Pärast seda kui Eesti väeosad sõjaväe „demokratiseerimise” sildi all olid täielikult segamini paisatud, tuli ENSV rahvakomissaride nõukogu otsus Eesti sõjaväe ümbermuutmiseks Punaarmee osiseks Baltimaade erisõjaväeringkonna (PRIBOVO – Pribaltiiski ossobõi vojennõi (okrug) koosseisus.

Silmas pidades, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Konstitutsiooni (Põhiseaduse) §§ 14, 132, 133 alusel NSVL kaitse organiseerimine ja kõigi NSVL relvastatud jõudude juhtimine allub Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide korraldusse tema kõrgemate riigivõimu organite ja riigivalitsemise organite näol ja NSVL Konstitutsiooni ja ENSV Konstitutsiooni järele üldine sõjaväeteenistuse kohustus on seaduseks ja isamaakaitsmine – iga NSVL kodaniku pühaks kohuseks,

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsustas:

1.Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa eri-sõjaväeringkonna vägede koosseisu.

2.Anda üle Eesti mere-sõjajõud, seehulgas ka rannakahurväe, Töölis-Talupoegade Mere Sõjalaevastiku koosseisu.

3.Ümber organiseerida olemasolevad Eesti Rahvaväe sõjalised õppeasutused Punaväe jalgväe normaal kooliks.

4.Väeteenistuskohustuslikkude Eesti NSV kodanikkude arvele võtmise ja sundteenistuse sooritamise küsimuste lahendamiseks ümber kujundada kohalikud sõjaväeteenistusasutused Sõjakomissariaatideks, alluvusega Balti erilisele sõjaväeringkonnale.

5.Säilitada laskurkorpuses senine Eesti Rahvaväe vorm, kõrvaldades pagunid ning viies sisse Punaarmee komandeeriva koosseisu eraldusmärgid.

6.Võtta korpuse, sõjakooli ja merejõudude isiklikult koosseisult Sõjaväeline vanne kahe kuu jooksul vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 3.jaanuari 1939.a. seadluse kohaselt.

7.Kõik relvastus, varandus, hooned, ehitised jne., samuti endise ENSV Sõjaministeeriumi ja Eesti Rahvaväe toimikud ja arhiivid, ühes neid teenivate asutistega, anda üle Balti eri-sõjaväeringkonnale.

Kõik mere-sõjajõudude rannakaitse relvastus, varandus, hooned ja ehitused anda üle Punalipu Baltimere laevastikule.

Otsus jõustus kuulutamise päevast. Eesti territoriaalse laskurkorpuse koosseisus moodustati kaks territoriaaldiviisi 180. ja 182. Üks neist asus Põhja-Eestis ja nimetati hiljem „Põhja diviisiks” – diviisistaabi asukohaga Tallinnas. Teise diviisi väeosad paiknesid Lõuna-Eestis – diviisistaabi asukohaga Tartus. Diviiside moodustamisel saadeti peamiselt 180.diviisi Eesti 1. ja 3.diviisi mehed ja 182.diviisi Eesti 2.ja 4.diviisi sõdurid.

Korpuse staabile otseselt alluvad ja diviiside koosseisus esinevad väeosad paiknesid allärgnevalt:

Diviisistaapides algul esinevad operatiiv-, luure-, rivi- ja kaadrijaoskonnad moodustati eestlastest, aga kui septembrikuu keskpaiku ilmus kohale ka venelastest juhtkond, siis moodustati neist veel poliitiline osakond – diviisikomissariga eesotsas, šifrijaoskond ja nn. eriosakond. Varustuse, inseneriväe-teenistuse, keemiateenistuse, sanitaarteenistuse, side ja autotankide ülemateks jäeti eestlased.

Uute formeeritavate jalaväepolkude koosseis oli üldjoontes tavaliselt järgmine:

Polguülem, polguülema asetäitja, polgukomissar, staabiülem ja polguülema abi majandusalal kuulusid polgu juhatusse. Polk koosnes kolmest laskurpataljonist, polgu koolist ja täiendavaist eriüksustest. Pataljon koosnes kolmest laskur- ja ühest raskekuulipildujaroodust. Staabiülemale allusid siderood, suurtükiväepatarei, miinipildujarühm, õhukaitserühm ja ratsakomando. Pataljoni- ja rooduülemail oli venelastest asetäitjad; pealeselle igas roodus venelasest politruk. Nii oli igas roodus kolm rööbikvõimu: rooduülem, ta asetäitja ja politruk.

Staabiülemal oli kolm abi – operatiiv-, luure- ja administratiivalal; pealeselle allusid staabiülemale veel adjutant, komandant, sideülem, keemiateenistuse ülem, spordiala juht ja arst. Polguülema abile majandusalal allusid – majandusjaoskond, kraami-voorijaoskond, arvejaoskond, tehnilise teenistuse ülem, töökodade ülem ja tööroodu ülem. Polgu komissarile allusid erialal kõik polgu politrukid, pealeselle veel polgu klubi ja kõik Lenini-toad. Aeg-ajalt asukohaga polgu staabis, kuid väljaspool igasugust alluvust olid 1-2 NLVD agenti, kes kandsid Eesti ohvitseri mundrit.

Uuesti formeeritud väeosadesse määrati N.Liidust siia saadetud pesuehtsad komissarid ja politrukid, kelledest ainult mõned kõnelesid vaevu eesti keelt. Alates esimestest päevadest alustasid nad Punaarmees kehtivate põhimõtete ja korra pealesundimist.

Juulikuus määratud eestlastest poliitilisi juhte ei võetud Punaarmeesse ühtegi, isegi Keerdot mitte. Venelaste silmis ei olnud neil mingit poliitilist haridust ja võib-olla ei olnud nende vastu ka küllaldast usaldust. Nemad olid oma Eesti sõjaväe organisatsiooni lõhkumise töö teinud ja heideti nüüd kõrvale kui ülearused.

Uute formeeritavate väeosade ja -üksuste, milledele anti venepärased nimetused - polk, rood jne., asukohtadeks määrati väiksed linnad, alevikud, mõisad ja muud tähtsuseta maakohad. Kuna Tallinnas tekkis kommunistidel kasarmute ülevõtmisel Eesti rahvusväeosadega tulevahetus, siis sellise Eesti sõjaväe tähtsamaist keskustest väljaajamisega loodeti maa ja rahva bolševiseerimist kergemini läbi viia.

Algas uus sagimine, mõttetu kiirustamine ja Eesti varustuse ja relvade uus leotus sügiseses vihmas ning poris.

Punastel võimumeestel oli võimule tulles üheks põhimõtteks desorganiseerida ametiasutuste koosseis, s.t. paisata ametnik ta senisest ametikohast teise ametkonda, pahatihti päris tundmatule alale. Sama põhimõtte järgi talitati sõjaväeski. Need, kes seni pikemat aega olid teeninud ühes väeosas, ühes garnisonis, paisati meie tolleaegse riigi hoopis kaugemasse garnisoni ja sealt, jällegi ümberpöördult, toodi inimesi teistesse kohtadesse. Tavaline nähtus oli, et jalaväepolkudesse käsutati peale jalaväelaste kokku veel ratsaväelasi, samuti suurtüki-, lennu- ja mereväelasi. Lühidalt, toimiti põhimõtte järgi – ajada kõik segamini, lõhkuda vaim, mis valitses seni meie sõjaväelaste keskel.

Eesti sõjaväeosade lahkumist nende seniseist asukohtadest uutesse määratud asukohtadesse kasutas rahvas mitmel pool oma tõelise meeleolu demonstreerimiseks. Narva väeosadele oli uueks asukohaks määratud Tapa. Ešelon pidi Narva jaamast kell 17.00 välja sõitma, kuna aga transport oli väga üle koormatud, siis saadi sellega hakkama alles õhtul kell 22.00. Rahvast kogunes eesti sõjaväelasi jaama saatma väga palju. Toodi lilli, peaaegu kõik ilupeenrad tehti lilledest puhtaks; kingiti paberosse, kompvekke ja muid maiustusi. Sõdurid laulsid eestipäraseid sõjaväelisi laule, rahvas sattus vaimustusse, lauldes kaks korda hümni. Venelased püüdsid rahvast terarelvadega laiali ajada, see aga ei õnnestunud. Hiljem rongis ei lubatud sõdureil laulda enam ühtki laulu.

Eesti 4.Üksiku Jalaväe Pataljoni ärasaatmine Jõhvist kujunes veelgi suuremaks rahva meeleavalduseks venelaste vastu. Pataljoni ärasaatmise tähtpäevaks Jõhvist Türile oli määratud 10.september 1940.a., umbes kell 18.00. Kuna kraami oli palju, siis ei jõutud kõike selleks ajaks rongile laadida ja ärasõit teostus alles kella 22.00 paiku.

Rahvast kogunes vahepeal Jõhvi jaama niivõrd palju, et sel näis ilmselt olevat poliitiline maik juures. Pataljon oli oma kasarmuist välja aetud, pidi nädalaid elutsema mööda linna laialipillatult ja – nüüd tuli teda saatma kogu linn!

Ümberringi oli nagu lillemeri, sõdurid ja rong uppusid lilledesse, vedur näis lillekimbuna, milleks ta sõna tõsises mõttes olid ehtinud Jõhvi tütarlapsed. Kuna mõned olid sinna asetanud ka punaseid lilli, siis hakati neid välja noppima ja asemele panema valgeid ning siniseid,et saada midagi Eesti lipu taolist. Rahvas hakkas orkestriga kaasa laulma mitmesuguseid rahvalaule.

Pataljoniülem oli linna rahvaga kõige paremas vahekorras, pealeselle oli ta veel skautide ja noorkotkaste maleva vanem. Kui pataljoniülem jõudis noorte keskele, hakkasid need teda üles pilduma, hüüdes seejuures korduvalt „Elagu!” See väike juhtum mõjus nagu õli tulle. Kogu 3000 – 4000-pealine rahvahulk sattus vaimustusse ja hakkasid kõlama hüüded: „Maha Stalin! Elagu vene sead! Maha venelased!”

Selline põnev meeleolu kestis mitu tundi ja vaibus alles pärast rongi ärasõitu, kui inimesed laiali valgusid. Vene võimude poolt alustati sündmuse kohta, mida nad nimetasid „Jõhvi mässuks”, ranget juurdlust. Mõne nädala pärast vangistatigi pataljoni ülem, keda süüdistati meeleavalduse organiseerimises. Tõeliselt aga sündis see täiesti spontaanselt. Rahvas väljendas sellega austust oma sõjaväe ja jälkust bolševistliku korra vastu.

Eesti sõjaväe osade ja asutuste varade likvideerimiseks määrati komisjonid, kes oma töö pidid lõpetama teatavaks tähtajaks. Kogu sõjaväe ja sõjaministeeriumi likvideerimiseks määrati peakomisjon. Väeosade ja asutiste likvideerimine ei saanud toimuda plaanikindlalt, kuna venelased võtsid pea neile vajalikud abinõud ja ka täitjad üle ning segasid tööd.

Uute väeosade formeerimis- ja ülesehitustöö lasus peamisel Eesti ohvitserkonna õlul.

Juhtivaid tööjõude oli algul uude asukohta kohale saadetud kõikjal ainult vähe, mistõttu kohalolijail tuli töötada vahetpidamata mitu ööpäeva järjest. Pealegi hakati nõudma jaburaid aruandeid kasarmute ruumala, ruumide jaotuse ja sisseseade kohta, mis võtsid ära kõik aja ja selle tagajärjel üldist ummistust kõigis organiseerimistöödes veelgi tuntavalt suurendasid.

Kohalesaadetud politrukid tööst otseselt osa ei võtnud, vaid ennemini segasid selle loomulikku arenemist. Kui ühe venelasega oli ruumide korraldamise ja sisustamise kohta parajasti kokkuleppele jõutud ja juba selle täitmisele asutud, tuli järsku teisel päeval uus politruk, kes inventari sootuks teisiti laskis paigutada ja käskis nõuda täiendavat sisustust. Uut sisustust aga polnud võimalik kuskilt saada. „Seltsimees” politruk aga aina nõudis ja seletas käsi laiutades, millised uhked ja „kultuursed” olevat tõelised Punaarmee kasarmud.

Ümberkorraldustööde algpäeval Põhja-diviisi staabi politruk J a a n u s tuli Türile kontrollima sealse pataljoni eluruume. Pataljonis oldi kibedasti ametis inventari paigutamisega, seesmisi ruume ja Lenini tube ei olnud suudetud veel organiseerida. Jaanus küsis kohe, miks ei ole veel organiseeritud Lenini-nurka ja loosungeid? Kui tuleks meestel lahingusse minna, kuidas nad siis sõdivad, kui neil puuduvad loosungid? Pataljoniülema vastus, et tema sõdurid teevad seda, mis ta neid käsib, ei meeldinud Jaanusele sugugi.

Ehkki kaadrisõjaväelased olid juba enne nimekirjade põhjal kohtadele määratud, kestsid igasugused ümberpaigutused edasi, nii et mõni leidis oma õige koha üles alles pärast 4-5-kordset ümberpaigutust. Igasugused nimekirjad olid venelastel niivõrd salajased, et tuli ette juhtumeid, kus alles kuu aja möödudes selgus, et see või teine ohvitser ei seisagi selle polgu nimekirjas, vaid hoopis kuskil mujal.

Mõned nutikad sõdurid kasutasid üldist segadust, moodustasid omaette grupi ja ei ilmunudki kuhugi roodu või jaotuspunkti, vaid magasid omaette kuskil kuuris, käisid õigel ajal söömas ja nautisid nii viimaseid vabadusminuteid.

Eesti laskurkorpuse koosseisus uuesti formeeritud väeosad ei olnud tõelised sõjalised üksused, vaid ainult kasarmeeritud meeste koondised. Nii olid jalaväe polkudes püssid välja antud, kuid laskemoona mitte. Suurtükipolkudes suurtükke leidus, kuid puudusid hobused või traktorid nende veoks, samuti laskemoon.

Viimaks saadi uus elujärg siiski kuidagi korraldada, aga see kõik tundus nagu ajutine hinge sees pidamine, nagu varjusurm. Organiseerimistöödel erilisi vahejuhtumeid ei olnud, sest niihästi kohapealsed korraldajad kui ka kõrgemad käsuandjad olid eestlased, kes kõik ühtemoodi asja tunnetasid ja talusid meie olukorra paratamatust.