Hooaja 1940/41 avaetenduse ja ka kolm järgmist esietendust andis PLBML-i teater. Avatükiks, mis tuli lavale 28.augustil 1940, oli N.Pogodini Kaug-Idas mängiv „ H õ b e j ä ä r a k ”. Tallinna juudi leht „Trudovoi Putj” kirjutas, et hooaja avamine kujunes suureks kunstiliseks ja p o l i i t i l i s e k s sündmuseks. Tallinnas olevat nüüd kõrge kunstilise tasemega suurepärane vene teater, mille tegevus tähendavat uue ajastu algust teatri ja vene keele kultuuri alal. „Hõbejäärakule” pühendatud kirjutis lõpeb sõnadega: „Punalipulise Balti Mere Laevastiku teater on nõukogude kunsti hindamatu kink Tallinna töötavale elanikkonnale. Ta kasvatab selle armastust kõrge lavakunsti vastu ja tõstab kultuurilist taset.

„Hõbejäärak” on Nõukogude Liidu ja Mandžukuo vahel asetsev piirikordon, mille eluga meid näidendis tutvustatakse. Aga juba selles esimeses teoses, mida meile pakuti kommunistlikul teatrihooajal, võisime veenduda, et nõukogude kirjanikud ei oska kujutada haaravat, elavat inimest, et tegelaste psühholoogia on lihtsakoeline ja et suuremaid hingelisi konflikte ei esine.

Kõik „nõukogude inimesed” on siin muidugi äärmiselt intelligentsed kangelased alates kordoniülemaga ja lõpetades kokaga. Piiritülisid „provotseerivad” jaapanlased aga on rumalad, ebaintelligentsed ja ropusuulised. Naeruvääristatakse nende vene keeltki.

„Hõbejääraku” pildirea huvitavaim kuju oli – nagu sageli – negatiivne: salakuulajaks „langenud” endine kasakaohvitser, kuna positiivsed kujud, „toredad nõukogude inimesed” jäid kahvatuks. Seda võis teatripublik kogeda edaspidigi, kindlasti ka see osa publikust, kes teeskles kõige suuremat vaimustust talle pakutava „suure kunstilise ja poliitilise naudingu” puhul.

Kes aga moodustasid PLBML-i teatri p u b l i k u ? Esietendustel võidi näha silmapaistvalt palju juute, kes ei tulnud niipalju ettekannet jälgima kui iseendid näitama; siis muidugi Eesti NSV rahvakomissare ning teisi „suuri ninasid” – ka neid, kes ei osanud sõnagi vene keelt ega saanud seetõttu kuigi palju aru sellest, mis laval sündis. Peale selle veel Punaarmee komandöre, väga vähe aga eestlastest teatrisõpru.

Esietendustel oli saal harilikult täis. Oli endastmõistetavalt ka „priirahvast” – teatri politrukkide, administraatorite, majandusjuhtide ning teiste funktsionäride juutidest sugulased ning sõbrad, kellele priipääsmeid jagati väga heldekäeliselt. Pärast jäi aga vaatajate arv üha väiksemaks, kui ei korraldatud just erietendusi „sundpublikule” – sõduritele.

Premjääripublik käitus üldiselt korralikult, aga järgmistele etendustele sattus kõiksugu imelikke tüüpe, kes võisid valmistada nii mõnegi ebameeldiva üllatuse. Nagu seletab „Draamateatri” piletikassa-ametnik, kes müüs ka PLBML-i teatri pääsmeid, olid teatris korduvalt – ka mitte-esietendusel – käijad oma kohavalikuga väga ettevaatlikud. Nad vaatasid hoolega, et neile ei antaks istet, mis asetses otse rõduääre all, kuna rõdu esimeses reas istujad lõbustasid endid mängu ajal sageli sellega, et sülitasid allistujatele pähe.

Oma revolvrit ei andnud ükski Punaväe komandör teatrisse tulles riidehoidu ära, vaid võttis ta ikka saali kaasa – arvatavasti vastava eeskirja kohaselt. Mine tea, mis veel võib juhtuda sel kahtlasel maal – viimati tungitakse sulle kallale teatrisaaliski.

Muide, avaetenduse eel esines PLBML-i teatri kuinstiline juht lühikese seletusega eriotstarbeteatrite arengust Nõukogude Liidus, lastes – endastmõistetavalt – elada „kunstide suurt sõpra seltsimees Stalinit”. Etenduse lõpul tervitati uut „kultuuritoojat” – ettekirjutatult muidugi – „Eesti Draamateatri” poolt.

Avaetendusele järgnes neli päeva hiljem, 28.augustil Viktor Rotko „Tuul merelt”.

Seekord me peame tähelepanu pühendama ka näidendi a u t o r i l e . Laevastikukomandör ning „kirjanik” Rotko, väliselt mannetu mehike, oli äärmiselt pealetükkiv isik, kes tundide kaupa istus ajalehtede toimetustes, käies peale „nagu uni”, et võimalikult palju kirjutataks temast ja ta näidenditest. Kõige meelsamini oleks ta näinud, et mõni leht oleks joone all – kõrge honorari eest muidugi – ära toonud kogu ta „Tuule merelt”, pidi aga leppima sellega, et „Kommunist” avaldas ühe kahe ja pooleveerulise stseeni ta laevastikunäidendist. „Kommunistile” andis Rotko lahkesti ka ühe jutuajamise, mis lõppes järgmiste kõlavate, sõrendatud trükitud sõnadega:

Partei sangarlik võitlus sotsialistliku kodumaa ja kogu inimkonna helgema tuleviku eest ning töötava rahva soe, tuksuv süda on need allikad, kust kirjanik ammutab oma loomingulise jõu. Partei ja töötav rahvas on omakorda need, kellele kirjanik loob ja annab.”

Rotkost kirjanik aga võitles ise sangarlikult selle eest, et talle tehtaks võimalikult palju reklaami, ja ta süda tuksus soojalt neile rahasummadele, mida ta lootis saada Eesti teatritelt, kui ta pakkus nendele oma lavateoseid. „Draamateatrilt” nõudis ta ühe näidendi eest esialgu kuuskümmend tuhat rubla, et siis seda tolle aja kohta häbematut nõudmist varsti ise tublisti alandada.

„Tuul merelt” jättis keskpärase dramatiseeringu mulje, mis paistis etendusel lugemisest saadud muljetega võrreldes veelgi teravamalt silma, kuna asjata meeleolutseti. Mõned selle „mereinimeste näidendi” stseenid lähenesid kardetaval määral lastetüki vaimule. Seda ja veel muudki laitvat kirjutati ühes Tallinna lehes, mispeale hariduse rahvakomissar N.Andresen ütles lehe peatoimetajale, et niiviisi ikka ei tohiks kirjutada nõukogude kirjaniku teose kohta. Aga Andresen ei tulnud enam selle teema juurde tagasi, kui ta „Literaturnaja Gazeta” 2.novembri numbris oli lugenud kirjutist, mille pealkiri oli:

Et kirjutis peaks lugejaid kindlasti huvitama, toome ta peaaegu tervena tõlkes ära:

„Suure rahuldustundega võttis Leningradi kirjanduslik avalikkus vastu Leningradi Nõukogude Kirjanike Liidu koosolekul tehtud otsuse näitekirjanik V.Rotko Nõukogude Kirjanike Liidust väljaheitmise kohta. V.Rotko Liidust väljaheitmise põhjuseks oli ta ebaväärikas käitumine T a l l i n n a s , mis diskrediteeris nõukogude kirjaniku kutset.

Kasutades ära selle, et praegu Tallinnas viibiv Punalipuline Balti Mere Laevastiku teater i l m s e a r u s a a m a t u s e t õ t t u oli võtnud lavastada ta k a h j u l i k u j a e b a k u n s t i p ä r a s e n ä i d e n d i „Tuul merelt”, ilmus Rotko noore nõukogude vabariigi pealinna ja, unustades elementaarsed eetilised normid, Nõukogude Liidu kodaniku väärikuse, hakkas kõiksugu musta äri ajama. Hangeldajana kõndis ta mööda Eesti ajalehtede toimetusi, teatreid ja teatriorganisatsioone, kiitis oma alaväärtuslikke soperdisi, pressis välja raha, mida talle oli tarvis vastikuks kaubitsemiseks, mingisuguste asjade ja väärtuslike juveliiritoodete spekulatiivseks kokkuostuks.

Rotko seiklused Tallinnas, mis said teatavaks Leningradis, kutsusid välja üldise pahameele mitte ainult kirjanike hulgas. Leningradi Nõukogude Kirjanike Liidu juhatus heitis Rotko otsekohe ja ühel häälel Liidust välja ning otsustas ta kohta käivad materjalid anda üle prokuratuurile. Kuid ei saa vaikides mööduda sellest, et samal juhatuse koosolekul avaldati materjale, mis olid tunnistuseks sellest, et R o t k o a m o r a a l n e p a l e oli Leningradi näitekirjanikel teada ammu enne seda, kui see subjekt võeti vastu liidu liikmeks. Osutub, et näitekirjanike sektsioonis on poolteise aasta jooksul arutatud küsimust, kas maksab Kirjanike Liidu liikmeks võtta inimest, kes järelejätmatult sooritab tegusid, mida ei saa ühendada nõukogude kirjaniku kutsega.

Rotko tuli Leningradi Moskvast, kus ta, nagu ütlevad dokumendid, püüdis omastada näitekirjanike grupikomitee rahasid ja andis need tema ütluse järgi kaotatud rahad tagasi alles siis, kui teda ähvardati kohtuga. Oma tegevust Leningradis alustas Rotko sellega, et ta pettis teatrit: olles võtnud temalt raha, andis ta oma näidendi teisele teatrile, kes talle rohkem maksis. Olles siirdunud Krasnodari, sai ta seal kuulsaks nöörija ning huligaanina, kes, kasutades iga abinõu, raha välja pressis. Näitekirjkanike sektsiooni tuli alatasa kaebusi Rotko võimatu käitumise kohta igapäevases elus. Liitu ta ilmus ebakaines olekus, purjus oli ta isegi tol tähtsal päeval, mil näitekirjanike sektsioon, olles põhjalikult tutvunud Rotko moraalse palgega, teda arusaamatuil põhjustel siiski soovitas Liitu vastu võtta.

Nüüd, Leningradi Nõukogude Kirjanike Liidu koosolekul, näitekirjanikud, kas vaikisid piinlikus seisukorras või õigustasid endid sellega, et neil ei olevat olnud „formaalseid aluseid” laval mängitava näidendi autorit liitu mitte vastu võtta.”

Võib oletada, et Rotko käsi ei oleks käinud nii halvasti, kui ta oleks oma seiklusi jätkanud mõnes vanas Liidu vabariigis, selle asemel, et nendega tulla „noorde NSV-sse”, kus arusaadavalt taheti inimestele esialgu liiva silma puistata „kommunistliku õilsuse” demonstreerimisega. Selle mõõtu Rotko nähtavasti välja ei andnud.

Kolmanda esietendusena tuli PLBML-i teatri poolt 2.septembril ettekandele miniatuuriõhtu pealkirja all „ V i i s a r m a s t u s p r o o v i ”. Selle kavas olid: 1)„Sadamas”, dramatiseering Maupassant’i järgi, 2)Bernhard Shaw ühevaatuslik „Kuidas ta pettis temakese meest”, 3)A.Tšehhovi eestigi lavadel mängitud „Kosjad””, 4)B.Lavrenjovi dtramatiseering „Neljakümne esimene” ja 5)M.Zoštšenko „Kapitalismi juured”. Kahe viimase autori kohta oli kavas juurde lisatud, et nad on o r d e n i k a n d j a d . (Muide, see oli ära märgitud ka „Hõbejääraku” autori Pogodini kohta.). Et selles kavas oli vähem poliitikat ja õõnsaid fraase kui kahes esimeses lavastuses, siis lõi ta ka rohkem läbi. Isegi PLBML-i teatri alaline publik nähtavasti ei olnud just väga huvitatud sellest, et saada lavalt „poliitharidust”. „Neljakümne esimene” oli küll veriselt kommunistlik, mängides kodusõja ajal ja esitades naist, kes põhimõtte pärast tapab mehe, keda ta armastab, aga selle mõju aitas kahandada mäng, mis kõne all oleva teatrihooaja kohta oli kõige parem.

Zoštšenko on teatavasti kirjanik, kellele ülemalt poolt on lubatud või koguni ette kirjutatudki – valgustada ka nõukogude elu varjukülgi, endastmõistetavalt humoristlikes toonides. Sellega tahetakse muidugi – vähemalt väljaspool – saavutada muljet, et Nõukogude Liiduski on valitsemas teatav sõnavabadus. See on igatahes osav võte, millega on sisse kukkunud nii mõnigi eurooplane, kes ei olnud tarvilikul määral teadlik kommunismist ja selle meetoditest. Olgu kuidas on, „Kapitalismi juuri” vaatasid kõik meeleldi, kommunistid seetõttu, et säärased teosed näitavat maailmale, et N.Liidu kirjanikul ei ole suukorvi peas, mittekommunistid aga selle tõttu, mis neile siin tundus nõukogude korra pilkena.

Täiesti vastuvõtmatu oli „Sadamas”, kus võimatuseni miljöötati ja meeleolutseti.

Neljanda uudisena tuli 6.septembril I.Zeltseri (jällegi ordenikandja) ja M.Jankovski „K u i õ i t s e b s i r e l ”, mida autorid ise nimetavad komöödiaks. See on kahtlemata veidi pretensioosne, sest „Sirel” on pigem muusikaga jant. Siin me näeme neid põhitüüpe, mida tunneme juba operetist, õieti vanast commedia dell’ arte’st – kõiksugu armastajaid, arlekiine, koomilisi vanamehi, ainult ülekantult moodsasse, pealegi jällegi laevastiku miljöösse.

„Sirelis” on palju seda nalja, mida iseloomustatakse kui „magedat”, tõesti südamest naerda aga võidi kahe koka „sotsialistliku võistluse” üle supikeetmises. Meie mittekommunistidest publik oleks veelgi enam naernud, kui ta oleks siis juba olnud täiel määral teadlik sellest, mis on õieti sotsialistlik võistlus ja kui naeruväärseid tagajärgi sellega saadakse.

Osa arvustust ei olnud „Sirelist” kuigi vaimustatud ja põhjustas jällegi kaudselt antud märkusi „kõrgemalt poolt”. Aga nende juurde ei tuldud enam tagasi, kui mõni päev pärast arvustuste ilmumist jõudis Tallinna „Literaturnaja gazeta” number 8.septembrist. Selles oli ära toodud kirjutis „Naeratuseta” (J.lagutini) oma), mis oli pühendatud „Sirelile” ja suhtus „komöödiasse” täie karmusega. Muuseas oli seal öeldud:

„See „põrutavalt” lõbus tükk ei kutsu meis välja naeratuse varjugi... Näidend on üles ehitatud rangelt väljaarvestatud skeemi järgi, siin on kõik oma kohal..., aga kui käsitöölislik see kõik on! Luulelise improvisatsiooni asemel – mäletsemine, pähe tuubitud küsimused ning kostmised... Hapu grimass lõbusa naeratuse asemel, üleskeeratavad nukud elusate inimeste asemel – ja kõik see vodevillis, mis väga ebamalbelt pretendeerib õpetlikkusele – see on kindlasti eemaletõukav.”

Nähtavasti oli seegi teos jällegi „ilmse arusaamatuse” tõttu sattunud PLBML-i teatri repertuaari...

Muide, kõik PLBML-i teatri seni käsiteldud esietendused algasid tugeva hiljaksjäämisega. See ei paranenudki hoolimata sellest, et osa ajakirjandust juhtis sellele tähelepanu. Kui draamateaterlased kord „seltsimeestelt” pärisid, miks nende etendused ikka hiljaksjäämisega algavad, vastasid need, et see ei olevat nende asi. Käsu etenduse alguseks andvat politruk. Käsib alata õigel ajal – alatakse õigel ajal; ütleb, et etendus algab veerand tundi määratud ajast hiljem, tõuseb eesriie viisteist minutit hiljem; kui ta aga midagi ei ütle, siis etendus ei alga üldse.

Kui seepeale üks „Draamateatri” näitleja küsis politrukilt endalt, miks PLBML-i teatri etendused ei alga täpselt, ei saanud ta mingit kindlat vastust, küll aga sai talle osaks jutuajamist pealt kuulanud madrusnäitlejate imetlus: „Küll on K. julge mees – küsib politrukilt, miks meie etenduste algus venib.”

Juba laevastikuteatri neli esimest premjääri näitasid, et see teater armastas muusikat, laule ja tantse toppida igale poole, kus see oli vähegi võimalik – ja sageli sinnagi, kus see õieti võimalik ei olnud. Nähtavasti taheti sellega repertuaari, mis oli kõrgeprotsendiliselt „õpetlik” – eriti „poliithariduse” suhtes – teha vaatajatele suupärasemaks. Ja peab ütlema, et mittekommunistidest vaatajatele olid need laulu- ja tantsunumbrid, ükskõik kas nad lavastusse sobisid või ei sobinud, sageli ainsaiks tõesti nauditavaiks hetkedeks kogu teatriõhtu jooksul.

Muide, kurioosumina olgu mainitud, et laulu ja muusikat ning tantsu oli kõige vähem selles lavastuses, kuhu nad oleksid kõige paremini sobinud – vodevillis „Kui õitseb sirel”.