Eestis oli 1941.a. suvi ja eriti selle sõjakuud päiksepaistelised ja kuumad. Tuhanded metsavennad mõtlevad sellele tänulikkusega tagasi, kuna see suurel määral kergendas pagulaseelu, mis kestvate sadude ja külma puhul oleks olnud mitmekordselt piinarikkam.

Vaadeldes eesti meeste varjamisviise, peab aga tunnistama, et siin mõjustati oma seisukorda ettevõtlikkuse ja visadusega ka kõige primitiivsemate võimaluste juures. Metsavennad ei jäänud passiivselt istuma ega oma saatust ootama, vaid niisama nagu nad astusid võitlusse oma vaenlaste vastu, nii võitlesid nad ka loodusnähete tujukuse vastu ja kasutasid neid pigem ära oma liitlaste ja abimeestena. Metsaüksindus, rabasoode hõljuv samblakamar, järve ja mererandade pilliroog – need kõik pandi teenima oma eesmärke ning hukutama vaenlast, kes julges oma kurjade kavadega tungida neile maile.

Eestlastele omane ettevõtlikkus ja taiplikkus muutis enamiku peidupaikadest varjatud ja kaitstud kindlusteks, kus kõiki pagulaselu ebamugavusi oli võimaluste kohaselt püütud vältida või pehmendada. Seda tegid ühteviisi nii suurtesse laagritesse kogunenud arvukad metsavendade üksused, pisemad salgakesed kui ka end üksikutena varjavad metsavennad. Sellest tingituna on nii mõnelgi tolleaegsel metsavennal suurte ohtude ja raske närvipinge kõrval säilinud ilusaid ning rõõmsaidki mälestusi. Nõnda jutustab Lõuna-Eestist üks Otepää ümbruse metsavendade üksuste juht:

„Peab ütlema, et see oli ilusam aeg minu elus. Valmis oma kodumaa kaitsmiseks kõigega, mis meil oli, valmis iga silmapilk ohverdama oma elu vabaduse eest, elasime metsas rühmadena ööd ja päevad, väljas relvastatud vahipostid. Korraldasime laagreid Pühajärve ja teiste järvede kaldail, suplesime, püüdsme kalu ja vahetevahel lubasime endile isegi tagasihoidlikke, mõnusaid „äraolemisi”...”

Püsivamad metsavendade peidukohad ehitati alati põhjalikult välja. Näiteks valmistasid Kasepää vallas end varjavad kutsealused ühel Omedu vahtkonna raiesmikul peidukohaks suurema koopa. See oli umbes 6 m pikk, 5 m lai ja 2 m kõrge. Seejuures oli koobas ehitatud nii, et koopa põrand oli maapinast ainult 1 m võrra madalam. Et aga 2 m kõrgust koobast varjata, maskeeriti ta künkaks. Koopa seinad kindlustati püstiaetud propsidega. Lae moodustasid palktalad ja neile laetud propsid. Koopast välja võetud muld kuhjati koopa laele ja seinte ümber. „Küngas” kaeti pealt kaugemalt võetud rohumätaste ja noorte puudega. Ka oli koopa laele looduse järeleaimamiseks veeretatud 2 suurt kivi. Koopa sissekäiku varjas suur känd, mida sai augult ära nihutada. Sissekäik oli nii väike, et seda sai läbida ainult roomates. Koopasse oli kõigele mõeldes tehtud ka kaev, kust põgenenud said joogivett.

Koobaste kõrval kasutasid metsavennad enda varjamiseks ka looduslikke telkisid. Virumaal, Kohtla metskonnas, kus varjas end ligi 150 inimest, nende hulgas palju Kohtla õlitööstuse töölisi ja rongidelt maha hüpanud eesti sõjaväelasi, kasutati noortest lehtpuudest tehtud telke. Need olid püstkoja taolised ja andsid varju ööniiskuse ja kaste eest. Samas metsaheinamaadel oli peidupaiku valmistatud ka heinakuhjadesse, mis seest ära õõnestati. Heinasaadusid aga kasutati nii, et neile tehti sissepoole okstest ja kaigastest raamistik.

Muidugi kasutati kõikjal ööbimispaikadena ka heinaküüne, kuigi hävituspataljonlased ja miilitsamehed just nendele erilist tähelepanu pöörasid.

Rabad ja sood olid alati eelistatud ja otsitud varjamispaikadeks. Nissi vallas tegutsenud metsavennad ehitasid endale peidukoha 5 km2 suuruses rabas, mille keskel asus saar. Sellele saarele pääsis ainult veealuste mätaste vahelt viiva salatee kaudu. Saarele ehitasid metsavennad endale varjamiseks koopaid. Saar oli mõeldud viimseks kantsiks taganemisel, kuna tavaliselt peatuti raba äärel kasvavas paksus metsas, päeval tihnikus, öösel küünis. Ootamatuste vältimiseks olid alaliselt vahipostid väljas.

Mereranna roostikku kasutasid õige paljudel juhtudel peidukohaks Läänemaa mehed. Kirbla valla metsavennad elasid Kasari jõe ja Matsalu lahe roostikus juulikuu algusest kuni 21.augustini, mil sakslased vabastasid Kirbla. Roos elati paatides, mida maskeeriti kaugemalt niidetud rohuga. Roog oli ümber nii pikk, et mehed paatidest, kelle paadid seisid Tahumätta saare juures ankrus, võisid kasutada saarel asuvat heinakuhja oma vaatluspostina. Kuigi lennukid tiirlesid sageli soo kohal, ei avastatud peidusolijaid. 9.augustil korraldas hävituspataljon küll haarangu, kuid ei julgenud roostikku sõita, tulistades huupi kaldalt.

Kõik metsavennad mõtlevad tänutundes ja paremate soovidega tagasi neile paljudele metsataludele, kus eemal teistest asulatest ja suurtest keskustest elasid üksikud taluinimesed, kes oma elu ja vara ohtu viies ei keelanud metsavendadele ulualust. Mõningad sellistest taludest kujunesid tõelisteks laagriteks ja metsavendade varustuskeskusteks, nagu näit. Kautla talu ja talud Jõhvi ümbruskonnas Purukülas.

Kuna viimane paik asus metsa ääres ning siit olid head vaatlusvõimalused Jõhvi suunas ja Tartu-Narva maanteele, siis toimus siin vaatluspostide julgestusel metsavendade vilgas tegevus. Ühesainsas talus leidis ulualust kuni 43 metsavenda, kes algul asusid kõik elumajas, kuna hiljem osa kolis lauda lakka. See salkkond elutses talus 6 nädalat. Julgestuseks seisis alaliselt väljas post, mis koosnes päeval ühest ja öösel kahest mehest. Seljataguse kindlustamiseks seisis samal ajal post ka ligidasel heinamaal.

Suured metsheinamaad pakkusid Jõhvi ümbruses varju veelgi suuremaile salkadele. Purukülast lõuna pool asus heinamaadel laager, milles elas 250-300 metsavenda. Osa neist leidis varju heinaküünides ja okstest ehitatud osmikutes, kuna staap asus ühes Jõhvi kaupmehe jahimajakeses.

Huvitava peidukoha valmistasid endale metsavennad Sõmeru vallas Marudi rabas. Selle keskel leidus kõrgendik, mida nimetati Hiieks ning millel kasvasid ainult üksikud kased ja põõsad, kuna pinnakatteks oli soorohi ja pilliroostik. Kolme kooskasvava kase vahele ehitasid metsavennad vahitorni, mis oli 4,5 m kõrge ning kust võis näha kuni 10 km kaugusele. Elamisasemeteks ehitasid metsavennad turbaonni ning värske vee saamiseks kaevati kaev. Hiie kruusase põhjakihi tõttu oli vesi korralik. Päeval teostati valvet, kuna öösel seda vaja polnud, sest ümbritsevad laukad takistasid võõraste liikumist. Vaatamata sellele, et metsavendadele enestele olid kõik rajad teada, pidi üks neist laukasse kukkuma ja uppuma. Öine udu mattis alati ümbruse nii, et vaevalt võis mõnekümne sammu kaugusele midagi näha.

Niisama nagu laagris meestearvu suurenedes tavaliselt telkisid juurde ehitati, sündis see ka koobaslaagrites, kus järjest uusi koopaid kaevati. Üks suuremaid koobaslaagreid tekkis Tallinna külje all, Harku vallas.

Esimene koopas kaevati raba kanarbikulist turvast lahti lõigates ja kahele poole rullides. Väljavõetud turvas viidi ühe vanema turbaaugu äärele, seades seda nii, et jäi mulje, nagu oleks turvas just sellest august lõigatud. Koopaks kaevatud augu põrand kaeti pehme prahiga, kuna selle seinad vooderdati kanarbiku ja kaseokstega. Laele pandi lauad ja puud ning seejärel rulliti maakamar uuesti peale, nii et koopa olemasolu üldse silma ei paistnud. Koopa suu avanes järve kalda alla ning sellele käis mätas peale. Koopale oli valmistatud ka õhuauk, mis väljus ühe kase tüve alt. Toiduainete hoidmiseks tehti koopasse seinakapp ning sisse seati isegi elektrivalgustus, milleks kasutati raadio-akumulaatori voolu.

Selles koopas elas esialgu 7 meest. Kuna aga magamine selle arvu juures kitsik oli, siis punuti seinte külge kaseväätidest nari, kus üks meestest magamas käis. Juba mõne päeva pärast kaevati koopaid juurde – üks koobas 8 mehele ja teine 15 mehele. Sellele koopale tehti isegi tõrvapapist lagi vihma kaitseks.

Laagri vaatluspostideks kasutati kaht kõrgemat üksteise kõrval asuvat mändi, mille vahele oli löödud põikpuu istumiseks. Vaatleja varustati rohelise kaitsevärvi vihmakuue ja kiikriga. Võimaliku rünnaku puhul olid kaitseks kohad ette nähtud kolmes suunas, kuna ühte külge kaitses järv.

Lahingu ebaõnnestumise puhuks oli taandumistee valmis vaadatud pillirooga varjatud järve saartele, kuhu pääsis ainult teatud madalamate kohtade kaudu. Et koopad asusid vaatluspostist ühe külje peal, kus oli tegelik meeste päevane laagrikoht, siis oli rünnaku puhul vajalik, et ka teisel pool oleks koopaid taandumiseks. Nende koobaste asukohaks valiti magistraalkraavi kivivall. Sellele tehti pealt auk sisse, laoti servad müüridena üles ja tugevaile tugipuudele laoti laeks jälle kivid. Sissekäigud koobastesse tehti valli küljelt, pajupõõsaste seest. Iga koobas oli kuni 3 mehele ja neis leidusid ka vaate- ja laskepilud. Koopaid oli kokku 6 ja neid oli täiesti võimatu avastada.

Kuna üks koobastest oli märg, siis kaevati kõrval asuv kokkuvajunud kraav uuesti lahti ning kimp kokkuseotud kepikesi pandi koopa põhjast kraavi põhja. Selle „kuivatustöö” järel koopa põhi lausa tolmas. Elamisest tekkinud jälgede kõrvaldamiseks laskis ligidal elav tuttav oma karja sellesse piirkonda. Laagriplatsile niideti rohtu ja seoti lehmade kaelaketid puude külge, et jätta muljet nagu oleks plats olnud lehmade lüpsmiskohaks.

Nagu öeldud, ei jäänud redusolijad metsades passiivselt ootama, vaid tegid kõik, et oma seisukorda kergendada ja hõlbustada. Eriti tuleb seda ütelda suuremate metsavendade laagrite kohta, kus peale kindlustatud laagripaiga loodi ka oma kindel ühiskondlik orientatsioon, kus maksis vali sisekord ning olid olemas isegi omad vaimulikud ning kohtukorraldus.

See näitab metsavendade kindlat distsipliinitunnet, mis oli seda tarvilikum, et nendes laagrites viibis pagulastena ka palju relvadeta inimesi, naisi ja lapsi. Üle kõige pöörasid metsavennad aga tähelepanu sõjalisele valmidusele ning võitlusvõimele, kuna olukord võis iga hetk nõuda relvade tarvitusevõttu.

Metsavendade väljaõppest laagris jutustab üks Lõuna-Eesti reservohvitserist metsavend:

„Olles koondanud üsna suure arvu metsavendi, tundsime endas sel moel juba teatud jõudu ning hakkasime korraldama öösiti päris korralikke kogunemisi, tehes õppusi. Nendel õppustel tutvustati mehi mitmesuguste lahinguliste ülesannetega, õpetati teid tõkestama, relvi kasutama, ründama ja taanduma. Loodi kindel distsipliin ja omavaheline sõpruslik suhtumine.

Olime otsustanud mitte ühtki pauku asjatult lasta, mitte ühtki rünnakut alustada enne, kui selleks on tekkinud tõeline vajadus. Niipea aga, kui punased peaksid asuma ümbrusse rüüstama või põletama, pidime tegutsema. Oli kokku lepitud, et niisugustel juhtudel naised löövad kola ja katsuvad ise kiiresti metsa kaduda.

Saksa sõjaväe parajasse kaugusse jõudmisel pidime alustama omapoolset rünnakut, et kergendada sakslaste edasiliikumist, ja meeleolu loomiseks kohtadel püüdsime hoolitseda, et õigel ajal kerkiksid majadele või lipuvardaisse Eesti lipud...”

Suuremail laagritel, eesotsas Kautla laagriga, oli olemas oma staap, mis asus mõnel soosaarel, või muidu varjatumas kohas ning valitses kindel sõjaväeline kord, koos organiseeritud valve- ja luureteenistusega. Enamikus laagritest leidus laagri keskuses oma lipuvarras, kus igal hommikul heisati sini-must-valge lipp ja langetati see õhtul hümnihelide saatel. Kodumaa männi- ja kuuselatvade üminasse segunesid meeste rinnust kerkinud palvesõnad isamaa tuleviku eest.

Suuremais laagreis seati sisse range distsipliini nõue. Jõhvi vallas kehtis Kahula metsavendade laagris sõjaväeline kord. Meeskonnad olid jaotatud rühmadesse ning järjekindlalt oli väljas üks korrapidaja ühes abiga. Seesmiseks julgeolekuks oli valitud kolmeliikmeline komisjon, kes oma äranägemise järele võis süüdlasi karistada.

Sama valla Puruküla laagrites olid mehed grupeeritud valdade kaupa, et tuttavail oleks ülevaade kaaslastest ning teada nende meelsus. Laagri reetmise vältimiseks ei tohtinud keegi laagrist loata lahkuda.

Lehtse vallas Valgejõe ääres asuvas Jussi metskonnas oli metsavendadel loodud organisatsioon, mis koosnes kolmest rühmast, peale selle veel side-, pioneeri- ja sanitaarjaod. Laagri juht, juhi abi, rühmaülemad ja nende abid valiti salga üldkoosolekul ja kõik kohustusid nende käske vastuvaidlematult täitma. Tähtsamates suundades laagritest asusid 4 ja 5 km kaugusel kolmemehelised luureosad, 1 kuni 1,5 km kaugusel kahemehelised postid, kuna rühmade asukohtades oli lähisvalve. Vahetevahel käisid luuregrupid laagrist kuni 15 km kaugusel.

Ühes metsavendade laagris Keila vallas olid ametisse seatud jaoülemad, kelle kohuseks oli häire korral seada mehed rünnakuvalmis. Laagrisse tulijaid laskis tunnimees läbi ainult märgusõna teadmisel. Märgusõnadeks oli päeval tegevus, kus tulija, peatudes 10 sammu valvepostist, võttis mütsi peast ja tõmbas käega 3 korda läbi juuste. Öösel ütles tunnimees liikujat peatades: „Kits!”. Sellele pidi tulija vastama „Läks!”

Linnuhäälitsusega anti märku ka laagris Harku järve ääres. Öö tulles hakkas sealt valvet pidama kahemeheline liikuv piilkond. Õppusena võeti laagris läbi lahingolukorras liikumist, külghaaranguid ja kaitsevõitluse taktikat. Rünnaku puhuks oli välja töötatud täielik kaitseplaan.

Sõjalise tegevuse kõrval oli mõeldud ka meelelahutusele, et ei langeks tuju ega poeks masendustundeid hinge. Samas Harku laagris loeti vabadel hetkedel kirjandust, mängiti malet ja kaarte ning jutustati meeleolukaid anekdoote. See hoidis meeste tuju hea ning eneselegi teadmatult muutusid ka vaiksed ja arglikud mehed sõdureiks, kes oleksid valmis olnud vastu võtma lahingut.

Kuna metsavennad olid liikuvad, siis võeti laagreist väljapoole ette retki ka sellise eesmärgiga nagu – saunaskäimine. Nõnda vihtles 27.juulil Jäneda ligidal metsavahi saunas 13 metsavenda, kuna samal ajal umbes km eemal metsavendadele korraldati haarangut.

Suures Kautla laagris, kus kõik juurdepääsuteed olid metsavendade valve all ning umbes 200 km2 suurusel maa-alal taludel lehvisid Eesti lipud, kehtis Saksa kellaaeg ning Vene raha oli kuulutatud maksvusetuks, kusjuures ostu-müügi tehinguid tehti tšekkides. Laagris viibis metsavennana ka kirikuõpetaja P. Ning kui ühes talus suri perenaine, maeti ta oma kodukoha kopli kaskede alla kirikliku talituse saatel, milleks olid kogunenud metsavennad ja ümbruse rahvas. Samuti viibis Tapa ligidal metsavendade hulgas õpetaja, kes oma pagulasteekonnale oli kaasa võtnud vaid oma kirikuriistad.

Kuna Kautla laagris oli koos üle 1500 inimese kõigilt kutsealadelt, siis olid siin eraldi sisse seatud naiste- ja meestelaagrid, oli koguni vangla kahtlastele isikutele. Kohtumõistjaks oli Tallinnast pärit prokurör, kuna juurdlusi toimetas endine kriminaalametnik.

Kõikjal üle maa oli nii suurel hulgal metsa põgenenud inimeste juures kõige tähtsamaks probleemiks toitlustamine. See ei olnud väike toiduainete hulk, mida nädalate kestel vajasid tuhandetena metsades end varjavad eestlased. Kuid ühtekuuluvuse- ja kohusetunne tegi siin lausa imet.

Juba eelpool korduvalt mainitud Kautla laagri piirkonnas suitsesid kõigis taludes iga päev leivaahjude korstnad ning küpsetati ära puudade viisi leivajahu, et toita metsavendi. Laagris metsavendade hulgas leiduv pagar rakendas selleks kogu oma tööjõu ning samas varju otsinud karjaravitseja lüpsis metsa aetud lehmi, kogudes toitlustamiseks hädatarvilikku piima.

Ka väljastpoolt ei jäänud abi tulemata. Kõige imelikumaid teid mööda saabusid kohale toiduainete saadetised. Üks Punaarmeest põgenenud eesti sõdur sõitis hobusel meiereisse ja tõi sealt ära koorma võid Vene sõjaväe tšeki vastu. Nõnda oli sel juhul Punaarmeestki kasu metsavendade varustamisel! Sadade pakkide viisi müüs Ardu ühiskauplus Kautla metsavendadele suitse, teades vägagi hästi, kuhu need lähevad. Ardu meiereist saadeti metsavendadele piimakarra täis võid, kusjuures võile oli maskeerimiseks peale valatud võipiima. Raava külast saadeti Kautlasse kast mune, ilma et saatjad oleks nende eest mingit tasu tahtnud. See oli vaid väike annetus kodumaa vabaduse heaks.

Metsavendade varustajad ja toiduviijad, kes seda teed käisid oma eluga riskides, kandsid tavaliselt oma õlal vikatit ja reha, et jätta muljet süütust heinalisest. Iga metsavend mõtleb tänuga neile julgeile eesti naistele ja neidudele, kes seegi kord oma mehi hätta ei jätnud, vaid olid neile kõigiti väärseiks kaaslasteks.

Selle truuduse eest tuli nii mõnelgi metsavendade abistajal maksta oma eluga. Kautlas pandi punaste mõrvarite poolt põlema taluhooned ja heideti elusalt tulle metsavennad ja nende abistajad.

Varustamise alal oli metsavendadel mitmel pool ümbruskonna taludega sõlmitud kindlad kokkulepped, Jõhvi ümbruses Purukülas aitasid metsavennad talunikke heinateol ning selle tasuks teostati metsavendade toitlustamist. Külades oli isegi sisse seatud metsavendade toitlustamise korrad, kusjuures toidukraami toimetati metsavendadele kätte hobusega. Isegi paberosse hangiti Jõhvist suuremas ulatuses ning varustati nendega metsavendi.

Heina- ja talutöödele kaasaaitamine oli metsavendadel vabal ajal peamiseks tegevuseks. Seda teostati enamuses relvastatud valve all ning jõekäärudes metsade vahel võis neil kuumadel suvepäevadel näha pilte, kus pruuniks põlenud ja habetunud mehed suuremais salkades keerutasid vikatit või võtsid loogu. Nii mõnigi väiksema perega talu sai nõnda oma heinad kiiresti ja kerge vaevaga küüni.

Nende tööde kõrval pakkusid metsavennad ka otsest relvastatud kaitset küladele relvastatud jõukude vastu. Tasuna selle eest teostasid talud kordamööda metsavendade varustamist.

Mõnel pool, kus metsavendade relvastatud jõud oli suurem, pandi metsavendade varustamine sunniviisil bolševistliku värvinguga külaelanikkudele.

Nõnda toitlustati Viljandimaa põhjaosas Umbusi metsavendade „armee juhataja” käskkirja alusel ligikaudu 150-200 inimest, keda sundkorras varustasid peamiselt uusmaasaajad.

Toitlustamisraskuste tõttu nii väiksemais kui suuremais metsavendade laagrites teostati ka toiduannuste normeerimist. Nõnda said metsavennad Virumaal Uljaste järve soosaartel igaüks päevas 2 keedetud muna, tüki võid, pudelitäie piima, leiba ja soola. Toitlustamist korraldas kogu aja ühe metsavenna abikaasa. 9.augustil ta aga tapeti bolševikkude poolt, kui ta oli läinud koju sigu söötma.

Mitmeil metsavendade laagritel oli valitud ümbrusest kindlad side- ja ühendusepidajad, kes hoolitsesid ka toitlustamise eest. Selliseid sidemehi nimetati naljatades usaldusmeesteks. Harku järve äärsesse metsavendade laagrisse tõi usaldusmees sageli supipaja kaasa ning siis oli metsavendade meeleolu alati haritipul. Öösiti mehed aga käisid mõnikord ka usaldusmehe talus söömas. Nii mõnigi metsavend kinnitas pärast, et vaba metsaelu järel olnud tunne toas kitsas ja lämmatav, ning alles metsas saanud jälle vabalt hingata.

Lehtse vallas Valgejõe laagris oli metsavendadel korraldus esialgu kodust kaasa võtta kahe nädala toit. Hiljem toodi toitu kodust järele ning muretseti toiduaineid kohalikelt talumeestelt, millest siis kogu salga tarvis keedeti suures kaasavõetud pajas.

Maameestest metsavennad, kellel kodud lähedal olid, käisid ise külast toitu toomas. See oli sageli seotud suurte ohtudega. Kord näiteks sattus Jõhvi ligidal ühes külaservas metsavendadele peale punaste ratsapatrull. Üks meestest oli patrullile nii ligidal, et põgenemisele ei saanud enam mõtelda. Ta haaras juhuslikult kaasas olnud kirve ja hakkas puid raiuma, kuna teised põgenesid metsa. Patrulli küsimusele, kes metsa jooksid, vastas metsavend, et küllap vist bandiidid, tahtnud tema käest leiba.

Et metsavendade asupaika mitte reeta, jätsid toidu järeletoojad tavaliselt toiduained 4 km laagrist eemal teatud paika kokkuleppe kohaselt maha, kust see siis relvastatud metsavendade poolt laagrisse toodi. Selline kord oli maksma pandud näiteks Nissis.

Mõnel pool valgus laagrisse toitu lihtsalt sel teel, et seal hakkasid raadiot kuulamas käima ümbruse taluinimesed, kes sel puhul igaüks toitu kaasa tõid. Hiiumaa Kõrgessaare vallas pidid metsavennad koguni oma laagri asupaika muutma, kuna laagrikülastajate poolt sõtkutud teerajad läksid liiga suureks ja võisid reetlikuks saada:

Välismaailmaga sidepidamiseks olid pea kõigis metsavendade laagreis raadioaparaadid olemas. Kohe seejärel, kui bolševikkude poolt raadioaparaatide ärakorjamise korraldus maksma pandi, hakati maal aparaate peitma. Vallamajadesse ja teistesse keskustesse viidi küll mõnigi ilus kast, kuid aparaatide sisu jäi enamikus alles. Kastides rändas bolševikkude kätte küll surnud rotte, küll kartuleid ja telliskive. Metsades aga kujunesid küünide ja teiste varjuliste kohtade juures raadioühiskuulamispaigad, kus tähelepanelikult jälgiti teateid sündmuste arengust Soome ja Saksa raadiojaamade eestikeelsete saadete kaudu.

Viljandimaal Vastsemõisas oli metsas ehitatud raadioaparaat õõnsa männitüve sisse, nii et pruukis ainult praost pisut kobada ja keerata ning soovitud jaam oligi käes.

Külade ja asulatega pidasid metsavennad tihedat ühendust. Mõnel pool võeti kasutamisele isegi leppemärgid. Läänemaal, kus palju tuulikuid, oli üheks sidepidamisviisiks tuuliku tiibade asend. Kui need olid tavalise ristasendi asemel paigutatud korrutamismärgina (X), siis tähendas see, et „õhk puhas”. Sama tähendus oli katusele või nööridele riputatud valgeil linadel.

Metsavendade käigud küladesse sündisid kõige suurema ettevaatusega, kuid tõid siiski põnevaid ja sageli hädaohtlikkegi vahejuhtumeid. Uljaste metsavendade laagrist käis üks metsavend vaatlejana 5.juulil Sonda põlemise ajal Sondas. Mees oli riietatud sinistesse „dunkedesse” ja kandis taskus kahte laetud revolvrit, mille pärad paistsid taskuist välja. Oma teekonnal sattus ta otse venelaste hulka, kuid venelased pidasid poissi NKVD agendiks ja hoidsid tast eemale. Mõnede kohalikkude inimeste pealt nähes pööras poiss jälle metsa tagasi.

Samast metsavendade laagrist käis üks metsavend pidevalt kodus, et sööta sigu. Talu maa-alal asusid sel ajal Punaväeüksused, kuna kogu pere ja loomad, peale sigade, olid aetud metsa. Sigade söötmiseks riietas enese mees, kes oli pika kuivetanud koguga, naiseriietesse ja matkis kõnes ning liigutustes üht varemalt nähtud vigast vallavaest lonkava jalaga.

Ühel päeval, kui ta oli jälle sead ära söötnud ja tahtis tagasi metsa pöörata, sõitis õuele 5 vene välikööki. Otsekohe pandi „vigane vanamoor” kateldesse vett pumpama. Teades, et kui venelased ta isiku paljastavad, ootab teda kuul, pumpas ta kolm katelt vett täis. Seejärel sai kaev tühjaks. Kaks katelt sõitsid naabri kaevu juurde. Mees lonkas teed mööda karjamaa poole ja, jõudnud lepatuka taha, oli tal oma jutu järgi „sada paari jalgu all”.

Samal ajal, kui Punavägi endale muretses sanitaar- ja arstiabi, kasutades selleks Eestis leiduvaid avaramaid võimalusi ning võttes enda valdusse kõik paremad ja moodsamad haiglad, pidid metsavennad leppima nende nappide abinõudega, mis olid nende käsutuses igamehe isiklikkude teadmiste ja oskuste näol.

Juhtus mõni metsavendadest haigeks jääma või sai ta haavata, siis tuli peamiselt jääda lootma haigestunu või vigastatu enda tugevale elujõule ja sellele abile, mida andis karastav suvetuul, mahe päike või karge allikavesi. Tabasid need õnnetused mõnd üksikult redusolevat metsavenda, siis polnud kellegi aitavat kätt ligi ning õnnetul tuli võtta vastu vigastatud metslooma karm saatus.

Üksikuil juhtudel oli suuremais metsavendade salkades püütud võimaluse kohaselt korraldada ka sanitaarset külge. Siin-seaal leidus metsa põgenenud arste, kes teostasid arstiabi andmist ning Lehtse metsavendadel, näiteks, oli loodud ka oma sanitaarjagu. Põhja-Eestis, Virumaal, siirdus Kohtla-Järvelt Püssi jõe piirkonnas metsa terve ambulants ühe halastajaõe juhtimisel. Mida see metsavendadele tähendas, seda oskavad kõige paremini hinnata need ise, kes tol ajal pidid end alatasa tundma tagaaetavate ja rünnatavatena, kellele ei olnud võimaldatud isegi inimlikku suremist.

Samas piirkonnas said Võrnu metsavennad Kohtla-Järvelt ka suuremaid piiritusesaadetisi, milline vedelik tuli arstide kaasabil otse Kohtla-Järve haiglast.

Suuremate metsavendade laagrite ja koondiste kõrval leidunud üksikute paosolijate elu oli mitmeti raskem ja pingerikkam. Ja nende arv ei olnud sugugi väike.

Kuid ka üksikult end peitvad metsavennad tegid kõik, et end säilitada ning inimesena maksma panna kesk looduse karmust ja vaenlase halastamatut survet. Kõige suurema leidlikkusega maskeerisid ja ehitasid oma asukohti ka sellised redusolijad.

Kudina vallas näiteks peitsid end taluperemees ja rentnik kivihunnikutesse, kuhu oli kaevatud 3 m pikkune ja 1,5 m laiune auk. Augu peale oli pandud lauad ning neile peale laotud kivid ja sammal. Kui mehed peitu läksid, veeretasid naised suurema kivi ava ette ja nii olid mehed täiesti varjatud.

Kasepää vallas Kullavere jõel varjas end üks tööline jõesüvendaja kõrgele tõstetud tõstekopas tervelt 3 päeva.

Nõmmekülas Omedu jõe rajoonis oli valmistatud rida peidukohti üksikute metsavendade jaoks. Üks selline asus lepavõsastikus, olles moodustatud 170 cm pikkusest, 70 cm laiusest ja 1 m kõrgusest august. Auk oli pealt kaetud okstest taladega, mille peale paigutati rohumättaid ja väikseid puid. Sissekäik avanes augu otsas asuva kolme tala äravõtmisel. Auku minnes asetas peidusolija talad oma kohale ja tõmbas peale suure mätta, millel kasvas noor kuusk. Augu kaevamisel tekkinud muld oli asetatud lähedalasuva vana haohunniku alla. Peidupaik oli nii hästi maskeeritud, et seda polnud võimalik avastada ka peal kõndides ning seda peidupaika kasutas üks mees 21 päeva vältel.

Sonda ümbruses oli ühel mehel tehtud koobas rebaseaukude keskele. See oli seestpoolt vooderdatud laudade ja kehra papiga ning pealt maskeeritud noorte kuuskedega. Koobas oli sedavõrd hästi moondatud, et seda ei märganud needki venelased, kes lahingute ajal rebaseaugud naabruses olid valinud oma raskekuulipilduja pesaks, istudes seal terve päeva. Metsavend oma koopas oli küll kogu aja suure närvipinge all, kuid pääses venelaste lahkudes märkamatult. Koobas avastati alles sakslaste tuleku järel, kui kuused selle lael olid kuivanud.

Nagu varem paljudelgi kordadel Eesti ajaloos leidsid eesti mehed ja naised 1941.a. kuumadel ja keerulistel päevadel omale kodu metsa rohelise katuse all, mis neid truult varjas ja toetas idast tulnud põlisvaenlase metsikuste vastu.