseerida ja teostada vastava väekoondise väeosades ja asutistes poliitilist ning kultuurilist selgitus- ja kasvatustööd; 2)esitada vastava väekoondise või keskasutise ülemale ettekandeid ja ettepanekuid väekoondise või keskasutise poliitilise ning kultuurilise selgitus- ja kasvatustöö alal; 3)informeerida poliitilist peajuhti kõigist oma tähtsamaist tähelepanekuist ja teha temale vajalikke ettepanekuid, kandes sellest ette oma vahetule ülemale.

Poliitilised juhid said õiguse kanda sõjaväelist vormi.

Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks ja kõikide diviiside ja neile vastavate asutiste poliitilisteks juhtideks määrati eesti soost kommunistid või nende mõttekaaslased.

Sõjaväe poliitiline peajuht Paul K e e r d o ; sõjaväe ja Sõjaministeeriumi keskasutise poliitiline juht Aleks. V e i d e r p a s s ; 1.diviisi poliitiline juht Enn K i p p e l ; 2.diviisi poliitiline juht Paul H u u b e l ; 3.diviisi poliitiline juht Oskar K a t t ; 4.diviisi poliitiline juht Reinh. K o l b e r g ; sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiline juht Rudolf P õ d e r ; õhukaitse poliitiline juht Eduard I n t i ; mereväe poliitiline juht Vold. K i n (Kinn).

Uute poliitiliste juhtide esimeseks tööks oli läbi viia väeosade komiteede valimised. Kommunistide seisukohalt komiteede valimised ei õnnestunud, kuna komiteed kujunesid liiga patriootilisteks. Hiljem aga „pisteti” komiteesse vähemalt üks „oma meestest”, kes siis poliitilist juhti informeeris komitee tegevusest. Alguses ei olnud neil komiteedel ülesandeid, hiljem anti see neile – nad pidid väeosa kaadrit „puhastama” ja sõjaväge demokratiseerima. Pärastpoole, kui kommunistlik partei segas end komiteede tegevusse, läks sõjaväe laostamistöö juba järjekindlamaks ja komitee liikmetest hakati valima partei liikmekandidaate.

Poliitiliste juhtide ametikohtade ja väeosade komiteede loomisel oli sootuks teistsugune eesmärk kui ametlikult teatavaks tehti, neil instantsidel ei olnud absoluutselt midagi ühist eesti sõduri olukorra parandamisega. Võimumehed Vene saatkonnast teadsid väga hästi, et uutel poliitilistel juhtidel ei olnud mingit poliitilist eriharidust, kuid see ei olnudki tähtis, nende määramiseks olid teistsugused kaalutlused. Poliitiliste juhtide ametikohtade loomise peamiseks mõtteks oli Eesti sõjaväe üksuste sisemise korra ja distsipliini hävitamine ning sõjaväe üldine demoraliseerimine. Poliitilise juhi õigus ja kohustus kõiki riviülemate käske ja korraldusi teada oli selleks, et riviülemad ei saaks omavahel läbi rääkida ja midagi bolševismivastast ette võtta. Kuna väeosade komiteed allusid otseselt poliitilistele juhtidele, siis rakendati ka need järkjärgult sõjaväe laostamise eesmärkide teostamiseks.

Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määratud Paul Keerdo oli, nagu paljud teisedki kommunistliku partei liikmed, oma reeturliku tegevuse pärast aastaid vanglas viibinud ning seetõttu kibestunud ja tegelikust elust võõrdunud. Eesti sõjaväe organisatsioonist ja vajadustest ei olnud tal vähematki aimu. Hoolimata sellest, et ta endale eesti kindrali vormi selga pani, puudus tal eesti sõjaväelaste keskel täielikult usaldus ja autoriteet. Tema abi oli Nõukogude Vene eestlane Punaväe major Veiderpass, kes ühtlasi oli ka staabi ja sõjaministeeriumi poliitiline juht. Katt oli küll reservlipnik, kuid iseloomult äärmiselt kergemeelne ja suur joodik. Oma eelmiselt teenistuskohalt raudteel oli ta vallandatud korratuste ja joomise pärast. Hiljem pidid mitmed kaasteenijad tema veksleid maksma. Põder oli samuti sõjakooli lõpetanud, kuid ei olnud ohvitseriks ülendatud. Ta oli hiljem teeninud allohvitserina sõjaväes, kuid pidi sealt oma halva iseloomu pärast lahkuma. Peale muu oli tal halvaks harjumuseks tugevasti alkoholi tarvitada. Kinn oli Nõukogude Vene eestlane ja Punalaevastiku komandör, tal oli rida arusaamatusi meie mereväelastega.

Poliitiline peajuht Keerdo ja Tallinna garnisoni poliitilised juhid Kinn, Põder, Inti ja Katt esinesid rea kõnedega, kus nõudsid sõjaväe demokratiseerimist, palavat sõprust Punaväega, Eesti sõjaväe puhastamist nendest ohvitseridest, kes olla venevastased ja vaenulikud rahvale. Kõikide nende kõnede siht oli kõigutada meie ohvitseride prestiiži sõjaväes.

Samuti osutusid kõikide väekoondiste eesti soost sõjaväe poliitiliste juhtide seesmised omadused madalaiks ning paljudest nende korraldustest võis selgesti näha isikliku omakasu püüdmist. Esimeseks tähtsaks ülesandeks oli soetada endale sõiduauto ja lasta väeosa majandusülemal enda isiklikud arved tasuda. Nähtavasti kõik need poisikeseohtu noormehed olid omas elus väga vähe autoga sõitnud, sest igal võimalikul juhul telliti endale ette auto, et mingit tähtsat sõitu sooritada. Ametikohtadele määramisi, ametist vabastamist ja muid teenistusalalisi otsustusi tegid need „seltsimehed” isikliku sõpruse, tutvuse ja tujude järgi. Keegi pealtnägija teab jutustada suurest skandaalist ühes Tartu võõrastemajas nelja poliitilise „koloneliga”, kes pärast pikemaajalist pummeldamist tahtsid sealt salaja lahkuda, et sel teel pääseda arve tasumisest oma „daamidele” ja kelnerile.

Väeosade komiteede esimehed ja liikmed olid üle riigi igal pool isesuguse iseloomu ja seesmiste väärtustega. Nende keskel oli isamaalasi, pahempoolse maailmavaatega inimesi ja ka päriskommuniste. Kuid suurem osa sõdurite komiteede liikmeist nägi vähemalt algul enda positsioonis võimalust endale ja oma sõpradele mugavuste saavutamiseks. Nad ei käinud enam õppustel ega toimkonnas, seletades, et on nii lõpmata palju oma uuel „erialal” teha. Hommikul magasid nad niikaua kui ise heaks arvasid, lahkusid kasarmu piirkonnast siis, kui tahtsid, suitsetasid eluruumides ja ei mõelnudki täita riviülemate käskusid. Ka „erialal” ei tahtnud nad midagi teha. Kui väekoondise poliitiline juht nõudis kategooriliselt „nõudmisi” – siis nõudsid nad sõduritele paremat toitu, rohkem palka, paremat kohtlemist ja õigust pikki juukseid kanda.

Viljandi garnisoni ühe väeosa komitee liikmed käisid öiste kontrollkäikude ettekäändel pidevalt kõrtsides pummeldamas ja seejärel magasid järgneval päeval lõunani.

Väeosade komiteede valimistel ilmutas ennast mõnel pool ka isamaaline meelsus. Pärast seda kui Naissaare garnison Tallinna toodi, korraldati siin nende väeosa komitee valimine. Sellest osa võtnud mereväelane jutustab: „Komitee valimine toimus koolimaja õues, kuhu olid asetatud lauad ja pingid. Laudade ette asetati juhatuse laud. Mehed viibisid ruumides. Kuigi distsipliin oli kohutavalt langenud, ei olnud see siiski muutnud madruste rahvustunnet. Meestele anti käsk välja ilmuda, millele mehed omalt poolt vastasid, et tulevad välja ainult sel tingimusel, et Eesti lippu ees kantakse. Ei olnud midagi parata – madrused toodi Eesti lipu saatel hoovi. Siin asetati Eesti lipp juhatuse laua otsa lehvima. Kommunistide punane lipp asetati juhatuse lauale laudlinaks, kuid nii, et sirp ja vasar üldsegi välja ei paistnud. Tolleks tähtsaks sündmuseks olid venelased kaasa toonud ka filmija. Et aga filmiti meeste iroonilisi nägusid ja lehvivat Eesti lippu, siis ei näidatud seda filmi üheski kinos.”

Sel ajal kujunesid poliitilised koosolekud ja miitingud kasarmutes peaaegu alati vaikseks jälestuse avalduseks organiseerijatele, kus meeleolu loodi igasuguste pilkavate vahelehüüetega. Kõnealuste tavalisteks teemadeks olid endiste eesti riigitegelaste ja sõjaväe kõrgemate juhide mustamine, jabur jutt Balti riikide salaleppest Nõukogude Liidu ründamiseks ja Nõukogude Liidu rahvaste omavaheline sõprus. Kui mõni kõneleja kõnet lõpetades küsimuse esitas, kas kuulajaile on kõik selge, siis karjuti kooris vastu: „Selge! Selge!” Meeste pilkelistest nägudest aga võisid bolševikud ise näha, mis mõttes asjad selged olid.

Suuremate hulkade kaasatõmbamiseks sõjaväes ja välise efekti saavutamiseks korraldati linnades nii kogu garnisonile kui ka üksikuile väeosadele sõjaväelaste koosolekuid ja meeleavaldusi. Kuigi räägiti vabatahtlikust ja spontaansest osavõtust koosolekutest, teostus nende minek sunniviisil; nii teatati ohvitseridele sisemises korras, et kõik peavad minema koosolekutele, kuna sõdurid viidi pahatihti sinna komandos. Seejuures anti poliitiliste juhtide poolt ohvitseridele korduvalt mõista, et isikud, kes ei tee kõike kaasa, ei kõlba ka sõjaväkke.

Esimesi rongkäike tegid Eesti väeosad kohaliku rahvaga kaasa juulikuu algul. Vastavad korraldused anti Sõjavägede staabist, muidugi kompartei pealekäimisel. Nõuti, et sõjavägi kannaks endaga kaasas loosungeid ja pilte. Tallinnas oli loosungite ülemmaalijaks Eesti sõjaväe poliitiline peajuht Keerdo. Kuna ei suudetud kõigile väeosadele tarvilikul arvul loosungeid valmistada, siis võeti lihtsalt kuskilt ärist paar meetrit punast kangast, millele kriidiga peale maaliti: „Nõuame sõjaväe demokratiseerimist.” Ohvitseridel oli äärmiselt piinlik käia loosungplakatite ees, ent teist valikut ei olnud; puudumine rongkäigust tõi endaga kindlasti kaasa rahvavaenlase nimetuse. Hilisemail rongkäikudel muutusid loosungite pealkirjad märksa ähvardavamateks. Sõjaväele anti kandmiseks kahe kepi vahel punaseid riidetükke, milledele oli trükitud: „Nõuame ühinemist Nõukogude Liiduga.” Sellised pealesurutud nõuded viisid sõjaväe juhtide ja sõdurkonna tuju viimseni alla, hakati mõistma rasket ja tumedat tulevikku ja seda, et Eesti iseolemine kaob varsti päriselt.

Sõjaväe rongkäike kasutas rahvas algul oma tõeliste tunnete väljendamiseks, korraldades Eesti väeosadele meeleavaldusi. Järgmistes rongkäikudes ei lastud enam eesti sõjaväelasi suuremal hulgal koos marssida. Kolonni paigutati pärast väikest gruppi eesti sõdureid punaväelasi ja töölisi, seda kõike seepärast, et rahvas ei saaks enam eesti sõjaväelastele poolehoidu avaldada. Sõjaväelaste osavõtmine rongkäikudest toimus käsu korras ning oli sunduslik. Juba sellal hakati mõistma rongkäikude tõelist mõtet, kui otsest surveavaldust inimestele. Rongkäik ja sellele jägnev avalik miiting platsidel on üks jõledamaid terrori vorme. Inimesi sunnitakse sellele aplodeerima, mida nad sisemiselt kõige enam vihkavad, nii kujuneb rongkäik inimeste tõelise seesmise olemuse suretamiseks.

Vaatamata kõigile võtetele ja meelitustele, millega püüti Eesti sõjaväge bolševiseerida, jäid töö tulemused ikkagi nigelateks. Juulikuu lõpus on „Kommunist” sunnitud tunnistama, et sõjaväes ei lähe kõik nii, kuidas ette kavatsetud. „Mispärast kuni tänaseni massiline selgitustöö sõjaväes praeguse silmapilgu tähtsusest toimub aeglaselt? Mispärast on kasarmuis nii vähe miitinguid, koosolekuid, mispärast ei ole seal loosungeid ja plakateid?” Lõpuks tuleb kommunistide häälekandja otsusele, et Eesti sõjavägi tuleb ümber kujundada Punaarmee eeskujul. „Ainult siis meie sõjavägi saab tõeliseks rahva armeeks, kes enam ei kaitse plutokraatide-kindralite huvisid.” Üldiselt aga tundus, et eesti kommunistidele janditamine sõjaväega üldse ei meeldinud, meelsamini oleksid nad tahtnud kaadrisõjaväelased hävitada või vangistada ja ajateenijad lihtsalt laiali saata. Neil ei olnud põrmugi usku Eesti sõjaväe heasse tahtesse, veel oli säilinud mälestus kommunistide mahasurumisest Vabadussõja ja 1924.aasta 1.detsembri päevil.

Kuid Moskva võimumeeste plaanitsused Balti riikide sõjavägedega olid teistsugused ja see kujunes otsustavaks. Ei usaldatud rahvusvägesid laiali saata, kardeti, et need, valgudes üle kogu maa, hakkavad bolševismivastast kihutustööd tegema. Selle asemel alustati sõjaväes juhtide massilise ümberpaigutamisega, seda jällegi põhimõttel, et sõjaväge laostada, juhtkonda ja väeosasid lahku viia. Vabastada juhte võis ainult Vene sõjaväe juhatus oma vastava otsusega. Suur osa neist juhtidest, kes sellel ajal vabastati, arreteeriti juba järgmistel päevadel. Teiselt poolt rahvusvägede lülitamist Punaarmeesse taheti ära kasutada propagandavahendina välismaistele vaatlejaile puru silma ajamiseks. K a l i n i n omas kõnes 6.nov. 1940.a. kuulutas, et kolme kapitalistliku riigi sõjaväe sulamine Punaarmeesse olevat ettenähtamatuks võiduks vennalikele suhetele, mis valitsevad Nõukogude Liidu ja Baltimaade rahvaste vahel.

Meie teame aga, kuidas see oli tõeliselt.