Terror on bolševistliku süsteemi põhialuseid. Ta ei olnud ajutiseks nähtuseks revolutsiooni algajal, vaid muutus ja arenes järjekindlaks valitsemise vahendiks ning on praegu Nõukogude Liidus maksva korra lahutamatuks osaks. Ta tõmbas oma hävitavasse haardesse Nõukogude tohutud massid ning tungis kõikidesse eluavaldustesse. GPU, kes oli selle ebainimlikult julma süsteemi teostajaks, ei jätnud puudutamata ka Punaarmeed.

Eriline GPU terrori laine ujutas Punaarmee üle 1937.a., kui Stalini käsul algas Punaarmee puhastamine. See aktsioon algas Punaarmee poliitilise valitsuse ülema Gamarniku enesetapuga, millele järgnes Tuhhatševski protsess, mis lõppes tema ja veel 7 kindrali mahalaskmisega. Edasi järgnes kogu armee puhastus, likvideeriti 379 kindralit, nende seas 5 marssalit. Kuude viisi töötas GPU tapakirves Punaarmee ridades. Tuhandete kaupa kadusid komandörid, ainult vahetevahel teatati ametlikult mõningaist arreteerimistest ja mahalaskmistest. Raske on hinnata GPU ohvrite arvu Punaarmees, kuid arvatakse, et 1937.a. ette võetud likvideerimisaktsiooni tagajärjel on Punaarmee aktiivne komandörkond vähenenud kuni 25% võrra. Selle juures on eriti rängalt kannatanud sõjaväe kõrgem juhtkond. Need massilised mahalaskmised on ainulaadseks nähtuseks maailma sõjavägede ajaloos. Ka edaspidi kudus GPU veel kõvemini oma võrgu Punaarmee ümber.

Seepärast on arusaadav, et peale võimuhaaramist Eestis ja meie sõjaväe liitmist Punaväega hakati siin otsekohe ja intensiivselt rakendama samu meetodeid, mis Nõukogude Liiduski. Bolševikud ei usaldanud meie sõjaväge, eriti tema ohvitserkonda, sest nad kartsid, et selle algatusel võiks tekkida mitmesuguseid vastuliikumisi ja koguni relvastatud vastupanukatseid. Nad ei lootnud ega kavatsenud meie ohvitserkonna ümberkasvatamist või tema ületulekut bolševikkude poole. Neil oli kindel eesmärk aktiivsem osa Eesti ohvitserkonnast füüsiliselt hävitada, kuid seda tuli teostada järk-järgult ja võimalikult märkamatult, et mitte meeli liiga ärevile ajada.

Kõigepealt taheti kõrvaldada need, keda peeti kõige ohtlikumaks või kelles nähti süüdlasi bolševismi seisukohalt. Nii toimusid juba 1940.a. suvel paljude juhtivate sõjaväelaste arreteerimised, kelle edaspidise saatuse kohta puuduvad igasugused andmed. Arreteerimised jätkusid järjekindlalt ning traagiliseks lõppvaatuseks oli Eesti ohvitseride massiline arreteerimine 1941.a. juunis Petseris, Värska laagrites ning kogu maal.

Üldiselt aga hakkas kõikides väeosades algusest peale levima GPU vaim, mis sisendas närvilikkust ja külvas umbusku. Kui varemalt Eesti ohvitserkonnas ja üldse sõjaväes valitses terve, sõbralik ja usalduslik vaim, siis nüüd hoiti eemale mitte ainult venelastest ja mõningaist üksikuist ülejooksikutest-eestlastest, vaid olude sunnil hakati umbusaldama üksteistki. Bolševistlik süsteem tungis mürgina endisse Eesti sõjaväkke.

Kohe pärast esialgete organiseerimistööde lõppemist hakati väeosade uutes asukohtades venelaste poolt sisendama – käsitelles Punaarmees kehtivaid põhimõtteid – nii staapidesse kui allüksustesse ennenägematut vastastikuse usaldamatuse õhkkonda. Aegamisi, ent järjekindlalt avanesid koledused, mis jälitasid Punaarmee isiklikku koosseisu igal sammul: kasarmus ja väljaspool kasarmut, teenistuses ja näilisel „vabal” ajal. Pikapeale selgus, et salapäratsemine, üksteise mitteusaldamine, luuramine, reetmine, tõsiasjade jälk moonutamine on nendeks seesmisteks „moraalseiks” alusteks, milledele kogu Punaarmee sisemine elu on ehitatud.

Kasarmud piirati traataedadega ja pandi välja tunnimeestest pidev valverõngas. Selliselt isoleeriti sõjavägi rahvast ja võeti sõduritelt kokkusaamise võimalused eraisikutega. Kasarm muutus sõduritele vangilaagriks. Selline oli komissaride ja politrukkide vastus omaaegsele sõdurite komiteede nõudmistele: „Nõuame sõjaväe demokratiseerimist!” Sõjavägi rahva hulka!” Isegi kasarmusse sissepääsemine viidi pedantsuseni. Ka oma pataljoni teise roodu ülemal pidi roodu korrapidaja tunnistusi kontrollima. Iga inimene, kes tuli kasarmu piirkonda, oli kahtlane.

Staabi ruumidesse asutati eriosakonna ja salajased toad. Hoolimata sellest, millisel korral need ruumid asetsesid, trellitati nende aknad ja ustesse tehti luuk, mille kaudu seal töötavad usaldusmehed dokumente välja andsid. Dokumendid ise asetsesid raudkappides. Pärast tööaja lõppemist nende tubade uksed lukustati ja pitseeriti.

Ikka ja jälle loodi uusi ruume, millede aknad trellitati ja kuhu lisaks sellele asetati ukse juurde veel tunnimees. Nii näiteks nõudis viimaks Petseri polgus vahiteenistus niipalju inimesi toimkondlastena, et polk ei olnud suuteline kaht vahetust välja panema, olgugi, et polgu koosseis sellal oli ligikaudu 900 inimest! Ent kohtades, kus välisvalvet organiseerisid vene juhid ja seda teostasid vene tunnimehed, ei puudunud ka omad „Potjomkini külad”. Bolševike sõjakool asus Tondi kasarmutes. Ametlik sissepääs kasarmute piirkonda oli staabi juures olevast ja ühest Tondi tänavast. Kummaski väravas olid tunnimehed. Need nõudsid alati sissepääsuluba, kuid loana võis näidata ükskõik millist tunnistust, sisse sai alati. Samuti sai vabalt sisse tallide tagant, kus mingit aeda ees ei olnud. Seda sissepääsu kasutati paljude ja ka venelaste endi poolt pikemat aega, kuni see viimaks suleti.

Ka laod trellitati. Ladude ülemateks olid algul koosseisude järgi üleajateenijad. Need aga kaotati päevapealt ja asemele määrati ajateenijad. Muide, komissarid ei kinnitanud kohale ühtki laoülemat, kes oli taluomaniku poeg või saanud vähegi rohkem kooliharidust. Komissarid ise valisid laoülemateks meelsasti Petseri venelasi. Ei lähtutud põhimõttest, et ametiisik oleks intelligentne, et ta oleks kirjaoskaja, vaid mindi välja puhtpoliitilise meelsuse seisukohalt, hoolimata kõigest muust. Kardeti, et teised võiksid mingeid sabotaažiakte üritada või ladudest midagi kõrvaldada. Ladude ülemad pidid olema usaldatavad kommunistid.

Oma umbusuga mindi koguni niikaugele, et isegi kööki ei tohtinud keegi minna peale köögipersonali ja nende, kes olid köögi toimkonnas. Uksed söögisaali ja köögi vahel müüriti kinni, jäeti vaid erilised avad, kustkaudu toit välja anti. Kardeti siingi sabotaaži. Kardeti, et jahu või tangude hulka võiks puistata rauapuru ja klaasitükke. Komissarid õpetasid majandusala juhtidele, kuidas jahu, tangude ja muude kuivainete puhtust ja kõlblikkust proovida. Selleks kästi võtta suur magnetraud ja sellega üle jahu tõmmata. Kui siis rauatükid magneti külge jäävad, siis on jahu kõlbmatu. Klaasipuru kindlakstegemiseks aga kästi osta suured luubid. Komissaride jutustuste järgi olevat Venemaal esinenud massiliselt juhtumeid, kus jahu ja tangude sees leidunud raua- ja klaasipuru, mis söömisel olevat inimesi surmanud.

Kööki mineku keeld oli tingitud sellest, et kardeti kõrvaliste isikute poolt mürkainete puistamist toidukateldesse. Venemaal olevat ette tulnud juhtumeid, kus sel viisil terved pataljonid ära mürgitatud.

Aga see mürgitusemaania ei seisnud mitte ainult sõdurite toidu kontrollimises, mürgitust kardeti ka välisõppustel. Kõikidel oli keelatud maal taludest toitu või piima vastu võtta. Nähtavasti jällegi Venemaa „valusate” kogemuste põhjal.

Kasarmutes ei võinud olla laskemoona. Kui peeti laskeharjutusi, siis iga kord pidid roodud tooma aruande põhjal ülejäänud laskemoona ja kestad polgu lattu tagasi. Nii ei tohtinud padrunikestadest ühtki puududa või üle olla, vastasel korral võeti kohe ette juurdlus. Politrukid isiklikult tuhnisid põlvili maas mulla sees ja otsisid kesti. Säärane usaldamatus tõi muidugi majandusala juhtidele palju tööd juurde.

Raskeks kujunes olukord eriti siis, kui lahingupadrun juhtus kaotsi minema või sõduri käest mõni üleliigne padrun leiti. Sel juhul olid kohal poliitilise büroo sekretär ja propagandatoimetaja, rääkimata komandöridest. Otsiti läbi kogu roodu isiklikud kastid ja alustati ranget juurdlust. Rangest jälitusest hoolimata aga leidus siiski peaaegu igas roodus peidetult padruneid ja kesti, milledega võidi nende kaotust asendada.

Tuli ette ka palju sekeldusi selle läbi, et politrukid ei osanud sageli vahet teha lahingu- ja õppepadruni vahel.

Petseri polgus leiti kord maasse peidetult 2000 lahingupadrunit. Padrunite leiu kohta seletas komissar, et siin on mängus kulakud oma organisatsiooniga. Tehtud juurdlus käis läbi salajasest osakonnast ja läks diviisikohtusse.

Mõnedes väeosades, kui mindi välisõppustele, pidi õppuste juhataja andma allkirja selles, et ta on nii mitu relva vastu võtnud. Kardeti millegipärast vintpüsside vargust!

Ajal, mil Eesti sõjavägi oli veel vormiliselt olemas, avastasid venelased Sidepataljonis relvade seisu kontrollimisel, et osa kaadri-allohvitseridest hoiab oma vintpüsse ühes laskemoonaga linnas erakorterites. See „ennekuulmatu väärnähtus” viis komisjoni esimehe, majori, täiesti endast välja. Pärast toibumist andis ta kategoorilise käsu kõigi relvade viibimata staapi toomiseks ning lubas selles asjas ähvardava ettekande teha.

Ajal, mil õppust peeti ilma püssideta, hoiti need kasarmus lukustatult pürmiidis,- kas pandi kett päästiku kaitsest läbi või seadistati püssipüramiidi külge eriline lukustatav puuklamber. Hommikul oli politruki esimeseks mureks püssipüramiidi nuhkida ja relvad arvuliselt üle lugeda. Relvade lukustamine otse šokeeris meie sõdurit. Kui sõdurile ei usaldata relva, kuidas võib siis temast kujuneda võitleja!

Iseloomustavaks nähtuseks oli tähtpäevil ja pühade puhul valve kõvendamine. Eriline politruk määras isiklikult suurendatud toimkonna koosseisu ustavaist sõduritest, keda kinnitas veel väeosa komissar. Pealeselle pandi kogu vastutus korra eest veel ühele politrukile, kes vahetpidamata ringi luusis. Kõvendatud valvet põhjendasid komissarid sellega, et kui kunagi „midagi juhtub” – segadusi, vastuhakkamisi, siis juhtuvad need ikka suuremate rahvakogunemiste ja pidustuste ajal. Seepärast pidavat olema sellal eriti valvel. Nähtavasti oli see Venemaal tõesti nii, sest milleks muidu selline umbusk!

Teatavate tähtpäevade saabumisel lõpetati ladudes töö hiljemalt kell 12.00. Seejärel käisid polgukomissar, polguülem, polguülema abi majandusalal, eriala ohvitser ja korrapidaja-ohvitser ning vaatasid kõik laod üle. Pärast seda lasti laod lukustada, pitseerida ja anti võtmed komissari kätte.

Seda tehti nähtavasti kartusest, et tähtpäevil võidakse salaja ladudesse minna, sealt relvi ja laskemoona välja tuua ning seda kehtiva võimu vastu tarvitada. Sellist ringkäiku ja ametiisikute käest võtmete äravõtmist teostati kõikjal väeosades oktoobri-, Punaväe aastapäeva- ja maipidustuste puhul.

Eriti suur oli staapide teenistuses salapäratsemine. Salapäratsemine läks koguni selleni, et staabi kaastöölistele ei usaldatud isegi neid korraldusi, mida neil õppuse edukaks läbiviimiseks oleks hädavajaline olnud teada. Väljasaadetud korraldustest jäeti staapi ainult üks eksemplar, mida hoiti salajases osakonnas eri pitseri all, kust seda staabi kaastöölised tihtipeale ei teadnud otsidagi. Igal staabi ametnikul pidi olema salajaste kirjade hoidmiseks pitseeritav mapp, mis pärast töö lõppu anti hoiule salajaste kirjade osakonda. Töötamine pärast ametliku tööaja lõppu salajase kirjavahetuse täiendamiseks võis toimuda ainult staabiülema igakordsel loal.

Ühelt poolt salapäratseti, teiselt poolt venelased aga oma rumalusega ise paljastasid oma kavatsusi. Lõuna-diviisi piirkonnas kavatseti Laura suurtükiväepolk üle tuua Tartu. Ettepanek oli täiesti salajane ja saadeti erikulleriga Riiga. Seejuures aga unustati, et Tartus Laura suurtükiväepolgu ohvitserid otsisid päris avalikult oma väeosale vastavaid ruume ja nende perekonnaliikmed kortereid. Kui siis lõpuks jutt lahti läks, et suurtükiväepolk tuleb Laurast Tartu, alustati ranget juurdlust selle kohta, kuidas salajase kirja sisu võis linnarahvale teatavaks saada!

Kuna salakuulamise kartus oli väga suur, siis peaaegu kogu kirjavahetus oli vene vaadete kohaselt salajane. Juba lihtne väeosa nimetuse pealekirjutamine tegi kirja salajaseks. Väeosa nimetused ja ametinimetused olid kõik šifreeritud, šiffer ise vaheldus mitu korda kuus. Selliselt pidi šifri tabel alatiselt käepärast olema, et teada, kas täna oled B-10, R-6 või muu. Salajase kirjavahetuse registreerimine ei teostunud töötäitjate endi poolt, vaid igas staabis ja väeosas selleks loodud erilises salajases sektoris. Salajase posti edasitoimetamine Riia kõrgemasse staapi toimus eraisikute-feldjäägrite kaudu, hoolimata sellest, et valitses rahuaeg ja „tänu Stalini geniaalsele poliitikale” oldi sõjast eemal.

Salakuulamise vastu organiseeris eriosakond nii staapides kui riviüksustes oma vastuluure. Kõiki inimesi jälgiti igal sammul, tegevuses ja kõnelustes. Algul meie inimesed ei osanud sellisele jälitamisele suuremat tähelepanu omistada, väljendasid oma mõtteid avalikult arvamuses, et keegi neid ei kuula. Aga kui üksikud ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid järsku ootamatult ära kadusid, hakati mõistma, et samasugune Damoklese mõõk ripub igaühe pea kohal.

Vastuluure organiseerijaks ja algatajaks oli diviisi staabi eriosakond. See osakond, hilisema nimetusega III osakond, oli GPU silm sõjaväeüksuste juures. Eriosakond, kuigi töötas diviisi staabi ruumes, ei allunud diviisi ülemale ega ka diviisi komissarile, vaid töötas täiesti iseseisvalt, erialluvusega korpusestaabi eriosakonnale.

Eriosakonna tööaeg oli diviisi staabi tööajast erinev. Kui diviisi staap oma töö kell 18.00 lõpetas, siis eriosakond normaalselt algas oma tööga, ja eriosakonna töö keskis tihti, nagu seda võis märgata, öö läbi.

Mõlema diviisi eriosakonna ülemad olid muide Nõukogude Venemaalt saadetud eestlased. Samuti osutusid eestlasteks ka üksikud eriosakonna kaastöölised, nagu hiljem selgus. Kuid staabis teenivaile Eesti ohvitseridele jäi see teadmatuks, ja see asjaolu sai paljudele neist saatuslikuks.

Eriosakonna ülem kandis Eesti ohvitseri mundrit, diviisi staabi koosseisu kuuluvate isikutega eesti keelt aga ei kõnelnud, kuid, nagu hiljem selgus, väljaspool staapi esinenud ta väeosades ja asutustes Eesti ohvitserina, mistõttu tal sageli õnnestus Eesti ohvitserkonna meeleolu, arvamusi ja väljendusi võrdlemisi täpselt noteerida.

Eriosakonna ülesandeks näis olevat Punaarmeesse üle võetud Eesti sõjaväe koosseisust välja rookida kõik see element, kes vähegi avalikult Punaarmeesse halvustavalt suhtus. Seetõttu tuli eriosakonna inimestest võimalikult eemale hoida, ja kuna eriosakonna agente võis isegi oma „sõprade” hulgas olla, tuli selles mõttes juba kolmanda isiku juuresolekul kõnelemistes ja jutuajamistes äärmiselt ettevaatlik olla.

Eriosakonda rändasid arvatavasti ka kõik Eesti ohvitseride ja allohvitseride elulookirjeldused ja fotod, mida lasti mitmel korral uuesti teha. Eriti uuriti eestlaste varanduslikku seisukorda ja seda, kas nad varem bolševismi vastu olid võidelnud. Foto pidi olema nii tehtud, et pildil mõlemad kõrvad näha olid – ilmsesti põhjusel, et vajaduse korral isikut kergemini pildi järgi avastada.

Väeosades olid peanuhkideks NKVD ohvitserid, kes samuti kandsid Eesti ohvitseri vormi ja ei allunud ei väeosa ülemale ega komissarile. Paljude nende NKVD avalike esindajate kohta oli väeosas teada, et need olid eestiaegsed ajateenijad-sõdurid, nüüd aga kõrgendatud „eriteenete” eest leitnandiks. Nende NKVD agentide kaudu teostus väeosades kogu jälgimine, luuramine ja kõnede pealtkuulamine. Nende poolt organiseeriti ka nuhkurite võrk, peamiselt parteilastest, Eesti venelastest, juutidest ja muudest soosikutest.

Algul oli jälgimine võrdlemisi tagasihoidlik, kuid mida enam suudeti luurevõrk välja arendada, seda aktiivsemaks see läks. Harilikult paistsid spioonid silma kas äärmise lohakuse ja distsipliinirikkumisega või siis eeskujulikkusega. Viimased olid peamiselt eestlased.

Spiooni-distsipliinirikkujat ei saadud karistada, sest talle jäi ikka õigus, olgu siis seepärast, et käsku ei olevat temale täpselt edasi antud või ei ole ta sellest õigesti aru saanud. Ka siis, kui näiteks spioon lahkus öösi teadlikult vahipostilt ja läbi akna tuppa magama ronis, jäi talle ikkagi õigus.

Suures enamuses osutusid spioonid puhtakujulisteks aferistideks, kel eestiaegses kiidu-karistusraamatuis karistuste jaoks enam ruumi ei olnud. Nüüd nad seletasid, et varem neid „rõhuti” kodanlaste poolt!

Nuuskureid leidus igal pool, mispärast pidi olema väga ettevaatlik kriitikaga, mis mõne uue absurdse korralduse puhul tahtmatult üle eestlase huulte libises. Kui juba 3-4 eestlast üheskoos juttu ajas, olid roodu Petseri venelased või teised nuhid kohe kuulamas, mida kõneldakse.

Viimaks kujunes nuhkimise intensiivsus selliseks, et ei võidud enam kellegagi rääkida. Iga väiksemgi arvustav sõna sai teatavaks väeosa komissarile ja NKVD peaagendile. Sagedaste juurdluste tagajärjel inimesed suruti moraalselt maha, nad kapseldusid iseendasse ja käitusid morn-vaiksetena.

Pealeselle NKVD ohvitserid ise terroriseerisid väeosas igaüht, kelle käest lootsid kaasteenijate meelsuse kohta andmeid saada. Keegi veebel õhukaitsedivisjonist jutustab:

„Meie divisjoni tuli Eesti sõjaväemundrit kandev leitnant Paul, kes esitles end korpuse staabist tulnud informatsiooniohvitserina. Hiljem kutsus ta mind teise tuppa ja küsis, kuidas meeste meeleolu on, mida nad räägivad, kas nad on uue korra vastu. Ütlesin, et midagi ei räägita ja midagi halba ei ole.Mehed ainult pole veel harjunud üleminekuga uuele korrale. Seejärele Paul käskis mind hakata temale teateid andma meeste omavahelistest juttudest. Kui kuski midagi kahtlast on, siis sellest rääkida otsekohe ainult temale.”

Eesti sõjaväelasi hakati kandma nn. musta raamatusse. Need, kellede kohta mustas raamatus oli kogunenud rohkem märkmeid, hakkasid varsti vaikselt ning saladuslikult teiste hulgast kaduma. Esimesed ohvrid olid need ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, kes ei suutnud ennast taltsutada ja ütlesid välja, mis nad mõtlesid. Nii läks rahuajal igast väeosast üksikult kaduma juhte ja sõdureid.

NKVD luure oli suunatud eriti just nende sõjaväelaste vastu, kelledest arvati, et nad oma kõigutamatu meelsusega võivad kommunistlikule propagandale vastukaaluks olla. NKVD tegevuse pearaskuspunkt väeosades näis olevat sihtud eesti rahvusliku meelsuse murdmisele ja kommunismivastase tegevuse avastamisele.

Eesti ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite üksikarreteerimisi väeosades püüti alati teostada nii, et teised seda ei märkaks. Isegi pataljoniülem ei teadnud, kuhu ta üksikud alluvad kadusid. Arreteerimise tehnikas kasutati igasugu alatusi. Tavaliseks võtteks oli isiku väljakutsumine kõrgemasse staapi, kust ta enam iialgi tagasi ei pöördunud. Arreteeriti öösi, erakorterist jne., aga ikka nii, et sellest keegi lähemalt midagi teada ei saanud. Isikule väljaantud varustus korjati allüksuses kokku ja ilmsüütu näoga seletati, et see mees jääb teenistuse asjas pikemaks ajaks ära.

Stalini sulased nägid igas eesti sõjaväelases vaenlast, kontrrevolutsionääri, vastuhakkajat ja spiooni.

Nüüd hakati eestlaste keskel ka mõistma, mispärast niisugune inimeste kuhjumine eluruumides valitses. Sellises ummistuses said kõik sõdurite mõtted, teod, kõnelused ja kirjutused nuhkidele teatavaks.

Aga ka nuhid ise olid haaratud sellesse nõiarõngasse. Olukorda, kus kontrrevolutsioonilised isikud väeosas puuduvad, ei tohtinud üldse olla – see võis nuhile endale saatuslikuks saada, teda võidi hakata süüdistama mitteküllaldases valvsuses.

Niisiis juhul, kui süüdlasi ei olnud, tuli need kunstlikult teha! Ei ole kahtlust, et paljud eesti sõjaväelased langesid sellise kunstliku süüdistuse ohvriks – tähtis oli ainult, et saatana veski oleks olnud kogu aja käigus.