Sõdurite elamistingimused iseseisvusaegses Eesti sõjaväes olid tunnustusväärsed. Sõjavägi oli paigutatud kasarmutesse, mis vastasid kõigile väljaõppe ja tervishoiu nõuetele. Ei olnud mingit ruumikitsikust, sõdurid tundsid ennast kasarmus koduselt. Kõigis ruumides valitses eeskujulik kord ja puhtus.

Ettenähtud õppuste ja toimkondade kõrval jäi sõdureile siiski küllaldaselt aega ka puhkuseks ning perioodiliselt antavate väljalubamistähtedega avanes sõduril võimalus aeg-ajalt kasarmu piirkonnast lahkuda nng veeta vaba aeg oma tahtmise järgi.

21.juuni sündmuste järel julges aga „Kommunist” väita, et eesti sõduril ei ole üldse vaba aega ja et teda peetakse kinni kasarmus orjuses, laskmata teda sealt välja. Kõik need väited olid ainult tühine ja valelik propaganda, millega taoteldi Eesti sõjaväe endise olukorra sihilikku mahategemist ja nõrgendamist, mida aga kõigest hoolimata enamlastele soovitud suunas siiski ei saavutatud.

Kui Eesti sõjaväe bolševiseerimine ja nõukogude laskurkorpuseks ümberformeerimine oli teostatud, mälestasid eesti sõdurid oma iseseisvusaegset sõdurielu kui mingit kaunist unelmat.

See, mis nüüd saabus, oli eesti sõduri elamis- ja majutamistingimuste allaviimine mingisugusele kujuteldamatule sarmaatilisele tasemele.

Ruumid Eesti korpuse väeosadele olid uutes asukohtades eranditult halvad ja ei vastanud sugugi sõjaväe vajadustele. Nad ei saanudki seda olla, sest kogu asja organiseerimine toimus ülepeakaela. Ja kui vahest mehed suudetigi kuidagi mahutada, siis „mitmekordselt” (s.o. 2-3-kordseile naridele või vooditele) ja põrandale. Kasarmuruumidesse oli kuhjatud sõdureid elama neli-viis korda rohkem kui tervishoidlikult lubatud. Õhk oli neis sageli talumatu. Mõnes ruumis langes talvel temperatuur +6C ja vähem. Samas ruumis pidi sõdur ka oma õppustel märjaks saanud riideid kuivatama. Tagajärjeks olid külmetushaigused, üldine väsimus ja apaatia. Kõigis neis väärnähtustes süüdistati väeosa arsti, kes ei oskavat kasarmuelu „kultuurselt” organiseerida.

Kuna venelastest komandöridel ja politrukkidel ei olnud peale seljariiete peaaegu mingit muud varandust, siis hakkasid nad peagi oma erakorterite jaoks nõudma väeosast mööblit. Hulk väärtuslikku mööblit ja sisseseadet Eesti ohvitseride ja allohvitseride kasiinodest ja ülemate kabinettidest tuli anda kasutamiseks venelastele, kes selle laiali vedasid ja lühikese aja kestel ära rikkusid. Kohalikele elanikele aga seletasid venelased, et see olevat kõik Venemaalt kaasa toodud, kusjuures paremad asjad olevat veel maha jäetud, et neid kolimisega mitte lõhkuda!

Mis puutus sõdurite vabasse aega ning selle kasutamisse oma tahtmise järgi, siis ei tulnud niisugune asi Punaarmees enam üldse kõne alla.

Varandus ja varustus jäi esialgu ruumipuudusel päris lageda taeva alla. Mõnel pool, eriti suurtükiväe osades, jõuti alles 1941.a. kevadeks niikaugele, et kõik hobused võidi ulualla paigutada. Selliselt külmetuse ja osalt ka viletsa toidu tagajärjel oli hobuste haigestumise ja suremise protsent väga kõrge. Väeosa komissarid aga veeretasid oma naha päästmiseks ametlikes ettekannetes salakavalalt süü selles Eesti ohvitseridele, kes kõikjal ilmutavat nõrka järelevalvet ja algatusvõimet.

Palju ruumi raisati poliitilise propaganda eesmärgil, sest ajal, kui kõikjal staapides ja allüksustes valitses üldine ruumipuudus ja kitsikus ja inimesed vaevalt mahtusid magama, võtsid kasarmuruumidest suure osa ära Lenini-toad. Paremad ruumid läksid nende alla, ja seda eriti sõduri mugavama elamise arvel. Igas roodus oli oma Lenini-tuba. Ruumi, kuhu oleks võinud mahutada elama mitukümmend sõdurit, riputati ja asetati laiali igasuguseid lipakaid, loosungeid ja pildiräbalaid!

Kogu elu väeosades oli nii korraldatud, et sõdureil ja juhtidel vaba aega üldse ei olnud. Sõdureil oli kella 06.00-st kuni 23.00-ni tegevus päevakorras täpselt ette nähtud. Nad kaebasid, et neil ei ole niigi palju vaba aega, et saaksid emale koju kirja kirjutada. Ka laupäeva õhtupoolikul ega pühapäeval ei lubatud kasarmu piirkonnast lahkuda, mis meeste meeleolule mõjus väga rusuvalt.

Mõnel ööpäeval sai sõdur magada ainult 4 tundi. Kõik ülejäänud 20 tundi oli ta pidevalt millegagi seotud. Kas õppuste, harjutuste, poliitiliste tundide, järeleaitamistundide, sundusliku ajalehtede lugemise, maakaardil Nõukogude Liidu tundmaõppimise või muu taolisega. Ilmsesti taheti sõdureile kujundada selline olukord, kus neil iseseisvaks mõtlemiseks aega üle ei jääks. Kuna sõdureil võeti vaba aeg täiesti ära, siis muutusid nad varsti kõige vastu apaatseks.

Samuti ei olnud vaba aega ohvitseridel. Esiteks oli tööpäev väga pikk – ametlikult 10 tundi, pealeselle lisanesid sellele veel järelõppused, korrapidamised. Peaaegu igal õhtul oli komandöridega koosolekuid, ettevalmistusi järgneva päeva õppusteks, poliitilisi loenguid jne. Isegi öösiti kutsuti juhte kokku mitmesuguste küsimuste arutamiseks. Üleliigse töökoormise tõttu muutusid ohvitserid õppuste vastu tuimaks ja olid füüsiliselt täiesti kurnatud. Eriti koormas öine töö, sest päeva jooksul, hoolimata pingsast tööst, ei jõutud kõike valmis teha ja sageli tuli istuda öid ülal aruannete koostamisel. Üks inventeerimine järgnes teisele ja aruanne aruandele.Keegi neid aruandeid ei lugenud, aga teha nad tulid.

Sisemist ja kamraadlikku läbikäimist väeosades ei olnud, selleks ei antud aega. Nähtavasti kardeti, et inimesed omavaheliste vestluste ja mõtetevahetuse tagajärjel võiksid hakata mõtlema teises suunas, kui neid taheti käima panna. Pidev sihilik surve tekitas sõdurites reaktsiooni, mis seisnes selles, et püüti igal võimalikul viisil ametikohustustest kõrvale hoida. Muidugi ei võinud otseselt ühest või teisest koosolekust, miitingust või õppusest puududa, sest karistused olid suured, aga väga sageli pöörduti ambulantsi poole, et arst kirjutaks vabu päevi.

Eksimuste korral määrati sõduritele väga raskeid karistusi.Viieminutiline hiljaksjäämine tõi 2 aastat sunnitööd, eksimuste korral vahiteenistuses määrati 16 aastat sunnitööd. Neid eksimusi püüti eesti ülemate poolt varjata, kuid sellest oli vähe kasu. Nuhkide kaasabil avastati väga palju süüteojuhtumeid ja sel juhul said karistada niihästi süüdlased kui ka nende varjajad.

Julgemad sõdurid ja ohvitserid ja need, kes ei suutnud venelaste võimutsemist enam taluda, kes ei painutanud oma selgroogu venelaste korralduste alla, põgenesid. Väejooksu juhtumeid tuli ette kõigis väeosades. Seda ei suutnud pidurdada isegi kartus surmanuhtluse ees. Peamiselt püüti Soome põgeneda. Osa sõdureid põgeneski ühes relvadega. Nende kohta loeti vahel ette, et jooksikud on kätte saadud, kohtu poolt surma mõistetud ja maha lastud. See oli aga vale, sest põgenenuid ei saadud peaaegu kunagi kätte. Valeteadetega püüti teisi hirmutada.

Peaaegu kõigis väeosades kujunes välja tava, et partei liikmed, kandidaadid ja igasugu muud tegelased ning politrukkide soosikud toimkondadest vabastati. Teistel toimkonna teenistus sellevõrra muidugi suurenes.

Vastukaaluks sõduritele peale pandud raskele ja kogu päeva täitvale töökoormale oli ette nähtud sõdurile ka nn. kultuuriline isetegevus, milles pidi muidugi ilmnema ka Punaarmee üleolev kultuursus võrreldes „kapitalistlike maadega”.

Kultuuriline isetegevus ja samuti ka kino, raadiosaated ja väeosade raamatukogude kasutamine pidid taotlema teatavaid meelelahutusi, kuid samal ajal ka väljaõppe ja poliitilise kasvatuse eesmärke.

Kuid neiski tegevustes ei saavutatud mingeid positiivseid tagajärgi, sest kõike osati korraldada nii, et see meie sõdurile ja juhile vastik tundus. Kultuurilise isetegevuse all mõistsid venelased seda, et sõdurid kasarmus teostavad koos lauluharjutusi, raamatute ja ajalehtede lugemist, Lenini-toa ilustamist. Tegelikult hoiti kultuurilise isetegevuse nimetuse sildi all sõdureid õhtust kuni magamaheitmiseni kasarmus kinni, et nad ei hakkaks linna tükkima, kus võiksid kuulda sootuks teistsuguseid jutte kui politruk kasarmus rääkis. Selliselt hoiti sõdureid kammitsais, et neil ei oleks vaba minutit iseseisvaks mõtlemiseks, mida nii väga kardeti.

Kultuuriline isetegevus, mida algul tugevasti propageeriti ja püüti peale suruda, suri peagi iseendast ja jäi püsima veel ainult paberil ning aruannetes. Politrukil ei jääud muud üle, kui koondas sõdurid kokku ja algas jälle oma tuntud poliitilist jorutamist, mida keegi ei tahtnud kuulata ja mida kuulajad pidasid nuhtluseks.

Väeosades korraldati sõdureile ja juhtidele kinoetendusi, millede vaatamine tehti kõikidele sunduslikuks. Suuremat huvi ei tuntud kino vastu sellepärast, et kõik filmid olid puhtpropagandalise ja mitteusutava sisuga. Filmid ise olid vanad, tuhandeid kordi läbi vändatud, aparaadid viletsad ja kogu filmi demonstreerimist saatis vahetpidamata mingi huugamine või plärin. Paljud ei suutnud kogu filmi läbi vaadata ja lahkusid demonstratsioonilt enne lõppu.

Algul olid polgu klubides, staapides ja allüksustes raadioaparaadid, kuid need likvideeriti varsti. Seati üles raadio „keskjaam”, millest veeti juhtmed roodudesse ja mujale asetatud valjuhääldajate juurde. Valjuhääldajateks olid mingisugused „plekk-kastid”, mis moonutasid niihästi muusika kui ka sõnalise osa võimatuseni. Selle süsteemi sisseseadmisel valis mõni selleks määratud politruk kõik saated ja neid levitati keskuse kaudu. Sel teel võeti sõdureilt täielikult ära raadiokuulamise võimalus muust maailmast.

Raamatukogud loodi igasse väeossa endistest Eesti väeosade raamatukogudest. Enne raamatukogu avamist see „puhastati” ja „täiendati” politrukkide ning juudipoiste poolt. Puhastati väga suur arv eesti väärtuslikumat kirjandust, asemele pandi Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini toseid ja propagandabrošüüre. Hoolimata sellest, et raamatukogud kuulusid polgu klubi juurde ja klubidele anti kasutada suuri summasid, raamatukogudesse midagi teaduslikumat kirjandust ei soetatud. Ettenähtud summade eest osteti punast riiet, kuld- ja hõbepaberit ja plakateid, mida kleebiti igale poole, kus vähegi vaba ruumi leidus. Tondil organiseeriti raamatukogu õige suurejooneliselt,osteti suured ja uhked vaibad põrandale, punast sitsi seintele, aga tegutsema see asutus üldse ei hakanud.

Väeosades oli raamatukogude kasutamine väike, sõdurid ei lugenud, sest raamatukogusse ei olnud jäänud enam midagi, mis oleks lugemiseks kõlvanud. Pealeselle oli igal inimesel nii palju tegemist ja askeldamist, et raamatukogu kasutamiseks ei jäänud aegagi.

Juunisündmuste käigus kerkisid esile ka lööksõnad, et meie sõduri toit on halb ja et seda ei saavat võrreldagi Nõukogude sõduri omaga. See meie sõduri toidu halvustamine on jällegi üks propagandistlik võte, millega taheti häirida ja segadusse ajada meie sõdurite meeli.

Kohe kui venelased Eestisse tulid, hakkasid nad nurisema, et meie toit on vilets. „Vaadake, kuidas Punaväes toidetakse!” oli nende sagedane halvustus meie täiesti korraliku toidu kohta. Varsti lubati sisse seada Vene toidunormid, mis alles võimaldavat „prisket elamist”.

Detsembris 1940 tulidki need „tõotatud” toidunormid. Lihaportsjon läks poole võrra väiksemaks ja hiljem asendati koguni kalaga. Rasvaineid vähendati samuti poole võrra. Kohvi enam ei antud, selle asemel tuli tarvitusele tee. Kartuleid vähendati ligi 2/3 võrra päevas. Ainult leivanorm suurenes. Seati sisse kaks kuivtoidupäeva nädalas. Petseri polgus esimesel päeval, mil mindi üle Vene toidunormidele, tõusis üks sõdur söögisaalis püsti ja ütles, et hüüame seltsimees Stalinile selle eest kolmekordse „elagu”, et ta meie toiduportsjonit vähendas. Sõdur arreteeriti jalamaid.

Kuna sõdurite toitlustamisel üldse ei teatud kohalikke eriolukordi ega erinõudeid, vaid püüti kõike tõmmata ühtsele vene liistule, siis tekitas see eesti sõdurite soovide ja harjumuste mittearvestamine sõdurite seas õigustatud pahameelt ja kutsus esile teravaid arvustusi ning vahejuhtumeid.

Samuti nagu majutamine ja toitlustamine ei seisnud ka tervishoid ja sanitaarala Punaväes tarvilikul kõrgusel.

Võrreldes iseseisvusajaga haigestumiste arv suurenes tuntavalt mõttetute õppuste, ülekoormatuste ja ebatervislike elamistingimuste tõttu. Levisid nakkushaigused – mumps, soetõbi, väga palju oli ka angiini. Arstimeid oli väeosades aga piiratud arvul, ja needki peamiselt endiste Eesti ambulantside tagavarad. Venemaalt midagi juurde ei toodud, küll aga oli juhtumeid, kus väeosast saadeti osa arstimeid sellekohase korralduse põhjal Venemaale, hoolimata sellest, et venelaste jutu järgi pidi seal ravimeid olema ülikülluses. Ambulantsides, kus eestiaegsed ravimid lõppesid, jäid haiged lihtsalt ilma rohuta.

Samuti raskendas väeosades arstiabi andmist sanitaarpersonali vähesus ja asjaolu, et pataljonid, divisjonid ja allüksused paiknesid üksteisest kümneid kilomeetreid eemal, arstile mingit sõiduvahendit aga ei antud.

Kuna õppused olid pikad ja väsitavad, siis kogunes ambulantsi iga päev suurel hulgal sõdureid, kes tahtsid vaba päeva saada, et aga vastikust päevakorra täitmisest pääseda. Samal ajal oli arstidel väeosa komissaride poolt kõvasti keelatud haigeid vabastada ja haiglasse saata. Kui mõni sõdur liialt nõrgaks jäi ja juba ka komissari arvates haige oli, siis sõimati ja ähvardati väeosa arsti, et miks see pole haiget õigel ajal haiglasse saatnud.

Haigete haiglasse saatmisega oli alatasa sekeldusi ja arusaamatusi. Sõidupiletid haigetele olid maksvad ainult komissari pitseriga. Nii mõnigi raske haige jäi rongilt maha, sest öösiti komissar pitserit üldse ei andnud. Päeval komissar pahandas, et niipalju haigeid ei tohi haiglasse saata, et see on õppustest kõrvalehoidumine ja saboteerimine. Sellise „sotsialistliku inimese eest hoolitsemise” tagajärjel pidid paljud tõsised palavikuhaiged talvel mitu öödpäeva järgemööda välisõppusi kaasa tegema.

Kui mõni eestlane haiglasse pääses, lasti tal seal lihtsalt teatav aeg lamada ja pärast seda kirjutati kui terve haiglast välja. Tegelikult ei saanud paranemisest juttugi olla. Haigeid oli võimalik saata ainult Punaarmee haiglasse. Mõnd lootuseta haiget võis saata teenistusest vabastamiseks sõjaväekomisjoni. Vahest komisjon vabastaski mõne saadetu, kuid see akt läks Riiga kinnitamiseks, kust ta sageli kinnitamata tagasi tuli.

Haigla, see on asutus, kus haigele antakse arstlikku abi ja tehakse maksimum selleks, et haige kiiresti paraneks. See näib olevat kõikidele arusaadav tõde, kuid mitte nõukogude võimudele. Haigla Venemaal on kõigepealt maailmarevolutsiooni teenistuses. Haigla ülemarst oli ülemaks haiglas ainult nimeliselt. Faktiliseks juhiks oli haigla komissar oma politrukkidega, kes muidugi arstimisest midagi ei teadnud. Nemad korraldasid seinalehti, mida küll keegi ei lugenud, sotsialistlikku võistlust, mis võttis sanitaarpersonalil suure hulga aega ära,- ja premeerisid „lööktöölisi-õdesid”, kel sageli puudusid algelisemadki teadmised tervishoiust ning arstimisest.

Haigla koridoride seinad olid kaetud igasuguste piltide, loosungite ja portreedega. Vahetpidamata levitas raadio-keskjaam oma valjuhääldajatega propagandat kõigis haiglaosakonddes. Teatavail kellaaegadel komissar korraldas haigetele loenguid partei ajaloost. Nii jäi tavalisele inimesele mulje, et ta pole mitte haiglas, vaid agitaatoritekoolis.

Eesti haigetele selgus, et vene arstid, velskrid ja õed olid oma erialal väga nõrgad. See on ka arusaadav, kui meenutada, et velskrid ja õed teatava aja möödudes ülendati arstideks. Arstimine oli ebatervislik. Arstiriistadest ja ravimitest oli karjuv puudus.

Tartu Punaarmee haiglas võis tähele panna, et vene sõdurid-haiged olid mustad ja pesemata. Küsimusele, miks haigeid ei pesta, vastas õde, et ilma kratsimiseta hakkab haigetel igav.

Punaarmee haiglates valitses kõikjal vene meditsiinilise personali võhikluse tõttu ennenägematu kaos: kõik haigetoad kubisesid lutikatest. Politrukid käisid haigete juures seletamas, et arstiabi on Nõukogude Liidus kümme korda kasvanud. Kui sellele järgnes üldine vali naer, siis olid nad väga imestunud.

Ohvitserid ja sõdurid lamasid ühistes palatites venelastest eraisikutega, kes käitusid otse võimatult.

Haiglate halb kord, arstide harimatus, haiglas valitsev mustus ning samuti ka nende rakendamine enamliku propaganda ja agitatsiooni teenitusse põhjustasid seda, et Punaväe haiglas keegi tõsist arstiabi ei saanud.

Seepärast ei olnud harvad juhud, kus eesti sõjaväelased olid sunnitud Punaväe haiglaist lahkuma poolhaigetena.