Juhtivat kohta Eesti NSV kunstielus ei saanud kunstnike kooperatiiv kunagi. Niipea kui ta oli välja kujunemas eesti kunstnike keskkohaks, hakati asutama Moskva juhtnööride kohaselt Nõukogude Eesti kunstnike liidu organiseerivat toimkonda, lühendatult orgtoimkonda, mis sai Eesti kunstielu juhtivaks organiks. Orgtoimkonna eesotsas seisid jälle Adamson-Eric, K.Liimand, A.Bach, kelledega liitus veel vähetuntud vene kunstitegelane B.Korolev, kes sai nüüd hästituntud esimese viiuli mängijaks, kuna tema ülesandeks oli ka hoolitseda Eesti kunstnikkonna poliitilise hariduse tõstmise eest. Orgtoimkonna tekkimisega üheaegselt algasid natsionaliseerimised ning nii tuligi orgtoimkonnale üheks suuremaks ülesandeks meie seniste kunstiorganisatsioonide varanduste ülevõtmine. Need anti nüüd üle kunstnike kooperatiivile, kes tegelikult jäi tegutsema kunstnikkonna majanduslike küsimuste alal, sai avaramad ruumid ja võimalused ning allus orgtoimkonnale.

Eesti Kinstnike Liidu orgtoimkonna kohuseks oli kõige muu hulgas pidada ka selgitavaid loenguid kunstnike ülesannetest sotsialistlikus ühiskonnas. Ühel koosolekul kõneles Kunstide Peavalitsuse juhataja Johannes Semper muu hulgas kunstniku olemusest ja ülesannetest kapitalistlikus ühiskonnas ja võrdles seda olukorda sotsialistlikus ühiskonnas tegutseva kunstniku ülesannete ja võimalustega. Nagu ettekandest järeldada võis, pole kunstnikul sotsialistlikus ühiskonnas kaugeltki seda vabadust, mida küll kõneleja kuigi väärtuslikuks ei pidanud.

„Kapitalistlikus korras kunstnik oli inimene, kes elas ühiskonna ääremail, kuid ta kasvas ja tegutses selle ühiskonna kiuste,” kõneles Semper. „Selle eraldiseisva positsiooni tõttu kunstnik irdus ühiskonnast, elust, kujunes enesesse tõmbunult individualistiks...

Ka kunst ise oli vähe hoolitsetud ala, tal oli vähe kokkupuuteid eluga, ta oli võõrkeha ühiskonnas. Oma vaeslapse olukorra pitserit kandis selle ajastu kunstilooming. See avaldus aine ja vormi käsitluses, milles kunstnikul oli küll vabadus...”

Edasi valgustab Semper kunstnikku sotsialistlikus ühiskonnas, sõnades:

„Sotsialistliku ühiskonna kunst on tunnustatud lüli ühiskonnas, ta on sellega seotud. Siin ei ole kunst enam üksikute kaunishingede nautimise teenistuses juhuslikul hooldamisel ega elu äärepalistuseks. Kunst sotsialistlikus ühiskonnas on lülitatud sisse ellu ja tõusnud ühiskondlike tarvete orbiiti. Kunstil on vastutavad ülesanded sotsialismi ülesehitavas töös. Ta peab olema ärataja, vaimustaja, sümpaatiate ja antipaatiate tekitaja.”

Nagu neist mõtteväljendustest võime näha, öeldakse kunstivalitsuse juhi poolt selgesti, et kunst on muutunud ühe poliitilise voolu propagandaorganiks, ta peab inimesi sellele kaasaujujaks kujundama, neid, „äratama”, „vaimustama” ning vajalikke sümpaatiaid ja antipaatiaid tekitama. Edasi toonitas veel kõneleja, et „kunst löögu kaasa elu nähetele, olgu aja vääriline tõlgendaja”. (Nii et peaülesanne – päevakaja!)

Nii polegi meil vaja enam imestada, kuidas kunstnikke nende loomingu järgi Nõukogude Liidus hinnati. Meile näitab seda seegi juhus, et varsti kunstnike kooperatiivis tõusis juhtivale kohale noor rakenduskunstnik, kes oma rakenduslikku annet polnud näidanud küll millegi muu juures kui ENSV-le vapikavandi joonistamisel. Tema kavand võeti uue vapi loomisel aluseks ja lasti hiljem Moskva juhtnööride kohaselt, nii kuidas tarvis arvati olevat, lõplikult välja joonistada. Sel puhul käis asjaosaline kord ka Moskvas ja tuli sealt tagasi mingisuguse ordenitaolise rinnamärgiga.

Tolle vapi loomisega toimus veel üsna omapärane lugu, mis on vägagi iseloomustav nõukogude „vabale korrale”. Uue vapi jaoks oli mõnel teiselgi kunstnikul „õnn” kavandeid valmistada. Kavandeid tuli kokku väga mitmesuguseid, küll metsaga, küll merega, põllutöö kujutamisega, viljapeade ja tammelehtedega. Kõik kavandid pidid üldvormilt ühtuma teiste nõukogude liiduvabariikide vappidega – siiski olid lubatud rahvapärased ja maapärased erinevused, milliseid erinevusi kunstnikud olid siis ka igaüks oma fantaasia kohaselt püüdnud ette tuua. Lõpptulemuseks oli aga see, et eelmainitud rakenduskunstnikul lasti vapp joonistada enam-vähem samasugune teiste nõukogude liiduvabariikide vappidega – erinevad olid ainult tähed liiduvabariigi nimes: „ENSV”. Need tähed said varsti kunstnikkonnas ja hiljem ka laiema publiku hulgas uue tõlgitsuse: „Enne nälg, siis viletsus”.

1941.aastaks jõudis kunstnike liidu orgtoimkond oma tsentraliseerimiste ja organiseerimistega kunstnike liidu loomisel esimeste tegelike sammudeni. Orgtoimkond koondas enda ümber üsna kitsa ringi kunstnikke, mõned küll juba tuntud, kuid ka paljud vähe tuntud kunstnike hulgas. Arvult saadi liidu liikmeid 27. Nendele valiti umbes samapalju kandidaate.

Kunstnike liitu võeti inimesi äärmise ettevaatusega, neil lasti koostada põhjalikud ankeedid, elulood jne. ning siis kaaluti kaua vastuvõtmise küsimusi. Kunstnike liidu liikmetel pidid olema kõik eesõigused tööks ja eluks. Liikmete vastuvõtmisel ei olnud niivõrd tähtis üksiku kunstniku kunstiline isiksus ega ande ulatus ja tehnilised võimed, kui asjaolu, millisel määral keegi oli senini suutnud rakendada või avaldanud tahet oma loomingu kaudu osa võtta „sotsialistlikust ülesehitustööst”. Ometi pääsesid kunstnike liitu ka mitmed meie teenekamad ja nimekamad kunstnikud.

Pärast kunstnike liidu nimekirja kokkuseadmist ei olnud orgtoimkonnal palju aega tegelda kunstnikkonna igapäevaste küsimustega. See jäi nüüd rohkem sihtkapitali valitsuse hooleks, kes varemmainitud sügisel ideekavandite võistlusi uuesti elustama hakkas. 1940.a. novembrikuul selgus, et augustis väljakuulutatud võistlused polegi enam kõigile kunstnikele, vaid et siit võisid osa võtta ainult need väljavalitud, kes kuulusid ENSV Kunstnike Liitu. Kuigi ideekavandite võistluste juures polnud teoste „ideoloogilise külje” kohta mingeid juhtnööre antud ja kõneldi vaid loominguvabadusest, oli üldiselt selge, kuhu sihtis too „monumentaalsete” teoste võistlus oma sotsialistliku realismiga. Seda reetis ka žürii koosseis.

Samal ajal hakkas ka bolševistlik ajakirjandus korduvalt sõna võtma väljakuulutatud ideekavandite võistluse ideoloogilise külje kohta. Siinjuures peab veel mainima, et punase ajakirjanduse kunstiosakonna taga mängisid suurt rolli mõned kohalikud juudisoost kunstiharrastajad, kellede näpunäidete järgi üks või teine artikkel kirjutati või lehte pauigutati, küll mitte niiditõmbaja allkirjaga, vaid mõne noorema eesti kunstiteadlase või kunsti üle kirjutaja nime all. Üheks sääraseks mõjuvamaks niiditõmbajaks oli juut Julius Genss, kelle näpunäidete järgi ka „Viisnurk” valis oma kunstireproduktsioone.

Eesti kunstnike liidu orgtoimkonnale jäi tähtsamaks ülesandeks kunstnike organiseerimise juhendi ja liidu põhikirja, samuti kunstifondi põhikirja valmistamine. Nende põhikirjade juures tehti palju tööd ja nähti kurja vaeva. Niipea kui mõni põhikirjadest valmis sai, saadeti tekst Moskva läbivaatamiseks ja kinnitamiseks. Sealt see tuli aga ikka ja jälle tagasi otsusega, et esitatud põhikiri tuleb uuesti ümber teha. See põhikirjade tegemine ja ümbertegemine kestis kuni 1941.a. maini. Seal selgus korraga, et Eesti kunstnike liidul ei saagi olla mingit Nõukogude Kunstnike Liidu omast erinevat põhikirja. Seejärel telliti välja Moskvast põhikirja kavand ja nüüd selgus, et sellesse kavandisse oli jäetud vaid nii palju vaba ruumi, et saadi sinna kirjutada uue liiduvabariigi nimi „ENSV” – ja nii oligi asi korras.