Silmas pidades eesti õpetajaskonna rõhuva enamuse suhtumist bolševismi, oleks ekslik rääkida bolševistlikust k a s v a t u s e s t Eesti koolis nõukogude võimu aastal. Üldiselt võime rääkida ainult bolševistliku kasvatuse ü r i t a m i s e s t eesti koolis.

Bolševistliku propaganda ja mürgi peamiseks kandjaks koolis, eriti kesk- ja kutsekoolides, olid k o m m u n i s t l i k e n o o r t e rakukesed. Neile oli selles mõttes pandud suuri lootusi ning antud palju mitmekesiseid ülesandeid. Nad pidid olema kogu õpilaskonna „ideelisteks ja organisatsioonilisteks” juhtijateks, „poliithariduse töö” tegijateks – klassis, punases nurgas, rühmas jne, „sest ei ole niisugust tööharu, kus ei ole poliitilist külge”, Sõjakate Usuvastaste Liidu (SUV) tegevuse organiseerijateks, kehakultuuri, „sõjalise töö”, sotsialistliku võistluse, seinalehe korraldajateks, pioneeride organiseerijateks jne.1) Seejuures pidid nad olema lähemaiks abilisteks õpetajatele „töödistsipliini” arendamisel ja et saavutada nendega täielikku „koostööd”, võttis rakukese sekretär osa õppenõukogu koosolekutest. Kuni õpetajate „ümberorienteerumine” ei olnud teostunud, lasuski komnoortel peamine vastutus järelevalve eest kommunistliku kasvatuse alal ning rõhutati eriti nende sotsialistliku valveloleku ja „vastulöögi” andmise kohustust. Et võimaldada kõigi nende suurte ülesannete täitmist, pidi igas koolis olema komnoorte rakukesele antud kasutada eri ruum. Nad tegutsesid kommunistliku partei otsesel juhtimisel ja järelevalvel, pidasid selle organitega tihedat kontakti ning pidid olema tema „silmaks ja kõrvaks” koolis.

Vormiline algus pandi kommunistlike noorte organisatsioonile Eestis Tallinna „töötavate noorte” koosolekul 27.juulil 1940.a. Punarmee majas. Rakukeste moodustamisel koolides olid „kaadriks” enamasti endised põrandaaluste noorsotsialistide ühingu liikmed, kes endi organiseerija ja juhi N.Andreseni jälgedes läksid nüüd üle bolševikkude leeri. Kommunistid lootsid, et nende propaganda kõrgelennulised fraasid sotsiaalsest õiglusest, rahvaste sõprusest, ennenägematust majanduse ning kultuuri progressist jm. leiavad kergemini just noorte kujutlusvõimes soodsa kõlapinna. Veetlema pidi noori ka eesõigused, mis neile pakuti koolis, veel enam igasugused karjäärivõimalused väljaspool kooli ja pärast kooli lõpetamist. Siiski jäid komnoorte rakukesed väikesearvulisteks. Tallinna keskkoolide mõnesajapealistes õpilasperedes kõikus nende arv enamasti 10 ümber. Enam-vähem kindlaks kujunes komnoorte ringkond juba õppeaasta algusjärgus. Kommunistliku propaganda valelikkuse selgem ilmsiktulek aja jooksul ning noorte meelsuse väljakujunemine võimaldas hiljem veel ainult üksikute kahtlase väärtusega hingede juurdevõtmist.

Arusaadav on, et kaugeltki mitte kõik ei astunud komnoorte rakukestesse veendumusest. Algusest peale asusid asja etteotsa mõnedki rahutu vaimuga karjäärihimulised noored, kellele meeldis „organiseerida” ja „juhtivat osa” etendada. Mitmed lootsid komnoorte organisatsiooni kaudu viimastest „esimesteks” saada. Oli ka neid, kes astusid komnoorteks vanemate soovil või omal algatusel, et lasta oma täielikku lojaalsust välja paista, sest nende vanemate endine sotsiaalne seisund või tegevus andis põhjust eriliseks kartuseks. Nii mõnigi neist tunnistas lähemaile sõpradele üles oma õiged motiivid ja kandis oma tõelise meelsuse märgina kuskil varjatud paigas riietuse küljes eesti lipuvärve. Oli ka koole, nagu õpetajate seminarid, kus komnooreks astumine toimus sagedasti puht erilaadilistel motiividel. Viimased olid bolševistlikele haridusjuhtidele arusaadavail põhjustel eriti südamelähedased. Hariduskomissar N.Andresen, tema asetäitja A.Valsiner ja teised käisid korduvalt isiklikult seminari kasvandikke veenmas. Neile, kes ei astu komnoorte organisatsiooni, tunnistati kutseameti saamine omas erialal, millele nii mõnigi oli valmistunud suurte raskustega võideldes, väga küsitavaks. Ei olevat ju mõeldav, et rahva edaspidise kommunistliku kasvatuse alale siirduksid isikud, kes selleks ette ei valmistu või seda isegi oma hoiakuga ignoreerivad. Neile aga, kes olid astunud komnooreks, anti juba kooli ajal suuri soodustusi ja teenistusvõimalusi. Nii lasksidki mitmed end mõjutada ja astusid komnooreks, nii ütelda „vormi täitmiseks”. Kuid sellele esimesele sammule järgnes vahest tahes või tahtmata ka teine ja kolmas, sest bolševikud olid meistrid inimeste oma võrku mässimisel ja neile taganemistee äralõikamisel.

Neile ettenähtud mitmekesiseid ülesandeid ei suutnud komnoored kuigi tõhusalt täita, igatahes ei saa juttugi olla nende „ideelisest ja organisatsioonilisest” juhtimisest. Selleks puudus neil vaimne kontakt üldise rahvusmeelse õpilaskonnaga ja mõju sellele täiesti. Nad kujunesid enam-vähem isoleeritud omaette ringiks, millesse teised suhtusid umbusklikult ja põlgavalt, isegi avaliku vaenulikkusega. Tegelikest väljaastumistest nende vastu küll hoiduti ning komnoored võisid selliseid üritusi üsna kergesti tõrjuda ähvardustega ja endi taga seisvale võimule toetumisega. Kuid tundes seniste sõprussidemete katkemist oma klassi- ja koolikaaslastega, viimaste tagasitõrjuvat, üleolevat-põlglikku suhtumist kujunes nende olukord sageli üsna piinlikuks ja enesetunne halvaks. Ikka enam eraldusid nad teistest ja moodustasid omaette rühmituse, mis teistele tundus mingi salapärase vaenuliku jõuna, mida kardeti ja vihati, kuigi avalikult teda ja tema õigusi oldi sunnitud tunnustama.

Koolikomiteed ja klasside „organisaatorid”, kes pidid komnoortega lähedases kontaktis juhtima õpilaste nn. organisatsioonilist tegevust, valiti peaaegu igal pool mittekommunistidest. Komnoorte sekretär, kes ametlikult kuulus koolikomiteesse, jäi selle tõttu siin ainukeseks „ideeliseks juhtijaks”. Tegelikult jäid koolikomiteede ja klassiorganisaatorite laialdased ülesanded, peamiselt muidugi „poliitharidustöö” alal, enam-vähem ainult paberile.

MOPRi (Rahvusvaheline Revolutsionääride Abistamise Ühing) organisatsiooni tegevus, mida hakati eriti õhutama 1941.a. kevadel ühenduses Pariisi Kommuuni 70.aastapäevaga ja mille eriülesandeks pidi olema internatsionalismi kasvatamine, piirdus tegelikult enam-vähem liikmemaksu kasseerimisega. Teatav hulk õpilasi kuulus ka O s o a v i a h i m i ühingusse, mille eesmärk pidi olema eeskätt nõukogude patriotismi ja riigikaitsevalmiduse kasvatamine. See organisatsioon tegutses enamasti sõjalise ettevalmistuse õpetajate juhtimisel ning siia koondus poisse, kes olid huvitatud laskmisest, lennuasjandusest jne., millega õieti piirduski tema tõeline tegevus.

Ka noorte isetegevus spordi ja kehalise kasvatuse alal pidi toimuma Kommunistlike Noorte Ühingu juhtimisel ja kontrolli all, mille tõttu õpilased ka neist muidu nii armastatud tegevusaladest tagasi tõmbusid. Näiteks kuulsast „suusakrossist” Punaarmee aastapäeva puhul 23.veebruaril Tallinnas võtsid osa peaaegu ainult komnoored ise.

Komnoorte püüe saavutada „organisatsioonilist juhtimist” õpilaste laiemais hulkades ebaõnnestus täielikult. Kommunistlike Noorte Ühingu kõrgemad juhid tegid rakukestele ja nende sekretäridele sellepärast avalikult ja suuliselt raskeid etteheiteid, süüdistades neid passiivsuses ja saamatuses. Organisatsioonid olevat sulgunud „mingitesse raamidesse”, kartvat „teostada bolševistlikku massilist tööd kõigi õppeasutustes õppijatega”2). Ka organisatsioonides endis ei leita vajalikku „nooruslikku elevust” ega initsiatiivi. Koosolekud mööduvad igavalt ja passiivselt, ei olevat liikmetele mingiks tõeliseks „ideeliseks ja organisatsiooniliseks kooliks”. Asja parandamiseks soovitati kutsuda kõnelema „mõni vana põrandasalune võitleja”, kes räägiks kommunistlikust tööst Eesti kodanluse alal jne. Kõige tõhusamalt esinesid komnoorte rakukesed arvatavasti sotsialistliku valvsuse teostamise alal. Muidugi olid siin suureks takistuseks endised „eelarvamused”, rahvustunne, sidemed kaasõpilastega, teatav pieteeditunne õpetajate suhtes jne., mis nii kergesti ei lasknud endast vabaneda. Tuleb tunnistada, et kaugelt suurem osa kooli komnoortest suuresti nende mõju alla jäi, mille tõttu neist kunagi õiget „vastulöögi” andjat ei saanud. Oli aga siiski ka neid, kes seda ülesannet võtsid otse eeskujuliku agarusega. Oli täielikule „klassiteadvusele” ärganud poisse ja tüdrukuid, kes hoolega kuulatasid kõiki õpetajaste sõnu ja kaasõpilaste kõnelusi ning märkisid üles kõik kahtlase või „kontrrevolutsioonilise” ilmega väljendused. See pidi õnnestuma eriti hästi siis, kui keegi tegutses inkognito, see tähendab, kui kaasõpilased tema komnooreks kuulumisest ei olnud teadlikud. Selliseid kindlate ülesannetega seotud salajasi komnoori avastati vahest juhuslikult, osalt jäidki nad arvatavasti tundmatuks. Kogutud andmete põhjal esitasid siis komnoored partei või NKVD organitele üksikasjalikke kirjeldusi ja iseloomustusi üksikute kaasõpilaste või klassi üldise meelsuse, õpetajate tegevuse ning meelsuse kohta jne., tegid otsekoheseid ettekandeid esinenud vahejuhtumite ja „väärnähtuste” üle. Õpilaste ülekuulamisel NKVD-s ilmnes sagedasti, kuivõrd suure täpsusega seal tunti üksikute õpilaste eraelu, nende isiklikke suhteid, nagu kes on kellegagi lähemas sõprusvahekorras, mitmesuguseid pisijuhtumeid klassis, väljendusi, mis seal olid esinenud jne., mis oli seda üllatavam, kui õpilaste teada klassis üldse puudusid komnoored. Lühikese ajaga olid bolševikud oma tähtsama kasvatusvahendi – spionaaživõrgu – loomisel saavutanud tähelepandavaid tulemusi.

Komnoorte ideelises valgustamises ja organisatsioonilise tegevuse kõrgemas juhtimises etendasid peaosa j u u d i d . Nagu teada ärkas suur enamus meie juutidest bolševismi võimu tulekul kohe „proletaarsele klassiteadvusele” ning alustas vihast võitlust seni „vaeseid juute” rõhunud eesti kodanluse vastu. Peaaegu sajaprotsendiliselt astusid juudi noored komnoorteks, andes endi hulgast kõrgemad juhid kogu ülemaalisele liikumisele. Tallinna suurkaupmeeste pojad G.Gutkin, J.Goldmann ja teised olid komnoorte esimesteks valgustajateks marksismi-leninismi, konstitutsiooni ja muudes ideelistes küsimustes3). EKNÜ majas, Tallinnas, Lai t.1, kust juhiti kogu Eesti komnoorte tegevust, olid juudid täielikkudeks peremeesteks. Nõuandjaks propaganda teostajaile kohtadel oli siin asutatud „konsultatsiooni tuba” B.Cheri juhtimisel4), kuna EKNÜ keskkomitee kõrgeim juhtija (sekretär) oli O.Cher. Vaevalt kusagil esineb kogu bolševismi juudipärasus selgemini kui Eesti komnoorte liikumises. Tähelepanuväärse selgusega esineb meil ka juutide propaganda otse täiuslik ning ületamatu valelikkus, südametunnistus ja jultumus. Nii kirjutab O.Cher oma artiklis „Kommunistliku Partei ülesandeist”5) pärast Kingissepa, Tombi ja teiste bolševismi „märtrite” ülistavat loetlemist Eestis: „Kodanlises Eestis on olnud terror kommunistliku liikumise mahasurumiseks eriti toores ja metsik. Seda seepärast, et kodanlik Eesti kujutas enesest imperialistlike riikide kaitsevalli „punase hädaohu” vastu. Eesti kodanlus tegi imperialistide truu sulasena kõik, et püüda purustada kommunistlikku töölisliikumist, - tappes parimaid töörahva poegi, levitades kõige alatumat laimu Nõukogude Liidu ja Kommunistliku Partei kohta ja  v a l m i s t u d e s i m p e r i a l i s t l i k u k s s õ j a k s N õ u k o g u d e L i i d u v a s t u .6) Nii siis kroonib verise Eesti kodanluse kuritegusid tema kavatsus kallale tungida Nõukogude Liidule!” Selle kirjutise juures peavad kõige naiivsemalgi lugejal tahtmatult kerkima küsimused, mida aga autor nähtavasti ei arvesta. Miks puuduvad juutidest põrandaaluse bolševistliku liikumise märtrid täiesti? Kuidas seletada juutide üldist ärkamist nüüd, kuna nad varem „kapitalistliku kurnamissüsteemi” kõige agaramad ja jultunumad kasutajad olid? Nähtavasti saab neile küsimustele olla ainult üks vastus: juudid tahtsid asuda bolševistliku süsteemi samasugusele jultunud kasutamisele oma huvides nagu nad varem nn. „kapitalistlikku” süsteemi olid kasutanud. See pidi andma neile ainult suhteliselt palju suuremaid võimalusi.

Edasi jätkab O.Cher: „Hoolimata sellest terrorist ei kaotanud EK(b)P sügaval põranda all ääretult raskeis tingimustes töötades hetkekski sidet laiade töötavate hulkadega ja jätkas visa kangelaslikku võitlust töötava rahva vabastamiseks kodanluse kurnamisikkest... Kuivõrra tihe oli side laiade töötavate hulkadega, näitab kujukalt 21.juuni ülestõus. EK(b)P suutis lühikese aja kestel mobiliseerida kümneid tuhandeid töölised Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus ja mujal ülestõusuks ning kodanluselt võimu võtmiseks... Töölised ja töötav talurahvas on liitunud EK(b)P ümber, on tunnistanud tema liini õigeks, mida kujukalt näitasid NSVL Ülemnõukogu valimised, millest võttis osa üle 97% kodanikest...”

Kuidas oli tõeliselt lugu 21.juuni „ülestõusnud kümnete tuhandete töölistega”, samuti Ülemnõukogu valimistega, ei vaja lähemat selgitamist. Oluline on siin ainult lähemalt tundma õppida meie komnoorte ideelisi juhte ja õpetajaid.

Laiema ulatusega kui Kommunistlike Noorte Ühing oli kooli alal p i o n e e r i d e o r g a n i s a t s i o o n , sest siia kuulusid algkooliealised noored 10-15 eluaastani. Selle ülesanne oli kasvatada noortest „sotsialistliku kodumaa kodanikke, kes täiesti on andunud Lenini-Stalini suurele tööle”7), eeskätt valmistada neid ette kommunistlike noorte ühingusse astumiseks. Pioneeride loosungiks oli lause, millega rühmajuht oma rühma tervitas: „Lenini-Stalini suure asja eest, ole valmis!” Pioneerid pidid vastama sellele sõnadega: „Alati valmis!”

Pioneeride tegevus pidi toimuma rühma koondustel, õppelaagrites jne. kommunistlikult meelestatud õpetajate ja komnoorte juhtimisel. Pioneeride organiseerimine ja juhtimine oligi siis üks komnoorte tähtsamaist ülesannetest. Poliitharidustöö tähtsaimaks vahendiks pidid siin olema ettekanded pioneeride koondustel Lenini ja Stalini eluloost, Punaarmee vägitegudest ja „legendaarseist” sangareist nagu Tšapajev, Vorošilov, Budjonnõi jt., Nõukogude Liidu suurtest saavutustest, teaduslikest ja tehnilistest avastustest jne. Koosolekutel esitati neile vastuvõtmiseks „resolutsioonid” nagu alljärgnev: „Meie, N. algkooli pioneerid, oleme võtnud endi ülesandeks aidata EK(b)P-le kindlustada töötava rahva võimu, paljastada ja purustada endi vastased ja ehitada sotsialismi meie kodumaal... pioneerid astuvad ühiselt välja oma armastatud isamaa 193-miljonilise rahva eest...” „Klassiteadvuse” ja sotsialistliku valvsuse kasvatamisel pidid pioneeride rühmad olema vääriliseks eelkooliks komnoorte organisatsioonile.

Pioneerirühmade loomine ja tegevus arenes kohtadel väga erineva eduga, vastavalt sellele, kuidas olid kohalikud tingimused ja kui agarad olid järelevalve organid. Maal oli koole, kus õppeaasta lõpuni ei jõutud pioneerirühmade asutamiseni, kuna kohapeal ei leidunud kohast organisaatorit ja õpetajad ei saanud sellega toime.

Palju oli koole, kus mitmete nõudmiste ja ähvarduste peale esitati koolivalitsusele mingi nimestik, kuna tõelise tegevuseni ei jõutud. Et pioneerirühmade puudumine oli selgeks tunnistuseks koolijuhataja ja õpetajate tagurlikust meelsusest, püüdsid rahvusmeelsedki koolijuhatajad mõnikord mõjutada õpilasi laskma end pioneeride nimekirja võtta, kui omal algatusel soovijaid ei olnud või oli liiga vähe.

Sagedasti asusid pioneere juhtima õpetajatest endised noorkotkaste ja kodutütarde juhid, kes hoidusid rühmade tegevuses igasugusest kommunistlikust sisust, jätkasid seda enam-vähem endises vaimus või vähemalt hoidusid igasugusest poliitilisest kallakust.

Pioneeridele anti mitmesuguseid soodustusi, korraldati koosviibimisi, mänge, võistlusi jne., millest keegi heameelega ei tahtnud eemale jääda. Kaugelt suurem osa noori kahtlemata ei astunud pioneeriks mõttega „heaks kommunistiks” saada, nagu see organisatsiooni eesmärgiks oli. Kus aga ümbruse suhtumine pioneeridesse üldiselt eitavaks oli kujunenud, ei lasknud ka lapsed endid sugugi kergesti mõjutada.

Iseloomustav näide oli juhtum ühes Järvamaa algkoolis, kus kaugemalt kohale sõitnud pioneeride organisaator lastele pioneeriks kuulumise hüvesid veetlevalt selgitas ja siis targu küsimuse esitas: „Kes teist ei tahaks siis pioneeriks astuda?”

Tema piinlikuks üllatuseks tõstsisd kõik õpilased käed, välja arvatud üks. Teistkordne põhjalik „masseerimine” ja otsene küsimus: „Kes tahab pioneeriks astuda?” ei andnud paremaid tulemusi.

Ettevalmistusastmena pioneeride organisatsioonile loodi kohati veel nn. o k t o o b r i l a s t e rühmad 8-10 aasta vanustest lastest.

Ka nende koondustel pidi „kasvatus” toimuma ettelugemise või jutustamise kaudu „kodumaast, kodusõja kangelastest, stahhaanovlastest, kommunistlikust parteist ja suurtest revolutsiooni juhtidest Leninist ja Stalinist”.

Ühtlasi pidi kasvatatama lastes „austust ning armastust” pioneeride organisatsiooni vastu, valmistades neid sellega ette sinna astumiseks.8)

Komnoorte ja pioneeride esimeseks südameasjaks pidi igas koolis, muidugi ka oma kodus, olema p u n a n e n u r k „suurte juhtide” ja teiste revolutsiooni sangarite piltidega, loosungitega jne. See komme, nagu revolutsiooni „pühakute” austamine ja rongkäigud „pühapiltidega”, oli teatavasti seniste vene-õigeusu kommete otsene profaneeritud kujul ülevõtmine bolševistlikku kultusesse. Venelastel oli juba mitu sajandit ikka olnud oma „punane nurk” ning bolševistlik jultumus kasutas seda osavalt, et lihtsameelse rahva usulist harjumust omal viisil sisustada. Vene bolševikele oli sellepärast punane nurk tõepoolest omamoodi „pühadus” ja selle eest hoolitsemine kultuslik toiming. Eesti kommunistide ja komnoorte juures selliseid hingelisi eeldusi punasele nurgale ei olnud ning rahva pilge selle, samuti kui „pühapiltide” ja „ristikäikude” üle tekitas neile asjatuid pahandusi. Nad isegi võtsid neid kombeid puhtvormiliselt. Õpilaste ja kogu eesti rahva silmis oli punane nurk, nagu muudki sellelaadilised kombed, parimaks vahendiks bolševismi naeruvääristamiseks.

Komnoored ja pioneerid esmajoones pidid hoolitsema ka kooli s e i n a l e h e eest, mis pidi olema kooli „kogu töö ja elu peegel”9). Peale üldise seinalehe pidi ka iga klass andma välja oma seinalehte, tähtpäevadel erinumbreid. Suuremais koolides pidi ka õpetajatel olemna oma seinaleht. Nii suurejooneliseks seinalehtede harrastus siiski ei kujunenud. Ei ole midagi kuulda olnud Eestis õpetajate või ka üksikute klasside seinalehtedest. Kus oli komnoori ja aktiivseid pioneere, toimetati ikka ka kooli seinalehte. Kohati võtsid asja enda kätte mittekommunistlikud koolikomiteed, kelle toimetamisel seinalehed omandasid enam-vähem propagandavaba ilme, koosnedes harilikult õpilaste kirjutistest, teadetest, ajalehe väljalõigetest jm. Muidugi hoidsid komnoored neil kogu aja silma peal, et sinna midagi „õige joone” vaenulikku ei libiseks. „Eesrindlikud” pioneerid ja komnoored leiutasid oma seinalehtedele mõnikord õige ajakohaseid kõlavaid nimesid nagu „Päike Idast”10) või „Valgus Idast”11).

Sotsialistlikku võistlust korraldati edasijõudmises üksikute klasside piirides, klasside ja koolide vahel. Missuguseid tulemusi sellised suuremaulatuslikud või isegi ülemaalised numbrivõistlused andsid, ei ole siin oluline. Loodetavasti olid need küllaldased selleks, et selgitada nende tühisust ja mõttetust. Õpetajate omavahelise „võistluseni” ja „oivikute” avaldamiseni ning premeerimiseni Eestis veel ei jõutud. Suures enamuses suhtusid õpilased algusest peale neisse võistlustesse kui „stahhaanovlusse” koolis ükskõikselt või irooniliselt.

Kiiresti ja energiliselt asuti soetama bolševistlikku n o o r s o o j a õ p p e k i r j a n d u s t . Eesti Vabariigi aegsete noorsooajakirjade asemel hakkasid ilmuma nüüd „Noor Leninlane”, kommunistlike noorte häälekandja ja pioneeride ajakiri „Pioneer”. Keskseimaks teemaks nendes, eriti viimases, oli kommunismi „kangelaste”, nende isikute ja suurte tegude ülistamine: laulud ja lood Stalinist, Nõukogude Liidu sõjageeniusest Vorošilovist, nende „legendaarseist” tegudest jne. Leidus eesti rahvusestki noorpoeete, kes rakendasid oma lüüra Stalini ülistamisele nagu värssides: „Su nimi omaseim meile – Stalin, Sa homse rajale meid viid,” või: „Meile paistab nüüd oktoobri päike Stalinlikul helgil heledal”12).

Muidugi leidsid neis ajakirjades viljelemist kõik kommunistliku kasvatuse eesmärgid, nagu klassiteadvuse, sotsialistliku valvsuse, usuvastase meelsuse jne. õhutamine. Erilist tähelepanu osutatakse aga nõukogude patriotismile ja armastuse sisendamisele „sotsialismimaa kaitsja”, eriti nende „sõjas valgesoomlastega” või „jaapanlaste peksmisel” Hassani järve ääres, iseloomustavad järgnevad katkendid.

Nõukogude Liidu kangelane kapten Vjatšeslav Vinokurov jutustab13):

„Kolmandat päeva kestsid operatsioonid. Meid vaimustas kangelastegudeks Stalini nimi. Meie lõime lahingut õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni; vaenlane jätkas poriste saabastega meie püha kodumaa pinna tallamist...

Esimest masinat juhtis minu sõber Barabanov. Tema suurtükid purustasid vaenlase tulipunkte juba eemalt kaugelt... Ootamatult peatub tank soises pinnas. Silmapaistvalt keskendab vaenlane temale oma marulise tule.

Üks mürskudest tabab ja tankis tekib tulekahju... Komandör käseb tanki tornilaskuril jätkata tulistamist ka põlevast tankist, ise aga hüppab välja vaenlase kuulipildujate kuulirahe alla ning hävitab vaenlase käsigranaatidega ja revolvriga. Vähesed terveksjäänud vaenlased põgenevad. Barabanov aga kisub seljast kuue ja selle abil lämmatab tule tankis.”

Nagu sellest ja teistest sellelaadilistest paladest peab selguma, ei ole „nõukogude kangelastele”, keda vaimustab Stalini nimi”, midagi võimatut!

„Kuuendal päeval oli otsustav lahing. Minu lahingumeeskonda kuulus peale minu veel komissar Jefimov... ja mehhaanik-tankijuht Semjon Rassoha, ainuke parteitu meie hulgas. Enne lahingut, valides paraja silmapilgu, Rassoha pöördus minu poole palvega: „Sms leitnant, aidake koostada komsomoli sisseastumise sooviavaldus, - ei taha minna parteituna lahingusse kodumaa eest.” – Uljas mehhaanik võeti komsomoli ridadesse veel samal päeval.”

Värske komsomol saab varsti kangelassurma. Jutustaja ja komissar Jefimov aga taganevad pärast kõige kummalisemaid kangelastegusid. Nagu sellest selgub, pidi parteisse vastuvõtmise „sakrament” punaarmeelasele surmamineku eriliselt kergeks tegema.

Tõelisi imesid võis korda saata ka proletariaadi hümn „Internatsionaal!”. Nii jutustab NSVL kangelane polkovnik Ljapidevski14) muu hulgas:

„Leitnant Gruzdevi määratu suur tank oli mürsuga reast välja löödud. Ta kujutas endast suurepärast märklauda soomlaste kahureile. Ümberringi lõõmas plahvatuste tuli. „Seltsimehed, laulame „Internatsionaali!” ütles komandör sel ähvardaval hetkel. Vaimustatud proletariaadi hümnist, avasid tankistid tabava tule vaenlase pihta ja hävitasid palju tulipunkte.”

Noorte laiades hulkades mõjusid need jutustused umbes samal viisil nagu parimad anekdoodid – kommunistliku propaganda naeruvääristamiseks. Isegi agaraile komnoortele ei olnud nad just julgustuseks nende raskes „kasvatustöös”. Siin, nagu bolševistliku propaganda muudelgi aladel, ilmnes üks tema põhilisemaid taktikalisi vigu: püüti rakendada vene oludes äraproovitud ja läbilöönud vahendeid ka siin, ilma et neid oleks kuidagi püütud kohandada meie oludele.

Ümbertegemisele ja osalt kõrvaldamisele ning hävitamisele tuli kogu endine õppekirjandus. Et apoliitilist õpetust üldse ei tunnustatud, tulid ümbertegemisele isegi aabitsad, matemaatika, grammatika jm. õpikud. Noorte kirjandusest tulid täielikult kõrvaldada väljendid nagu „see on patt”, „ema luges jõululapsest”, „taevaisa tapleb”, samuti kirikute ja muud usulise sisuga pildid, kus nad mitte ei olnud karikeeritud usuvastaseks propagandaks. Matemaatikas ei tohtinud esineda ülesandeid „erakapitali huvipiirkonnast”, grammatikas „näiteid kodanlisest Eestist, nn. Vabadussõjast” jne. Õppeainetes aga, mille esmajärguline ülesanne oli õpilaste meelsuse kujundamine, asendati endised õpikud täiesti uutega. Emakeele lugemikkudesse ilmusid nüüd esimesest õppeaastast alates palad nagu „Vladimir Lenin”, „Seltsimees Stalin”, „Revolutsiooni aastapäev”. Need teemad kordusid lõpmatuis variatsioonides kõigi algkooli klasside lugemikkudes, täienedes järk-järgult lugudega Punaarmeest ja tema kangelastest, pioneeridest, „töösangaritest”, „meie kodumaast”, kolhoosidest jne. Juba algkooli esimestes klassides hakati jõukohaselt „selgitama” ka bolševismi ideoloogilist külge – Lenini-Stalini õpetust, millel on „suur jõud”, mis „teeb inimesed julgeks ja rõõmsaks”15). Kolmandal õppeaastal oli ette nähtud ka juba tutvumine Marxiga ja tema õpetusega, mida „uuris ja jätkas Lenin” ja viis võidule „koos oma parima sõbra Staliniga”16). Ideaalkujuna igal alal esineb Lenin – õpilasena, töötajana, võitlejana, isegi „kehakultuuri” ja õige puhkamise alal on ta eeskujulik17). Õigeid õppe- ja töömeetodeid tuli samuti temalt õppida, mitte ainult õpilastel, vaid ka õpetajatel18). Stalin aga esineb mitte ainult ületamatult targa valitseja ja väejuhina, vaid ka suure lastesõbrana ja inimsõbralikkuse eeskujuna üldse.

Ajaloo ja maateaduse alal, kus endised õpikud loomulikult ei saanud üldse kõne alla tulla, lahendati küsimus lihtsalt – vastavate õpikute tõlkimisega vene keelest. A.V.Šestakovi „NSVL ajalugu” algkoolidele ja A.M.Pankratova sama pealkirjaga õpik keskkoolidele pidid olema omaette ainulaadsed suursaavutused, suure üleliidulise võistluse tulemus, partei keskkomitee ja Stalini isiklikul järelevalvel. 1933.a. tehti teatavasti lõpp senivalitsenud P o k r o v s k i „väikekodanlikule” ajalookäsitusele, mis suhtus eitavalt kogu senisesse ajalookäiku ja nägi selles ainult kurnajate võimutsemist ja rõhutud klasside häbematut petmist ning ekspluateerimist. Uus „objektiivne ajalookäsitus, mille eeskujuks on ka nimetatud õpikud, suhtub tunnustavalt kõigesse, mis on oma aja seisukohalt „progressiivne”. Muidugi säilis ka neis õpikutes suhtumine ajaloosse kui klassivõitlusse. Endiselt rõhutatakse „NSVL ajaloos”, mis tõeliselt siiski on peaaegu ainult Vene ajalugu, kuidas „tsaar ja mõisnikud pidasid kiriku ja pappide abiga Venemaa rahvaid pimeduses... jootsid neid viinaga kõrtsides, et seda kergem oleks udustada nende päid pettusega”19). Kuid nendes esineb tugev „nõukogude patriotismi” tendents, mis tunnustab vene rahva „eesrindlikkust”, tema suurt vabadusarmastust, mis ilmneb eriti „vabadusvõitlejates”, nagu Stenka Razin, Pugatšov jt., kuid ka suurtes rahvaliikumistes välismaiste „interventide” ja orjastajate vastu, nagu sõda poolakate vastu XVII s. algul, või Napoleoni vastu. Isegi tsaarid nagu Ivan Julm ja Peeter I leiavad „progressi” esindajatena tunnustamist. Siiski on kujunenud kogu ajalookäsitlus neis õpikuis enam-vähem ainult sissejuhatuseks üksikasjalikule revolutsioonikroonikale, mis endast peab kujutama ajaloo tõelist ja lõplikku tuuma. Lõpuks jõutakse muidugi tavalise NSVL apoteoosini, tema „suurte saavutuste” ja nõukogude kodaniku kultuurse ning õnneliku elu ülistamiseni. „Nõukogude lennukid lendavad teiste maade lennukeist kaugemale ja kõrgemale...”20) Üheski teises maailma riigis ei ilmu nii palju raamatuid, ei trükita nii palju ajalehti kui NSVL-s Kuskil pole nii palju raamatukogusid kui meil” jne.21) Kui jõutakse „parasiitide klassijäänuste” kahjurlikkude sepitsusteni, astub täielikult oma õigustesse ka tavaline nõukogude poliitilise kirjanduse argoo. „Rahva vihaseim vaenlane on Trotski ja tema põlatud sõbrad Zinovjev, Kamenev, Rõkov ja Buhharin organiseerisid NSVL-s mõrtsukate, kahjurite ja spioonide jõugu. Nad tapsid roimarlikult tulise bolševiku S.M.Kirovi. Jälgid maod surmasid hiljem suure vene kirjaniku Maksim Gorki, V.V.Kuibõševi ja V.R.Menžinski. Nad valmistasid ette ka teiste proletariaadi juhtide tapmist. Need kurjategijad – trotskistid ja rõkovlased – korraldasid NSVL-s raudteekatastroofe, kaevanduste ja tehaste plahvatusi ja süütamisi, rikkusid masinaid, mürgitasid töölisi, kahjustasid, kuidas aga suutsid. Neil rahvavaenlasil oli kava – jalule seada NSVL-s kapitalistide ja mõisnike ike, loovutada sakslastele Ukraina, jaapanlastele Kaug-Ida, valmistada ette NSVL-i sõjalist lüüasaamist. Bandiidid tabati ja neid karistati.”22) Nende õpikute sisulise „objektiivsuse” õite hulka kuuluvad muuhulgas „valgesoomlastega peetud sõja valgustamine ning „Leedu, Läti ja Eesti vastuvõtmine NSV Liitu”. „Nõukogude ja Soome piiril algasid Soome sõjalise klike provokatsioonid, mis läksid nõukogude piiriväeosade tulistamiseni kahureist Leningradi külje all. Seepärast teatas Nõukogude valitsuse juht seltsimees Molotov oma raadiokõnes 29.novembril 1939, et nõukogude valitsus, olles seatud fakti ette, et Soome väed on tunginud Nõukogude piiride kallale, on sunnitud Soomest ära kutsuma oma poliitilised ja majanduslikud esindajad. Punaarmeele anti käsk panna piir kõigile Soome sõjaväelise klike väljatungidele...”23) Astunud Balti riikide sõjalisse liitu hakkas Eesti valitsev klike ette valmistama sõda NSVL vastu. Kuid nõukogude valvsus purustas need provokatsioonid. 21.juunil 1940 pühkis Eesti töötav rahvas sõjaõhutajad minema ja tõstis võimule rahvavalitsuse...”24) Vaevalt on vaja juurde lisdada, et eesti õpilased oskasid seda „objektiivsust” vääriliselt hinnata.

Bolševistliku kasvatuse kõrgpunktidena koolis oli ette nähtud terve rida r e v o l u t s i o n i p ü h i j a -t ä h t p ä e v i : oktoobrirrevolutsiooni aasstapäev, konstitutsioonipüha, Punaarmee aastapäev, maipidustused, peale selle kõigi nelja „klassiku” sünni- või surmapäevad, Pariisi Kommuuni aastapäev jm. Neid tuli tähistada vastavate aktuste ja pidustustega, nõuetekohaselt lippude, loosungite ja piltidega dekoreeritud ruumides. Arusaadavalt pani nende sisustamine, eriti „päevakohase kõnedega” õpetajate närvid vägagi sagedasti raskele proovile. Kohati püüdsid sellepärast koolijuhatajad tähtsamail juhtudel (nagu oktoobripidustused) asjast üle saada „asjatundjatest” kõnelejate kutsumisega väljastpoolt, partei või komnoorte esindajate seast. Seda tuli aga nii mõnigi kord kahetseda, sest kui need jõudsid sajaprotsendiliste kommunistide tavaliste väljendusteni, nagu „eesti töörahva vägistamine nn. vabadussõjas”, „verejanuline eesti kodanlus” või „soome lihunikud”, ei suutnud õpilased harilikult oma kodanlikku meelsust enam varjata. Tõusis kära, vahelehüüded ja jalgadega trampimine. Sellist poliitilise kasvatuse madalat taset oli pärast koolijuhatajatel ja õpetajatel raske vabandada. Oktoobri- ja maipidustustel tuli õpilastelgi koos õpetajatega ühineda „töötava rahva võimsate meeleavaldustega” rongkäikudes.

Endiste palvuste asemel olid ette kirjutatud nn. sotsialistlikud hommikud, peamiselt usuvastase sisuga. Nendest aga, nagu usuvastasest kasvatusest üldse, ei saanud asja kusagil Eesti koolides. Sõjakate Ateistide Liidu rakukese loomisel ei jõutud koolis üldse edasi. Ka „sotsialistlikud hommikud” jäid enamasti teostamata või täideti neid mingi muu sisuga. Kohati, kus nõudmistes oldi järjekindel või kus oli vastavba meelsusega koolijuhataja, sisustati neid vahest ajakirjast „Ateist” või muust ilmuvast ajakirjandusest võetud materjalidega, mida ette loeti ja kommenteeriti.

Usuvastase Kasvatuse võttena oli mõeldud ka n ä ä r i p u u korraldamine. Rahva hinge juurdunud pühalikule traditsioonile püüti sellega anda puhtprofaanne sisu, võimalikult bolševistliku kallakuga. Meeleolu pidi loodama ainult lõbu- ning naljatoonilise, bolševistliku põhiheliga.

Endise salapärase lastesõbra jõuluvana asemele pidi ilmuma naljamees „näärivana”, kelle ülesandeks oli õieti jõuluvana kombe karikeerimine ja naeruvääristamine. Kuidas õige nääripuu pidi välja nägema, selgub ligikaudu vastavast kirjeldusest ühes algkoolilugemikus:

„Pärast tunde riputati kõik ehted kuuse külge... Aga kuuse latva pandi suur viieharuline punane täht. Õhtul peeti küünlasäras kuuse ümber tore pide. Kõik klassid laulsid, nii et saal rõkkas. Mõni õpilane kandis ette oma luuletuse. Siis teatas koolijuhataja esimese poolaasta õppimisvõistluse tulemused.

Aga kõige toredam oli siis, kui tagauks lahti läks ja Külmavana sisse astus. Tal oli suur valge kasukas seljas ja kõrge torukübar peas. Pikas habemes rippusid jääpurikad... Kui kõik kingitused olid välja jagatud, käis Külmavana korra ümber kuuse, jäi siis kõikide ette seisma, võttes äkilise liigutusega kübara peast ja habeme eest. „Elagu meie külmavana Mihkel!” hüüdsid nüüd kõik ühest suust...”25)

Sellise profaneeriva tendentsi tõttu loobus suur osa koole „nääripuu” korraldamisest. Kus see aga korraldati, kujunes neil enam-vähem endine jõulumeeleolu, isegi neis vähestes koolides, kus asjale tõepoolest püüti anda usuvastane sisu. Ühe sellise kooli nääripuu kohta kirjutab keegi sama kooli õppejõud:

„Nääripuu korraldati tavalise jõulupuu korras. Ettekannete osa pidi kujunema, nagu juhataja seda rõhutas, täielikuks usuvastaseks propagandaks, kuid kukkus selles mõttes täiesti teisiti välja. Paar vene sõdurilaulu, paar komnoorte poolt õpetatud kamarotškat – see oligi terve propaganda. Üheksa kümnendikku kava oli rahvuslikke asju! Puudus küll jõulujutlus, kuid puudus ka propagandakõne.

Selle eest oli isegi komnoorte silmist näha südameis peituvat toredat jõulutunnet.”

„Usuvastane kasvatus”, nagu võib tähele panna, saavutas koolis vastupidise tulemuse. Usutundeid ja kombeid õppisid eesti noored kommunistliku surve all paremini mõistma, tõsisemalt ja kõrgemini hindama kui varem.