Kõiki Eesti metsavendi, alates Narva ja Pihkva piirilt kuni kauge Läänemere avaruse rüpes lebava pisikese Ruhnu saare meesteni, hingestas 1941.a. suvel vaid üks tunne – võimas kokkukuuluvus oma kodumaa ning tema saatusega. Seda pinda armastati ning sooviti sellega ühte jääda nii elus kui surmas.

Nagu kohapealsed ülevaated üksikute maakondade kaupa näitavad, sündis üle kogu Eesti liikumine, mille osatähtsus maa vabastamise käigus ei ole sugugi väike. Arvesse võttes olusid ja võimalusi, tuleb aktiivsust ning tahtetugevust pidada kõige imeväärsemaks, mis teeb au eesti rahvusele, niikaua kui ajalugu seda tulevikus suudab tagasi mäletada.

Praegu puuduvad veel täpsed andmed metsavendade gruppide ning meeste üldarvu kohta, kuid see on kõrge igas maakonnas. Üksi Põhja-Eestis arvatakse tegutsenud olevat vähemalt 15 000 metsavenda, neist umbes 5000 relvastatult ja aktiivsete võitlejatena. Seejuures iseloomustab liikumist spontaansus, tekkimine iseenesest ja kohalike vajaduste järele, mistõttu märkame analoogilist reageerimist ühel hoobil üle maa, ilma et nende kangete meeste gruppide vahel oleks olnud mingit sidet või ühendust peale südamest kerkiva soovi saada lahti vihatud idavaenlasest – bolševismist.

Aga ka arvulised andmed, kuigi nendest ei ole veel kontrollitud ülevaadet, kõnelevad metsavendade tegevuse tõhususest küllalt selget keelt.

Peale selle kahjustasid metsavennad vaenlast sideliinide purustamisega, sildade lõhkumisega, auto ja raudteeliikluse takistamisega. Samal ajal julgustati ja tõmmati metsadesse kaasa kutsealuseid ja mobilisatsioonikohuslasi, takistati hobuste ja kariloomade rekvisitsiooni ja käskude täitmist ning sundnormide andmist. Karju aeti metsadesse varjule ja püüti hävitamisest päästa varandusi.

Lõuna-Eestis, kust Punaväed kiiresti läbi taandusid ja vastupanu ei organiseerinud, julgesid metsavennad avalikult asuda võimu ülevõtmisele valla ja linna täitevkomiteedelt. Nõnda teostati juba 3. kuni 6.juulini kõige aktiivsemalt Võru-, Valga-, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal vallamajade ülevõtmisi ning täitevkomitee liikmete arreteerimisi ja hävitamisi, kusjuures paljudes paikades oli kuni nädalapäevi enne Saksa väeosade saabumist maksma pandud täielik julgeolek ja kord ühes endiste, omariiklusaegsete võimuasutuste funktsioneerimisega.

Metsavendade julged väljaastumised ning nende esilekerkimine kõikjal üle maa viis punaväelased ja hävituspataljonlased sedavõrd kabuhirmu, et nad igal pool ei julgenud oma hävitusplaanide teostamisele asuda. Ka metsadesse haarangutele siirdusid nad ainult siis, kui oli käepärast suuremaid jõudusid, mis sisendasid üleolekutunnet. Metsavendade jõudude grupid olid sellega kujunenud kõikjal teguriks, mis rajasid uut võimu.

See kõik ei sündinud loomulikult kaotusteta.

Oma vereohvritega ning spontaanse valmisolekuga kodumaa kutsele on metsavennad oma nimetuse auväärse säraga pärjanud. Nende tegevus kujutab enesest eepost, mis on kirjutatud elava südamevere, mehemeele ja vahvusega. Sõna „metsavend” läheb eesti ajalukku nimetu kangelasena, kellena see sümboliseerib kogu eesti rahvast ja tema hoiakut.