Järgmise esietenduse, ja nimelt 25.märtsil andis „Draamateater”. Seekord oli kord jälle dramatiseeringu käes, milleks oli Honore de Balzac’i „ E u g e n i e G r a n d e t ”. See on lugu kullaahnuse kõikehävitavast mõjust, mis lavale tooduna niihästi mängult kui ka lavastuselt jättis üldiselt hea mulje.

Seekord tuleb öelda mõni sõna dramatiseeringu kohta, mis tuli siia N.Liidust – vene keelest ta tõlgitigi – ja kandis kellegi S.Daby kui ümbertöötaja nime. Prantsusmaal ja mujal Lääne-Euroopas on „Eugenie Grandet’d” lavale toodud A.Attault’ dramatiseeringu järgi, mis lavastati Pariisis juba a.1913. Kui nüüd võrrelda Daby ja Arrault’ töid, siis paistab kohe silma, et Daby oma käib nii märgatavalt Arrault’ oma jälgedes – ka selle teksti osas, mis ei ole mitte Balzac’i oma – et hakkad kahtlema prantslase Daby olemasolus.

Tundub ja on väga tõenäoline, et keegi nõukogude teatriinimene on lihtsalt Arrault’ dramatiseeringu tõlkinud ja sellele millegipärast teise nime ette pannud. Võib-olla tehti see ka selleks, et ära hoida muljet, nagu kasutaks nõukogude teater liiga suurel määral kodanliku teatri materjali. Miski selle dramatiseeringuga on igatahes korrast ära. Dramatiseeringute lõpud lähevad siiski lahku, kusjuures „Daby” oma on märksa nõrgem.

Siis aga tulid kõne all oleva hooaja kõige elevusrikkamad ja kahtlemata kõige huvitavamadki päevad. Kõige elevusrikkamad seetõttu, et nad näitasid laiemailegi massidele esimesi konkreetseid samme „ k u n s t i d e k a a d i ” poole, ja eriti huvitavad seepärast, et siin oli jällegi tegemist eesti näidenditega, mis olid kõigile tuttavad ja südamelähedased – August Kitzbergi „Libahundi” ja „Püve taluga”.

Need päevad algasid 30.märtsiga ja lõppesid 4.aprilliga. 30.märtsil oli „Draamateatri” „Libahundi”, 31.märtsil „Töölisteatri” „Püve talu” ja 1.aprilli hommikul „Estonia” „Libahundi” kontrolletendus. Järgnesid e s i e t e n d u s e d : 1.aprilli õhtul „Draamateatri” „Libahunt” esimese ja 2.aprillil sama teatri „Libahunt” teise koosseisuga, siis 3.aprillil „Töölisteatri” „Püve talus” ja 4.aprillil „Estonia teatri „Libahunt”.

Enne kui peatuda nimetatud kontroll- ja esietenduste ning kõige selle juures, mis oli nendega ühenduses huvitavat, me peame oma tähelepanu pühendama „kunstidekaadile”.

Varsti pärast ENSV „vabatahtlikku” liitumist „suure sotsialistliku kodumaaga” kuulutati Moskvas välja „Eesti NSV kunstidekaad”, mis pidi juba 1940.a. sügisel toimuma Moskvas ja kus „suurele Stalinile” endale ja teistele kõrgematele parteifunktsionääridele pidi siis näidatama eesti „nõukoguliku” teatrikunsti ja muusika tippe. Kunstidekaad pidi lõpema suure kontserdiga, kus kindlasti oleks tulnud ettekandele mingi „kantaat Stalinile”, nagu see oli juba traditsiooniks saanud teiste rahvaste Moskvas ja Moskva poolt korraldatavail dekaadidel.

„Kunstidekaadi” hakati õige pea ette valmistama. Ennekõike valiti kõiksugu komisjone, küll suuri ja väikseid, küll kunstilisi ja poliitilisi. Siis hakati mõtlema repertuaarile, seda aga ei olnud olemas, vähemalt mitte „nõukogulikku”, sest ainus „saavutus” sel alal, Mart Raua „Mõõk väravas” ei tulnud kõne allagi.

„Teater ja Muusika” 1941.a. veebruarinumbris on antud ülevaade kunstidekaadi korraldamiseks kuni 10.veebruarini teostatud ettevalmistustööde kohta. Siit me kuuleme, et oli tehtud järgmist:

1.Organiseeriti võistlus uute draamateoste ideekavandite saamiseks, kuhu esitati kakskümmend kolm kavandit, millede hulgast auhinnati viis.

2.On antud tellimised uute algupäraste näidendite loomiseks üheksale auitorile.

3.Kõik lõppkujus esitatud näidendid vaatab läbi vastav žürii, premeerides nendest kolme. Premeeritud näidenditest üks või kaks kavatsetakse võtta dekaadi eeskavasse.

4.Kuulutati välja sotsialistlik võistlus nelja juhtiva eesti teatri vahel August Kitzbergi kahe klassilise näidendi, „Libahundi” ja „Püve talus”, lavastamiseks.

Punkt II puudutab tööd ooperi, punkt II balletti, punkt IV sümfoonilise muusika ja pnnkt V kunstilise isetegevuse alal. Siingi opereeriti võistlustega.

Ükski neist võistlustest ei andnud pikapeale praktilisi tagajärgi – näidendid ei tahtnud ega tahtnud valmida, ja kui nad olid valmis, siis nad ei leidnud dekaadikomisjoni silmis armu kas poliitilistel või kunstilistel kaalutlustel; balletilibretosid saadi küll, aga muusikaga ei olnud lood nii head – kas ei saadud kompositsiooni lõpuni viia või oli teisi takistusi.

Midagi sellesarnast aimati aga nähtavasti juba varem ette. Samas „Teater ja Muusika” veebruarinumbris (1941), milles on antud ülevaade dekaadiettevalmistuste kohta, kirjutab „Estonia” tolleaegne direktor Paul Rummo artiklis „Kunstiliste lootuste aasta” m.s. järgmist, umbes nagu ette vabandades:

„Tõsi küll: me ei saa veel nentida silmapaistvaid töövõite kirjandusliku loomingu alal, algupärase teatrirepertuaari nappus on endiselt suur ja uute muusikateoste järele muutub tarvidus päev-päevalt tungivamaks. Nii kannatamatult kui me kõik ka ootaksime uusi, sotsialistlikust elutundest haaratud teoseid Nõukogude Eesti kirjanikelt, heliloojailt ja kujutavailt kunstnikelt, oleme ometi valmis nende viibimist vabandama. Teame, et paljud loovad kunstnikud ja kirjanikud on rakendunud pingelisele tööle sotsialistliku ülesehitustöö mitmesugustel aladel, mis neile ei jäta aega loominguliseks tegevuseks. Teame ka, et paljudel võtab aega ideoloogiline ümberorienteerumine, oma kunstilise „mina” leidmine põhjalikult muutunud olukorras. Aga ennekõike me teame, et kunstiküpseid teoseid ei saa luua üle öö.”

Dekaadi asjus kirjutab Rummo oma artikli teises pooles:

„Nüüd on käimas süsteemikindlad ettevalmistused kunstidekaadiks. Reale näitekirjanikele on dekaadi ettevalmistamise komisjon esitanud töötellimised. Lisaks oodatavaile sõnadraamadele loodame saada algupäraseid oopereid ja ballette... Teatrid teevad ettevalmistusi sotsialistlikuks võistluseks – kes neist pääseb dekaadile esinema, kelle lavastus ja ettekanne osutub väärtuslikemaks?”

Bolševistlik propaganda – niihästi Moskvast tulev kui ka kohapealne – oskas dekaadi ettevalmistuste ümber luua erilise närvilise õhkkonna, millele on veel praegu veider tagasi mõtelda. Oli mulje, nagu ei tohiks eesti teatrirahvas enam üldse millelegi muule mõtelda, kui sellele propaganda suurettevõttele. Üksvahe pidid kõik „tegema dekaadi”. Kõige koomilisem seejuures oli aga see, et väga paljudel neist „dekaaditegijatest” ei olnud käepärast midagi konkreetsemat, millega või mille najal dekaadi „teha”. Samal ajal, kui f a k t i l i s i ettevalmistusi õieti ei olnudki, püüti meie teatrirahvale kõigiti selgeks teha, kui suur au pidi olema esinemine „kõigi nõukogude kunstide kaitsja „isakese” Stalini ees. Lubati suure suuga, et meie näitlejad pidavat saama ordeneid, preemiaiks terve kuupalga jne. – Tänuks kõige selle eest aga oleks tulnud laulda vägev „kantaat” Stalinile. Sedagi ei olnud veel olemas ei teksti ega muusika näol. Ettevalmistused ise aga olid seda piinarikkamad, et õieti ei olnud midagi, mille kallal neid ettevalmistusi teha – välja arvatud Kitzbergi kaks näidendit ja „Vikerlased”.

„Estonia” tantsujuhilt nõuti balleti e e l a r v e t enne, kui tal oli käes libretogi. Kõik tuli teha ruttu ja kui mitte just tagurpidi, siis korraga.

Üksikuid tegelasi kutsuti välja Moskvasse Kunstiasjade Komiteesse ja „peetii nõu” nendega, ilma et neil nõupidamistel oleks olnud f a k t i l i s t alust.

Muide, Kunstivalitsus koostas ka dekaadi eelarve Mokvasse esitamiseks – ajajärgul, mil õieti keegi ei teadnud, m i s nimelt võiks Moskvas ettekandele tulla. Tohiks nii mõndagi huvitada teada saada, et ettenähtud summa ületas kümme miljonit rubla.

„Dekaadi” tähtsuse üleskruvimist aga jätkati kõigest jõust. Kunstidevalitsuses kõneldi 1941.a. kevadel vägagi tõsiselt, et dekaadi ettevalmistamise ajaks tuleks „Estonia”, „Draama- ja Töölisteater” ning Tartu „Vanemuine” sulgeda selleks, et etendused ei häiriks teatrite dekaadilavastuste proovitööd. Niikaugele asi siiski ei läinud, aga veel „Teater ja Muusika” viimses, mõni päev pärast saksa-bolševistliku sõja lahtipuhkemist ilmunud juuninumbris, me loeme informtsiooni kunstidekaadi ettevalmistustööst:

„Kuna dekaadi ettevalmistustööde tõttu j ä ä b „ E s t o n i a s ” k a h e k s a k u u j o o k s u l ä r a h u l k m u u s i k a l a v a s t u s i , tahetakse tekkivast tühemikust saada üle sel teel, et kavatsetakse tihedamalt korraldada filharmoonia kontserte. Samuti on kaalutud küsimust, kas mitte „Vanemuise” teatrit ja paremaid perifeeriateatreid kutsuda dekaadi ettevalmistuse ajaks Tallinna esinema.”