Järgmine esietendus, PLBML-i teatri poolt 14.oktoobril antud K.Venksterni „L u m e t u i s k ”, sattus ühte ühega esimestest proovipimendamistest, milleks harilik kodanik tol ajal ei näinud mingit põhjust. See teatrisse-minejate meeleolu just ei tõstnud, muidu aga oli näidendi jälgimine Nõukogude Liitu mittetundvale eestlasele nii mõneski suhtes õpetlik.

„Lumetuisk” pidi, nagu seletas eelreklaam, olema näidend, mis mahlakais, rõõmsais värvides jutustab „argipäevakangelastest”. Edasi öeldakse sõna-sõnalt: „Ei kohku neist ükski panemast kaalule oma elu teise inimese elu päästmiseks, ei page raskete ülesannete eest i n i m e s e aitamiseks.”

Niisiis „geniaalse Stalini” veelgi geniaalsem põhimõte, et „kõige kallim aare on inimene”. Kuidas selle põhimõttega on lood praktikas, selles on võinud veenduda kõik need sajad tuhanded punaväelased, keda idarindel on mõttetult ohverdatud, seda oleme omal nahal tundma õppinud meiegi. Tol ajal me muidugi veel ei osanud asja sellelt seisukohalt vaadata. Mis meid aga huvitas, see oli h a i g l a , milles areneb tegevus – kuskil kaugel põhjas.

„Uue maja” puhul ma võisin näidata, kui p a l j a s t a v a l t see „ehtsa” kommunismi kiituseks kirjutatud näidend mõjus N.Liidus valitsevate „heade” korteri- ehk pigemini toaolude suhtes. „Lumetuisus” aga me tutvume N.Liidu sanitaaroludega, milledest näidend tahab anda h i i l g a v a näite. See haigla, mida me siin näeme, tahab – nii ütleb eelreklaam – olla „kultuuri ja teaduse eelpost”. Aga m i d a me siis siin näeme? Õieti mitte midagi peale ühe viletsa arstimikapi, milles pealegi ei ole peaaegu mitte midagi sees. Olgugi, et näidendi tegevus areneb kaugel põhjas, kus loomulikult ei saa nõuda midagi üllatavat, siiski mõjub see äärmine primitiivsus, mille sümboliks on too arstimikapp, otse masendavalt, seda enam, et tükis esinevad arstid oma käitumiselt ja intelligentsilt ei mõju kaugeltki sääraste arstidena, nagu meie neid tunneme kas või oma endistest kogemustest.

Kui ei oleks olnud neid kaalutlusi, siis „Lumetuisk” ehk oleks mõjunud kui komöödia. Märkimist väärib seegi, et vaheaeg teise ja kolmanda vaatuse vahel kestis kolmkümmend kolm (!) minutit, hoolimata sellest, et on ainult üks dekoratsioon ja et ühelgi tegelasel ei tule end ümber riietada.

Küllap oli siin jällegi mängus politruki mõni tuju.

„E.Draamateater” andis 16.oktoobril oma kolmanda Tallinna esietendusena sakslase Georg Turneri näidendi „ V e t t C a n i t o g a l e ”.

„Vett Canitogale” oli mõni aassta tagasi mänginud Tallinna Saksa teater, kuna laiem publik oli tutvunud samanimelise ja -sisulise filmiga Hans Albersiga peaosas. Kavakirjutuse koostaja ei saanud selgi korral hoiduda õpetamast pealtvaatajat. Ta ütleb:

„Kodanlikus maailmas tootmisvahendid kuuluvad üksikutele inimestele või inimrühmadele. Sihid, millede taotlemiseks need vahendid loodud, on harva suunatud üldsuse, ühiskonna heaolu saavutamiseks. Suurtest tööstustest ja ehitusettevõtetest on huvitatud vaid üksikud kapitalistid. Ja kuigi kapital on rakendatud üldhuvide teenistusse, siis ometi jääb püsima hädaoht, et need üldhuvid ei vasta mõne kildkonna erahuvidele. Sellest paratamata tekib võitlus kapitalistide vahel ja esineb vastaste poolt ettevõtte kahjustamiseks korraldatud sabotaažiakte.

G.Turneri näident „Vett Canitogale” paljastabki selliseid kapitalistliku korra korruptiivseid olukordi...

Kogu näidendi sündmustik rõhutab, et kapitalistliku korra juures ühiskonna huve teenivad püüdlused on alatasa ohustatud üksikute tootmisvahendeid valitsevate kiskjalikust ja ahnest saagiisust.”

Kirjutus oli muidugi mõeldud selleks, et Turneri näidendit teha suupäraseks ka N.Liidust tulnud vaatajatele, kelledele endastmõistetavalt sõnad nagu „sabotaažiakt ning „kiskjalik ja ahne saagiisu” pidid tunduma väga kodused ja tüki vastu usaldust äratavad.

Järgmise esietendusega, „ V a s s a Ž e l e z n o v i g a ” anti „Estonias” 20. oktoobril sõna bolševike ebajumalale Maksim Gorkile, „sotsialistliku realismi” silmapaistvamale esindajale ning defineerijale.

Ei ole põhjust salata Gorki pilgu teravust, samuti ei saa tähele panemata ta halastamatust Vene sõjaeelse buržuaasia suhtes.

„Vassa Železnov” tuli „Estonias” ettekandele teises redaktsioonis, mille autor oli kirjutanud veidi enne oma surma.

„Vassa Železnovi” tegelastele ei saanud kaasa tunda ei kommunistidest ega mittekommunistidest vaatajad, kuigi niihästi mäng kui ka lavastus olid head. Me kõik vaatasime nagu mingit loomaaeda neid inimesi – nimiosalist, kes sunnib oma meest end mürgitama, kuna ta muidu häbistava teo pärast kohtu alla sattuks. Vassa joodikust venda, ta kohtlast tütart jne.

Gorki näidendis on aga ka üks kuju, mis autori tahtel peaks olema päiksepaisteline ja kõigist teistest, isegi äärmiselt energilisest Vassast, tugevam. See on juudist revolutsionäär Rahel, Vassa minia, kes ämmaga peab võitlust oma poja pärast – Vassa tahab teda nimelt endale pärijaks, kuna Rahel aga soovib teda päästa laostuvast keskkonnast. Huvitav oli seejuures, et Vassa ja Raheli vahelises „kahevõitluses” ei tõusnud „Estonia” Rahel hetkekski valitsevaks võrreldes Vassaga, nagu seda ometi on mõelnud autor.

Muide, on huvitav, et Moskva arvustus märkis Vassa ja Raheli vahekorra kohta sedasama „Punaarmee Teatri” poolt antud esietenduse puhul, mis oli enam kui kuus aastat tagasi. Nii et ei saa süüdistada ainult näitlejat. Siin tuleb süü täiel määral omistada autorile, kes meid tahaks uskuma panna, et ta „ideaalkuju” on näidendis kõige tugevam kuju, ilma et ta meid selleks saaks kuidagi veenda. Mõistusega väljatargutatud propagandistlikule kujule ei saa elu sisse puhuda, olgu see kuju kui tahes „ideeliselt kommunistlik.”

„Vassa Železnovi” vaadati kahtlemata huviga, aga südamel ei olnud siinjuures midagi kaasa kõnelda.

Järgmine esietendus tuli 3.novembril, jällegi „Estonia” poolt. Pärisuudiseks Marcel Pagnoli „ E l u a a b i t s ” („Härra Topaze”) ei olnud, kuna ta oli sama teatri poolt suure menuga lavastatud juba 1929/30.a. hooajal.

„Eluaabits” on sotsiaalkriitiline teos ja kui säärane väga tugev. Ühiskondlik joon, mis läbib kogu komöödia algusest lõpuni, on selge ja veenev. Hävitavamat kriitikat kapitalistlikule korrale kui see, mida pakutakse „Monsieur Topaze’is, on raske kujutella. See kriitika pääseb aga lavalt mõjule seda enam, et teoses on kõik antud l a v a p ä r a s e l t , t e a t r i k u n s t i l i s e l t . „Eluaabits ei ole kuidagi lavale asetatud juhtkiri või pamflett, vaid see on kõigi reeglite järgi kirjutatud t e a t r i t ü k k , hea, kuigi alguses veidi veniva kompositsiooniga, tänulike situatsioonidega, toredate rollide ja elava dialoogiga. Ja sündmustik ise on nii amüsantne, et vaatajad olid kogu aja kõige paremas tujus ja aplausid keset teksti kippusid kohati juba eksitama.

Miks ja milleks me kõigest sellest kirjutame? Selleks, et näidata, kui vilets ja saamatu on üldiselt nõukogude näitekirjandus. Sest „Eluaabitsa”, selle kapitalistliku korra nii lõikava kriitika autor, keda me tunneme ka kui „Kaugete randade”, „Fanny” ja „Caesari” loojal, ei ole kaugeltki kommunistlikult häälestatud, vaid läbi ja läbi „kodanlik” kirjanik. Milline paradoks kommunistlikul teatrihooajal! Milline hävitav arvustus kommunistlike näitekirjanike võimetele!

Pagnol näitab oma „Topaze’iga”, kuidas võib arvustada ja naeruvääristada kõige teravamalt, ilma et seejuures oleks tarvis just nuiaga pähe anda või toorelt ning „klassiteadlikult” sõimata. Siin toimub kõik elegantselt ja kergelt – ning seda meeldejäävamalt ning mõjuvamalt. Tõepoolest, naer võib olla kõige tapvamaks relvaks, aga ta võib seejuures ikkagi jääda naeruks, üleannetuks, asjatult kibedaks minemata naeruks. See on kunst, mida nõukogude näitekirjanikud ei tunne. Neil on ju mõned päris lõbusad jandid, aga nende sotsiaalkriitilistes teostes, eriti kui need puudutavad kapitalistlikku korda, muutub naer ikka virilaks lõustaks.

Järgnes – 5.novembril – jälle puhtkommunistlik teos. Leonid Rahmanovi „ R a h u t u v a n a d u s ” PLBML-i teatrilt. Tükk on pühendatud neile õpetlastele, kes pärast oktoobrirevolutsiooni esimestena läksid üle nõukogude võimu poole ja kellede esindajana me näeme näidendis botaanikaprofessorit Poležajevit.

„Rahutu vanadus” ei ole just väga lavaline, kuna kõik, mis temas on tähtsam, sünnib vahepeal ja lava taga. Pealegi venib näidend niihästi seesmiselt kui ka väliselt. Ka kipuvad revolutsioonimeeleolud jääma paljasteks sõnadeks ja tükil puuduvad suur joon ning soe hõng.

„Suure oktoobrirevolutsiooni” aastapäeva puhul „Estonias” etendust ei olnud, kuna teater oli 7.novembriks reserveeritud aktuseks, millest peale kõige kõrgemate ja kõrgete kohapealsete ning siia komandeeritud võimudele võtsid osa ainult kõige usaldusväärsemad kommunistid.

Missugune „kõigi umbusaldus kõigi vastu” valitseb Nõukogude Liidus, nähtub sellest, milliseid ettevaatusabinõusid sel puhul tarvitusele võeti, et ära hoida võimalikke atentaate või sabotaažiakte. Juba kell kaksteist öösel tuli ühe NKVD komandöri juhatusel teatrihoonesse salk punaarmeelasi, kes võtsid maja, eriti aga lavapoolse osa oma valve alla. Tööle asusid ka – kuuldavasti Moskvast välja tellitud – spetsiaalsed läbiotsijad, kes kogu maja läbi tuhnisid ja isegi ilupuupotid oradega läbi torkisid.

„Estonia” tehniline personal – ka see, kes oli lava ja saali dekoreerimisega ametis – võis majas liikuda ainult lubadega, mis anti välja kell seitse hommikul ja mida tuli uuendada kell üks päeval. Neid lube kontrolliti igal sammul. Kui aktus algas, ei tohtinud lavatöölised viibida mitte ainult laval, vaid isegi mitte lavakorral.

Dekoreerimistöid juhtiv venelane jutustas muu seas, et kuskil N.Liidus olevat säärasel aktusel kord Stalini pilt maha kukkunud, mille eest niihästi pildi ülespanija kui ka selle raami tegija saanud viis aastat sunnitööd...

Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistas „Töölisteater” 7.novembril Boris Lavrenevi „ M u r r a n g u g a ”, mida nimetati „heroiliseks rahvadraamaks”.

Loomulikult tehti kavalehes jälle suuri sõnu:

„Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon avas uue ajastu maailma ajaloos. Neil päevadel rajati alused uuele – kommunistlikule ühiskonnakorrale. Lõppes kapitalistide ja mõisnike võim ning tekkis ühel kuuendikul maakera pinnal tööliste ning talupoegade riik”.

„Selle kangelasliku ajastu üht lõiku kujutab Boris Lavrenevi näidend „Murrang”. Näidendi aluseks on reaalne ajalooline fakt – ristleja „Aurora” revolutsiooniline sõjaretk Kroonlinnast Petrogradi, et võtta osa relvastatud ülestõusust Ajutise Valitsuse vastu. (Näidendis on ristleja nimetus „Aurora” asendatud nimetusega „Koidik”.) Sündmused, mida kajastab näidend, haaravad ajajärku 3.juulist 25.oktoobrini 1917. Tegevuskohaks on Kroonlinn.”

Ja näidendi ideest: „Autor näitab kogu näidendi ulatuses, kuidas vähehaaval küpsevad sündmused, milledest arenes ajalooline revolutsioon, ja kuidas sellega rööbiti muutub inimeste teadvus, kes otsustaval minutil on asunud barrikaadi ühele või teisele poolele. Selles seisnebki näidendi põhiidee. Otsustavatel momentidel nii sündmustes kui ka inimeste teadvuses saabub m u r r a n g . Vaevumärgatav, pidev muutus läheb üle kiireks ja järsuks ümbersünniks. Inimene väljub sellest hingelisest tormist uuena, nagu uuestisündinuna.”

„Murrangu” peategelaseks on, nagu „Rahutus vanaduseski” õieti oktoobrirevolutsioon ise. Selle all kannatab teataval määral i n i m e s t e kujutamine. Ühenduses oktoobrirevolutsiooni aastapäevaga sai „Murrangule” osaks palju ametlikku aplausi, üldmulje aga oli siiski kaunis eemaletõukav.

9.novembril tuli „Estonias” uuesti lavale Dzeržinski ooper „ V a i k n e D o n ”, mida oli mängitud juba enne kommunistlikku hooaega. Muudatusena paistis endisega võrreldes silma ainult see, et viimases pildis rebiti kindralil õlakud maha, mida enne ei tehtud.

„Töölisteater” värskendas Kitzbergi „ K o s j a s õ i t u ” 1932.a. lavastuses, mis läks muudatusteta, kuigi osaliselt uue koosseisuga.

Nüüd tuli uue esietendusega jälle PLBML-i teater, seekord aga mitte kommunistliku propagandatükiga, vaid vana Ostrovski komöödiaga „ T a l e n d i d j a a u s t a j a d ” 11.novembril 1940.

Ostrovski on tüüpiliselt vene näitekirjanik ja teda peetakse üheks vene teatri silmapaistvamaks klassikuks, kelle teoste najal võisid näitlejad areneda ja viimistleda realistlikku mängu. Ostrovskit on kõik vähegi korralikud vene teatrid mänginud hästi. Arvati, et ka PLBML-i teater annab ehk senisest midagi paremat.

Pettumus oli kaunis suur. Kostüümid olid stiilsed, lavapildid kajastasid üldiselt hästi näidendis kujutatava ajajärgu vaimu – aga see oli peaaegu kõik. Ostrovskit ja ta vaimu me näha ei saanud. Esiteks ei olnud noorel teatril nähtavasti tarvilikke traditsioone. See on ka arusaadav – niihästi ta näitlejaskond kui ka kunstiline juhtiv koosseis oli kaugelt suuremalt jaolt aastateltki liiga noor selleks, et olla need traditsioonid isiklikult pärinud. Ka ei olnud nähtavasti senine parem eeskuju Ostrovski mängimise alal – Moskva Väike Teater – PLBML-i teatri tegelastele küllaldasel määral kättesaadav olnud.

Mis kõne all oleval etendusel kõige enam eksitas, oli venepärase m a h l a k u s e puudumine. „Talendid ja austajad” läksid üle lava liiga kuivalt ja verevaeselt. Ükski tähtsam tegelane, ei „talentide” (omaaegsete näitlejate) ega teatripubliku („austajate” ringkondadest ei pääsenud meeldejääva kõrguseni.

Selle peapõhjuseks oli aga traditsioonide puudumise kõrval kindlasti see, et trupis oli liiga suur protsent j u u t e ja et siin üldse valitses kaunis juudilik vaim. Me ei või kujutella, et juudid võiksid hästi ja veenvalt mängida näit. „Libahunti” või Kitzbergi mõnd muud lavastust. Seepärast on ka arusaadav, et nad ei suutnud rahuldavalt esitada vene r a h v a l i k k u kirjanikku.