Juba jaanuaris 1941 kutsuti ellu ENSV Kunstide Valitsus, mille juhatajaks sai J.Semper. Kunstide Valitsusele allusid kõik kunstid nagu kirjandus, muusika, teater, kujutav kunst ja ka igasugune tingel-tangel. Seni tegutsenud orgtoimkonnad, mis olid asutatud nõukogude kunstnike ja kirjanike liidu loojaiks, said nüüd omale uue ülemuse, kelle kaudu toimus Moskvaga asjaajamine.

ENSV Kujutavate Kunstnike Liidu orgtoimkond esines varsti nõudmisega, et liidu nimekirja võetaks vähemalt 50 kunstnikku. Nüüd hakkas selle arvu pärast Moskvaga kibe kauplemine. Moskva poolt arvati esiotsa kahekümnest kunstnikust küllalt olevat, kuid pikkade kirjavahetuste järele lubati 10 isikut Liitu juurde võtta. Tallinna kunstnikkonnast punased juhid jätsid omalt poolt 10 maha, kuid ometi ei klappinud arvud veel kokku ja kauplemine kestis edasi.

Peale Kunstnike Liidu arvulise suuruse tekkis kunstnikkonna juhtidel ka kohapeal kauplemisi siinsete kunstnikega mitmesugustes muudes küsimustes. Suuremaks tüliõunaks oli nimelt osavõtmineMoskva kunstidekaadist.

Hariduse Rahvakomissariaadi juurde oli loodud eriline kunstidekaadi komisjon, kes pidi kunstnikke dekaadi jaoks organiseerima. Dekaad oli ette nähtud 1941.a. sügisel Moskvas koos Läti ja Leedu nõukogude vabariikidega. See oli mõeldud punasele pealinnale uute nõukogude vabariikide kunsti tutvustamiseks.

Varemgi korraldasid Moskva võimumehed sääraseid dekaade, kus esinejateks valiti peaaegu alati madalama kultuuriga nõukogude rahvad, mille tõttu siis vene oma kunsti- ja vaimulooming erilise silmapaistvuse omandas. Iselugu oli muidugi uute vabariikidega, milliste kultuuriline tase vene omast tunduvalt kõrgem oli. Et saavutada vähemalt võrdsust, tuli siin taotleda kunstidekaadist osavõtmise juures teistsuguseid meetodeid. Selles kunstidekaadis anti suurem osa teatrile, kuna kujutavale kunstile eriti väike ruum kingiti, mis oli tingitud sellest, et bolševikud sel alal kõige rohkem oma rivaale kartsid.

Küll anti aga tellimisi dekaadi jaoks meie maalijatele, graafikutele ja skulptoritele, kusjuures peeti silmas, et hinnalisemad tellimised langeksid juba väljakujunenud kunstijuhtidele enestele ja teistelegi punavõimule ustavaile kunstnikele. Vaevalt kõik eesti kunstnikud oleksidki tellimiste vastu huvi tundnud, kuna kunstidekaadi teemad olid küllaltki propagandalise maiguga ja selle tõttu eestimeelseile kunstnikele vastikud käsitella. Teemadest olgu näiteks nimetatud „Maareform ENSV-s” või „N.Liidu vägede saabumine Narva kevadel 1940” või „Meeleavaldus ENSV vastuvõtmise puhul Nõukogude Liitu”. Peale selle võis veel maalida mitmesuguseid bolševistlike tegelaste portreid ja esinemisi miitingutel.

Mõistagi ei saanud kunstnikud dekaadi tellimisi täita omapead või valitud teemasid lahendada oma kunstilise loomingu seisukohalt. Kunstnikel tuli otsekohe pärast töö saamist astuda ühendusse orgtoimkonna poolt määratud komisjoniga, kes töid pidi jälgima ja andma vajalikke näpunäiteid. Tolle komisjoni koosseis ei olnud aga küllalt poliitiline, mistõttu kohalik kompartei orgtoimkonna komisjoni tööd tõsiselt ei arvestanud. Nii hakkas kunstidekaadi üldkomisjon kujutavate kunstnikkude töid kontrollima.

Et komisjon koosnes asjatundmatutest inimestest, siis säärane kontrollimine viis töötajad päris segadusse ja kavandeid tuli mitu korda ümber teha. Tekkisid mitmesugused pahandused ja arusaamatused, mis ulatusid kuni Moskva võimumeesteni.

Pealegi bolševike kunstipoliitika, mis oli koondatud kitsa kildkonna kätte, tekitas kunstnikkonnas üldist nurinat ja protesti. Selle tagajärjel kutsutigi hariduse rahvakomissari juhatusel kevadel 1941 kokku suurem koosolek Tallinna Kunstihoonesse. Sellel koosolekul õigustati siiski orgtoimkonna tegevust, kuid teiselt poolt tehti ka järeleandmisi kunstnikkonnale ja lubati isegi senini kõrvalejäänud kunstnikel võistluse korras kavandeid esitada.

Paralleelselt dekaadi ettevalmistustöödega valmistati ette ka Eesti esinemist Moskva üleliidulisel põllumajanduse näitusel 1941.a., kuhu pidi asutatama Eesti NSV osakond. Samuti oli asutatud N.Liidu rahvaste muuseumi üks nurgake Eesti jaoks. Kuid nagu kogu kunstielu juhtimine nõukogude võimu ajal oli toimunud ainult kitsa kildkonna poolt, nii haarati ka need kaks sissetuleku hankimise võimalust kunstnike punaste ninameeste poolt.

Varsti sai teatavaks, et Adamson-Ericu poolt oli valmistatud Moskva põllumajandusnäituse jaoks suur pannoo „Traktoristide kool”. Samuti sai teatavaks, et ka N.Liidu rahvaste muuseumi Eesti nurgake oli juba Adamson-Ericu poolt okupeeritud teosega „Stalin Läänemere kaldal”, mis siin ilutses peateosena.

Ainult kahel pool Adamson-Ericu tööd oli veel ribake ruumi mõne teise võimaliku „ideoloogilise” töö paigutamiseks.

Kuid selle kõrval väärib allakriipsutamist, et suuremad ja paremini tasutavad töötellimused püüti loovutada Moskva kunstikele. Kuigi nõukogude kunstijuhid olid tellinud Moskva põllumajandusnäituse jaoks kavatsetud Balti paviljonile kavandid eesti, läti ja leedu kunstnikelt, ei tahetud ometi selle paviljoni kujundamist mainitud maade kunstnike hooleks anda. Kui kavandid Moskva läkitati, siis ei tahtnud bolševikud kavandite autoreid üldse enam tunnustadagi. Autoritele seletati, et vaadake, olete loonud küll peaaegu vastuvõetavad kavandid, kuid ega te ise neid ikkagi läbi viia ei saa. Teie ei tunne ju meie olusid, teie olete vilumatud meie töötingimuste ja töötempoga.

Tööde eest pakuiti siinseile kunstnikele vaevatasuks vaid mõnisada rubla, kuna aga kavandite teostamine jäi Moskva kunstnike hooleks. Põhjused olid küllalt arusaadavad, sest kavandite valmistamise honorar oli vaid 1000 rbl. piirides, kuna nende läbiviimine juba 20 000 rbl. maksis. Milleks pidid N.Liidu kunstnikud loobuma säärasest teenimisvõimalusest ja andma selle mujalt kodanlikust õhkkonnast tulnud võistlejatele.

Hiljem kujunesid asjad koguni nii, et isegi N.Liidust Eestisse tulnud kunstnikud tahtsid profiiti lüüa siinsete kunstnikkude arvel ja pommitasid kunstidevalitsust sageli oma tööde pakkumisega. Paaril korral viidigi läbi, et Nõukogude Liidu kunstnikud ehitasid Vabadusväljakule paraadi jaoks punatribüüni ja kaunistasid selle ümbrust. Asja põhjendati sellega, et meie kunstnikud ei mõistvat küllalt klassiteadlikult säärast tribüüni püstitada, kuna neil puuduvat vastav poliitharidus. Siin olid peale muu N.Liidust tulnud kunstnike eelistamise tõelisteks põhjusteks ka veel hoopis isesugused motiivid: esiteks nendele teenistuse andmine ja teiseks see, et ei usaldatud enam eesti kunstnikke, kuna kardeti, et hoolimata mitmekordsest järelevalvest võivad nad tribüüni alla mõne põrgumasina paigutada ja nõnda ENSV bolševistlikud juhid õhku lasta. Ka läks Nõukogude kunstnikel korda mõnel määral müüa Eestisse kipsist ja tsemendist Stalini ja Lenini rinnakujukesi. Varsti hakkasid siin aga omad kujuvabrikud tööle, mistõttu hiljem tarvidus Nõukogude kauba järele ära langes. Ka oli läinud korda ühel bolševike massikunsti tootval organisatsioonil „vsekohudožnikul” Tallinna kunstimuuseumile ühte Gerassimovi maali müüa, mis kujutas „isakest” Stalinit ja Gorkit kohvi joomas.