Saabus 22.juuni 1941. Puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Uuesti ärkas lootus ja näitlejategi tuju muutus suurepäraseks. Kui õhutõrje tulistas luure eesmärgil Tallinna kohale ilmuvaid Saksa lennukeid, siis see kõlas ilusama muusikana teatrirahvagi kõrvus, kuna kõik taipasid, et „asi liigub”, ja teadsid, et sakslased elamukvartaleid ei pommita.

Aga loomulikult ei andnud võimud rahu näitlejatelegi. Juba 24.juunil saatis Kunstidevalitsuse juhataja välja ringkirjalise käskkirja, millega kõigis Eesti teatrites tühistati kõik puhkused. Kõik „teatritöölised” pidid ilmuma oma teatrisse ja ootama korraldusi.

Korraldused aga lasksid omakorda endid oodata. Tööd ei olnud esialgu mingisugust, aga kohal tuli olla ja kui keegi lühemaks ajaks kuhugi lahkus, pidi teada olema, kust teda tarbekorral võiks leida. Vahepeal lasti uuesti ära sõita neil näitlejatel, tantsijatel jne., kelledele oli määratud haiguspuhkus, kes võtsid mõnes kuurordis mudavanne või ravisid endid teisel viisil. Kõik teised aga pidid iga päev just nagu kõige kibedamal tööajal teatrisse ilmuma, et seal tundide kaupa konutada ja siis jälle koju minna. Järgmisel päeval algas sama mäng uuesti.

Viimaks tulid eeskirjad ja korraldused. Kõigile teatritele tehti ülesandeks moodustada „brigaade”, kes oma esinemistega võiksid „võitmatu Punaarmee” sõduritele meelelahutust pakkuda ja nende „fašistlike koerte” vastu sihitud võitlusindu veelgi suuremaks virgutada.

Neid brigaade oli Tallinnas „Estonial” alguses numbriliselt kolmteist (milledest aga nr.12 üldse ei esinenud), pärast faktiliselt kümme, „Draamateatril” oli kaheksa, „Töölisteatril” kolm brigaadi. Igal teatril oli ka brigaade või vähemalt üks brigaad, kes võisid pakkuda venekeelsdet kava – täh. sõnaline osa pidi olema venekeelne, kuna muidu aga püüti neis brigaadides anda rohkem laulu, muusikat ja tantsu. Ühte brigaadi kuulus keskmiselt seitse kuni kakskümmend inimest. Suuremate brigaadide koosseisus oli väike orkester.

Igal brigaadil oli oma juht (näitleja), inspitsient, mõnikord ka abiinspitsient, näitlejaid, kes deklameerisid või esitasid ühevaatuslikke, lauljaid („Estonial” ja „Töölisteatril” ka tantsijaid) ning – neil brigaadidel, kel ei olnud orkestrit – akordioni-solist ja klaveril saatja. Muide, ka ühel „Draamateatri” brigaadil oli üks tantsija, aga see oli väljastpoolt juurde võetud. „Draamateater” ja „Töölisteater” täiendasid oma brigaade Konservatooriumi lauluõpilaste ning teistegi lauljatega. Nii mõnigi väljastpoolt juurdevõetud meestegelane „kombineeriti” brigaadi m.s. ka selleks, et teda – vähemalt esialgu – mobilisatsioonist päästa. Viimaks ei saanud teatrid aga omagi inimesi sellest päästa ja nii pidid teekonda ida poole alustama rida jõude, kelle seas oli meie lavakunsti kõige silmapaistvamaid esindajaid, lisaks NKVD poolt arreteeritud ning küüditatud jõududele. Peale Tartu vabastamist leiti bolševike massimõrva ohvrite seas „Vanemuise” näitleja Ida Suvero laip.

Brigaadide repertuaar allus partei rangele kontrollile, oli õieti tema poolt ette kirjutatud, kusjuures suurt osa mängisid nõukogude kirjanikud ja heliloojad. Nii me näeme brigaadide mängukavas sääraseid numbreid nagu: Majakovski „Nõukogude pass”, Amin-Alimi „Lahingu eel”, Altauzeni „Kodumaa armastus”, Jaan Kärneri „Võitlusse” ja „Partei ajalugu”, J.Vares-Barbaruse „Tulipunkt”, Aira Kaali „Teesillutajad” jms.; muusikalistest paladest aga loomulikult Dunajevski helindeid nagu „Laul kaptenist”, „Miks mitte nüüd laulda”, „Süda”, „Sind kangelasteele ma saatsin”, „Armas linn”, Pokrassi „Homme sõda kui on” jm. Olid ka mõned üksikud eesti palad, nagu rahvalaul „Veski Tiiu”, J.Simmi „Kannel” ja „Tuljak”. Üldiselt aga ei pandud kavas rahvuslikkusele just suurt rõhku. „Kalevipojast” aga deklameeriti ainult sääraseid katkeid, mis esmajoones pidid õhutama sõjameeleolu. Peale selle anti Tšehhovi ja nõukogude kirjanike ühevaatuslikke.

Kõik brigaadid pidid neile ettekirjutatud kavadest rangelt kinni pidama ja ei tohtinud endile lubada mingeid kõrvalekaldumisi. Neid aga siiski oli, leidus brigaade, kes, esinedes näit. kindlustustöölistele või mobiliseeritutele, ametliku programmi asemel andsid läbi ja läbi rahvusliku kava. Aruandesse seda aga üldiselt ei märgitud, nii et asi oli „igati korras”. Aja jooksul arenes brigaadidel „haistmine” nii peeneks, et nad kohe pärast esimest kokkupuudet oma publikuga teadsid, mida nad talle võisid pakkuda ja mida mitte.

Kõige kauemini töötasid „Estonia” brigaadid, nimelt 4.juulist 1941 kuni 24.augustini ühes arvatud, täh. kuni kolm päeva enne Tallinna vabastamist. „Draamateatri” ja „Töölisteatri” ning osa „Estoniagi” näitlejaid saadeti kindlustus- ehk sõjakaitsetöödele juba 14.augustil.

Kõiki kohti ja „publikuid” ei jõua üles lugeda, toome aga siiski enamvähem täieliku nimekirja. „Estonia” brigaadid näit. pandi tööle järgmistes kohtades: Sõjamäe rabas, Pääskülas, Kivimäel, Rannamõisa tee ärres, Kurna metsas ja Raudtalu maanteel, Irus, Pärnu, Tartu ja Paldiski maanteel, Hipodroomil, Kose-Lükatil, Liival, Mõigul, Harkus, Lagedil – s õ j a k a i t s e t ö ö l i s t e l e ; sõjalaeval „Amuur”, Narva maanteel 108.merelennuväe baasis Paldiski maanteel – m e r e v ä e l a s t e l e; Juhkentali kasarmuis, Kose-Lükatil ja mujalgi – P u n a a r m e e v ä e o s a d e l e ; Endla 50a – h ä v i t u s p a t a l j o n i l e; Tatari 60, Veerenni 2a, Uus 15, Kopli rahvamaja aias, Valdekul, Tartu maantee 64 ja Hipodroomil – (korduvalt) m o b i l i s e e r i t u i l e : kord Hipodroomil eriti mobiliseeritud r e s e r v o h v i t s e r i d e l e ; Raudteevalitsuses – Pikk 36, Raudteetehastes, Raudteevalitsuse uues depoos, kinos „Diana” – r a u d t e e l a s t e l e ; „Kalda tänava ümbruses” - S A R K – i ( N K V D )   v ä e o s a l e ; sõjaväehaiglates ja Tütarlaste Kommertskoolis – h a a v a t u t e l e .

Muide, need esinemised ei olnud kaugeltki iga kord seotud mõnususte ja mugavustega; nii tuli „Estonia” näitlejail paar korda teatrist Pääskülla ja Kivimäele kõmpida jala – ja seda kõige kuumema ilmaga; bussid ja teised autod olid evakueeritavate kasutada.

Korralduski ei olnud just sajaprotsendiliselt hea. Mõnikord oli ta lihtsalt taevanikisendavalt halb. Anname sõna ühe „E.Draamateatri” brigaadi juhile, kes 3.augusti all brigaadi-aruanderaamatus kirjutab:

„Saime ülesande kella 17-ks ilmuda haiglabrigaadiga Punaarmee majja (end. „Grand Marina”) sm.Rozanovi käsutusse. Täpselt määratud ajal olime kohal. Saime korralduse oodata kella 17.30-ni, siis saime korralduse oodata kella 18-ni – sm.Korolevilt. Kell 18.30 paluti astuda veoautosse, et sõita esinema, sealsamas paluti kohe maha tulla – auto minevat mujale. Kell 19.15 tuli auto uuesti, ent sm.Korolev ütles, et tema sõidab sellega ise Vene Rahvateatri artistidega ja meil tuleb oodata. Protesteerisin säärase käitumise vastu ja palusin sm.Rozanovi üles otsida; selgus, et autot ei ole ja et pidime esinema haiglas.

Siis otsustati haiglabrigaad vabaks lasta, kuid sealsamas muudeti otsus ja saadeti kedagi KBF-i suveaeda, et kas meie brigaadi ei saaks seal ära kasutada. Seal saadi. Kuna ees oli juba „Estonia” teatri brigaad, eesotsas brigaadijuhiga samades ülesannetes, täh. esineda KBF-i suveaias, otsustasime koostada ühine brigaad, mis viisimegi täide, andes kontserdi umbes 800 inimesele rohkete kiiduavalduste saatel. Vastuvõtt KBF-is oli korrektne, mida kahjuks ei saa öelda Punaarmee maja korraldajate kohta eesotsas sm.Koroleviga. Kontsert algas kell 20.15. Teatrisse tulime tagasi kell 22. Näitlejate meeleolu oli halb ja tülpinud.”

Korduvalt juhtus sedagi, et üks või teine brigaad ei saanudki esineda, kuna ta jõudis kohale kas liiga vara või liiga hilja, s.t. kas enne töövaheaega või pärast töö lõppu.

Töö ajal aga nii mõnigi tööjuhataja lihtsalt ei lasknud brigaadil oma ülesannet täita; mõnikord ei teatud ei kohapeal ega tööde juhatamise keskuses midagi sellest, et on ette nähtud brigaadi külaskäik, ja siis tekkis jälle kõiksugu arusaamatusi.

Tuli ka kaugemale välja sõita, eriti „Estonia” brigaadil nr.1, mis kujuneski „kaugesõidu brigaadiks”. Esimesed kaugemad sõidud viisid Keilasse, Riguldisse, Haapsallu, Ristile.

Siis tuli tervelt seitse päeva Neeme Ruusi „agitbrigaadina” viibida Harju- ja Läänemaal, kus esineti üheksas kohas: Raplas, Märjamaal, Velisel, Kullamaal, Kolovere lossis, Martnas, Haapsalus-Rohukülas, Vormsis-Saksbys, Vormsis Hullo külas. Korraldati k o n t s e r t m i i t i n g u i d loomi kokku toonud põllumeestele, ümbruskonna elanikele ja punaarmeelastele.

„Estonia” brigaad nr.4 esines 30.juulil kolm korda Tapal – punaarmeelastele, raudteelastele ja Tapa linna kodanikele. Brigaad nr.8 veetis „professor” Kure „agitbrigaadina” viis päeva (30.7-3.8) Virumaal, esinedes Rakveres, Roelas, Vinni mõisas ( h ä v i t u s p a t a l j o n i l e ), Püssi algkoolis, Kundas.

Kõige vastikum – ütlevad kõik näitlejad nagu ühest suust – oli esineda hävituspataljonidele, kõige raskem – mobiliseeritutele, kuna juba neid vaadates tõmbus süda kokku. Eriti palju esinemisi mobiliseeritutele oli 2.juulil. Ja just sel päeval nii mõnigi brigaad muutis oma ettenähtud kava, kuna ta lihtsalt ei söandanud oma suguvendadele pakkuda kommunistlikult häälestatud kava. Nii jutustab näit. üks „Draamateatri” näitleja: „Olin brigaadi juht. Tegin ettepaneku koostada täielik eesti kava. Leppisime omavahel kokku, et teatris esineme kava täitmise kohta tavalise ettekandega.

Ütlesin paar sooja sõna sissejuhatuseks. Seejärel algasime marsiga „Kalevite kants”, mispeale pr.A. laulis „Seal, kus rukkiväli lagendikul hõljub” ja siis „Tule koju!”

Meeste pead vajusid madalamale. Kõik vaatasid omaette maha. Mida rohkem ettekandeid, seda rohkem sooja nukrust valgus mobiliseeritute südametesse, seda suuremaks kasvas nende armastus oma kodu ja oma rahva vastu, kellest nõukogude võim neid nüüd lahti rebis. „Tuljaku” ajal oli meeleolu säärane, et iga hetk võidi oodata rahvuslikku massimeeleavalduse puhkemist, aga mehed pidasid siiski distsipliini.

Kui lahkusime Hipodroomilt, soovisime neile kõike head. Seepeale jooksid mitmed mobiliseeritud meie trupile järele ja kui neid püüti selles takistada, hüüdis üks neist: „Laske meid veel viimset korda näha eesti teatrit””

Viimanegi „Estonia” brigaadide (nr.1 ja nr.2) esinemine – 24.augustil 1941 kontsertsaalis –toimus mobiliseeritutele.

Muide, valvekorra-brigaadidel tuli esinemisi oodata nagu tuletõrje lendsalgal tulekahju lahtipuhkemist – kogu aeg tuli valmis olla, väljasõidukäsk tuli aga väga sageli alles viimsel hetkel. Endastmõistetavalt mõjus see tühi ootamine väga närvepingutavalt.

Väikse peatüki omaette moodustavad brigaadide esinemised kohapeal, oma teatrites. Neil õhtutel oli palju käitistest ja mujaltki kohale komandeeritud „sundpublikut”, kes tülpinult kuulas pealt võimumeeste ja nende sabarakkude „antifašistlikke kõnesid ja ei lasknud end vaimustada rohkemaks kui ainult viisakuseaplausiks, mis sageli oli hoopis nigel.

Kui mõnikord lavalt teatati, et kõnemees ei ole „kahjuks” kohale jõudnud ja et algab kava, käis üle kogu saali selgesti kuuldav kergendusohe. Kõnemeesteks olid rahvakomissarid nagu Andresen, Abels jt., keskkomitee mehed nagu Karotamm, mõned ülikooli õppejõud nagu Hans Kruus ja „professorid” nagu Kure, mõned noored toimetajad, mõnikord ka täitsa tundmatud isikud, kellede nimesidki ei öeldud. Teatrites sageli ei teatud mõni hetk enne kava algustki, kes tuleb kõnelema.

Kõned koosnesid harilikult ebaloogilisest sõimust „fašistliku” Saksamaa, aga ka „rahvavaenlaste” ja sõjakaitsetöödel „viilijate” aadressil.

Kuigi kuulajad olid tol ajal kogu propagandast juba nii tüdinud, et nad harilikult lasksid kõned ühest kõrvast sisse, teisest välja, avaldasid nad siiski mõnikord meelt. „Professor” Kure ajas üldiselt nii rumalat juttu, et seda päris rahulikult ei saanud pealt kuulata tülpinudki inimesed. Nii oli see kord ka „E.Draamateatris”,kus endist viisi hakati köhima. Kui aga Kure pärast kolmekümneviieminutilist mitte-midagi-ütlemist endaga rahul olles teatas, et ta nüüd lõpetab oma l ü h i k e s e sõnavõtu, kajas talle saalist vastu kõige lõbusam naer.

Oma „kõne” lõpetuseks laskis Kure elada „suurt Stalinit”, mispeale tuli nõrk aplaus. Aga kui siis lavale tuli orkestrijuht, et alustada „Kerge ratsaväe” avamängu, sai temale osaks säärane maruline ja kauakestev käteplagin, et enamal jaol saalisistujatel käed veel kaua punetasid ja valutasid.

See oli kõige selgemal kujul Stalini ja ta käsilaste vastu sihitud meeleavaldus, aga võimumehed ei saanud vormiliselt midagi selle vastu teha – Stalin oli oma aplausi saanud, teiselt poolt aga tohib publik oma lemmikut tervitada nii tormiliselt kui ta aga soovib.

Teatrirahva sõjakaitsetöödel käimisest me ei kirjuta, kuna see ei erinenud milleski teiste „kindlustustööliste” omast.

Möödus veel mõni ärev päev pärast teatrite viimsekordset esinemist, 28.augustil aga sulgus eesriie lõplikult Tallinnagi ainsa „punase” teatrihooaja taga.