Võimsate heledate kiirtega valgustab meie maad Stalini konstitutsiooni päike. Pole ühtki maanurka, kuhu need kiired ei tungiks. Nende õnnistusrikast mõju tundub ja saab alati tunduma kõikjal.” See bolševikkudele tavaline võltspateetiline lause, millega „Noorte Hääl” alustas üht oma juhtkirja1), sisaldas siiski masendavat tõde, eriti meie koolile – õpilastele ja õpetajatele. Oli algamas ainulaadselt kummaline õppeaasta, täis hingematvat survet, mida aitas leevendada ainult ebamäärane lootus tulevikule. Olukord tundus niivõrd ebatõenäoline, kurja unenäo taoline, nagu ei võiks see kuidagi kauaks püsima jääda. Oli käimas sõda, mis võimaldas oodata pöördelisi sündmusi maailmas. Iga tõelise eestlase hinges pesitses mõte: bolševism on juba liiga kaua märatsenud – on ehk aeg, kus teda tabab teenitud saatus.

Enesekindlalt, oma hariliku robustsusega asus nõukogude võim k o m m u n i s t l i k u k a s v a t u s e sisseviimisele eesti kooli – „kapitalismi jäänuste likvideerimisele” noorte teadvuses ja nende asendamisele „eesrindliku sotsialistliku teadvusega”. Selles olid bolševismi juhid alati näinud üht kõige tähtsamat ülesannet oma „sotsialistliku ülesehituse” töös. Nõukogude diktaatorid, nii Lenin kui Stalin, olid korduvalt rõhutanud, et nad õigeid kommunismi ehitajaid loodavad alles noorest generatsioonist, kes ei ole rikutuud „kapitalismi” mürgiga, keda nad ise on kujundanud ja kasvatanud. Mida tähendab bolševik ja bolševistlik kasvatus, on eesti rahvale oma kogemusest küll liigagi tuttav. Siiski, et täie selgusega näha ja hinnata just selle põhilises hingelises olemuses meie rahvast ähvardava hädaohu suurust, olgu siin lühidalt esitatud „nõukogude pedagoogika” ja kasvatuse põhijooned. Nagu kõigile nõukogude eluavaldustele, nii on „inimsoo suurimad geeniused” Marx, Engels, Lenin ja Stalin rajanud kindlad ja vääramatud alused ka bolševistlikule kasvatusele. Nagu kõik nõukogude teadused, nii on nende p e d a g o o g i k a g i k u j u n e n u d o m a m o o d i s k o l a s t i k a k s , kus iga oluline väide peab selgesti põhinema mingil avaldusel vähemalt ühelt „marksismi-leninismi klassikult”. Igale teooriale või arvamusele tuleb leida alus neilt autoriteetidelt, ning kui see õnnestub, on saavutatud ümberlükkamatu tõestus oma seisukohale. Häda sellele aga, kelle autoriteetide-tõlgitsus osutub lähemal ja asjatundlikumal vaatlusel valeks. See „paljastatakse” halastamatult kui kahjur ja kontrrevolutsionäär, nagu juhtus nn. pedagoogidega, kes oma seletusega õpilaste pärivuslikest omadustest ja viletsaist kodustest oludest kui nende mahajäämuse põhjustest edasijõudmises toonud „suurt kahju nõukogude haridusele”2). Omapead vähegi ulatuslikuma tähtsusega arvamust või tõlgitsust avaldada on harilikule kodanikule või parteilasele väga riskantne. See ülesanne on jäänud seepärast Partei Keskkomiteele. Viimase „dokumendid kooli kohta” andvat meile näiteid sellest, „kuidas täielise järjekindlusega rakendatakse marksistlik-leninistlikku õpetust kasvatuse, hariduse ja õpetuse probleemide lahendamisel”. Need olevat „väärtuslikum osa nõukogude pedagoogikast” ning „aluseks kõigi pedagoogiliste probleemide lahendamisele”3).

Partei Keskkomitee otsusega4) paljastati ning purustati ka eelnimetatud „pedagoogide” antimarksistlik ning kahjulik „teooria ja praktika”. Nende õpetus „laste saatuse fatalistliku sõltuvuse kohta bioloogilistest ja sotsiaalsetest teguritest, pärivuse mõjust ja mingisugusest muutumatust keskkonnast” tunnistati „otseseks õpilase mõnitamiseks” ning karjuvas vastuolus seisvaks sotsialistliku ehituse praktikaga. Siin olevat tegemist psudoteadusliku kodanliku pedaloogia vaadete ebakriitilise ülekandmisega nõukogude pedagoogikasse, millede ülesandeks olevat näidata ekspluataatorlike klasside ja „kõrgemate rasside” suuremat andekust, vaimset üleolekut ning õigustada sellega nende erilisi õigusi töötavate klasside ja „madalamate rasside” suhtes. „Eelarvamus” pärilikkuse mõjust õpilaste andekusele oli sellega õnnelikult „likvideeritud” ning pedagoogide kahjulikule tegevusele piir pandud. Muu seas oli sellega otsus tehtud ka meil lühikest aega enne bolševike võimu ilmunud J.Torki raamatu „Eesti laste intelligents” kohta, mis osutus puhtal kujul „pedoloogiliseks”.

Kommunistliku kasvatuse esmajooneliseks ülesandeks on „õige teadusliku maailmavaate”, nn. d i a l e k t i l i s e m a t e r i a l i s m i sisendamine. Õige teadus, see tähendab kuivõrd ta ei ole ekspluataatorlike klasside teenistuses, olevat ammugi kindlaks teinud, et ürgselt ja iseseisvalt on olemas ainult aine, et „elu ise pole muud kui valkkehade olu kuju, millede oluliseks momendiks on alatine ainevahetus neid ümbritseva välisloodusega”5), et „vaim ise on mateeria (peaaju) ülim produkt”6) jne.

Lõpliku viimistluse sellele marksistlikule „filosoofiale” on andnud S t a l i n i s i k l i k u l t ÜK(b)P lühikursuse neljandas peatükis oma kirjutisega „Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist”, mis peab endast kujutama kogu inimliku tarkuse tuuma.

Nähtavasti ei saanud nii vastutusrikast ülesannet endale võtta keegi muu kui kommunistlik paavst-keiser ise, kelle nimi peab kindlustama selle õpetuse eksimatuse igale õigeusklikule bolševikule. Nagu igas teaduslikus töös dialektiline materialism peab olema juhtivaks põhimõtteks, peab see läbima ka kogu õppetegevuse. „Eriti anatoomia ja füsioloogia tundides olgu hingeliste nähtuste materialistlik seletus üheks tähtsamaks ülesandeks”7), samuti kogu loodusteaduses, kus eriti ilmekalt on vaja esile tuua inimese põlvnemine ahvist, ja ajaloos, kus on vaja näidata, et kogu ajaloo käik pole muud kui tootmisvahendite arenemise tulemus.

Et laiemate rahvahulkade ja nooremate õpilaste kasvatamisel ei saa kasutada abstraktseid mõisteid nagu „psüühika”, „mateeria” ja „dialektiline”, on selle maailmavaate sisendamine siin u s u v a s t a s e k a s v a t u s e ja propaganda lahutamatu osa. Õieti usus Jumalasse ja ülemeelelisse maailma nähaksegi õige kommunistliku meelsuse ja mõtteviisi peavaenlast, kuna see olevat klassiühiskonna kõige sügavamale juurdunud ning visamini säiliv jäänus inimeste teadvuses. „Usund on oopium rahvale” (Marx), mida ekspluataatorlikud klassid kasutavad töörahva uimastamiseks, et need end alandlikult ekspluateerida laseksid. Kujutlused Jumalast olevat tekkinud ürginimese hirmust looduse ees ja usk hauatagusesse paremasse ellu leidvat alalist toitu töötavate klasside troostitust olukorrast klassiühiskonnas.

Kommunistliku ühiskonna ülesehitamiseks olevat hädavajalik need eelarvamused inimeste teadvusest põhjalikult välja juurida. Täiesti väär olevat aga ka teooria, mis arvestab nende eelarvamuste väljasuremist sotsialistlikus ühiskonnas iseenesest. Sellisele kahjulikule „oportunismile tulevat anda armutu vastulöök”8).

Aktiivne võitlus usu vastu olevat seepärast lahutamatu osa „võitlusest inimkonna vabastamise eest”. Usuvastane kasvatus, mille aluseks on v õ i t l e v a t e i s m 9), on nõukogude pedagoogika tähtsamaid põhialuseid”10). Usundi väljatõrjujana ning asendajana ongi mõeldud „teaduslik maailmavaade” – dialektiline materialism. Idealistlikud või idealismi kalduvad filosoofid ei olevat Lenini järgi midagi muud kui „papluse diplomeeritud toapoisid”.

Marksismi-leninismi „klassikud”, kes avastanud kogu kasvatuse „klassipärase iseloomu”, olevat sama tõestanud ka kõlbluse olemuse kohta. Kodanlikud pedagoogid olevat küll püüdnud kõlblust tuletada mingeist üldinimlikest ideedest, kuid eriti Lenin olevat paljastanud nende silmakirjalikkuse ning kodanliku moraali „ekspluataatorliku laadi”. Seevastu on ta püstitanud k o m m u n i s t l i k u m o r a a l i , mille „aluseks on võitlus kommunismi kindlustamise ja lõpuleviimise eest”11). Bolševistlik moraal tunnustab sellega „ h e a k s k õ i k , m i s k o m m u n i s m i v õ i d u l e k u i d a g i k a a s a a i t a b , hüljates põlastavalt endised silmakirjalikud üldinimliku moraali põhimõtted, mis olevat tõeliselt mõeldud ainult töötavate inimeste petmiseks ja nende „klassiteadvuse” tumestamiseks. Klassiteadvuse tõstmine ja süvendamine on sellepärast kommunistliku „moraali” sisendamiseks hädavajalik, et noor nõukogude kodanik oskaks eraldada ja ära tunda oma vaenlasi, ükskõik missuguse maski all need ka esineksid, olgu sugulaste, sõprade või rahvuskaaslastena. Ühes sellega tuleb kõigiti õhutada „sotsialistlikku valvsust”, et õigel ajal, võimalikult juba eos, suudetaks „paljastada igasugune kahjurlik tegevus ja anda talle „purustav vastulöök”. Et see valvsuse, paljastamise ja vastulöögi andmise nõue ei tee erandit oma perekonnaliikmete, kaasõpilaste jne. suhtes, on endastmõistetav.

Üheks tähtsaks bolševistliku kasvatuse eesmärgiks on tunnistatud n õ u k o g u d e p a t r i o t i s m , s.o. armastus oma „suure sotsialistliku isamaa” vastu, mis „meie verega on vallutatud kapitalistidelt ja mõisnikelt”, ning valmidus teda viimseni kaitsta12). Selleks on eriti vaja õpilastele näidata suure kodumaa võimsust ja suurust, sisendada neile veendumust tema „eesrindlikkusest” inimsoo kultuurilises arengus, et ta on maailmas „esikohal seisev ja kõige kultuurilisem”. Iga nõukogude patrioot... teab, et NSVL on maailma kultuuri tuletorn, kõikide maade töötajate isamaa, kõige edulise ja tsiviliseeritud inimkonna tugi ja lootus.”13) Tema saavutused majanduse ja kultuuri alal on „kolossaalsed”, tema tulevikuväljavaated hiilgavad. N õ u k o g u d e k o d a n i k o n m a a i l m a k õ i g e õ n n e l i k u m ja võib end uhkusega tunda kogu maailma rahvaste esirinnas sammujana, nagu on kirjutanud ka „meie ajajärgu andekaim kirjanik” Majakovski: „Lugege ja kadestage: Mina olen Nõukogude Liidu kodanik”!14)

Need suured „saavutused” pääsevad kasvatuslikult eriti mõjule, kui kontrastina nende kõrvale seada „kapitalistlikkude” maade töötavate kihtide üha süvenev viletsus ning haletsemisväärne seisund. Isegi Eestis, kus sellekohaste näidete toomisel oldi esialgu arusaadavail põhjustel tagasihoidlikum, esitati noortele näiteid nagu Rein Alasoo jutustus „kahest hiljuti nähtud fotost”15), mis kujutanud inglise noorust. „Ühel fotol oli jäädvustatud uhke aadlinoor istumas poni seljas ja hulk teenreid saatjaiks ümber. Teisel pildil oli koguni kaks noort. Aga neil polnud poni, polnud ka teenreid. Neil oli käes ainult suur plakat, millele oli kirjutatud palve: „Andke meile piima ja leiba!”” Et eesti noorte käsi enne „vabastamist” sugugi paremini ei käinud, kuulsime oma „esindajate” suust Moskvas NSVL Ülemnõukogu koosolekul, kus meid „õnnelikkude sotsialistlikkude rahvaste pere üheõiguslikuks liikmeks” vastu võeti. Nimelt olevat meie „töötava rahva” lapsed suure osa oma igapäevasest leivast pidanud otsima prügikastidest. Nõukogude Liidu rahvad kui kogu maailma „töötavate klasside lootus ja tugi” pidid siis ka loomulikult aeg-ajalt korjanduse toime panema nälgivate kapitalistlike maade tööliste heaks, nagu seda teatavasti tehti ka Eesti heaks veel pärast „vabastamistki”. Et neil korjandustel nõukogude patriotismi kasvatamise mõttes suur mõju oli, on arusaadav.

Seda suurem pidi olema aga rõõm, kui korda läks mõnda neist maist, nagu Karjala-Soomet või Balti riike, kurnajate rõhumisest vabastada. Nende maade töölisnoorus võis nüüd ühineda „õnneliku nõukogude noorusega”, kelle eest nii suure armastusega hoolitseti „suure laste sõbra” Stalini isiklikul juhtimisel. Ka temal avanes nüüd võimalus kooli minna ja õppida, mis talle varem oli võimatuks tehtud. Selliseks nõukogude nooruse rõõmuavalduseks oli muuseas „Rahva Hääles” ja õpilasajakirjades avaldatud16) „Moskva linna 543.kooli 6A kl. tervitus Tallinna noortele” meie koolitöö alguse puhul. „Varem, kui Eesti oli ekspluataatorite surve all”, kirjutatakse selles, „teil ei olnud võimalust õppida. Teid sunniti töötama kapitalistide kasuks. Ent Nõukogude Liit vabastas teid ekspluataatoritest ja teie, nagu kõik Nõukogude Liidu õpilased, läksid kooli.

Võib kujutella, millise „sügava mulje” see rõõmuavaldus Eesti noortele pidi jätma.

Nõukogude patriotismiga ühenduses on nn. i n t e r n a t s i o n a l i s m i kasvatamine, mis eeskätt peab sisendama nõukogude kodanikesse teadmise nende suurest rahvusvahelisest kutsumusest. Nad peavad + õppima endile vaatama „kui rahvusvahelise proletariaadi löökbrigaadile”17), kelle ülesandeks on teiste maade kapitalismi-ikkes vaevleva töörahva vabastamine, kes omal jõul selleks ei ole suuteline. Mida enam kapitalistlik kord „kõduneb”, seda jultunumaks muutuvad kapitalistid ja mõisnikud, seda rõhuvamaks nende surve. Kui Nõukogude Liidus on „töötajate majanduslikud tingimused muutunud tundmatuseni”, on „kodanlises maailmas kahe viimase aastakümne tulemus rahvamasside palju suurem vaesumine”. Rikkal Prantsusmaal, näiteks, „kaks kolmandikku lapsi kannatab alatoitluse all... Sajast inimesest kolmkümmend kaks nälgib iga aasta, nelikümmend ei saa iialgi süüa niipalju kui vaja”18)... Kõige rohkem kannatavad loomulikult töötava rahva l a p s e d . Hariduse saamine on neile äärmiselt kitsendatud või, nagu Saksamaal, hoopis võimatuks tehtud. Õpetus koolis ei toimu aga mitte „vabal teaduslikul alusel”, nagu Nõukogude Liidus, vaid on ennemini rahva pimestamine „usu ja müstitsismiga”. Kasvatusmeetoditeks on, nagu kodanlises Eestiski, „kõrvustkiskumine, toores sõim, mõttetud nõksuküsimused” jne.19) Sellises talumatus olukorras on kõik maailma rahvad oma lootused pannud vabale ja õnnelikule nõukogude rahvale ning ootavad temalt „lunastust”.

Viimane ei või ka nende lootusi petta, vaid on valmis „viimseks otsustavaks võitluseks”. Sõda on üldiselt „ebakultuurne” ja hukkamõistetav, väljaarvatud „õiglane sõda”, mida rõhutud klassid peavad oma kurnajate vastu ning mille eestvõitlejaks on Nõukogude Liit. Kui „on hävitatud ekspluataatorlikud klassid, kui on kõrvaldatud kapitalistlik süsteem ja sotsialistlik kord pääseb võidule kogu maailmas”20), kaovad sõjad lõplikult.

Internatsionalismi kasvatus tähendab aga ühtlasi v õ i t l u s t š o v i n i s m i v a s t u , mis olevat rahvusluse kunstlik üleskihutamine kodanluse poolt selleks, et töötavat rahvast oma huvides panna verd valama. Sellist rahvuslust nõukogude patriotism ei tunne, mis olevat esmajoones armastus oma suure sotsialistliku kodumaa vastu. Muidugi olevat kõik rahvad täielikult vabad, stalinlikus konstitutsioonis on neile kindlustatud isegi õigus soovi korral Nõukogude Liidust lahkumiseks. Nad võivat vabalt arendada oma „vormilt rahvuslikku, sisult sotsialistlikku kultuuri”. Teiselt poolt siiski on ikka otsekohesemalt ja selgemalt hakatud rõhutama suure v e n e r a h v a e e s r i n d l i k k u s t igas suhtes, tema vaimu erilist vastuvõtlikkust progressiivseile liikumistele, tema ajaloos ilmnevat kangelasmeelt, tema keele erakorralist rikkust jm.21) Lõpuks olevat see siiski v e n e töötav rahvas, kes maailma proletariaadi esirinda on astunud ja selle võitluses „vabaduse” eest võidule viib. Nii olevat see ka üsna endastmõistetav, et vene rahvas, tema keel ja kultuur tuleviku sotsialistlikus maailmas „juhtivat osa” etendab. Teatavat kõmu tekitas bolševismi võimu ajal meil „teadlase” K.Kure teooria, mille järgi kultuuri areng tulevikus suunduvat „keelte kokkusulamisele” üheks rahvusvaheliseks keeleks, mis üldiselt kõige enam sarnanevat vene keelega. Tõeliselt on see „leninlik” teooria, mille autoriks ei ole keegi muu kui „suur rahvaste juht” Stalin ise. Seda oma „leninlikku” seisukohta väljendab ta teoses „Marksism ja rahvuslik-koloniaalne küsimus”, nimelt et „sotsialismi võidu perioodil maailmalises mastaabis peavad rahvuslikud keeled paratamatult kokku sulama üheks ühtseks keeleks” ning et „üks kõige väljapaistvamaid kohti üldinimlikule kommunistlikule kultuurile eeltingimuste loomises kuulub suure vene rahva kultuurile, aga ühtsele üldinimlikule keelele eeltingimuste loomises on erakordselt suur osa vene keelel – ülemaailmlise proletaarse revolutsiooni keelel22). Nii peavad siis sotsialistliku kultuuri „rahvuslikud vormid” kui klassiühiskonna jäänused peagi „kokku sulama” eesrindliku vene kultuuriga, rahvuslikud keeled muutuma üheks „üldinimlikuks” keeleks. „Teooria” pidi selles küsimuses teatavaid järeleandmisi tegema „praktikale”, mis ammugi suundus sinna poole. Ikka olid nõukogude noored kodanikud, näiteks „Nõukogude Liidu rahvaste ajaloo” nime all tegelikult õppinud ainult Vene ajalugu, milles võib veenduda ka Eesti koolide jaoks vene keelest tõlgitud ajalooõpikuid lehitsedes. Vene rahva eesrindlikkus ja eriline kangelasmeel paistavad neis teravalt silma juba õige vanadel aegadel, kaua enne seda, kui ta sai maailma revolutsioonilise proletariaadi eestvõitlejaks. Siit leiame näiteid, kus on tegemist „tõelise patriotismiga”, mitte valitseva klassi pettusega, nagu võitlus „poola interventide” vastu XVII sajandi algul või Napoleoni vastu 1812.a.23) Siit leiame kangelasi nagu Peeter I, kuigi see halastamatult talupoegi ekspluateeris, või Suvorov, kuigi see tagurliku sõjajõu eesotsas võitles sel ajal „eesrindliku” revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Võrreldes neid õpikuid vene tsaariaegsetega, võib konstateerida, et nad rahvusliku vaimu suhtes viimastest kuidagi maha ei jää. Tsaariaegsed autorid ei tarvitanud ainult iialgi nii robustset ega halvustavat tooni kõigi vene rahva vaenlaste suhtes ega kasutanud otseseid faktide võltsinguid, nagu see on omane bolševistlikule ajalookäsitusele24). See internatsionalismi kasvatamise külg – šovinismi vastu võitlemine – polnud niisiis mõeldav vene rahva, vaid ainult teiste NSVL rahvaste suhtes, et need ei püüaks kahjustavalt tõkestada ajaloo „seaduspärast progressi”, mis viib kõik vormilt rahvuslikud kultuurid nende loomulikule lõpule – kokkusulamisele eesrindliku vene rahva kultuuriga.

Mis puutub nõukogude k o o l i p r a k t i k a s s e , siis oli see enne võimulepääsu Eestis läbi teinud põhjalikke väliseid muutusi, jäädes sisult siiski enam-vähem samaks.

Teoreetiliselt on õpetuse eesmärk ikka olnud ühekülgselt i n t e l l e k t u a l i s t l i k – t e h n i l i n e . „Vaimu” all mõistab ju bolševism ainuüksi intellektuaalseid võimeid ning nende edukas rakendamine sotsialistliku ühiskonna ülesehituses nõuab vastavat oskust – tehnikat. Nagu nõukogude insenerid ja tehnikud ehitavad sotsialistlikku majandust, nii kirjanikud, „hingeinsenerid” (Stalini järgi), kujundavad rahva sotsialistlikku teadvust.

Kooliõpetaja ülesannegi on samuti „tehniline”; mitte juhuslikult ei ole nimetatud nõukogude õppejõudude ettevalmistusasutused „pedagoogilisteks tehnikumideks”. Endise kooli õpetuse eesmärgid, nagu südameharidus, vaimse isiksuse kujundamine jm. On endastmõistetavalt hüljatud. Et vaim ei ole midagi muud kui teatav mateeria omadus, tähendab sellegi kasvatamine mateeria otstarbekat organiseerimist vastavate õigete võtetega. Nõukogude kooli ideaal on sellega: h e a d e t e h n i k u t e k u j u n d a m i n e õ i g e t e t e h n i l i s t e v õ t e t e g a . „Õppida, õppida, õppida” on Lenini üleskutse järgi kommunistlikele noortele nende peaülesanne, sest ainult sel teel suudavad nad omandada vajalikud teadmised ja oskused kommunismi ülesehitamiseks.

Selle intellektuaalse-tehnilise koolikasvatuse metoodiline külg on nõukogude võimu kestel teinud läbi tähelepanuväärse ringi. Esialgu ei pidanud tsaariaegsest „põhjani mädast” koolipraktikast midagi püsima jääma – kõik pidi tulema põhjalikule lammutamisele. Koolides moodustati „koolikollektiivid”, mis koosnesid õpilastest, õpetajatest ja kooliteenijatest. Juhtivate organitena valisid need endi seast täitevkomiteed ja presiidiumid. Puht pedagoogilisi küsimusi otsustasid „koolinõukogud”, mis koosnesid kõigist „koolitöölistest”, kooliringkonna „töötava rahva” ja vanemate õpilaste (alates 12.eluaastast) esindajatest. Et õpetajate mõju ses organis üsna väikeseks kujunes, on endastmõistetav. Kogu õpetus korraldati „töökooli” meetodil. Ühenduses füüsilise tööga – põllutöödega, puu- ja rauastööga, voolimisega jne., pidid õpilased omandama kõik eluks vajalikud teadmised ja oskused, samuti teaduslikult küllaldaselt selgitatud maailmavaate. Kaotati kõik karistused, eksamid ja kodused ülesanded. Mõne aasta pärast (1923) peeti siiski vajalikuks läheneda enam endisele „õppekoolile” ja koostati vastavad programmid, kuid õpetus pidi toimuma kõigis astmetes nn. „üldõpetuse” põhimõttel. Kogu õppematerjal oli jaotatud „kolonnideks”, need üld- ja eriteemadeks. Nende „läbivõtmisel” pidid õpilased omandama vajalikud teadmised ja oskused. „Oskuste omandamisele”, kirjutab Lenini lesk Krupskaja, „ei tule pühendada võimalikult ühtki eritundi, tundides ei tule tegelda mingite eriharjutustega. Oskused omandatakse vastava aine läbitöötamisel.”

Kuid ka see meetod, samuti kui hiljem esile kerkinud „projektide meetod”, ei andnud oluliselt paremaid tulemusi. Juhtivais parteiringkondades tulid viimaks hääled kuuldavale, et nõukogude kool „kaugeltki ei vasta oma ülesannetele”, et nelja-aastase põhikooli lõpetanud õpilased ei suuda korralikult lugeda ega kirjutada, ei tunne kõige lihtsamatki arvutamist; üheksa-aastase kooli lõpetajad aga tunnevad matemaatikat ja füüsikat äärmiselt puudulikult ja ei suuda midagi kirjutada vähegi seotult. Lõppeks (1931) tegi partei keskkomitee järsu otsuse: lõpetada „igasugune kergemeelne metoodiline katsetamine”, töötada välja uued programmid, selgisti piiriteldud sisu ja mahuga õppeainete alusel. Kuna oli selgunud, et majanduse ülesehituses „kaader otsustab kõik” (Stalin), oli vaja tehnikakoolidele ja ülikoolidele kirjaoskajaid ning teatavate algteadmistega varustatud õpilasi. Nõukogude kool tegi sellepärast järsu pöörde tagasi tsaariaegsele „õppekoolile”. Tulid uued korraldused „töödistsipliini” kohta koolis; õpetajatele, eriti juhatajatele, anti suured volitused. Endised „vabadused” koolis tunnustati „väikekodanlikuks” kallakuks. Võeti osalt tarvitusele isegi tsaariaegseid õpikuid, muidugi vastava puhastuse järel. Võeti tarvitusele endine „ õ p p e meetod” ning, kuna see nüüd oli üldine ettekirjutus ning igasuguse kõrvalekaldumise järele rangelt valvati, hakati seda rakendama pedantsemalt ja elutumalt kui kunagi enne. Kooli tunni „õige ülesehitus” oli sellest peale täpselt määratud ja ei jätnud mingit ruumi õpetaja oma loovale initsiatiivile. „Sotsialistlik distsipliin” pani end sellega koolis lõpuks maksma.

On vaevalt vaja juurde lisada, et see reform kooli alal teostus siiski valjult marksistliku-leninistliku teaduse alusel, nimelt avastati sel puhul vastavad kohad marksismi klassikuist ja anti neile „õige” seletus. Eriti olevat Lenin alati hoiatanud pealiskaudsuse eest ning nõudnud, et kommunistlikud noored omandaksid „inimliku teadmise” kogu selle põhjalikkuses ja sügavuses. Senised väärkallakud olid sellega tingitud ainult „klassikute” puudulikust tundmisest või nendest lubamatult kõrvalekaldumisest.

„Tööviljakuse tõstmine” sotsialistliku võistluse abil pani end nüüd maksma ka koolis, nagu kõigil nõukogude elualadel. Tuli astuda eeskätt otsustavasse võitlusse tsaariaegse kooli halva pärandi vastu, millena esines suur järeleksamite ja istumajääjate protsent või nende õpilaste protsent, kes kooli lõpetamata lahkusid. Õpetajad hakkasid omavahel võisteldes võtma endile vastavate lepingutega mitmesuguseid kohustusi, nagu: „Tõsta õpilaste kirjaoskust, viies väga heade ja heade kirjandite arvu 70%-ni ja taotledes seda, et aasta lõpul ei oleks enam ühtki puudulikku kirjatööd vene keeles. Tõsta oma poliitilist taset” jne.25) „Väga heade tulemustega” korraldatud ka lastevanemate võistlusi laste järeleaitamises, milleks need kirjutanud alla võistluslepingutele ja moodustanud „lastevanemate brigaadid” võistluse juhtimiseks ja aruannete koostamiseks. Eriti tõhusaid tulemusi andnud nende brigaadide töö „lastenurgakeste organiseerimise ja varustamise alal”26) ÜK(b)P Keskkomitee liikmete piltidega, väljalõigetega ajalehtedest. Peavõistlejateks olid muidugi õpilased ise, kes sõlmisid üksikult, klassi, kooli jne. ulatuses lepinguid võistluseks heas edasijõudmises, distsipliinis, oma poliitilise teadvuse taseme tõstmises. Võistluse tulemused teatati avalikult suure pidulikkusega, paremaid võistlejaid premeeriti, koostati „oivikute” – kõige paremate õpetajate ja kõige paremate õpilaste nimekirjad. Üldiselt osutunud sotsialistlik võistlus osava koolikollektiivi käes „võimsaks vahendiks võitluses õpingute taseme tõstmiseks”27). „Oivikute” protsent kasvas kiiresti, oli palju koole, kus nõrk edasijõudmine oli täiesti „likvideeritud” ning sellega ühtlasi antud hoop „pedoloogilisele” teooriale teatava osa õpilaste nõrgast edasijõudmisest pärivuslike omaduste või ümbruse halbade mõjude tõttu.

Võistluse põhimõtte sellise ülepingutuse paljukiidetud tulemused osutusid siiski ainult näilikeks ja pinnalisteks. Ilmnes nähe, et kiiresti langes küll nõrkade hinnete, mitte aga nõrkade õpilaste arv. „Bolševistliku enesekriitika” korras „Pravdas” ilmunud artiklitest võisid vene keele oskajad eesti lugejadki leida kummalisi lugusid nõukogude kooli õpilaste „saavutustest”, nagu et teatava pedagoogilise instituudi või mõne teise kõrgema õppeasutuse õpilastest suurem osa kirjutas vene keele etteütluse „mitterahuldavalt”; ainult 20% keeleteaduse instituudi üliõpilastest kirjutas vene keele etteütluse veata jne. Tagasihoidlikumal kujul ilmus tõlkeid sellekohasest „enesekriitikast” isegi Eesti ajalehtedes, nagu alljärgnev lugu Taškendist, mis iseloomustab s o t s i a l i s t l i k u v õ i s t l u s e vilja: „Enne talvist õppetöö vaheaega otsustati korraldada terve rea Taškendi koolides neljandates, seitsmendates ja kümnendates klassides kontrolltööd emakeeles ja matemaatikas. Ainult kahes koolis kolmeteistkümne hulgast näitasid kontrolltöö andmed täiesti seda taset, mis figureeris aruannetes. 90.koolis, mida peeti üheks parimaks Taškendis, täitis kontrolltöö emakeeles ainult üks kolmandik õpilaste üldarvust ning kontrolltöö matemaatikas – kõigest üks kuuendik. 151.kooli tuntakse kui eesrindlikku. Selles koolis täitis kontrolltöö kõigest üks neljandik õpilaste üldarvust.” Jne. Üsna õigesti lisab artikli autor neile andmetele juurde märkuse: „Ei vaja vist erilist tõestamist, et pole olemas paremat vahendit õpetajate sotsialistliku võistluse bürokratiseerimiseks, kui selle viimine igasuguste aritmeetilist laadi aruannete pinnale”28). Tegelikult on see märkus hävitavaks hinnanguks kogu „sotsialistliku võistluse” süsteemile kasvatustöös, sest just „aritmeetilist laadi aruannetele” ta baseerubki ja ei ole mõeldav ilma nendeta. Ühtlasi näitavad need enesekriitika avaldused, et ka tagasipöördumine tsaariaegsele õppetehnikale ei ole suutnud märgatavalt parandada nõukogude koolitöö tõelisi tulemusi.

Et bolševistliku teooria järgi, nagu tähendatud, on kasvatus puhtintellektuaalne, peaks kõigi bolševistlike tõekspidamiste ja „vooruste” sisendamine nõukogude kodanikesse toimuma mõistusepärase veenmise, nn. „ s e l g i t u s t ö ö ” kaudu. See oleks teoreetiliselt põhiliseks bolševistliku k a s v a t u s e v a h e n d i k s . Tõepoolest, kui noortele antakse „õige” teaduslik maailmavaade, „õige” arusaamine ühiskondliku elu arengust ja selle seadustest, see tähendab, kui neile „selgesti ja puhtasti” õpetatakse marksismi-leninismi, p e a v a d nad omandama bolševistlikud tõekspidamised ja „moraali”. Inimesel on ju loomupärane omadus tõde omaks võtta, niipea kui see talle selgub, muidugi kui ta ei püüa seda sihilikult maha salata, enda või klassi huvides. Tõeliselt on bolševikud siiski ammugi veendunud, et palja „selgitustööga” kasvatuses kaugele ei jõua. Selle asemel on ikka enam tarvitusele võetud vahendid, mida võiks nimetada inimese teadvuse m e h h a a n i l i s e k s mõjustamiseks. Teatavaid veendumusi sisendatakse sellega, et neid inimesele tahes või tahtmata korratakse alalõpmata igal pool ja igasuguses vormis: koolis, kohustuslikel massimiitingutel, rongkäikudel, raadiovaljuhääldajates, ajakirjanduses, kirjanduses, kinos, teatris jne. Eriti revolutsioonipühadel ilutsevad kõikjal pildid ja plakatid vastavate loosungitega. Osavalt kasutatakse massi sugestiivset mõju, millele venelased, nende endi tunnistuse järgi, on eriti vastuvõtlikud. Püütakse lavastada selleks „hulkade suurt vaimustust”, „rahva üldist kaasaminekut” jne. Selle eest, et saavutatud mõju ei häiriks vastupidised mõtteavaldused, hoolitseb eeskujulikult ennenägematus ulatuses ja põhjalikkuses organiseeritud t e r r o r i s ü s t e e m . NKVD on hoolitsenud selle eest, et tal igas külas, igas linnamajas, igas sugulusgrupis oleks vähemalt üks „esindaja”, kes teda kõigist kahtlastest mõtteavaldustest informeerib. Kogemused on jõudnud nõukogude kodanikku küllalt õpetada, et iga väljendus, mis ei ole kooskõlas avalikult kuulutatud rahva „üldise arvamusega”, võib saada talle saatuslikuks. Ei ole sugulaste, sõprade ega tuttavate ringkonda, mida ta võiks selles mõttes usaldada. Vaevalt julgeb ta endamisigi muud mõelda kui seda, mida n ä i l i k u l t kõik õigeks peavad. Mitte „selgitustöö” ja teoreetilise „klassiteadvuse tõstmisega” ei pääsenud bolševism Venemaal võidule, vaid rahva m a d a l a m a t e t u n g i d e j a i n s t i n k t i d e ü l e s p i i t s u t a m i s e g a . Bolševistlik kihutustöö vallandas vihkamise, kadeduse ja ahnuse vene rahvamasside alateadvuses, mis siia oli aja jooksul kuhjunud tsaaride ja aadli väärvalitsemise tagajärjel, eriti Peeter I alates. Omadused, mida seni iga kultuurrahva eetika oli tunnustanud kurjuseks, inimese madalama, loomaliku loomuse avalduseks, tunnustati bolševikkude poolt p e a v o o r u s t e k s , proletaarse klassiteadvuse põhielementideks. Neist aetuna märatsesid siis rahvamassid kõige vastu, mis Venemaal oli paremat, väljapaistvamat, tsaarist kuni „kulakuni”. Olles lõpuks läbi viinud „kollektiviseerimise” ja klassivahede kaotamise, ei saanud bolševikud siiski loobuda vihkamise propagandast. Kapitalistlik ümbrus ei andnud ju Nõukogudemaale iialgi rahu, saates alatasa tema sekka „spioone, lahkhelide sünnitajaid ja muid kahjureid”29). „Sotsialistlikku valvsust” ja „klassivaenlase vihkamist” tuli sellepärast veel eriti süvendada. Iga õige nõukogude kodanik pidi kõiki kahtlustama, silmas pidama, tarbe korral „paljastama ja vastulöögi andma”. Seda enam pidi kõiki kartma ja umbusaldama mitte-kommunistlikult mõtleja. Inimeste vahel pidi seetõttu kaduma igasugune usaldusvahekord, iga avameelne mõttevahetus; pidid katkema kõik olulised hingelised sidemed. Sihikindlalt püüdis bolševistlik võim inimesi muuta h i n g e l i s e l t i s o l e e r i t u k s – n õ u k o g u d e k o d a n i k k u d e k s s õ n a t õ s i s e s  m õ t t e s . Sellistena muutusid nad siis ka eriti vastuvõtlikuks kommunistlikule propagandale ja kasvatusele. Kõige olulisemaks bolševismi „kasvatusvahendiks” on kujunenud siiski sihikindel v a l e . Mida enam laienes kuristik teooria ja tegeliku elu vahel, seda suurem ülesanne jäi valele: see kuristik kinni katta ning kodanikele selgeks teha, et seda ei olegi olemas. Nõukogude kodanik o n majanduslikult kõige paremini kindlustatud, kõige vabam ja kõige õnnelikum inimene maailmas, nagu ta marksistliku teooria järgi p e a k s olema. Sellevastu kodanlike maade töötav rahvas on rõhutud, näljas ja viletsuses, milline olukord muutub pealegi lausa halvemaks. Stalinlik konstitutsioon on kõige demokraatlikum maailmas, ainult Nõukogude Liidus võib „rind vabalt hingata”, ainult siin on tõelikud vabad valimised, isikupuutumatus, sõna-, trüki- ja usuvabadus, kodanikkudel õigus tööle, puhkusele, haridusele. Ainult siin hoolitsetakse õigesti nooruse eest, kuna kodanlike maade töötava rahva lapsed peavad endid vaevaliselt elatama kurnajate poolt äravisatud jäätmetest. Et keegi peale asjasse pühendatud juhtivate isikute ei saaks neid kinnitusi oma silmaga kontrollida, on rangelt läbi viidud rahva eraldamine „kapitalistlikust” maailmast.

Et nõukogude kodanikud seda kõike oma südame põhjas täielikult uskusid, ei ole küll tõenäoline. Isegi sajaprotsendiliste bolševikkude-parteilaste käitumises on ikka teatav annus silmakirjalikkust, eriti veel siis, kui nad kõige pateetilisemalt ja veenvamalt neid asjaolusid „selgitavad”. Kuid kõik n ä i v a d seda uskuvat, keegi ei avalda kunagi midagi vastupidist ja see on kõige tähtsam: noorpõlv vähemalt hakkab kõike uskuma siiralt ning sellest peavadki ju võrsuma „tõelise kommunismi” ülesehitajad.

Kogemuste järgi võib ütelda, et bolševismi t o h u t u v a l e koos eeltoodud „mehhaaniliste” vahendite ja terroriga on sooritanud tõelise imeteo.

Rahvas, kes elab kõige äärmisema terrori all, kelle iga mõtegi on „ette nähtud”, kes on vaimselt hävitatud ja aineliselt viidud kerjuse tasemele, on pandud enam-vähem uskuma, et ta on kõige vabam ja õnnelikum maailmas ning et ta on kutsutud päästma teisi rahvaid – aitama neid jõuda samasugusele õnnele ja vabadusele.

Milline on siis „ n õ u k o g u d e i n i m e n e ” , kes peaks välja tulema bolševistliku kasvatuse nõiakatlast? Bolševikkude endi vastus sellele on lihtne: „Vajame Lenini-Stalini tüüpi inimesi”. Muidugi ei tohi see endale usurpeerida õigust kõike omapead otsustada, mis kuulub ainult neile „suurtele juhtidele”, vaid ta peab mõtlema „leninlikult” – nii kui Lenin on õpetanud ja nagu tema ainuke tõsine õpilane Stalin seda on tõlgitsenud, peab vihkama klassivaenlasi, nagu need on vihanud, peab võitlema bolševismi eest, nagu need on võidelnud.

Stalini väljenduse järgi vajab Nõukogudemaa inimesi „kelles oleks ühendatud ameeriklase asjalikkus vene revolutsioonilise hooga”. Tõeliselt peab õige bolševik „ameeriklase asjalikkuse” kaugelt ületama. Ta on täielikult vaba igasugustest „eelarvamustest” ja „illusioonidest”: tal ei ole usku Jumalasse, ei ole rahvust ega isamaad; ta ei tunnusta sentimentaalseid isiklikke suhteid nagu sõprus ja armastus, ei lase end petta kodanlikest „üldinimlikest” ideaalidest. Oma „õige” teadusliku maailmavaate järgi hindab ta ainult asjalikke-ainelisi väärtusi nagu masinad, tehased, täielikumad tootmisviisid. Nende abil ehitatakse üles sotsialistlik majandus, mille „pealisehitusena” kujuneb iseenesest õnnelik kommunistlik ühiskond ja „kultuur”. Kuid ta ei suhtu neisse väärtustesse kainelt-rahulikult, vaid „vene revolutsioonilise hooga”. Ainelised väärtused, eeskätt m a s i n – sotsialistliku ülesehituse sümbol – peab asendama Jumalat tema „müstilises” vene hinges. See toob inimestele lunastuse, mida nad varem Jumalalt asjata olid lootnud, viib nad täielikule õnnele, maisesse paradiisi. Masinat austab ta seepärast tõelise usulise innuga. Selle teenimine, tehnika, on ülim ning austatavaim kunst. Tema enda kõigist endistest usulistest, rahvuslikest, kõlbelistest jm. seostest „vaba” isik võib nüüd täielikult ära kaduda selle masina ning b o l š e v i s t l i k u ü h i s k o n n a t o h u tu t o o t m i s m a s i n a teenistuses, võib takistamatult muutuda ise selle mehhaniseeritud osakeseks – mingiks r o b o t i t a o l i s e k s o l e n d i k s .

Selline on bolševismi tegelik inimideaal, mille olemust fraasid ei saa ilustada. Täielik eksitus on mõnede arvamine, et selle saavutamine tähendaks inimese „tagasilangust” oma arenemisteel paljude sajandite võrra. Sellelaadilist inimest ei ole varem iialgi olnud ning selleks kujunemine tähendaks õieti inimese ajaloo lõppu, tema hävimist, ainult-loomaks muutumist, mis ta marksistliku õpetuse järgi ka tegelikult on. Meie ei taha väita, et Nõukogude Liidus see „ideaal” oleks juba täiesti saavutatud (loodetavasti on see hoopis võimatu), kuid et selles suuri „edusamme” on tehtud, näitavad eriti käesoleva sõja kogemused. Selle poole püüdma pidi asuma Eestigi kool 1940.a. sügisel.

6)Engelsi teosest „Ludwig Feuerbach ja saksa klassikalise filosoofia lõpp” – „Ateist” nr.2

13)P.N.Gruzdev – Nõuk.patriotism ja internatsionalismi kasvatamine. „Nõuk.Kool” 1940, nr.2

17)P.N.Gruzdev – Nõukogude patrioot ja internatsionalismi kasvatamine. „Nõuk.Kool” 1940, nr.2

21)P.N.Gruzdev – Nõukogude patriotismi ja internatsionalismi kasvatamine. „Nõuk.Kool” 1940, nr.2

22)M.Cekalin – Stalin ja rahvusküsimuse lahendamine NSV Liidus. „Noor Leninlane”, lk.205-206

23)P.N.Gruzdev – Nõuk.patriotismi ja internatsionalismi kasvatamine. „Nõuk.Kool” 1940, nr.2

24)Ivan III sõjast Liivi Ordu vastu, kus venelased teatavasti ordumeister W.v.Plettenbergilt said kaks korda lüüa ning loobusid edaspidisest pealetungist, kirjutab Pankratovi NSVL ajalugu ainult (I, lk.167): „Saksa rüütlid käisid mitu korda Pihkva all, kuid said Vene vägedelt tugevasti lüüa.”

25)J.Melentjev – Sotsialistlik võistlus koolis. „Nõuk.Õpetaja” 1940, nr.2

27)A.J.Dovgalevskaja – Võimas vahend kommunistlikus kasvatustöös. „Nõukogude Õpetaja” 1940, nr.3