Eesti vabastamine, samuti kui Leedu ja Läti vabastamine Nõukogude Vene võimu alt sündis Suur-Saksa sõjaplaani üldkava raamides. Seega tuleb vabastamiskäiku meil vaadelda kui murdosa teatud tervikus, mille kujundamisel ja kujunemisel muidugi ei saanud mõju avaldamata jätta (ja olid ka arvesse võetud) kohalikud olukorrad ja tingimused.

22.juunil 1941 puhkenud Suur-Saksa suurel ida-sõjakäigul tegutses rinde vasakul tiival, seega Läänemeremaade punajõukudest puhastamisel, kindralfeldmarssal Ritter von L e e b i väegrupp. See koosnes kindralkolonelide von K ü c h l e r i ja B u s c h i armeedest ja kindralkolonel H o e p n e r i soomusarmeest. Maajõudude tegevusele lõid kaasa juba esimestel päevadel ülevõimu saavutavalt kindralkolonel K e l l e r i õhujõud, jagades peale muu hävitavaid hoope ka N.Vene merejõududele Läänemere põhjaosas ja Soome lahes. Maarindel vastasolevale N.Vene marssal T i m o š e n k o armeele anti kohe sõjakäigu alguses tugevaid hoope, millest purustavamad olid soomusjõudude hävituslahingud põhja pool Kaunast 25. ja 26.juunil, kus vastane kaotas ümmarguselt 200 soomusmasinat.

Kindralkolonel B u s c h i armee lõigus vallutati Dünaburg (Daugavpils, Dvinsk) juba 26.juunil. Edasitungil Leningradi suunas murti läbi 5.juulil Ostrovi juures soomusvägede lahingus nn. „Stalini liinist”, mis suundus Eesti-Läti piirilt kagusse, kulgedes läbi Polotski ja Vitebski juurest, ulatus Dnepri vasakut kallast mööda Kiievini ja sealt hüpet tehes edelasse üle Žitomiri Bugi äärde, sealt lõpuks Dnestri vasakule kaldale, mida mööda ulatus kuni Musta mereni. Lahing lõuna pool Pihkva järve oli tugevasti väljaehitatud positsioonide tõttu väga äge (tuli vallutada lähivõitluses enam kui 5000 punkrit, maamiine tuli kõrvaldada enam kui 80 000). Pihkva vallutamise järel 8.juuli hommkul liikus armee parem tiib Ilmjärve-Staraja-Russa suunas, kus vastas tegutses ka N.Vene 22.territoriaalkorpus. Armee keskmine osa liikus edasi Luuga peale, kus vastane avaldas jälle ägedamat vastupanu. Vasak tiib aga, liikudes mööda Peipsi idakallast, vallutas 17.juulil Oudova ja jõudis 21.juulil Narva jõe paremat kallast mööda Plüssa jõe lõunakaldale, jäädes peatuma Nisõ küla juurde, mis on 13 km Narvast.

Siia juurde võib märkida selle armee tegevusest veel järgmisi tähtpäevi: Dno vallutamist 19.juulil, Luuga vallutamist 24.augustil ja Schlüsselburgi vallutamist 8.septembril.

Kindralkolonel v. Kü c h l e r i armee osad, liikudes mereäärses lõigus, jõudsid 26.juunil Šiauliaisse, 29.juunil Liibavisse, 1.juulil Vindavisse ja 2.juulil vallutasid kahepäevase võitluse järel Riia (Kaunas ja Vilma vallutati juba 24.juunil). Riia vallutamisel oli ägedamaid võitlusi sildade juures Väina kaldal. See linnaosa sai ka kõige rohkem kannatada. Lühikese peatuse järel peale Väina ületamist ja Riia vallutamist alustas v.Küchleri armee kiiret marssi põhja suunas, Eesti piirile jõuti viis päeva pärast Riia vallutamist.

Saksa vägede Eesti piirile jõudmise ajaks oli meil olukord kujunenud järgmiseks. Maa oli viibinud tervelt ühe aasta kestel, aga võib öelda ka ainult ühe aasta kestel, kommunistlike-bolševike harrastuste läbiviimise tulipunktis. Nii mõnigi liikumise suund ja mõnigi vaatenurk oli selle ajaga muutunud kuni 180 kraadi. Ammu olid vaikinud pasunad, mis aasta tagasi lakkamatult kordasid: Eesti ja teiste Balti riikide liitmisega N.Vene külge on need maad lõplikult pääsnud sõja raskustest ja sõja koledustest. Viimane sensatsioonilisem uudis sõja puhkemise järel oli aga levitatud Stalini enda poolt. Ta hävitas omas kõnes senise müüdi „võitmatust Punaarmeest” ja deklareeris, et maailmas ei ole üldse võitmatut armeed (vihjates oletatavasti sellega lootusele võita Suur-Saksa armeed). Meie rahvas elas aga sõjakuulutus-eelseil nädalatel ja samuti esimestel sõjanädalatel täielikult 14.juuni sündmuste mulje all. 14.juuni tuhandete inimeste sunnitööle saatmine ilma vähematki süüdistust tõstmata, ilma mingi kultuurmaailmas praktiseeritava kohtuotsuseta, see oli kõige võimsamalt karjuv alasti tõde N.Vene „kõige demokraatlikumast korrast”, N.Vene arusaamisest isiklikest vabadustest, N.Vene paljukiidetud uuest, õiglasest ühiskondlikust elust.

Järele mõeldes sündmuste käigule paistab aga, et sellel alal, s.o. inimeste vintsutamise ja hävitamise alal, oli N.Venes tõesti läbi viidud teatud „plaanimajandus”. See sündmuste järjekindlus oli aga liiga läbipaistev meie terava pilguga ja kriitilise mõistusega inimestele.

Endine Eesti 15 000-ne sõjavägi oli moodustatud 1940.a. sügisel ümber 22.territoriaalkorpuseks. Olles seega lülitatud Punaarmee koosseisu, oli ta pidanud 10 kuu jooksul läbi tegema nii mõnegi raske katsumise. Sõja puhkemise järel, juuni lõpupäevadel 1941, viidi korpuse osad Narva ja Pihkva kaudu Staraja-Russa ja Porhovi rajooni. Seal nad hävisid lahingjõuna bolševistliku režiimi jaoks – tõusid aga üles üksikvõitlejatena võitluses oma kodumaa vabaduse eest.

Saksa-vastaseks võitluseks jättis bolševistlik väejuhatus Eestisse ja Lätisse ainult Balti Erisõjaväeringkonna venelastest koosnevad väeosad, mida täiendati mobilisatsiooni korras kokkukutsutega. Peale sõjaväeringkonna alla kuuluvate väeosade tegutsesid siin veel Punalipulise Baltimere Sõjalaevastiku osad, kelle peabaas asus Tallinnas. Kas ühe või teise koondise osana tegutsesid Eestis veel ka lennuväe osad, kelle peajõud olid koondatud saartele ehitatud õhujõudude baasidesse. Kohapeal tõusis Punaväe võitlusjõudude suurus veel hävituspataljonide ja töölispolkude arvel. Neist esimesed koosnesid peaasjalikult vabatahtlikest bolševistlike kalduvustega inimestest. Hävituspataljoni ülesandeks oli tagala puhastamine ebasoovitavatest elementidest ja rinde lähenemisel varanduste hävitamine vastavalt Stalini käsule. Töölispolgud organiseeriti aga partei ja käitiste administratsiooni survel käitiste töölistest ja nende osatähtsus toimunud võitluses on äärmiselt väike. Lõpuks kisti mõnel pool võitlustesse ka kommunistlikke noori (Pärnus).

N.Vene vägede Eestisse baasidesse tulemise järel hakati siin suure kiirusega kindlustusi ehitama. See sündis aga ainult nn. baaside rajoonides: Saaremaal, Hiiumaal, Paldiski ümbruses (kaasa arvatud Pakri saared) ja Osmussaarel. Peale otseste kindlustustööde alustati kohe ka aerodroomide ehitustöödega või olemasolevate täiendustöödega Tallinnas, Tapal, Rakveres, Kuusikul ja Pärnus. Pärast 1940.a. 21.juunit, s.o. Varese valitsuse poolt võimu ülevõtmise järel, kindlustustööde rajoone ei laiendatud. Sõja puhkemise eel aga lõpetati suuremad ehitustööd baasides üldse. Kestis veel vaid punkrite ehitamine. Juuli alguspäevil 1941 pandi kõrgema sõjaväejuhatuse poolt kindlustustööde korraldamine tsiviilvõimude peale. Täitevkomiteede esimehed kujunesid sellega nüüd mitmel pool strateegideks ja sõjaväeinsenerideks, kelle juhatusel algas tankitõkete ja tankitõkke-kraavide ehitamine. Olevail andmetel on ainult üksikuis kohtades neil selles töös nõuandjateks olnud vene eriteadlased. Mainitud korralduse põhjal kerkisid meie bolševistlike kuulsuste nimelised liinid: Jalaka liin Tartu juures; Sompsoni liin Sindi juures; Säre liin Tallinna all jne. Kümneid tuhandeid inimesi 16-60 aasta vanaduseni aeti sunniviisil välja – töötati päiksetõusust loojakuni, ilma et oleks muretsetud toitlustamise ja korraliku puhkepaiga eest.

Jääb küsitavaks, mis inspireeris neid kindlustustöid korraldama säärasel viisil, nagu see tegelikult sündis. Kas oli see püüe kiskuda tervet elanikkonda sõjalise mõtlemise ja sõjalise tegevuse keerisesse või oldi siiski nii naiivsed ja loodeti tõesti neilt kindlustustelt midagi olulist vastase edasijõudmise takistamiseks. Niipalju kui teada, ei osutatud tegelikult neile kindlustatud joontele sõjalise tegevuse juures mingit olulist tähelepanu ei omal poolel, ei vastaspoolel – isegi harva tekkis nende juures sõjalisi kokkupõrkeid.

Peale tegeva sõjaväe jäid Eestise veel Vabariiklik Sõjakomissariaat ja maakondlikud sõjakomissarid. Need, muidu vähe silmapaistvad asutised, jõudsid teha meile siiski suurt kahju. Lõuna-Eestis kutsuti kokku ainult kutsealused. Põhja-Eesti aga tehti mobilisatsioonidega meestest peaaegu tühjaks. 35 582 Eestis mobiliseeritud mehest langeb Tallinna linnale ja Harjumaale 20 935. Maa vabastamiskäigu võitlustest oli seega kõrvaldatud suur protsent meie teovõimelisematest meestest. Võitlustest puudujate arv suureneb aga kindlasti veel nende tegevteenistuses olnute arvel, kes juuni lõpul viidi Venemaale ja kes kuni praeguse ajani pole vastaspoolelt Saksa poolele üle tulnud. Nende meeste koguarvu suurust hinnatakse 5500 peale. Seega oli ja on välja lülitatud meie praegu veel käimasolevaist võitlustest ümmarguselt 40 000 meest. See on arv, mis vastab meie Vabadussõja tegevjõudude koguarvule rindel.

14.juuni küüditamine – sunnitööle saatmine – pani aluse laialt levinud metsavendlusele. Soe aeg võimaldas kõigile, keda hädaoht kuidagi ähvardas, metsa minna ilma pikema kaalumiseta. Eesti sõdurite kodumaalt ärasaatmine juuni lõpupäevil, s.o. kaks nädalat hiljem, tõi metsadesse suurel arvul vilunud sõjamehi, kes olid suuremalt jaolt hästi relvastatud. Mobiliseeritavate kokkukutsumise tähtpäevad olid teisest küljest väärikad päevad meie kaitsejõudude uuel kogunemisel metsades. Lõplik metsavendade salkade väljakujunemine sündiski nimelt eelmainitud mobilisatsiooni tähtpäevadel. Metsavenna mõiste haarab järelikult kõik neid mehi ja ka naisi, kes bolševistliku režiimi, s.o. mobilisatsiooni, arreteerimise ja küüditamise eest metsadesse põgenesid. Neist võib kanda osa partisanide nimetust, ja nimelt need, kes üritasid partisanisõja taotlusi, s.o. tegelesid tagala ühenduste häirimisega, väiksemate vastase salkade hävitamisega, vastase suuremate jõudude üllatuslike siin-seal ründamistega, hoidudes seejuures võimalikult kestvamaist ja suuremaid jõude nõudvaist kokkupõrgetest. Niisama võivad nii partisanid kui ka üldse metsavennad olla omakaitselasteks ja nimelt sellest momendist peale, kui võtavad endale omakaitse mõistega lahutamatult seotud kohustused avaliku korra, varanduste puutumatuse ja isikliku julgeoleku säilitamise alal. Metsadesse kogunenud jõugud varustasid end võimalust mööda relvade ja laskemoonaga, kujundasid omale juhtkonna ja arenesid nii võitlusvõimelisteks sõjalisteks üksusteks. Kui rinne oli Eesti piiridest veel kaugel, siis tegutsesid metsavendade-omakaitselaste salgad tagala desorganiseerimisel ja mobilisatsiooni ja rekvireerimise-laastamise ohu ärahoidmisel. Rinde Eesti piiridesse ja metsavendade asukohtade lähedusse jõudmisega alustati aga hävituspataljonide ja Punaväe regulaarosade vastu avalikku võitlust. Saksa vägede saabumisel astuti kohe nendega kontakti. Metsavendade salgad tekkisid üle maa ja suuremad neist seal, kus olid suuremad metsaalad ja rabaalad (Põhja-Eestis: Kautla metsavennad, Virumaa mitmed suuremad metsavendade koondised; Lõuna-Eestis: Kilingi-Nõmme ümbruse metsavennad jne.) Eesti piiride ületamisel oli sakslastel esimene kontakt metsavendadega Pärnumaal.

Saksa armeede poolt Leedu- ja Lätimaal Punaarmeele antud hoobid olid niivõrd tugevad, et nende all lõid vankuma ka bolševistliku režiimi alussambad Eestis. Senine võimu tugevus laostus kiirelt nii sõjaväes kui ka tsiviilalal. Laostus nii Nõukogude ametlik kui ka kommunistliku partei (kompartei) võim. Saksa sõduri kiivri ilmumisel Eesti piirile kaotasid bolševistlikud võimumehed Tallinnas pea. Pärnu vallutamise järel põgenesid Varese valitsus ja selle ümber kogunenud võimumehed Narva, teel tagasi vaatamata. Tallinna komandant, punakindral Ljubovtsev andis käskkrja: „Vaenlane on Tallinna väravas...” Bolševistliku meetodi kohaselt kadus punakindral tähelepandamatult silmapiirilt. Narva põgenejaid käsutati aga 10.juulil Tallinna tagasi. Need märgid tähendasid sõjalise võitluse algust meie maal.

Esimesed ühendusseastumise juhtumid Saksa sõjaväega metsavendade-omakaitselaste juhtide poolt leidsid aset 6.juulil Hopas ja Riias Lätimaal ning Eesti piirides Tali vallas ja Häädemeestel Pärnumaal. Järgmise päeva, s.o. 7.juuli, õhtupoolikul ületasid esimesed Saksa väed Eesti-Läti piiri Pärnumaal Jäärja piiripunkti juures, jäädes ööseks peatuma Kilingi-Nõmme. Samal päeval jõudsid sakslased Lõuna-Petserimaale, vallutades Lõuna ja Roodva vallad. Järgmisel päeval, 8.juulil, ületasid sakslased piiri Valgas ja 9.juulil Missos ning Mõnistes Võrumaal.

Bolševistliku võimu viimaseid päevi Lõuna-Eestis iseloomustab Lätimaalt tulevate Punaväe osade lakkamatu voorimine põhja poole. Viimaste vooride järel lahkusid varsti ka kohalikud bolševistlikud võimumehed koos oma ihukaardiväega, hävituspataljonidega. Neli-viis päeva kestnud voorimisele järgnes äkki vaikus. See oli ühtedele hirmuäratav, teistele rõõmuärevust tekitav vaikus. Selle vaikusega oli saabunud silmapilk, kus omakaitse ülesannete täitmisele asusid harilikult ka need metsavennad, kes varem niikaugele ei jõudnud, kas relvade puuduse või vastase jõu masendava ülekaalu tõttu. Saabusid Saksa eelosad. Nad tulid kui „hüüdja hääl” tekkinud vaikuses suure kohutava tormi järel. Eelosadele järgnesid peagi suuremad jõud. Nii esimesi kui teisi võeti kõikjal vastu suure rõõmuga. Nad tulid paljudele kui elupäästjad. Metsikud asiaadid olid aga paljudes linnades veel enne lahkumist mõrvanud suurel arvul ilmsüütuid inimesi. Suuremad mõrvamised leidsid aset Lõuna-Eestis, Tartus ja Kuressaares. Pärnus süüdati miilitsahoone, kus keldrisse paigutatud süütud vangid taheti hävitada tulesurmaga. Õnneks jõudsid Saksa väed õigeaegselt linna ja möödaminejad võisid päästa tulesurmale määratud ohvrid.

Lõuna-Eestis oli sakslaste pealetung kõikjal kiire. Esimeses pealetungijärgus jõuti paari päeva jooksul eelosadega edasi ümmarguselt kuni 100 km linnulennult lõunapiirist. Seega jõuti välja Märjamaa (09.07), Vändra (10.07), Suure-Jaani (09.07), Võhma (12.07), Kolga-Jaani (10.07), Emajõe (12.07 ümber) joonele. Sellel joonel tekkis peatus, kuna ida pool Peipsi järve puhkesid ägedad võitlused, mis nõudsid peatähelepanu endale. Edasi arenes mõne aja jooksul selle joone ümber võitlusi, mis kujunesid mõnes osas küllaltki elavateks.