Kommunistliku partei juhtivad tegelased olid teadlikud maaelanikkonna meeleoludest „maareformi” teostamise järel. Ei saanud olla mingit kahtlust, kuidas suhtuvad bolševistlikku võimu need kümned tuhanded talupidajad, kelle talud tükeldati ja suur osa põllumajanduslikust inventarist ning tootmisvahenditest kanti laiali „maareformi” teostamise nimel, „lehmatuse likvideerimise seaduse” alusel või hobu-masinriistade laenutuspunktile inventari hankimise otstarbel. Kuid ka uusmaasaajate enam kui tagasihoidlikust ja umbusklikust suhtumisest oma „toetajatele” kõnelesid selget keelt sellised tõsiasjad, nagu – äärmine tagasihoidlikkus laenude kasutamisel, sageli esinev loobumine „maareformiga” saadud kruntidest, hoidumine „lehmatuse likvideerimise seaduse” soodustuste kasutamisest jne.

Kui 1941.a. kevadeks oli, hoolimata propagandast, jäänud välja andmata üle 5000 uustalu, siis peegeldas see tõsiasi küllalt selgelt maasoovijate hoiakut punaste võimude suhtes.

Nende tõsiasjade taustal tekkis juhtivail kommunistidel tõsine kartus kevadiste külvitööde läbiviimise ja põllumajanduse tootmisvõime säilitamise suhtes. Nii kirjutas „Kommunist” oma juhtkirjas 30.jaan.1941.a.:

„Juba praegu peaks olema käsil kevadisteks külvideks ettevalmistamine. Selleks pole aga seni veel sõrmegi liigutatud. Ometigi ei tohi kevadkülvide ettevalmistamisega hilineda, sest sellest tööst oleneb suurel määral sügisene lõikus ja põllumajanduse üldine tootmisvõime, mis milgil tingimusel ei tohi vähjakäiku teha.”

Kommunistliku partei 4.kongressil 5.veebr. 1941 ettekantud aruandes rõhutas keskkomitee esimene sekretär K . S ä r e muuhulgas järgmist: „1941.a. Eesti töötav talurahvas asub teostama esmakordselt kevadist külvi kommunistliku partei ja nõukogude võimu poolt igakülgse toetamise tingimustes.1941.aastal Eesti töötaval talurahval tuleb täis külvata 1 034 000 ha, seega 12 000 ha enam kui mullu. Pole kahtlust, et kulaklus kevadkülvi ajal teeb katseid segada töötavat talurahvast kevadiste põllutööde teostamisel. Parteiorganisatsioonide ülesanne seisab selles, et õigeaegselt paljastada kõik kulaklikud mahhinatsioonid ja kevadkülv hästi läbi viia.”

Nende direktiivide kohaselt algas „külvikampaania” täie hooga juba 1941.a. algul, s.o. südatalvel. „Plaanikohaselt” pidid kõik ajalehed, alates veebruarist 1941.a. avaldama igas numbris vähemalt kaks kirjutist „külvikampaania” kohta. Agronoomidele ja kohalikele täitevkomiteedele tehti korraldus, et „külviplaan”, s.o. punaste võimude poolt taludele ettekirjutatud külvikord tuleb taludesse viia 1,.märtsiks. Õigeaegseks kevadise külvi teostamiseks tehti partei poolt ettekirjutus – korraldada „sotsialistlikke võistlusi” maakorralduse organite, põllumajanduslike eriteadlaste ja talupidajate vahel. Põllumeeste ergutamiseks külvitööde kiiremale läbiviimisele lubati neid talupoegi, kes näitavad suuremaid töötulemusi külvitööde teostamisel, saata ekskursantidena Moskva põllumajandusnäitusele.

Kuid nagu kõikjal, nii ilmnes ka külvitööde teostamisel tõsiasi, et tegelikud töötulemused ei pidanud kaugeltki sammu suurejooneliste kavatsustega. „Plaanikohaselt” pidi külviplaan olema taludesse viidud 1.märtsiks, kuid sellega jõuti lõpule alles aprillis. „Plaanikohaselt” pidid uusmaasaajate abistamise ettekäändel ellukutsutud masin-traktorijaamad ja hobu-masinriistade laenutuspunktid olema töökorras 1.aprilliks, kuid selleks ajaks ei olnud paljudes kohtades veel jõutud kaugemale direktorite ametisse nimetamisest. „Plaanikohaselt” pidid kõik külvitööd olema lõpetatud 1.juuniks, kuid nagu siis selgus kommunistliku ajakirjanduse sõnumitest, polnud seks ajaks paljudes kohtades veel kohale muretsetud isegi külviseemet.

Nagu iga algatuse puhul, mis taotles kodaniku viimse iseseisva tegutsemisvõimaluse hävitamist, rõhutasid kommunistlikud võimumehed ka „külviplaani” ettekirjutamisel, et see kõik näitab kommunistliku partei erilist „hoolitsust töötava talupoja eest”. Kui põllutöö rahvakomissar G . A b e l s oma raadiokõnes 30.märtsil 1941.a. väitis, et „külviplaan peab saama töötavale talunikule selleks teguriks, milles ta näeb kommunistliku partei keskkomitee ja Nõukogude Liidu valitsuse abi oma majapidamise abistamiseks ja parema elujärje saavutamiseks, siis tegelikult muutus külviplaan meie talumehele asjatundmatult koostatud ettekirjutuseks, mis paiskas täiesti segi senise viljade külvikorra talus. Piirates talupidaja tegevusvabadust kodutalu põllul, muutus kommunistide külviplaan talumehe silmis järjekordseks sammuks eesti põllumehe tegevusvabaduse hävitamise ja talupidaja orjastamise teel.

„Külvikampaania” propagandas mõjus meie laiadele põllumeeste hulkadele vihastavalt ka see üleolevalt õpetlik toon, mida punase Vene eeskujul kasutas kommunistide propaganda-aparaat meie oludes, püüdes „õpetada” meie põllumehele samasuguseid aabitsatõdesid maa harimise ja väetamise ning külviaja valiku kohta kui punasel Venemaal. Unustades tõsiasja, et eesti põllumehel on 2000-aasstased kogemused selle maa harimisel ja väetamisel, ei osanud punase „agrotehnika õpetuse” kuulutajad üldse arvestada siinse maa erinevate kliimaolude ja mullastikutingimustega.

Hoolimata 1941.aasta külmast kevadest soovitasid nad kõikjal, niihästi madalail kui kõrgeil põldudel, mererannas kui sisemaal, võimalikult varajast külvi. Arusaadav, et selliste soovituste elluviimisel pidid tagajärjed viljasaakide kujunemisel avalduma viljapõldude umbrohtumises ja saakide ikaldumises.

Samal ajal ilmnesid aga „külvikampaania” tegelikul rakendamisel nähtused, mis olid üks koomilisem kui teine. Kus olid kohal külvi mahategijad, seal selgus äkki üllatava asjaoluna, et kevadkülvide teostamist takistab üks „teisejärgu tähtsusega tegur” – külviseemne puudumine. Kus oli olemas külviseeme, seal jälle puudusid külvi mahategijad, sest külvamisele asumisel selgus õige sageli, et on tegemist „ei kellegi maaga”. Kus olid aga kohal niihästi mehed kui külviseeme ja MTJ-i traktoristid seisid stardivalmis oma masinate juures, seal selgus järsku kõikide üllatuseks, et traktorite käikulaskmiseks uusmaasaajate põllul on vaja ka mootoripetrooleumi, mida aga polnud tilkagi.

Nii ilmus „Kommunistis” nr.133 6.juunil 1941 kirjutis pealkirja all „Lubamatu loidus seemnevilja saatmisega”, kus muuhulgas tuuakse ette järgmist:

„Kuigatsi vald vajab seemnekaera veel 5000 kg, millest hobu-masinriistade laenutuspunktile on üksi 1500 kg tarvis. Laenutuspunkt hilines maaharimisega, ja nüüd, kui maa on külviks valmis haritud – puudub seeme.”

„Kommunist” nr.128 avaldas 31.mail 1941 kirjutise „Külviplaani peab täitma ja ületama”, millest selgub, et kui mõnel pool valitses külviseemne alal suur puudus, siis oli sageli selle põhjuseks ehtbolševistlik talitusviis, et külviseeme oli sinna saadetud, kus seda ei vajatud. Selle kohta kirjutas „Kommunist” nr.128 järgmist:

„Võrumaal takistas külvitöid seemnevilja puudus. Samal ajal oli Petseri kooperatiivis (27.mail s.a.) ülejääki: kaeraseemet 139 tonni ja ristikuseemet, mille järele ülemaaliselt tuntakse kibedat puudust, 2,5 t. )?).”

Siinjuures äratab tähelepanu asjaolu, et ristikuseeme on saadetud sinna maakonda, kus kergete maade ja mahajäänud põllumajandusliku taseme tõttu ristikut üldse kuigi palju ei külvata. Et üks meie kõrgema põllumajandusliku tasemega maakondi – Viljandimaa – oli punase külvikampaania teostamisel narris seisukorras viljaseemne puuduse, traktorite seismise ja peremeheta maade rohkuse tõttu, seda tõendavad järgmised „Kommunisti” kirjutised, millest teeme väljavõtted.

„Kommunist” nr.126 avaldas 26.mail 1941 kirjutise pealkirja all „Organiseerimatus ja kontrollipuudus Viljandimaa külvitöödel”, kus tuuakse ette järgmist:

„Viljandimaal on seni veel maareformiga loodud uustalundid välja andmata. On täiesti lubamatu, et veel nüüd, mil külvitööd on täies hoos, osa maade suhtes pole selgusele jõutud isegi selle kohta, kes neid harima hakkab.” „Põltsamaa piirkonnas, s.o, Põltsamaa, Pajusi ja Lustivere valdades ei jätku viljaseemet. Nii on tekkinud kaerast puudujääk 125 tonni. Ometi just see piirkond on kogu Eestis üks viljarikkamaid.”

Masin-traktorijaamade osast külvitööde teostamisel annab iseloomuliku pildi „Kommunist” nr.129 1.juunil 1941, tuues kirjutises „Takistused mootoripetrooliga” ette järgmist:

„Viljandimaal on tekkinud tugev takistus külviplaani teostamisel kõige kiiremal tööajal. Nimelt jäävad järjest seisma traktorid, kuna maakonna ladudest olevat lõppenud mootoripetrool. Nii seisid 29.mail Põltsamaa MTJ 3 traktorit. 30.mail jäi seisma Viljandi MTJ saanud traktoreilt 13 nõudmist mootoripetrooli saamiseks, ilma et oleks olnud võimalik neist ühtegi rahuldada. Et ajutiseltki tööd jätkata, saadeti Viljandist veoauto Tallinna kütteainet tooma, kuid sellest koormast jätkub vaevalt kaheks päevaks.

Nagu seletatakse järelepärimisele Viljandi maakondlikust tarbijate kooperatiivide liidust, samuti ka ETKV Liidu Viljandi kontorist ja Viljandi Tarbijate Kooperatiivist, kes traktorijaamu kütteõliga siiani on varustanud, osutuvad need asutused võimetuiks olukorda lahendama.”

Nagu samast „Kommunisti” numbrist selgub, valitsevad samalaadsed puudused ka Tartumaal.

Ühtlasi ilmuvad 1941.a. mai- ja juunikuudel kommunistliku ajakirjanduse veergudel korduvalt kurtmised ka väetisainete puuduse üle.

Neist kommunistide enesete poolt must-valgel ettetoodud puudustest selgub, et suure aplombiga käiku lastud „külvikampaania”, kus üks korraldus järgnes teisele, üks kihutuskõne ja käsk ajas teist taga ning kogu see suur hoogtöö toimus stahhaanovluse ja „sotsialistliku võistluse” tähe all, andis tegelikkuses üsna kesiseid ja küsitava väärtusega tagajärgi.

Ka „plaani täitmine” ei õnnestunud kaugeltki ootuste kohaselt. „Plaani” järgi pidi 1.juuniks 1941 olema külvitöö lõpetatud, kuid „Kommunist” nr.126 kirjutab, et „Viljandimaal oli 25.maiks külvatud vaid 4,12% plaanist. „Kommunistis” nr.130 3.juunil 1941.a. avaldatud andmete järgi oli 30.maiks 1941 külviplaanist täidetud 61,69%. Üksikuist maakondadest oli oma „plaani” kõige mahajäänumalt täitnud Valga maakond, kus 30.maiks oli täidetud 41,74% „plaanist”.

Et Venemaalt sissetoodud traktorid korduvalt riknesid tegeliku töö juures, siis mobiliseeriti külvitööde edukaks läbiviimiseks ümmarguselt 700 eratraktorit. Kuid ka need ei suutnud „imet teha” kommunistide algelise töökorralduse ja lohaka asjaajamise juures, hoolimata sellest, et traktorid töötasid 24 tundi ööpäeva jooksul.

Nii jäädi „plaani täitmisel” teoreetiliselt eelarvest kaugele maha. Ainult mootorpetrooleumi kulutamises ületati „plaan” tuntavalt, nagu see selgub vastavaist märkustest kommunistliku ajakirjanduse veergudel 1941.aasta kevadel.

Kui suures ulatuses tegelikult külviplaani täideti, on teadmata, kuid väga küsitavad on „Kommunistis” nr.142 17.juunil avaldatud kokkuvõtte andmed, et 15.juuniks 1941.a. oli taludes külvatud 678 341 ha „plaanis” ettenähtud 640 533 ha asemel, millega külviplaan oli täidetud 105,9% ulatuses.

Nende ajalehes avaldatud andmete juures näib tõenäoline, et andmed pole tõelised, vaid paberlised, sest ma lõpul partei keskkomiteelt raske peapesu saanud valdade täitevkomiteed ei julgenud paljudes kohtades 15.juuni andmete esitamisel enam opereerida tõeliste andmetega, vaid esitasid „laest võetud” andmed.

Seda oletust näivad kinnitavat ka 1941.a. saakide andmed, mille alusel toiduteravilja toodang 1941.aastal oli vaid 167 000 tonni, olles seega 48% väiksem 1939.a. toodangust, söödateravilja saak aga moodustas 56% 1939.a. saagist.

See viljasaagi vähenemine tuleb osaliselt kirjutada ka hoogtöö korras uusmaasaajate põldudel sooritatud lohaka maaharimise arvele. Samuti etendasid 1941.a. viljasaakide vähenemises oma osa ka Saksa vägede löökide all taganevad Punaarmee jõugud, kes hoolimatult tallasid maha valmivaid viljapõldusid, püüdes neid kohati hävitada Stalini käsu kohaselt isegi süütamise teel.

„Esimene nõukogude kevad” oma „külvikampaniaga” ja veidruseni naeruväärsete „hoogtöö” üksikasjadega jättis eesti põllumehe hinge mõrkja kibedustunde, sest ta tõendas veelkordselt, et juba enne „vabatahtlikku” kolhooside moodustamist muudeti meie põllumees hüpiknukuks kommunistliku partei mitmeastmeliste palgasulaste käes, kelle korraldusi ja käsklusi oidi iseseisvalt tegutsema harjunud taluperemees sõnakuulelikult täitma, olgu need siis nii mõttetud ja rumalad kui iganes võimalik.