Eestis võimulepääsenud bolševism seisis kooli alal raske küsimuse ees: kuidas eesti õpetajat, kes seni oli seisnud „kodanluse” teenistuses ning kasvatanud noori „šovinistlikuis” vaimus, rakendada bolševistlikule kasvatustööle.

See oli aga tingimata vajalik, kui ei tahetud senist kooli aluseni lammutada, nagu omal ajal Venemaal, ja pidi olema ka täiesti võimalik. Pidid ju igale kujumuutmisele „ökonoomikas” paratamatult kaasnema vastavad „muutused inimeste teadvuses”. Rahulikule ja „otse eeskujulikule” revolutsioonile Eesti majanduses ning sotsiaalses olukorras pidi seepärast järgnema samasugune rahulik sisselülitumine nõukogude süsteemi kultuuri ja hariduse alal. Seda seisukohta esindasid ja kaitsesid eriti v ä r s k e d eesti kommunistid – enamikus endised sotsiaal-demokraadid ja sotsiaal-revolutsionäärid (es-erid). Nende seisukoht jäigi haridusalal esialgu määravaks, kuigi pikaajalisemate kogemustega vene seltsimehed, samuti suurema „staažiga” eesti bolševikud näisid algusest peale olevat teisel arvamusel. „Kodanluse jäänuste” visadus oli neile ju vene kogemustest tuttav ning ka see, et nende võitmine võis lõpuks siiski teostada ainult täieliku „likvideerimise” teel. Et bolševikkudele tundus nende võim absoluutselt kindel olevat, näis „likvideerimisega” siiski olevat aega; esialgu otsustati asuda õpetajate ü m b e r k a s v a t a m i s e l e . Selle põhjendamiseks tõsteti esile ka Stalini väidet, et „inimeste teadvus oma arenemises jääb maha nende majanduslikust seisundist”. Meie õpetajatele anti siis aega oma „teadvuse” järeleaitamiseks majanduslikule seisundile: selle puhastamiseks „kapitalismi jäänustest” ning uuele olukorrale vastava „poliitilise taseme” omandamiseks. Otsekohesele kõrvaldamisele pidid tulema ainult need, kes olid „lausa vaenulikud sotsialistlikule nõukogude korrale”1). Nende suhtes, kes olid eriliselt välja paistnud kodanliku seltskondliku tegevusega, kuid ei olnud end koormanud mõne surmapatuga bolševismi vastu, piirduti ümberpaigutamisega.

Loomulikult algas õpetajate ümberkasvatamine „selgitustööga”. Selleks korraldati üle maa rida õpetajatepäevi, kongresse ja kursusi, sisustati vastavalt pedagoogiline ajakirjandus. Ühiskondliku elu seadusepärase ajaloolise arengu p a r a t a m a t u tulemusena olevat teostunud Eesti ühinemine Nõukogude Liiduga. „Kõduneva ja ennasttapva Lääne asemel” pidavat eesti rahvas nüüd õppima hindama „nooruslikus loomisjõus pakitsevat Ida”2), mis olevat asunud juhtima inimkonna ajaloo käiku. Olevat tulnud aeg, kus eesti õpetaja peab asuma üles ehitama sotsialismi ning peab täitma selles eriti vastutavat ülesannet: noorte kasvatamist sotsialistlikule ühiskonnale. Olevat täiesti loomulik, et ta kiiresti ja kergesti ümber kohaneb selle ülesandega, sest õpetajad võrsuvad oma rõhuvas enamuses töötavast rahvast ning on end ikka tundnud sellega lahutamatult seotuna. Ainult surve, pettuse, teadmatuse või ka otsese omakasu pärast olevat õpetajad seni teeninud kodanlust. Nüüd aga olevat kõik need motiivid ära langenud: kodanlus ei saa enam õpetajatele survet avaldada, õpetajad võivad vabalt omandada „õige” poliitilise teadvuse ja töötavat rahvast teenima juhtivat neid nüüd ka nende o m a otsene huvi. Ei olevat seepärast mingit kahtlust, et õpetajate suhtes osutub tõeks „peaminister” Vares-Barbaruse lause, kes ei ole täna meiega, see on seda homme. Kõige esmajärgulisema ja tähtsama õpetajate kohustusena rõhutati „poliitilist ümberorienteerumist” „õige” ühiskondliku teadvuse omandamise kaudu. Selleks pidi igaüks süvenema „eesrindliku” teadusesse marksismi-leninismi, mis määravat õiged alused kogu ühiskondliku elu „teooriale ja praktikale” ning ilma milleta ei saavat õieti sammugi edasi ühelgi, olgu teadusliku või praktilise, tegevuse alal. Samuti ülitähtis oli „rahvusvahelise proletariaadi eelväe võitluse ning selle seniste saavutuste” tundmaõppimine ÜK(b)P lühikursuse kaudu. Edasi pidi iga teaduslik kodanik, liiatigi õpetaja, tundma stalinlikku „maailma kõige demokraatlikumat” konstitutsiooni ning pidi omandama „kodanlisest pettusest ja võltsinguist vaba” ajaloo-orientatsiooni. Eriti vajalik oli see Eesti iseseisvuse-aja ja „nõndanimetatud Vabadussõja” suhtes, mis olnud „klassisõda”, kus „maailma verisem kodanlus” armutult vägistanud eesti töötava rahva vabaduspüüdeid. Õpetajate abistamiseks nende suurte ülesannete juures korraldati juba enne õppetöö algust kursusi peaaegu igas linnas, kus püüti anda kõige „hädavajalikumad” eelteadmised. Üksikasjalikumat valgustustööd jätkati siis kogu õppeaasta kestel.

Kursuste ja loengute korraldamisele osutus takistuseks vajaliku ettevalmistusega jõudude vähesus. Marksismi-leninismi ja ÜK)b)P ajaloo avalikke loenguid pidasid ainult Nõukogude Liidust tulnud „spetsialistid”. Kohalikele värskeile kommunistidele kas ei usaldatud nii vastutusrikkaid ülesandeid või püüdsid nad ise neist kõrvale hoida, tundes paremini kuulajaskonna kriitikavõimet ning kartes end ja kogu asja naeruvääristada. Selliseid kartusi ei võinud tekkida Nõukogude Liidust tulnud spetsialistidel nagu „professorid” Kure ja Sipsakas. Olles kindlad selles, et nad oma asja õigesti tunnevad, esinesid nad enamasti hämmastamapaneva vaimuvaesusega, ilma et kuulajaskonna muiged, küsimused või vastuväited neid oleks suutnud vähimalgi määral häirida. Kõik selle panid nad ju kuulajate poliitilise arenematuse või paadunud kodanliku meelsuse süüks. Lektorite vähesuse tõttu ei suudetud isegi Tallinnas loenguid õpetajatele nimetatud bolševismi põhiteaduste alal järjekindlalt läbi viia, rääkimata väiksemaist linnadest. Maal nõuti õpetajatelt vastavate gruppide loomist, mis suuremais keskustes pidid järjekindlalt koos käima, et omal jõul enda „poliitilist taset” tõsta. Eeskätt vajalikuks peeti „maailma ajaloo suurima ja tähelepanuväärseima teose” – ÜK(b)P lühikursuse – üksikasjalikku läbitöötamist referaatide ning selgitavate läbirääkimiste kaudu.

Koos selgitustööga püüti õpetajaid mõjutada nende suurte avaruste ja väljavaadetega, mis pidid avanema eesti kultuurile ning haridusele Nõukogude riigis.

Nõukogude Liidu „kolossaalsed saavutused” hariduse alal pidid olema selle parimaks näiteks ja kindlustuseks võrreldes tsaariaegsega mitmekordseks tõusnud koolide ja õpilaste arv, ehitatud eeskujulikud koolihooned, ilmuvate raamatute arvu suur tõus jne. „Nõukogude Liidu määratu tähelepanu hariduse levitamisele ja süvendamisele, samuti majandusliku toodangu paratamatu tõus, mis meil ees seisab” pidi olema kindlaks tagatiseks, et meilgi „hariduselu kõige soodsamad uuendused” peatset teostamist leiavad3). Esmajooneliseks uuenduseks pidi saama seitsmeklassiline algkool ja mitte kaugel ei pidanud seisma üldise sundusliku „keskhariduse” teostamine. Endastmõistetavalt tuli üle minna täielikule „ühtluskoolile”, milles olid kaotatud senise koolisüsteemi „igasugused tõkked ja takistused ühelt kooli astmelt teise pääsmisel”4). Õppemaksu mõiste, mille abil seni oli hariduse alal soodustatud rikkaid, pidi kaduma kõigil kooliastmetel ning edaspidi „tunduma otse pentsikuna” ja minema ajalukku „kapitalistliku ajajärgu kurva kurioosumina5). Iga tööline ja põlluharija pidi juba lähemas tulevikus olema ühtlasi ka haritlane,

Nagu pidi asutama rahvakorterite „kiirele ja hoogsale” ehitamise, nii pidid kaduma varsti ka senised koolimajade nime kandvad „kokkuvarisevad hurtsikud” ja asemele kerkima „moodsad koolimajad”. Millised ilusad väljavaated meie haridussõbralikule õpetajaskonnale! Kuid ka eesti kultuurile üldiselt pidi naeratama kõige veetlevam tulevik. „Rahvuslik omapära” pidi ju Nõukogude Liidus erilises aus seisma ning sotsialism pidi valama „rahvuse vormi sootu uue, värske ja aktiivse sisu”. Eesti rahvusliku kultuuri omapärased jooned” pidid peagi lööma „särama teiste sotsialistlikkude kaasriikide ja kaasrahvustega sõbralikult võisteldes”6).

Kõigi nende suurte lubaduste kõrval eesti kultuuri ja hariduse edendamiseks ei unustatud ka õpetajate isiklikke huve – nende sotsiaalse ning ainelise seisundi parandamist. Ainult sotsialistlik ühiskond oskavat õigesti hinnata õpetajate töö väärtust ning nende kui rahva kasvatajate isiklikku väärikust. Õpetajate päevadel ja ajakirjades rõhutati korduvalt sellekohast Lenini väljendust: „Rahvakooliõpetaja tuleb asetada meil nii kõrgele, kus ta ei ole millalgi seisnud ega seisa praegu ja ei või seista üheski teises ühiskonnas... Sellise olukorrani peame jõudma... tema igakülgse ettevalmistamisega tema tõeliselt kõrgele kutsele ja peamiselt – ja peamiselt – tema ainelise seisundi parandamisega”. Nagu kinnitati, olevat Nõukogude Liidus seda Lenini seisukohta tõsiselt arvestatud ning õpetajad olevat tõusnud üheks majanduslikult kõige eelistatumaks liigiks töötavast rahvast. Kui ilmusid uued õpetajate palganormid, selguski, et need olid tuntavalt kõrgemad mitte ainult teiste „koolitööliste” – teenijate ja asjaajajate – omadest, vaid ka, näiteks, tervishoiutööliste – arstide, velskrite, ämmaemandate j.t. – palkadest. Märksa kõrgemad olid küll autojuhtide, traktoristide ja muude palgad, kel otseselt oli tegemist m a s i n a t e g a , rääkimata tehnikuist ja inseneridest. Kuid see on täiesti mõistetav, sest masinate käsitsemine on Nõukogude Liidus omamoodi p ü h a toiming.

Sellise selgitustöö ja suuresõnaliste tulevikuväljavaadetega taheti mõjutada Eesti õpetajaskonda, kuna loodeti, et ehk oli vähemalt selle teatud ossa juurdunud nn. „teaduslik maailmavaade”: materialistlik või sellesse kalduv ajaloomõistmine ning ajaloolise arengu „seaduspärasuse” tunnustamine, mille tulemusena sotsialistlik ühiskond kunagi paratamatult peab asendama „kapitalismi”. Välja arvatud üksikud erandid, oli eesti õpetajaskond küll siiralt rahvusmeelne ja suhtus eitavalt bolševistliku revolutsiooni praktikasse.

Kahjuks oli mõnel pool Eestis, nagu mujalgi Euroopas, valitsemas väär arusaamine bolševismi olemusest, nagu oleks sellele oluline tema majanduslik ja sotsiaalne külg – eramajanduse asendamine sotsialistliku majandusega revolutsioonilise vägivalla teel. Muidugi on see ka bolševikkude endi seisukoht, sest kogu vaimne kultuur ongi nende teooria järgi ainult majanduse „pealisehitus”, mis kujuneb nagu iseenesest, kogu „kasvatus” ja propaganda on ainult v a h e n d i d selle põhieesmärgi, sotsialistliku majanduse ning ühiskonna saavutamiseks. Tegelikult aga tähendab bolševism a b s o l u u t s e t n i h i l i s m i , i n i m e s e v ä ä r t u s e j a t e m a s e n i s t e  k u l t u u r i l i s t e p ü ü e t e t ä i e l i k k u e i t a m i s t .

Bolševism ei tunnusta pühaduse, headuse, tõe ega ilu ideaale, mis seni on olnud kõigi inimese kõrgemate kultuuriliste püüete aluseks ning ilma milleta mingi tõeline kultuur ei ole mõeldav. Bolševismile on need ainult klassiühiskonna jäänused, mis tulevad täielikult kõrvaldada, enne kui kommunistlik ühiskond võib teostuda. Pühaduse mõistet ei saa bolševikkudel olla, sest see on vastuolus juba nende materialistliku põhidogmaga. Nende sõjapropagandas tarvitatavad loosungid nagu „püha kodumaa” näitavad ainult, et ilma selle mõisteta on neilgi raske läbi tulla ja et nad on valmis ka „klassiühiskonna” loosungeid tarvitama, kui sellest võib kasu olla. Headuse ja ilu mõisted on bolševismile täiesti relatiivsed – kommunistliku ühiskonna ülesehituse teenistuses. Et tõe tunnetusel mingit endaväärtust võiks olla, on bolševismi seisukohast kõige naeruväärsem väide. Nii „tõde” kui vale võivad olla ühtviisi kasulikud ning bolševikud ei saa endile mingit süüd mõista selles, et olukorrast tingitult neil propagandavahendina on tulnud rohkem valet kasutada. Inimene vabastatakse kõigist „köidikuist”, usulistest, rahvuslikest, perekondlikest, sugulus- ja sõprussidemetest. Tema ülesanne on olla ainuüksi mehhaaniliselt ülesehitatud tohutu ühiskonnamasina osaks ning tema „väärtust” tuleb hinnata ainult selle järgi, kui hästi ta selles endale ettenähtud osa täidab.

I n i m e s e h i n g e k õ r g e m a t e o m a d u s t e , t e m a v a i m s e v ä ä r i k u s e j a k u l t u u r i l i s t e p ü ü e t e h ä v i t a m i s e s s e i s n e b b o l š e v i s m i k õ i g e s u u r e m j a t õ e l i n e h ä d a o h t , mitte tema näilistes põhieesmärkides. Kes seda ei ole mõistnud ning bolševismi hindab ainult või peamiselt kui majanduslik-sotsiaalset liikumist, sattub selles kergesti eksiteele. Esineb ju bolševism neil aladel hästikõlavate loosungite all, nagu sotsiaalne õiglus, üldine jõukus ja heaolu. Vaimse kultuuri alalgi peab see kindlustama ennenägematu progressi, mille tõestusena senistest saavutustest esitati s u u r i a r v e – ilmunud raamatute, maalide, asutatud koolide jne. kohta. Kes kaldub kultuuri kõrgust ja väärikust hindama ülespuhutud arvude järgi, nagu seda teevad bolševikud7), ja ei suuda sellest teravalt eraldada kultuuri tõelist sisulist väärtust, võiks kergesti end lasta viia eksiteele sellest bolševistlikkust võttest.

Eesti rahvas, eriti õpetajaskond, tundes bolševismi „praktikat” lähemalt, ei lasknud end üldse sellest petta. Oli ju eesti rahvas selle liikumise algul temaga otseses kokkupuutes ja võis edaspidi nõukogude maa külje all elades mõndagi kogeda, mis kaugemal jäi tundmatuks. Siiski osutus isegi meil bolševismi tegelikkuse tundmine hoopis puudulikumaks kui see oleks olnud soovitav. Nõukogude Liidu täieliku eraldamise poliitika muust maailmast osutus kommunistlikule parteile kasulikuks mitte ainult sisemaal, vaid võimaldas pettekujutlusi tekitada ka välismaal. Enne bolševikkude võimu meil ja selle algulgi kuuldus arvamusi nii mõnegi poolt, keda ei võinud kahtlustada bolševismisõbralikkuses, et bolševism enam kaugeltki see ei olevat, mis ta algul oli. Anarhia olevat lõppenud, olevat kehtimas teatav seaduslik kord, olevat antud isegi demokraatlik põhiseadus, mis ju ometi midagi pidi tähendama. Tõepoolest oli ju raske oletada esmakordset juhtumit ajaloos, et p õ h i s e a d u s a n t a k s e a i n u l t p r o p a g a n d a k s ja et ta sisu on enam-vähem täpseks vastandiks tõsioludele! Teatava mulje pidi jätma ka järjekindel suurte saavutuste ja arvude propaganda. Teated Nõukogudemaa masendavaist oludest, mis meieni aeg-ajalt pudenesid, võisid ju olla kodanliku kihutustöö leiutised. Oma silmaga asjas veenduda ei olnud aga võimalik, ka siis, kui meie juba ammugi ise üheks „õnnelikeks nõukogude rahvastest” olime saanud. Pidime nimelt ikka veel jääma eraldatuks, seni kui „kapitalismi jäänused” meie „ökonoomikast” ja teadvusest oleksid täiesti olnud välja roogitud.

Varsti pärast bolševistliku režiimi algust selgus kurb tõsiasi, et sel õnnestus Eesti õpetajaskonnast mõni üksik viia vildakale teele; eriti algkooliõpetajate nooremast generatsioonist. Enamasti olid need senised sotsiaaldemokraadid või muidu marksistliku kallakuga isikud, kes tekkinud olukorras muutusid bolševikeks või asusid nende poliitikat enam või vähem aktiivselt toetama. Oli ka lihtsalt karjäärihimulisi, kes kergeusklikult lasksid end meelitada bolševistliku propaganda pettekujutlustest ja tahtsid etendada uues tulevikuühiskonnas tähtsat osa. Nende arv ja mõju õpetajate suure massi seas oli siiski üsna tühine ja tähtsuseta. Ustavamad ja väljapaistvamad nende seast ei jäänudki harilikult tegelikeks õpetajateks, vaid viidi tähtsamaile ning vastutavamaile kohtadele, nagu koolideinspektorid, „poliithariduse” juhid või isegi hoopis muudele aladele, sest usaldatavaist haritud jõududest oli äärmine puudus.

Tähelepanuväärne on, et h i l i s e m bolševistlik propaganda ja surve õpetajate meelsusele enam mingit mõju ei avaldanud. Vastupidi, mida enam selgus Nõukogudemaa tegelikkus, nende valitsemise barbaarsus, propaganda, valelikkus, vaimu- ja maitselagedus, muutus enamik esialgseist kaasaminejaistki üha enam kahtlejaks ja tõmbus tagasi. Isegi mõne juures nende seast, kes alguses olid astunud esirinda, oli hiljem märgata pettumust, kuid tagasitõmbumine „ülesehitavast tööst” oli bolševistliku režiimi ajal, nagu teada, seotud tõsiste raskustega.

Kogu Eesti õpetajaskond, välja arvatud eelpoolmainitud üksikud erandid, säilitas endas kindla rahvameelsuse ja vaenuliku hoiaku bolševismi suhtes. Muidugi ei saanud nad seda alati ja igal pool väljendada, sest vähemalt seda, kuidas bolševism suhtub igasse „kontrrevolutsioonilisse” või „töötavale rahvale vaenulikku” avaldusse, teadis meil algusest peale iga õpetaja. Kainelt mõtlevate inimestena ei otsinud nad märtrisurma, mis antud olukorras oleks jäänud üsna mõjuta, oleks isegi olnud bolševikele teretulnuid. Avaldasid need ju üha tungivamalt soovi, et õpetajad kord „kindla seisukoha” võtaksid, oma „õiget nägu” näitaksid; otsekohesus ja siiras olek tunnistati isegi õpetajate peavoorusteks! Et sikke lammastest eraldada, et selgusele jõuda, keda bolševistlik režiim veel edaspidi võib kasutada ja kes tuleks esmajoones „likvideerimisele”, selleks oligi ju jäetud teatav katseaeg – „ümberorienteerumiseks”. Nagu varem tähendatud, ei hellitanud bolševismi vanad veteranid kodanlike õpetajate ümberorienteerumise võime suhtes küll kunagi suuri lootusi, siiski olid need arvatavasti optimistlikumad, kui tegelikult õigeks osutus. Igatahes pidi aeg selgitama igaühe tõelise värvi ja sellekohaselt tema saatuse. Sellele läbinähtavale poliitikale võisid eesti õpetajad vastu seada ainult ü h e h o i a k u , mille rahvusmeelsed õpetajad enam-vähem ühtlaselt, suurema või vähema eduga ka omaks võtsid: kinnise oleku ja teeseldud lojaalsuse bolševistliku võimu esindajate, bolševismi pooldajate ja kõigi ees, kes seda üldse v õ i s i d olla. Lähemas usaldatavas ringkonnas hoiti aga alal vastastikust arusaamist, püüti seda luua ka usaldatava osaga õpilastest, kommunistliku „kasvatuse” ja propaganda nõudeid täideti puhtvormiliselt kõige hädapärasemas ulatuses, püüdes kaudselt nende mõju õpilastesse paralüüsida ning neis kinnitada bolševismi eitavat rahvuslikku meelsust.

Õpetajate selline hoiak kujunes juba enne õppetööd korraldatud ülemaalistel või maakondlikel õpetajatepäevadel ja kongressidel. Alguses esines „tagurlike õpetajate” poolt meelepaha ja opositsiooni avaldusi, nagu juulikuus peetud Tartumaa õpetajate päeval, kui seal halvustavalt räägiti noorkotkaste ja kodutütarde organisatsioonide tegevusest. Peagi selgus aga õpetajatele selliste eneseavalduste mõttetus – eeltoodud väikest meeleavaldustki seletati hiljem „arusaamatusega”8). Ülemaaline keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate kongress Tallinnas 27.juulil, mis oli kokku kutsutud veel senise kutseorganisatsiooni, Eesti Keskkooliõpetajate Kogu juhatuse poolt, möödus täieliku passiivsuse ja sünge vaikuse tähe all. Vaikides kuulati ära uute haridusjuhtide poolt esitatud juhised edaspidise õppe- ja kasvatustöö suhtes, Nõukogude Liidu „õpetajate esindaja” N.Timsoni apaatse tooniga esitatud lõpmatu arvuderida „suurtest saavutustest” Nõukogude Liidus ning võeti vastu EKESKO juhatuse poolt esitatud väheütlevad resolutsioonid: volitati EKESKO juhatust „jätkama keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate organiseerimist kujul, mida dikteerib sotsialistliku vabariigi kord”, avaldati soovi õpetajaskonna majandusliku seisundi parandamiseks ja et „võetaks revideerimisele seniste suurte klassikomplektide küsimus”. Kongress läks laiali näiliselt kõige rahulikumas meeleolus. Samaaegselt möödus ka järgmisel päeval peetud ülemaaline kutsekooliõpetajate kongress. Teatava arusaamatuse väljendusena Nõukogude Liidu tegelikest oludest esines mõlema kongressi resolutsioonide seas naiivne sooviavaldus, nagu neid oli vastu võetud maakondadegi õpetajatepäevadel, et korraldataks ja toetataks õpetatajate ekskursioone NSV Liitu. Sellised ekskursioonid ei olnud teatavasti üldse ette nähtud. Sotsialistliku kasvatuse ja hariduse saavutustega tutvuma viidi ainult „juhtivaid haridustegelasi”, kes oma teekonna sooritasid muidugi „kindla plaani” järgi ja said sellest loomulikult „sügava mulje”.

Suurimaks õpetajate kogunemiseks nõukogude võimu ajal oli üldkongress Tallinnas 27.augustil. Kõigisse „Estonia” teatri saalidesse oli kogunenud üle 2500 õpetaja9), kusjuures kõrvalsaalides viibijad võisid koosoleku käiku jälgida valjuhääldajate kaudu. Enamik eesti õpetajate koguarvust, eriti maaõpetajatest, kes seni olid asjast rohkem kõrval seisnud, võis siin imetleda bolševistliku korra esinduslikku külge ja tseremoniaali selle täies hiilguses. Kõikjal punased lipud ja kangad: teatrilaval Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini piltide kohal nõukogude vapp ja loosung: „Elagu stalinlik koolikorraldus”; kongressi „aupresiidiumi” valiti üksmeelselt „töötavate rahvaste suur juht” J.Stalin, NSVL rahvakomissaride nõukogu esimees V.Molotov, „suur eestlaste sõber” A.A.Ždanov, „Punaarmee looja” marssal K.Vorošilov ja teisi „suure kodumaa” ja Nõukogude Eesti juhte; presiidiumi – hariduskomissar N.Andresen, hariduskomissari asetäitja A.Valsiner jt., iga ettekanne lõppes elaguhüüdega „suurele rahvaste juhile” ja austusavaldusega orkestrilt „Internatsionaali” helidel, korduvalt mängiti ka kogu „Internatsionaali”. Tseremoniaali juurde oli ette nähtud ka koosolejate „võimas” laul, nagu see tegelikult esineski kongressi kirjelduses järgmise päeva „Kommunistis”. Tegelikult saatsid orkestrit siiski ainult üksikud hääled teatrisaali esimestest ridadest, nagu seda tunnistas ka teine selleaegne eestikeelne ajaleht „Rahva Hääl” väljendusega: „Kõne lõpul m ä n g i t i 10) „Internatsionaali””. Hariduse rahvakomissar valgustas oma kõnes õpetajate tulevikuülesandeid ja ilusaid väljavaateid uuel suurel kodumaal, mille piir käib „Vilsandist Vladivostokini”. EK(b)P esindaja N.Ruus avaldas optimistlikku lootust, et kodanlik režiim „ei ole suutnud meie õpetajat sel määral rikkuda”, et ta nüüd ei suudaks enam sotsialistlikule kasvatustööle üle minna. Oma „valdavas enamuses” ta ei olevat olnud äraostetav ning olevat endas kõigi tagakiusamiste kiuste ikka kandnud „marksismi-leninismi kõrget aadet”. Parandamatuile „kodanlastele” hirmuks lisas ta siiski juurde ähvarduse Lenini sõnadega: „Proletariaat ei võida mitte haritlaskonna abiga, vaid tema vastutöötamise kiuste..., kusjuures ta parandamatud kodanlikud haritlased kõrvaldab, kõhklevad ümber teeb, ümber kasvatab, endale allutab ja pikkamööda neist järjest suurema osa enda poole võidab.”

See nagu teisedki sellelaadilised koosolekud pidid eesti rahvusmeelsesse õpetajasse jätma üsna masendava mulje, pidid süvendama temas lootusetuse tunnet. Ikka jälle pidi kerkima saatuslik küsimus: kas on eesti rahval veel mingit võimalust pääseda võidutseva bolševismi laviinist? Kas ei ole see vallutamas tervet end sõjas hävitavat tsiviliseeritud maailma? Siiski püsis ebamäärane lootus, mis aitas tagasi hoida mõlemast äärmusest: asjatust märtrisurma otsimisest, samuti loobumisest igasugusest vastupanust ning passiivsest end olukorrast juhtida laskmisest. Nii omandas rõhuv enamik õpetajatest olude sunnil eelkirjeldatud hoiaku, mis ainuüksi võis antud olukorras edasi aidata – muidugi ainult lühikeseks ajaks.

Kuid mitte kõigil ei võinud see hoiak ühteviisi õnnestuda ja olukorrad, milles kellelgi tuli elada ning tegutseda, olid väga erinevad. Üldiselt aga oli just õpetaja olukord bolševismi ajal üks kõige vähem kadestatavaid. Tema elukutse ei võimaldanud tagasitõmbumist, eneseavaldamisest ja tegutsemisest täielikku loobumist. Vastupidi, seda nõuti nüüd eriti mitmekülgselt, kategooriliselt ja ähvardavalt. Oma ametist ja tööst loobumine üldse aga oleks tähendanud kõige selgemat kontrrevolutsioonilist eneseavaldamist. Nii tuli õpetajail sõna tõsises mõttes laveerida nagu Skylla ja Charybdise vahel: nii käituda ja rääkida, et sind ühelt poolt valesti ei mõistetaks, teiselt poolt ei saaks süüdistada ilmses revolutsioonivaenulikus tegevuses. Alatasa valvas õpetajat hädaoht sattuda teenimatult kommunisti kuulsusse või muutuda kahjuriks rohkearvuliste „järelevalveorganite” silmis.

Väga erinevais olukordades olid suhteliselt kõige paremini asetatud õpetajad, kel ei olnud nagu harilikult linnades, järjekindla „ühiskondliku tegevuse” nõuet ja kes õpetasid poliitiliselt neutraalseid aineid nagu oskusained või matemaatika. Bolševistlik põhimõte ei tunnustanud küll üldse apoliitilisi teadusi, liiatigi õppeaineid – ka võimlemist, matemaatikat ja grammatikat tuli käsitella „bolševistlikult”.  Sellest nõudest möödaminemine või puhtväline rahuldamine ei tekitanud neis õppeaineis siiski mingeid tõsiseid raskusi. Ka maa-algkoolide õpetajad, kes tegutsesid ümbruses, kus oli vähe aktiivseid kommuniste, ja kes hästi tundsid oma ümbrust ja õpilasi, olid eriti soodsas seisukorras. Nad võisid sagedasti üsna rahulikult kõigist kommunistlike kasvatuse vahendite teostamisest, nagu pioneerirühmade asutamine, usuvastaseks kihutustööks mõeldud „sotsialistlikkude hommikute” korraldamine jne., täiesti mööda minna või neid täita sootu teisiti kui need olid mõeldud, rohkearvulistel revolutsioonipühadel ja pidustustel piirduda ainult mõne üldise sõnaga, ajalehest ettelugemisega või raadio ühiskuulamisega. Aruanded loomulikult pidid selle juures vastama kõigile nõuetele.

Hoopis raskemas olukorras olid nn. „meelsusainete”, esmajoones ajaloo ja konstitutsiooni õpetajad, peamiselt küll seal, kus nende järele oli seatud kindel, sagedasti õige mitmekordne järelevalve. Kõige kardetavamateks järelevalveorganiteks osutusid kesk- ja kutsekoolides kommunistlikud noored. „Teadlikemad” nendest jälgisid sagedasti teravalt kogu õpetajate käitumist ja iga nende sõna. Neid kaaluti siis iganädalastel omavahelistel koosolekutel ja esitati tarbe korral ettekanne valitsuse, partei või NKVD organeile. Selliseid ettekandeid või kaebusi tarvitseti omal algatusel anda küll ainult erakorraliselt, sest nii partei kui NKVD pidasid komnoorte juhtidega i s e pidevalt kontakti ja lasksid endile anda suusõnalisi või kirjalikke aruandeid kogu kooli „kasvatuslikust tasemest” ja üksikute õpetajate käitumisest. Komnoorte rakukesed tekkisid meil aga iga kooli juurde, kus õppisid vastavas eas noored, kuigi mitte igal pool ühevõrra „teadlikud” ja aktiivsed. Vist ei leidunud Eestis selleastmelisi koole, kus komnoored ei oleks esitanud mingisuguseid kaebusi ja süüdistusi koolijuhataja, õpetajate ja kaasõpilaste vastu. On teada juhtumeid, kus just komnoorte kaebuste peale on teostatud õpetajate mõrvamisi ning küüditamisi. Ebateadlikult olid õpetajate „järelevalvajaiks” muidugi ka teised õpilased, kelle kaudu õpetaja iga ettevaatamatu sõna või žest võis soovimatuile isikutele teatavaks saada.

Äärmiselt pinevaks ja otse talumatuks kujunes järelevalve õpetajaile üksikuis eriliselt aktiivse kommunistliku ümbrusega kohtades, nagu mõnes tööstusrajoonis või rohke vene rahvastikuga piirimaades, mis bolševismile teatavasti oli eriti vastuvõtlik ja sellele teataval määral vaatas kui oma rahvuslikule asjale.

Ametlikud koolide revidendid, inspektorid, olid neis kohtades kõige vähem hädaohtlikud, isegi siis, kui nad olid tõelised bolševikkude usaldusmehed. Ühekordseks revideerimiseks võis end ette valmistada ja hädaohust üle pääseda. Oli aga koole, mille kasvatusliku külje olid oma hoole alla võtnud väga mitmesugused isikud, kes neid siis aeg-ajalt külastasid ja isegi õppetunde „revideerisid”. Siia kuulusid näiteks kohalike täitevkomiteede või partei liikmed, hoolekogu liikmed, ajakirjanduse esindajad, kes kooli ja kasvatuse vastu erilist huvi tundsid. Sellele, et revidendid ka kõigest aru saaksid, mis õppetundidel sünnib, ei pandud arusaadavalt erilist rõhku. Ühes Tallinna keskkoolis näiteks, mille kasvatusliku külje vastu bolševistlikud võimud suurt huvi tundsid, tunti muude rohkearvuliste „revidentide” hulgas ära ka keegi endine raudtee konduktor, kes Eesti Vabariigi ajal joomise pärast oli ametist kõrvaldatud, kuid bolševikkude ajal nähtavasti kõrget karjääri teinud. Oli koole, kus „revidentidena” liikusid ka kohaliku NKVD osakonna eesti keelt valdajad agendid, kes muidugi ei külastanud tunde, vaid kasutasid oma erialalisi võtteid: kuulatasid uste taga, uurisid väljakäigukohti, paberikorve. Häda koolijuhatajatele ja õpetajatele, kui neis paikades ilmsiks tuli mõni kooli kontrrevolutsioonilisust meelsust paljastav märge või joonis! Leidus ka „lastesõpru”, kes püüdsid õpilastega tutvust sobitada, nende juttusid kuulata, nendega kooli asjadest vestelda. Partei ja täitevkomiteede usaldusmeestena püüti eriti rakendada k o o l i t e e n i j a i d , kellelt käidi sagedasti teateid pärimas koolijuhataja ja kogu kooli kohta. Mõnikord võtsidki siis kooliteenijad õige tähtsa hoiaku ja jagasid oma tähelepanekuid ka asjasthuvitatud võimuesindajatele. Enamikus osutusid kooliteenijad siiski täiesti ustavateks.

On täiesti võimatu, et sellistes eriti hoolsa järelevalve all olevais koolides ei oleks ilmsiks tulnud nii mõnegi õpetaja kontrrevolutsiooniline meelsus. Kahtlustele ja paljastustele järgnesid pikad ja pinevad ülekuulamised, nagu neist jutustab muude seas üks sellises „eesrindlikus” ümbruses asuva kooli õpetaja oma mälestustes: „Ülekuulamisele käsutati peaaegu kõiki õpetajaid mitu korda kohalikku komissariaati. Uuriti, miks keegi meist oli Kaitseliidus, kuhu on keegi peitnud relvad (!), kes peitis padrunid, mida siin tõesti leiti jne. Need ülekuulamised vältasid tavaliselt tunde ja olid seotud enamasti kümmekonna allkirjaga, millest igaüks viis elu mängu.” Samas koolis vallandati kaks õpetajat kohe õppeaasta algul, kuna kolm küüditati 1941.a. juunis. Veel kriitilisemaks kujunes õpetajate olukord vene rahvastikuga piirimaades, nagu näitab suhteliselt suur mõrvatud, arreteeritud ja küüditatud õpetajate arv Petseri linnas ja maakonnas.

Raskem ja ohustatum võrreldes õpetajatega oli koolijuhatajate seisund. Eeskätt suurenes tuntavalt nende töökoormatus, sest neil lasus kogu kooli majanduse eest hoolitsemine ühes mitmekordselt suurenenud kirjavahetuse ja aruannetega. Bolševistlik süsteem, mis põhineb igakülgsel plaanistamisel, täielikul usaldamatusel ja mitmekordsel kontrollil, tõi oma paberiuputuse loomulikult ka kooli. Olukorda maakoolides, kus erilist kantseleitööjõudu ei olnud, iseloomustab üks koolijuhataja järgmiselt: „Kool pidi olema omaette iseseisev „käitis” – ka selle majandusliku külje eest hoolitsemine oli muudetud äärmiselt keeruliseks, aega- ja kulunõudvaks. Kui palju oli enne jooksmist ja kirjutamist mitme asutuse vahel (Rahvaharidusosak., Rahandusosak., pank) kui saadi kätte need rublad majanduskuludeks ja palkadeks. Kui sai näiteks 20.kuupäeval raha kooli eelarve järgi, nõuti kuu lõpuks aruannet raha kulutamise kohta. Kümne õppepäeva kestel oli siis vaja õppeabinõud tuua Tallinnast, puud kaubelda külameestelt, remondiks otsida töölisi ja materjale. Vähemalt 2-3 päeva kuus tuli koolijuhatajal õppetöö klassis katkestada või lühendada, et kõigi majandusasjadega osaliseltki korda jõuda. Mitmepoognaline seletuskiri nõudis nn. materjalide raamatu sisseseadmist, kuhu pidi märgitama iga sulg ja tikutoos ja kriiditükk, millal muretsetud ja millal „kustutatud”. Kantseleitööd oli palju; 1940/41 õppeaasta kirjakaust on 3-4 korda paksem kui harilikul õppeaastal. Juhatajad ütlesid omavahel: „Ringkirju tuleb nagu seeni, üks mürgisem kui teine.” Koolijuhatajatel lasus ka üldine vastutus kogu kooli „kasvatusliku” külje, see tähendab, kõigi oma „koolitööliste” ja õpilaste käitumise eest. Oli kindel nõue, et koolijuhatajad kõigi nende meelsuse ja käitumise järgi pidid valvama, tarbe korral ranged abinõud tarvitusele võtma ja kõigist „väärnähetest” tingimata kõrgemasse kohta teatama. Mõnele koolijuhatajale osutati ka erilist usaldust ning nõuti neilt teatavate salajaste andmete andmist või ankeetide täitmist oma alluvate suhtes. Kohati nõudsid parteiorganid koolijuhatajailt i g a n ä d a l i s t k i r j a l i k k u a r u a n n e t kasvatuse ja eriliste sündmuste kohta koolis. Peale selle käisid parteiorganisaatorid ja NKVD esindajad sagedasti suulist informatsiooni saamas. Igasuguste kontrrevolutsiooniliste esinemiste puhul koolis oli vastutav esmajoones koolijuhataja. Eriliselt raske juhtum oli, kui selgus, et koolijuhataja oli neist teadlik, kuid ei olnud edasi teatanud.

Eriti raskeks kohustuseks õpetajatele oli „ühiskondlik tegevus” ja igat laadi „selgitustöö”, mida neilt, peamiselt maal, endastmõistetavalt nõuti. Õpetajad pidid aitama sisustada ja korraldada „bolševistlikke pidustusi, õpetama revolutsioonilisi laule, tegema „selgitustööd” riigilaenupaberite ostmiseks, elukindlustamiseks jne. Eriti rohked ja ebameeldivad olid ülesanded ühenduses nn. „valimiskampaaniaga” Ülemnõukogu valimiste puhul 12.jaanuaril. Selle bolševistliku võimu ühe kõige naeruväärsema lavastuse ümber kestsid teatavasti askeldused mitu nädalat. Umbes kuu aega enne „valimisi” avaldas kõikvõimas ÜK(b)P Keskkomitee „instruktor hariduse alal” A.Perov protesti selle vastu, et õpetajaid, kes peaksid olema kommunistliku partei „esimesed abilised”, on „alahinnatud”. Neid ei olevat kaasa tõmmatud valimiskomisjonidesse, organiseerijatena „agitpunktides” ega „selgitustöö” tegijatena11). Siis püüdsidki koolivalitsused jõudu mööda seda viga parandada. Paljudes koolimajades loodi agitpunktid, mille korraldajaiks määrati koolijuhatajad või õpetajad, vahel ka kooliteenijad, kus need loeti usaldavamateks. Nõuti „selgitustöö” tegemist õpilaste ja lastevanemate keskel. Kuigi lapsed loomulikult ei valinud, pidi neile ühenduses „valimiskampaaniaga” täiesti selgeks saama valimiste tähtsus ja korraldus; nad pidid tundma ülesseatud „rahva usaldusmehi”, et nad siis oleksid võinud selgitustööd teha ka oma vanemate juures. Lastevanemate keskel tuli õpetajal „selgitustööd” teha individuaalselt või vastavail koosolekutel. Kõnedega esinemine avalikel koosolekutel jäi küll enam-vähem vabatahtlikuks, millest aga õpetajad sunduslikult pidid osa võtma, oli „hääleõiguslike kodanike nimekirjade kontrollimine”. Et ei juhtuks nõukogude riigis täiesti lubamatut nähtust, ühe või teise kodaniku nimekirjast väljajäämist, tuli viimaseid hoolega kontrollida ning selleks korduvalt majast majja käia. Sellega ühenduses tuli loomulikult anda ka seletusi valimiste korra ja tähtsuse kohta. Pärast valimisi, lõpuks, nõudsid vähemalt agaramad koolivalitsuste juhatajad nagu Tallinnas, õpetajatelt üksikasjalikke individuaalseid aruandeid selle kohta, mida keegi „valimiskampaania heaks kordaminekuks” oli teinud.

Kohalikud parteiorganisaatorid ja täitevkomiteede liikmed käsutasid õpetajaid kui „rahva” teenistuses olevaid isikuid, eriti maal, täiesti endastmõistetavalt mitmesuguseid ülesandeid täitma, sagedasti õige „rahvapärases” vormis. Nii olnud ühe Läänemaa valla parteiorganisaatoril, koolijuhataja jutustuse järgi, kombeks oma telefonilisi käske tavaliselt alustada sõnadega nagu „partei käsul peavad õpetajad...”, või „ajage oma õpetajad vallamajasse kokku” jne. Kõige piinlikumaks kujunes õpetajatele olukord, kui neid mõne komnoore, parteimehe või täitevkomitee liikme saatel läkitati majast-majja mingit „selgitustööd” tegema, olgu seepärast, et ära kasutada õpetaja autoriteedi mõju, või et saatja ise oma kõneosavust ei usaldanud. Neil juhtudel oli õpetajal eriti raske oma väärikust ja head nime ümbruskonna silmis alal hoida, sattumata selle juures töötava rahva ning sotsialismi vaenlase nimekirja. Kogu seda kummaliselt kriitilist olukorda silmas pidades, milles õpetajatel bolševismi võimu ajal sagedasti tuli elada ja tegutseda, ei saa just imeks panna, et nii mõnigi neist kaotas julguse ja õige orienteerumisvõime. Eriti nende hulgas, kelle varanduslik seisund või endine tegevus andsid põhjust kartuseks. Selliseid bolševistliku terrori ohvreid vaimses mõttes hakkasidki siis õpilased ja kogu ümbruskond sagedasti ebaustavaiks pidama ning nad kaotasid usalduse ja lugupidamise.

Mida lähemale jõuti õppeaasta lõpule, seda pinevamaks muutus rahvusmeelsete õpetajate seisund. Ikka enam sagenesid ajakirjanduses teated sellest, et osa õpetajatest ei ole täitnud neile pandud lootusi, et paljudes koolides pioneerirühmade loomine ei edene, ei tehta usuvastast selgitustööd jne. Õpetajate katse- ning „ümberorienteerumise” aeg jõudis lõpule ning ähvardavas toonis hakati õpetajatelt nõudma „selge seisukoha” võtmist. Ühel kesk- ja kutsekoolide direktorite nõupidamisel märtsikuus konstateeris hariduskomissar Andresen: „...sügisest siiani on koolidirektoritel ja õpetajatel olnud aega täiendada oma poliitilisi teadmisi ja ühes sellega kohendada oma maailmavaadet”; olevat jõudnud aeg kontrollida „kuivõrd oleme suutnud kodanlik-šovinistliku kasvatuse asendada internatsionalismi ja nõukogude patriotismi kasvatamisega”12). Nende jaoks, kes ei ole osanud hinnata nõukogude võimu heatahtlikkust ning on säilitanud oma kodanliku meelsuse ja sotsialismivaenuliku hoiaku, olevat tagavaraks ka küllalt „survevahendeid”. Ilmselt ei lasknud fataalne valik „likvideerimise” või „ümberorienteerumise” vahel end enam kaugele edasi lükata. Väljavaated järgmise õppeaasta alguseks olid kõige süngemad. Meeleolu aitas alal hoida ainult lootus võimalikele sündmustele suvel, mis näis õpetajaskonnas ikka enam süvenevat.

Paljude õpetajate „kontrrevolutsiooniline” meelsus oli aga õppeaasta jooksul bolševistlikele võimumeestele juba küllaldaselt selgunud. Need olid siis ka märgitud selle osa hulka eesti rahvast, mis esimeses järjekorras tuli „likvideerimisele”. Õpetajaskonna kaotused küüditamise, arreteerimiste ja mõrvamiste läbi osutusid sellepärast ka suhteliselt õige suurteks.

1)J.Semperi kõnest õpetajatele üleriigilistel täienduskursustel Tartus, 5.aug. 1940

3) J.Semperi kõnest õpetajatele üleriigilistel täienduskursustel Tartus, 5.aug. 1940

7)Selles võib näha bolševismi vaimusugulust nn. amerikanismiga, millest sagedasti on räägitud. Ameeriklastelgi on kõrged majad, autode rohkus, ilmuvate raamatute hulk jne. nende kiire progressi ja kultuuri kõrguse tunnuseks. Bolševikud on aga selles mõttes palju ameerikalikumad kui ameeriklased ise

12)K.Nikolai – Kommunistlikud noored ja kool. „Nõuk.Kool” nr.3