Eesti „kunstidekaad” pidi toimuma Moskvas 1942.a. algul. Selle eeltööde teostamiseks komandeeriti Moskva kunstidevalitsuse poolt Eestisse juut Viner. Viimane arvas muidugi siit eest leidvat mingi kalmõkkide või mongolite kolka, kus harrastatakse vaid algelist rahvatantsu. Tutvunud aga meie kunstitasemega lähemalt, sattus ta kõigist aladest sedavõrd vaimustusse, et ennustas dekaadile ennenägematut edu – muidugi aga ka endale, kuna ju dekaadi ettevalmistus osutunuks tema teeneks. Eriti vaimustatud oli ta meie laulukultuurist, nii kooride kui solistide tasemest. Ta tunnustas avameelselt, et Nõukogude Liidus, nii „suur ja lai” kui see ka oleks, ei leidu meie laulusolistidele võrdseid jõude. Kui oli kavatsusel eesti ja vene kunstnike vastastikuste külastusreisude korraldamine, siis laitis ta maha vene laulukunstnike sõitmise Eestisse, kuna neil siin ei olevat midagi pakkuda. Samuti oli ta vaimustatud meie sümfooniaorkestrist ja selle juhtidest, laulukooridest ja ka heliloomingust.

Kuid veelgi suuremasse vaimustusse sattus see juut meie saadustest. Ta oskas endale korraldada sagedasti sõite kodulinna Leningradi – iga kord tuliuues riietuses ja täislaetud kohvritega. Arvatavasti tekitasid need sagedased sõidud tähelepanu ka punaste võimumeeste juures, mispärast juut Vinerile saadeti peatselt „abiliseks” keegi sõjaväest vabanenud politruk-venelane. Nüüdsest peale nähti juuti liikumas veel vaid tolle „varju” seltsis. Ja nüüdsest peale muutus ka ta suhtumine eesti kunstisse: see osutus korraga üsna algelisel tasemel seisvaks, „kodanlikuks” ja mannetuks! Alaliselt politrukist jälgituna ei arenenud arvatavasti juudi ärilised tehingud küllalt soovitavas tempos, mispärast ta asus nüüd ihust ja hingest dekaadi edasilükkamist taotlema. See toimuski, kuid mitte juut Vineri eestkostmisel, vaid algava sõja tõttu. Ning peaaegu pisarsilmil pidi juut siit „egiptuse lihapottide” maalt lahkuma, olles veendunud, et saatus enam kunagi ei too teda siia, kus ta on veetnud muinasjutulisema osa oma elust.

Ühenduses „dekaadiga” arvas muidugi ka Goldschmidt olevat saabunud soodsa võimaluse teha endale nime nii kodumaal kui ka Nõukogude Venes. Tema tuliseks sooviks oli, et „dekaadil” lastakse esineda ka tema poolt juhataval „laulu ja tantsu ansamblil”. Muidugi tähendanuks säärane bolševistliku eeskuju järeleahvimine meie rahvusliku kunsti täielikku kapituleerumist, mispärast eriti muusikud selle vastu protesti tõstsid. Kuna lõpuks ka punased hariduselu juhid aru said, et säärane esinemine Moskvas vaevalt menu osaliseks saaks, tehti Goldschmidtile ülesandeks oma „ansambl” eestistada. Goldschmidt, kes kunagi meie rahvusliku muusika vastu mingit huvi ei ole tundnud ja nõu saamiseks asjatundjate poole pööramist pidas endale alandavaks, otsustas meie rahvuslikku muusikat tundma õppida esimestest allikatest. Selleks korraldas ta uurimisreisi Nõukogude Karjalasse! Sealt tuli ta tagasi paari armetu kandlega, muidugi teadmata, et meie külameistrid valmistavad ja on alati valmistanud sootuks paremaidki kandleid, ning kummalise veendumusega: üheks meie muistseks rahvuspilliks olevat olnud tamburiin-trumm, mida ta kavatses edukalt rakendada ka oma „ansamblis”!

Üks suurüritusi, milles pidi avalduma bolševistliku režiimi eriline hoolitsus muusika arengu eest, oli nn. „Filharmoonia” asutamine. „Filharmooniast” pidi kujunema riiklik suurettevõte, mis koondaks endasse kõik muusikalised jõud ja rakendaks need kõrge kunsti teenistusse. Tegelikult aga osutusid „Filharmoonia” suhtes antud määrused ja direktiivid sedavõrd bürokraatlikeks, et nende elluviimisega lämmatus nüüd seegi vähene kontsertelu, mis seni veel oli hingitsenud kunstnike eneste algatusel. Nii nägi vastav kord ette, et kontserte võis korraldada vaid „Filharmoonia” ja ainult nende kunstnikega, kes olid kantud vastavasse registrisse. Registrisse kandmine toimus katsete varal, mispuhul ühtlasi määrati kindlaks ka katsealuse tasunorm. Katseid võidi korraldada aga vaid kord aastas. Kuna „Filharmooniale” allutati aga ka tsirkuseartistid ja see rahvas on harjunud laias maailmas alati oma huvide eest õigeaegselt väljas olema, siis koosnes „kunstnike” register peamiselt vaid mõõganeelajatest, tulesööjatest ja elukutselistest maadlejatest ning „Filharmoonial” tuli oma lühikese eluaja vältel tegelda peamiselt selle rahva arvukate nõudmiste ja arusaamatuste lahendamisega.

Kui eelpool oli öeldud, et bolševistlik kord asetas suurt rõhku kunstide rakendamisele propaganda teenistusse, siis tuleb aga märkida seda, et kunstile toetuste jagamisel oldi sageli vägagi kitsi. Tavaliselt ergutati tegevusse rakendunud inimesi kõike suurejooneliselt kavastama, andes mõista, et küllap ka materiaalseid võimalusi leidub. Kui aga kavade teostamisele asuti, siis selgus, et „sotsialistliku” põhimõtte kohaselt pidi kunst end ise tasuma ning toetusi ei määratud mingisuguseid. Nii näiteks nõuti bolševistlike haridusjuhtide poolt, et kõigisse meie suuremaisse linnadesse asutatagu sümfooniaorkestreid. Kui siis suurte pingutustega suudeti mingi arv enam-vähem kõlblikke pillimehi kokku ajada, siis selgus, et neile palga maksmiseks puudub krediit. Ja nii läksid vastasutatud orkestrid taas laiali, ilma et nad oleksid saanud kordagi esineda. Mõnes linnas aga katsusid need „sümfooniaorkestrid” endid mõnda aega ülal pidada mitmesugustel piduõhtutel tantsuks mängimas käies. Eespool oli juba märgitud, kuidas „kunstidekaadi” puhul lubati Moskvasse saata rahvakoore, tegelikult aga nende sõiduks krediiti ei antud. Samaseks kujunes olukord ka „Filharmoonias”, millelt nõuti suure, kuni 100-liikmelise sümfooniaorkestri moodustamist, kuid sellele palkade maksmiseks krediiti ei lubatud!

Olgu lõpuks veel lühidalt märgitud neid hoope, millede alla bolševistlikul ajastul sattus Tallinna Konservatoorium. Esimese säärase hoobina tuli juba 22.juunil 1940.a. käsk, teha poolteise päeva jooksul suur konservatooriumi hoone tühjaks Punaarmee majutamiseks. Kuid isegi rahulikus olukorras, kus jätkub aega ja vastavat tööjõudu, osutub klaverite vedu neid lõhkuvaks, siis võidakse kujutella, mida pidid kannatama paarkümmend klaverit, mis sõna tõsises mõttes ühe öö jooksul lihtsalt heideti akendest tänavale. Ja kui siis suurte pingutuste ja majanduslike kuludega jõuti niikaugele, et konservatooriumi kogu arvukas inventar lebas tänaval, siis tuli käsk: silmapilk kõik koli majja tagasi viia, hoone jääb rekvireerimata!

Vaevalt suudeti sellest hoobist veidi hinge tagasi tõmmata, kui juba Töölismuusika Liidu tegelased ka siin asusid endile ruumi tegema. Vallandati kõigepealt rida õppejõude kui „töötava rahva huvide vastu tegutsenud isikuid”. Juba käis Goldschmidt ja tema kamp omainimestena konservatooriumi ustest sisse-välja, jagades käske ja korraldusi. Kuid veel enne kui nad siin suutsid kanda kinnitada, kerkis neile võimas võistleja kommunistliku juudinaise Aisenstadti näol. Tema mees, varemalt jõukas nahakaupmees, osutus vanaks põrandaaluseks tegelaseks ja juba aastaid kommunistlikku parteisse kuulunuks. Nüüd tõusis ta äkki rahanduse rahvakomissari asetäitjaks ja, kasutades oma positsiooni, laskis oma naise määrata Tallinna Konservatooriumi direktoriks. Kuna aga tollel naisel puudus muusikaline haridus, ei söandatud teda siiski otseselt direktoriks määrata – ta pidi rahulduma vaid direktori asetäitja kohaga, kuna direktori koht jäeti pikemaks ajaks vakantseks. Et aga Aisenstadt siiski saaks kätte direktori palga, kinnitati ta klaveriõpetajaks. Kuna kogu ta tegutsemisaja vältel teda aga klaveri taga kordagi ei nähtud, siis jäi teadmatuks, kas ta üldse sellel pillil mängida oskas.

Pärast lühikest jõukatsumist juudi Aisenstadti ja Goldschmidti vahel pidi viimane alla jääma ja konservatooriumist taanduma. Paar meest tema seniseist truumaist trabantidest lõi nähtavasti oma ninamehe reputatsioonis kahtlema ning siirdus nüüd juudinaise kaitse alla, kes neile võimaldas töötamise konservatooriumis, muidugi aga tingimusel, et nad ihu ja hingega tema poole hoiaksid. Nii see ka toimus ning õieti nood uustulnukad kujunesidki konservatooriumis punase korra ainukesteks tugedeks.

Uue direktori esimeseks sammuks oli kirikumuusika klassi sulgemine. Edasi anti käsk kõik orelid maha võtta ja konservatooriumi ruumidest ära viia vanaraua lattu! Õppejõududel läks lõpuks korda selgeks teha, et orel iseenesest ei ole veel „kontrrevolutsiooniline” pill, vaid kõik sõltub sellest, mida sellel pillil mängitakse. Juhiti tähelepanu ka sellele, et näit. Moskva ja Leningradi konservatooriumides püsivad endiselt orelid nende kohtadel ja töötavad ka oreliklassid täie koormatusega. Selle tulemusena jäid küll orelid maha võtmata, kuid nad lukustati ja neil mängimine jäi keelatuks kogu bolševike võimuloleku ajaks.

Edasi algas konservatooriumi seesmine „ümberkorraldus” ja „tõstmine nõukogude tasemele”. Kuna vastne juhtkond omas sellest „tasemest” ja „korrast” vaid uduseid aimeid, Moskva kunstidekomitee aga oli äärmiselt visa kirjadele vastama, siis kujunes kogu see ümberkorraldus vaid mõttetuks edasi-tagasi rabelemiseks, otsatuks kavade ja plaanide muutmiseks ja aruannete koostamiseks. Ümberkorraldustega ei jõutud valmis isegi sõja alguseks, nii jäigi nägemata, milline peaks olema õieti too paljukiidetud nõukogude „eesrindliku” konservatooriumi sisekorraldus.

Millega aga kohe toime tuldi, see oli muidugi eeskujuliku spionaaživõrgu loomine. Peatselt laskus konservatooriumile otsekui mingi vaikuse needus, kuna keegi ei julgenud enam sosinalgi teisega millestki rääkida, sest seintele näisid olevat kasvanud kõrvad ning iga ettevaatamatu väljendus viis sedamaid hüsteerilise direktrissi ristküsimuste alla.

Üldiselt aga tuleb märkida, et õpetajaskond oma rõhuvas enamuses säilitas rahvusliku meelsuse ja bolševismivastase hioiaku, mistõttu suudeti ühiselt vastu seista mõnelegi vastase vaimu rünnakule ja säilitada kuidagi töötamisvõimalused. Kuigi punaste haridustegelaste meelest kogu konservatooriumi õpetajaskond oli vaid „neetud tagurlik klikk”, ei söandatud siiski ulatuslikumaid vallandamisi ette võtta, kuna ei leidunud vastavaid usaldusväärseid jõude asemele panna.

Seda enam aga püüti ümber kujundada õpilaskonda. Konservatooriumis õppimine kuulutati maksuvabaks, millega muidugi loodeti sinna tõmmata eeskätt kehvade vanemate lapsi. Kui tavaliselt eksaminandid asetati nende muusikaliste võimete poolest paremuse järjestusse, siis tuli eriline poliitiline komisjon ja pööras järjestuse pahupidi: vastuvõetuks tunnistati „sotsiaalse päritolu” poolest usaldusväärsed noored, vaatamata nende muusikaliste võimetele, kuna aga arvukalt andekaid noori jäeti uste taha nende vanemate „kontrrevolutsioonilise” päritolu pärast. Kuid nagu mujal, nii ka siin osutus too „sotsiaalne päritolu” väga venitavaks mõisteks: enamasti igaüks on eluaja vältel pidanud üht kui teist ametit – ankeedil märgiti vanemate tööalana nüüd säärane amet, mis näis kõige süütum! Nii oli „sotsiaalse päritolu” poolest vastu võetud õpilaste hulgas rõhuv enamus sääraseid, kes vastikusest punase politiseerimise vastu olid tahtnud siirduda muusika alale, mis arvati olevat apoliitilisemaid alasid. Seepärast ka ei suutnud õpilaste bolševiseerimine konservatooriumis nimetamisväärselt jalgu alla võtta.

Seesmine segadus ja bürokraatlik paberiuputus kestis konservatooriumis kuni Saksa vägede saabumiseni Lõuna-Eestisse. Üldises põgenemishoos, mis siis bolševikke tabas, siirdus ka direktor Aisenstadt esialgu Narva. Sealt tuli ta veel lühikeseks ajaks tagasi, pidas paar tulist kõnet sellest, et ühtki „fašisti” meie maal ei leidu ning keegi ei tohi oma posti maha jätta, ja pages siis ise taas ootamatult ruttu – seekord juba igaveseks. Tänu sellele kiirele pagemisele jäi teostamata ka suurejooneliselt kavatsetud konservatooriumi varade evakueerimine.

Kui rasked ka olid need kaotused, mis tabasid Eesti muusikaelu bolševike poolt teostatud hoolimatu lammutamisega, neist on siiski ammugi juba eestlasele omase organiseerimisoskuse ja tugeva tahtega üle saadud. Taas töötab Lauljate Liit, taas töötab üle 700 laulukoori-orkestri, taas töötab ka Konservatoorium ja teised muusikaasutused. Asendamatuiks aga osutuvad need kaotused, mis bolševistlik terror tekitas meie muusikute ridades, eriti noorte hulgas. Rida noori silmapaistvaid muusikajõude viidi ära mobiliseeritute nime all. Kolleegide energiliste pingutuste tõttu saavutati neile lõpuks küll mobilisatsioonist vabastamine, kuid kahjuks liiga hilja: mehed olid läinud ning oli võimatu neid veel kätte leida.

Otseselt arreteerituna viidi ära mitmeid muusikapedagooge ja kunstnikke. Arvatavasti mõrvatud on end. 3.diviisi orkestrijuht ja tuntud marsside autor J.Kuru (Niksman). Kahtlemata on bolševistlik hirmuvalitsuse aeg suuresti lühendanud ka meie muusika vanameistrite Miina Härma, prof.R.Kulli, Joosep Saare ja Eduard Tamme elupäevi, kes varisesid üksteise järel osalt veel bolševike võimupäevil, osalt peatselt selle langemise järel. Eriti rohkesti on kaotusi maa koori- ja orkestrijuhtide ja lauljate-mängijate hulgas, millistest paljud kui tuntud rahvuslikud tegelased arreteeriti ja küüditati, viidi ära mobiliseerituina või langesid võitluses kodumaa vabastamise eest.

[Kuna koguteose peatüki „Bolševikkude laastamistöö Eesti muusikapõllul” originaalis puuduvad alapeatükid, siis internetti ülespanemisel on tekst tehnilistel põhjustel jaotatud meelevaldselt kahte ossa – A.M.]