Enne bolševike võimuhaaramist 1940.a. juunis oli Eesti põllumajandus saavutanud silmapaistva taseme. Tsaariaegse Venemaa osana oli Eesti piirkond puudulikult majandatud agraarmaa, kus kandvaiks talumajandusharudeks olid toiduteraviljakasvatus ning lina- ja kartulikasvatus ning mõningal määral nuumloomade-kasvatus, kuna loomakasvatuse üldtase, mis oli küll tuntavalt kõrgem Sise-Venemaa tasemest, oli siiski üldiselt võrdlemisi madal.

Viimase 20 aasta jooksul ilmnes aga kõigil põllumajandusaladel tähelepanuvääriv tõus. Kui näit. 1920.aastal loendati Eestis 250 000 lehma, siis 1939.a. oli lehmade arv tõusnud 480 000-le, suurenenud seega 230 000 lehma võrra ehk ümmarguselt kahekordselt. Sama tõus ilmneb ka piimatoodangus. 1922.aastal oli maa keskmine piimatoodang vaid 1106 kg piima lehma kohta aastas, kuid 1939.a. oli keskmine piimatoodang lehma kohta 2187 kg aastas. Veel suurem toodangu tõus ilmneb kontrollialuste lehmade juures. Kui 1921/22. k.-a. andis kontrollialune lehm keskmiselt 1650 kg piima aastas, siis viimasel kontrollaastal (1938/39) enne bolševike sissemarssimist oli kontrollialuse lehma keskmine toodang 2950 kg piima ehk 110,1 kg võirasva aastas. Üksikuis paremais tõukarjades oli aga keskmine piimatoodang lehma kohta aastas tõusnud 5000 kg piiridesse ja võirasva toodang üle 200 kg, milline on tähelepanuäratav saavutus ka Lääne-Euroopa paremate karjakasvatusmaade toodangu tabelis.

Sama hoogus areng ilmnes ka teistes loomakasvatusharudes, kus loomade arvu suurenemise ja toodangu tõusuga käis kaasas ka tõuloomade osatähtsuse pidev tõus On märkimisväärne, et siseturu tarviduse rahuldamise kõrval tõusis või eksport omariikluse aastate jooksul üle 14 000 tonni, liha eksport 3000-5000 tonni. Kui 1924.aastal turustati 3600 tonni sealiha, siis 1939.a. tõusis sealiha turutoodang 16 900 tonnile. 1920.-1924.a. saadi kanamune keskmiselt aasta kohta 41 milj.tk., 1935.-1939.a. saadi 136 miljonit muna keskmiselt aastas. Keskmine turutoodangu juurdekasv põllumajanduses oli omariikluse aastatel 5% aasta keskmiselt. 1920.-1924.a. eksporditi põllumajandussaadusi 21,5 milj. krooni eest, 1939.a. – 65,3 milj. krooni eest.

Kaasaskäivalt loomakasvatuse arenguga ilmnes tähelepandav tõus ka teistel põllumajandusaladel. 1919.a. oli Eestis põllu- ja aiamaad 943 700 ha, kuid 20 aastat hiljem oli põllu- ja aiamaa pindala suurenenud 1 118 000 ha-le. Viimase 10 aasta jooksul suurenes põllu- ja aiamaa pindala ülesharitud uudismaade arvel 78 000 ha võrra. Söötismaade ülesharimise ja uudismaade kultiveerimise tulemusena suurenes viljade alla võetud pindala 20 omariikluse aasta jooksul ca 300 000 ha võrra. Selle juures tõusis teravilja kogusaak 1920.-1924.a. 481 000 tonnilt 608 000 tonnile 1935.-1939.aasta keskmiselt. Ühe elaniku kohta toodetud toiduteravilja kogus tõusis aga samal ajavahemikul 165 kg-lt 241 kg-le. Kui omariikluse algaastatel oli Eesti oma elanikkonna toitlustamiseks sunnitud teravilja väljast sisse vedama, siis 1940.a.juunis oli riigi viljasalvedes tagavaraks 55 000 tonni rukist ja nisu, millisest kogusest oleks jätkunud meie linnade elanikonna toitlustamiseks 3 aastaks.

Ka põllumajanduslike hoonete ja eluta inventari uuendamine jätkus pidevalt. Aasta keskmiselt püstitati meil ligi 3000 uut elamut ja üle 3000 karjalauda. Võrreldes 1920.aastaga suurenes põllumajanduses kasutatavate mootorite arv 3300 mootori, traktorite arv 16 000 traktori, külvimasinate arv 5200 külvimasina, kartulivõtumasinate arv 3000 kartulivõtumasina ja niidumasinate arv 3800 niidumasina võrra.

Uudismaade ülesharimise soodustamiseks oli 20 aasta jooksul rajatud tihe magistraalkraavide võrk, mille üldpikkus, mis moodustas 1922.aastal vaid 90 km, tõusis 1939.aastaks 680 kilomeetrile.

Kogu selle kõrgpingelise ülesehitustöö katkestas bolševikkude võimuhaarang Punaarmee tankide kaasabil 1940.a. juunis.