Vaevalt oli vene enamlus Eestis võimu haaranud, kui algas vägivald eesti rahva kallal. Algas ajajärk, mida meenutades igaüks veel praegu tunneb ihul külmavärinaid ja hinges võigastust.

Algas eesti rahva kui bolševismile leppimatult vaenuliku elemendi hävitamine. Selleks rakendas bolševistlik terrorisüsteem oma kurikuulsa ja läbiproovitud aparaadi – tuntud üldnimetusega NKVD (Narodnõi Komissariat Vnutrennih Del – Siseasjade Rahvakomissariaat), mille arvukate palgaliste võrk tungis ühiskonna kõigisse kihtidesse. Vanglad tuubiti täis ja peagi suundusid Põhja-Venemaa sunnitöölaagritesse esimesed ešelonid meie rahvuskaaslastega, nendega, kellele NKVD oli määranud kergema karistuse –mahalaskmise asemel pikaldase hävimise Venemaa ebainimlikes tingimustes.

Eesti rahva elujõu ja rahvusliku iseteadvuse murdmiseks sellest veel ei piisanud, millest olid teadlikud ka Moskva võimumehed. Seepärast oli plaanitsetud hoopis ulatuslikum küüditamine eesti rahva füüsilise hävingu teostamiseks, mille tegelikku algust tähistas 14.juuni 1941.

Nagu vapustus käis üle maa, kui tol juunikuu ööl ilmusid tuhandeisse kodudesse NKVD rässakad püssimehed ja käsutasid toorustades mehed, naised ja väetid lapsedki voodist. Veoautod kihutasid ahastava inimlastiga raudteejaamadesse, kuhu trellitatud loomavagunid olid valmis seatud. Perekonnad lõhuti – naine-lapsed lahutati mehest ja isast ning tuubiti vagunitesse. Läbi suveööhämaruse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele. Saabus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavalt või tassitud oma igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna.

Vagunid laaditi tihedasti täis. Õhupuudus, kuumus ja janu valmistasid inimestele kirjeldamatui piinu, millele lisandus ahastus edasise saatuse pärast.

14.-17.juunini veeresid suured ešelonid eestlasi üle piiri vastu kannatustele Põhja-Venemaa ja Siberi ääretus viletsuses.

Baltimaade rahvaste küüditamiseks või, nagu bolševikud nimetasid, „ümberasustamiseks” olid aegsasti välja töötatud peensusteni küündivad juhtnöörid. Lätis leitud dokumentidest selgub, milliste üksikasjadeni kõik selleks vajalised sammud olid ette nähtud. Ühtlasi annab kättesaadud materjal selge pildi Nõukogude Liidus hästi välja arendatud ja ulatuslikult kasutatud elanike ümberasustamise kohta.

Eesti, Läti ja Leedu kodanike küüditamiseks Moskvast saadetud juhend „Nõukogudevastaste elementide äraviimise toimingu teostamise korra kohta” kannab Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissari asetäitja S e r o v i allkirja ja algab programmiliselt: „Nõukogudevastaste elementide väljasaatmine Balti vabariikidest on suure tähtsusega poliitiline ülesanne. Selle edukas läbiviimine oleneb sellest, kui suure hoolega oskavad maakondlikud troikad (kolmikud) ja operatiivstaabid küüditamise teostamise kava välja töötada.”

Nagu toodud väljavõttest ilmneb, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. See kinnitab omakorda kuuldust Nõukogude Liidu juhtivate tegelaste väitest, et Balti maade vallutamisel, mis Nõukogudele on hädavajalik, ei saa korrata Peeter I viga selles, et ta tookord maa pärisrahvad kohale jättis.

Samuti tõi Kompartei keskkomitee häälekandja Pravda 1941.a. kevadel kirjutise, milles üks vene ajaloolane, arutades Peeter I poliitikat, ütles selgel sõnal: „Peeter I tegi sellega suure vea, et ta Balti pärisrahvad jättis nende asukohtadesse.”

Nüüd taheti Peeter I viga parandada ja seepärast asutigi Baltimaade vallutamisel koheselt ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist, mis – nagu Eesti osas nüüd lõplikult on selgunud – oleks viinud Siberi-teele peaaegu kogu meie rahva.

Küüditamise teostamine oli juhtnööride järgi pandud vastavaile maakondlikele troikadele ja operatiivstaapidele, kes moodustasid kohaliku piirkonna küüditamise keskorgani. Nende ülesandeks oli välja töötada küüditamise kavad, läbi vaadata materjalid, mis kogutud „nõukogudevastase elemendi” kohta, seada kokku esmajärjekorras äraviidavate nimestikud, küüditavate transpordi korraldamine jne. Üksikasjalisi juhiseid antakse operatiivgruppide instrueerimiseks, kes pidid teostama tegeliku töö – vahistama inimesed kodudest ja toimetama ettenähtud kogumiskohtadesse.

Kõigi eeltööde suhtes kästakse pidada valju salajasust ja operatiivgruppide instrueerimine pidi toimuma küüditamise eelõhtul, maksimaalselt lühikese aja jooksul enne operatsiooni algust. See oli muidugi tarvilik selleks, et julm töö võiks üle maa alata ootamatult. Tegelikult toimusidki ettevalmistused niivõrd salajaselt, et vähematki kuuldust küüditamisest enne tegelikkust liikvele ei pääsenud.

Kuigi kommunistlik režiim oli end paljastanud täielikult – igasugune terror oli mõeldav, ka kogemused Ingeri ja Ida-Karjala elanike saatusest võimaldasid oletusi meie kohta – siiski tundus õel tõelisus igaühele jahmatavalt üllatuslik.