Nüüd aga hooaja ettevalmistuste juurde. Juuli keskpaiku nimetas haridusminister Semper ametisse haridusministeeriumi teaduse- ja kunstiosakonna teatri- ja muusikanõuniku – teatriala organiseerima. Augusti esimestel päevadel kinnitati kõik teatridirektorid haridusministeeriumi poolt ametisse, kusjuures osa vanu tagandati ja nende asemele nimetati uued.

Teatriala organiseerimise esimesed kuud olid rasked, sest ei olnud juhtnööre. Moskvast tulnud juhendeid ei saadud esialgu kuidagi rakendada, kuna meie siis alles natsionaliseerimata teatrite struktuur oli hoopis teistsugune kui Nõukogude Liidu omadel. Samuti puudus r e p e r t u a a r . Moskvast saadetavad näidendid, mis käsitlesid kolhoseerimise, kodusõja jt. teemasid, ei sobinud. Enne 21.juunit siia sattunud repertuaarist aga oli osa N.Liidus juba põlu all...

Muide, üks väike, aga iseloomulik juhtum. „Estonia” teater oli kohe alguses repertuaari võtnud omal ajal „Töölisteatris” mängitud „Ringi kvadratuuri” autori elava komöödia „Majake”. Sellest teatati avalikkusele ka raadio kaudu. Järgmisel päeval tuli „Estoniale” Moskvast Kunstiasjade komiteelt telegramm, milles „paluti” Katajevi „Majakest” mängukavva mitte võtta. Iseloomulik on see juhtum ka selle poolest, et ta näitab, kui suure hoolega Moskvas jälgiti kõike, mis toimus „noores vennasvabariigis”. M i k s ei tohitud „Majakest” mängida, selle kohta telegrammis põhjust ei nimetatud ega antud pärastki seletust.

Viisakale „palvele pidi „Estonia” loomulikult vastu tulema. Arbuzovi „Tanja” aga, millega „Töölisteater” avas oma hooaja, oli teatril juba endisest asjast olemas. Kolmapäeval, 14.augustil kogunesid „ E e s t i D r a a m a t e a t r i ” j a „ T a l l i n n a T ö ö l i s t e a t r i ” t e g e l a s k o n n a d „Draamateatri” saali ühisele koosolekule t e a t r i t ö ö a l g u s e p u h u l . Pärast koosoleku avamist võttis sõna haridusministeeriumi kunstiosakonna teatrinõunik, kes ütles kokkuvõetult järgmist:

Alustame esimest teatrihooaega Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Uued lähtekohad teatriküsimuste korraldamisel nõuaksid õieti paarikuulisi eeltöid, kuna aga tegelik töö peab algama, siis on haridusministeeriumi poolt ajutiselt pandud maksma mõned korraldused.

Kokkuleppel Eesti Ametiühingute Keskliiduga Tallinnas ja ta kohapealsete organitega maakonnalinnades, kes omakorda töötavad tihedas kontaktis Eestimaa Kommunistliku Parteiga, on kõigi kutseliste teatrite juurde määratud usaldusmehed, kes koos seniste teatrijuhatustega – keda kohati on vajaduste kohaselt uuendatud ja uuendatakse – juhtivalt osa võtavad teatritöö korraldamisest. Samuti on teatri juhtimisele kaasa tõmmatud t e g e l a s k o n d oma üldkoosolekul valitud esindaja kaudu.

Teatridirektorid kinnitatakse ametisse haridusministri poolt ja nad vastutavad isiklikult haridusministri ees, et töö nende juhtimisele usaldatud teatrites oleks korraldatud otstarbekohaselt ja nõutava kunstilise tasemega; nad vastutavad ka teatri heaperemeheliku majandamise eest.

Haridusministri otsusega on „Tallinna Töölisteater” ja „Eesti Draamateater” koos „Noorsooteatriga” a l l u t a t u d ü h i s e l e k u n s t i l i s e l e j u h ti m i s e l e . Ühendatud teatri juhtimine on usaldatud Priit P õ l d r o o s i l e , kes kevadel sisemiste vastuolude tõttu „Töölisteatrist” lahkus ja „Eesti Draamateatri” peanäitejuhina tööle asus. „Noorsooteatrile” peab Põldroos määrama erijuhi. Haridusministeerium on pöördunud vabariigi valitsuse poole ettepanekuga, et töökavasse võetaks uue teatrihoone ehitamine Tallinna Töölisteatrile. (Selles ettepanekus ei olnud midagi uut.)

Kõne sellele faktilisele osale järgnesid arutlused, milline peaks olema näitleja mängu stiil nõukogude teatris, kas peaks olema loominguline võistlus ja erižanrite mitmekesisus jne., ja siis läks jutt loomulikult s o t s i a l i s t l i k u l e r e a l i s m i l e . See olevat „avar programm, mis sisaldab endas palju meetodeid, mis meil on juba olemas, ja selliseid, mida me veel alles loome”.

Siis võttis kõneleja vaatluse alla „kõige keerukama ja raskema probleemi teatris” - r e p e r t u a a r i k ü s i m u s e . Olevat selge, et suur osa sellest jooksvast repertuaarist, mida meil seni kasutatud, on uutes oludes ebasobiv; samuti olevat selge, et uut repertuaari pole järsku kuskilt võtta; kolmandaks aga olevat selge, et eesti oma teater saab areneda ja suureks kasvada ka nõukogude korra juures ainult eesti o m a repertuaari alusel. Esialgu tulevat läbi ajada olemasoleva enam-vähem sobiva repertuaariga ja juurde hankida teoseid eeskätt „Nõukogude Liidu vennasrahvaste rikkalikust loomingust”, mis ühtlasi oleksid e e s k u j u k s e e s t i n ä i t e k i r j a n i k e l e oma teoste loomiseks uuel temaatikal.

Lõpuks avaldas kõneleja lootust, et uue „sotsialistliku” korra juures meie rahvuslik kunst, meie rahvuslik omapära lööb õitsele. Kokkutuleku viimase kõne pidas ühendatud „Töölis- ja Draamateatri” direktor Põldroos, kes muuseas ütles, et tänu „kangelaslikule 21.juunile eesti näitleja olevat pääsnud k l o u n i osast, kuhu teda olevat surunud kodanluse valitsevad kihid. Siitpeale aga juhtivat eesti teatrit ja eesti „teatritöölist” ainult töötava rahva tahe ja selle tahte kandja – kommunistlik partei.

Ei taha keegi kaitsta neid meie iseseisvusaegseid ringkondi, kes ei saanud aru teatri tähtsusest, aga eriti iseseisvuse viimastel aastatel oli ses suhtes olukord tublisti paranenud. Selle märgiks olgu kasvõi ainult see fakt, et kõige silmapaistvamad isikud võtsid korduvalt osa meie teenekate näitlejate juubelietendustest - k l o u n i l e säärast au harilikult ei osutata. Järgmisel päeval, 15.augustil, toimus „Estonia” teatri pere kokkutulek tööle asumiseks. Sel puhul korraldati Rohelises saalis aktus, millest võttis osa ka N.Andresen, tol ajal veel välisminister.

Kokkutulek algas teatri senise direktori sõnavõtuga, kes märkis ära toimunud poliitilised muudatused, kusjuures ta ütles ka välja, et tema on liiga kaua elanud selleks, et ta veel palju suudaks ümber õppida.

Järgnes Nigol Andreseni sõnavõtt, milles kõneleja ülistas uut korda ning siunas vana režiimi, mis olevat loominguvabadust piiranud. Nüüd alles tulevat see õige loominguvabadus.

Uue direktori kõnest huvitavad meid need põhimõtted, mis haridusministeeriumi poolt olid eriti „Estonia kohta üles seatud:

„Arvestades „Estonia” teatri kultuuriloolist tähtsust ja auväärset kohta eesti näitekunsti arengus, tuleb säilitada temas kõik seni tegutsenud lavakunsti harud. Silmas pidades aga ta muusikakultuuri viljelemist ainsana Tallinna teatrite võrgust, tuleb „Estonias” eriline rõhk asetada muusikalavastuse, balleti ja sümfoonilise muusika arendamisele ning leida võimalusi „Estonia” ooperi, balleti ja sümfooniaorkestri külaskäiguetenduste korraldamiseks teistes linnades. Sümfoonia-kontsertide korraldamiseks tuleb kutsuda ametisse erijuht. On selge, et „Estonia” maa suurima ja esinduslikema teatrina, kuhu on koondunud eesti rahva silmapaistvamad jõud teatritöö alal, ka uue ühiskondliku korra juures leiab hoolitsust ja tähelepanu, mida riik osutab „Estoniale”. Kuid kellele palju antakse, sellelt nõutakse kas palju. „Estonia” peab ka edaspidi suutma pakkuda kõrgeväärtuslikku lavaloomingut ja ta peab oma teatrikunstilisis taotlusis uue korra teenistuses sammuma esirinnas.”

Kõneleja tähendas ka, et juhtiva jõuna töötab nüüdsest peale „Estonia” juures ka N.Andresen, keda tuntavat mitte ainult kui „meie noore sotsialistliku vabariigi andekat välispoliitika juhti, vaid kui ka kui suurepäraste võimetega teatriteoreetikut, andekat publitsisti ja toredat töökaaslast”. Tegelikult Andreseni „juhtiv töö” „Estonias” ei andnud end kuigi palju tunda. Lõpuks kõneles teatri uus juht näitlejast kui teatri hingest, ta palgaolude ja töötingimuste parandamisest ja sellest, et teatril ei maksa panna l i i a l d a t u d lootusi riikliku toetuse suurendamisele. See oli aga juba jutt, mis käis teistegi teatrite kohta ja mis sisaldab nii mõnedki üldhuvitavat:

„Muutunud olukorras nõuab teatrite toetus riigilt paratamatult suuremaid summasid kui saadi seni. On vaja parandada vähemapalgaliste teatritegelaste p a l g a o l u s i d , suurendada koosseise, et teatritegelased saaksid endile iga nädala kohta ühe puhkepäeva jne. Võimalust mööda püüab riik siin vastu tulla. Kuid meie materiaalsed võimalused ja kunstilised kaadrid ei võimalda vähemalt esialgu asutada igasse linna suuri kunstiteatreid või sümfooniaorkestreid. See on selge liialdus, kui mõni väike provintsiteater küsib senisest toetusest viis korda suurema summa. See on ka liialdus, kui väikesse linna tahetakse sümfooniaorkestrit luua sel teel, ert suuremate teatrite koosseisust püütakse palga ülepakkumisega hankida kvalifitseeritud jõude.

Teatrite tegevus saab suureneda ainult sel teel, kui teatrid suurendavad oma kassatulusid, s.t. oma töö kvaliteediga ja intensiivsusega tõmbavad juurde uusi publikumasse ja nii suurendavad oma tulusid.”

Aktus lõppes ovatsiooniga nii uuele kui ka senisele direktorile. Sel ovatsioonil oli muuseas ka see hea külg, et seetõttu sõna tõsises mõttes unustati „vägeva Internatsionaali” laulmine, mis muidu ehk oleks pidanud toimuma.