Kõigi nende „suurejooneliste” plakatipintselduste, „monumentaalkunsti” harrastuste, ideekavandite ja dekaaditööde kõrval jätkus aga tasahilju ka Eesti tõeline kunstilooming, mida osaliselt kajastasid ka bolševismiaegsed kunstinäitused. Et näituste korraldajail ja Eesti kunstnikkonna „organiseerijail” oma püüdlikkusest hoolimata ei õnnestunud Eesti kunstnikkonna kaaluvamat enamikku rakendada sotsialistliku realismi vankri ette, siis ei jäänud teist valikut, kui kunstinäituste korraldajail tuli lasta näitustele ka neid kunstitöid, millel polnud midagi ühist sotsialistliku realismi taotlustega.

Nii väärib märkimist, et niihästi 1940.a. sügisnäitusel (23.nov.-16.dets.1940) kui 1941.a. kevadnäitusel (18.juuni-7.juuli 1941) esinesid meie silmapaistvamad kunstnikud täiesti endises laadis, jäädes truuks ennebolševismiaegseile kunstilistele tõekspidamistele. Need meie kunstnike hulgast, kes aga püüdsid „kümnist maksta” sotsialistliku realismi nõuetele, esitasid aga peamiselt mitmesuguseid töömotiive, vältides tahtlikult punaste võimukandjate „ülestõusu” teemasid.

Ainult Tartu kunstnike noorema generatsiooni hulgas leidus üksikuid, kes tõid Narva-tagustele võimudele kontsessioone selliste ideekavandite ja maalidega nagu „Võim internatsionaali”, „Ülestõusu eel” jne.

Uue bolševistliku temaatika kasutamine meie kunstnike poolt, hoolimata nende mittekadestamisväärsest majanduslikust olukorrast, oli sedavõrd tagasihoidlik, et isegi üks uue suuna „ideolooge” oli 18.juunil 1941 avatud kunstinäituse kataloogi eessõnas sunnitud üsna tagasihoidlikult konstateerima: „Meie kunsti murrab sisse inimene. Tõsi, ta tuleb kuidagi arglikult, kohmakalt – kuid ta on siin! Juba hakkab meie kunstnikke huvitama kujutatava objekti sotsiaalne väärtus, juba kohtame üksikute kunstnike teostes uut temaatikast, uusi probleeme. Muidugi see ilmneb kuidagi varjatult, aeglaselt ja mõnigi, kes kiirust armastab, kipub kärsituks muutuma. Kuid võrrelgem käesolevat näitust eelnenutega ja progress sotsialistliku kunsti suunas on märgatav.”

See „progress sotsialistliku kunsti suunas” ühes kunstnike enamiku hoiakuga oli aga sedavõrd tagasihoidlik, et isegi Adamson-Eric ei maalinud hiljem enam vuntsidega ja vuntsideta „Kremli pühakuid”, vaid esitas viimaste asemel näitusele „Abhaasia motiive”, „pesupäevi” ja oma lemmikpalasid – naisakte.

Samal ajal aga paljastus juba 1940.aasta sügisel täies selguses, et näituse tööde vastuvõtukomisjon ei oma mingit kaalu kõikvõimsa kommunistliku partei ees.

Nii esitati tööde vastuvõtu komisjonile ühe Rakvere kunstniku poolt suureformaadiline maal „Punaarmeelased pärast võitu”, mis aga žürii poolt kui kunstiliselt äärmiselt nõrk töö tagasi lükati. Nimetatud töö oli oma väärtusastmelt sedavõrd kunstilage, et isegi komparteiliikmest kunstnik tööde vastuvõtukomisjoni liikmena oli hääletanud tagasilükkamise poolt.

Kuid solvunud kunstnik pööras „abipalvega” kõikvõimsa kommunistliku partei poole ja tulemuseks oli, et partei esindaja nõudel riputati see algeline pintseldus näitusesaali aukohale, sest töö oma süžeelt vastas „sotsialistliku realismi” nõuetele. See drastiline näide ei jäänud kaugeltki erandiks omasarnaste hulgas, sest juba 1941.a. kunsti-kevadnäitusel esines üldtuntud ja tunnustatud kunstnike kõrval terve rida „tundmatuid suurusi”, kelle abitud maalikatsed kõnelesid selget keelt värskete „sotsialisliku realismi” esindajate võimetest.

Samal ajal aga hakkasid uued võimukandjad tegema ettevalmistusi NKVD meetodite rakendamiseks Eesti kunstnikkonna poliitilisel tasalülitamisel. Mitmeid vanemaid kunstnikke hakati sihilikult taga kiusama, samuti jälgiti poliitiliselt „kahtlaste” kunstnike iga vähematki eluavaldust.

Tulemuseks oli, et mõned nõrgemanärvilised vanemad kunstnikud ei suutnud taluda seda varitsevat jälgimise õhkkonda ja otsisid sellest meeleheitlikult väljapääsu igasuguste abinõude kasutamisega. Üks selliseid bolševistliku režiimi ohvreid oli üks meie tuntud maastikumaalija ja kunstipedagoog, kes poliitilise tagakiusamise ajel oli sunnitud lõpetama oma elu enesetapmisega 1941.a. varakevadel.

Poliitiline õhkkond mõjus üksikuile kunstnikele sedavõrd masendavalt, et nad ei suutnud bolševike võimutsemise aastal luua ainustki teost ning esitasid näitusele vaid ennebolševismiaegseid töid.