Teise hooajapoole esimese esietendusena tuli 5.jaanuaril 1941 „Draamateatris” ettekandele Maksim Gorki ennegi eesti teatrite poolt korduvalt etendatud sünge pildirida „ P õ h j a s ”. Selle tegelaste osades esinejaid saatis terve rida õnnetusi. Kõige kurvastavam neist teatriringkondadele selle sõna laiemas mõttes oli August S u n n e surm, mehe surm, kes kuulus meie kõige silmapaistvamate, andekamate ja töökamate näitlejate hulka.

Ei ole ime, et Sunne närvid pikapeale üles ütlesid. Ta oli kogu oma elu töötanud, raskesti, järelejätmatult, pikki aastaid mitte ainult näitlejana, vaid ka näitejuhina ja teatri administraatorinagi. Ja kus oli ta töö, seal olid ka ta hing ning süda, seal oli k o g u Sunne.

Ei olnud kerge mittekommunistist näitleja töö kõne all oleval hooajal. „Punane nurk”, Lenini ja Stalini igale poole topitud raidkujud või pildid, „poliitharidus”, teatrites edasi-tagasi sõeluvad juudipoisid – kõik see tegi tööd vastikuks ka siis, kui roll muidu juhtus olema täiel määral vastuvõetav. Näitlejalt aga nõuti veel rohkem kui ainult ta kutsetööd. Ta pidi aitama ka käitiste, asutuste ja asjaarmastajate i s e t e g e v u s r i n g e nende tegevuses, pidi neid juhtima ja õpetama.

Säärast tööd pidi tegema ka Sunne – kuskil Koplis.

Sunne loomulikult aitas, kus ta vähegi võis, ja eriti teatrikunsti alal tegi ta seda meeleldi, oli see ju ta kõige armsam kunst. R a h v a s t aga teenis ta juba ammu enne seda, kui see talle Eestimaa Kommunistliku Partei organite poolt – nagu teistelegi näitlejaile – ette kirjutati. Aga juba ta kutsetöö üksi nõudis täit jõudu mehelt, kes ei olnud enam kõige noorem. Töö asjaarmastajate kallal, mida Sunne kui oma kunsti innukas kummardaja tegi kohusetruult, lisas sellele ränga koorma juurde – seda enam, et töökoht asus kaugel. Sageli kestis õhtune töö nii kaua, et ei olnud enam mingit sõiduvõimalust – sõidurahasid muidugi ka mitte – nii et Sunne pidi Koplist jalgsi linna tulema.

Pikapeale läks töö lisakoorem nii raskeks, et Sunne palus korduvalt ennast sellest vabastada. Parteiorganite poolt aga teatati talle, et pigemini vabastatakse teda kutselisest teatritööst kui tööst asjaarmastajate abistamisel ja õpetamisel. Langes ka sõnu „sabotaažist” ja „rahvale” vaenulisest suhtumisest. Ei olnud midagi parata – Sunne pidi edasi orjama, kuni ta organism ja närvid seda enam ei talunud ja ta tegi saatusliku otsuse (7.jaanuaril 1941).

Kas ainult ülepingutus andis selleks tõuke – kes seda teab? Aga igal juhul me võime Sunnetki lugeda kommunistliku režiimi ohvriks, selle režiimi ohvriks, mis teoorias teistele liiva silma puistamiseks väidab, et „kalleim aare on inimene”, mis aga praktikas sellest inimesest ei hooli vähematki.

Varsti pärast seda suri „Põhjas” Kleštši osa mängiva näitleja abikaasa, kes võrdlemisi kaua oli olnud raskesti haige. Seetõttu näitleja isiklik elu sattus Kleštši olukorda. Edasimängimine muutus talle arusaadavalt raskeks, aga alles p ä r a s t p i k k a k a u p l e m i s t teda asendati.

Nüüd haigestus Vassilissa osas esinev näitleja.

Kord tuli „Draamateatril” katkestada Gorki näidendiga toimuv ringreis, kuna tegelasperes oli ette tulnud terve rida haigestumisi. Nii saatsid selle teose ettekandeid kogu aeg õnnetused.

Jaanuaris pühitses PLBML-i teater oma kümneaastase tegevuse juubelit, mille eeltaktiks oli juubelikontsert 11.jaanuaril. Meie publik oleks seda pigemini nimetanud segaõhtuks, kuna siin pakuti laulu- ja muusikapalu, tantsu, akrobaatikat ja muudki. See oli õieti, et tarvitada nõukogulikku terminit, „estraadietendus”, nagu seda kaunis ebastiilses kirjususes armastatakse Nõukogude Liidus.

Päris juubelilavastuseks kujunes aga siinjuures teatrile Schilleri „Fiesco”, mis – teatri kümnenda uudisena – tuli esietendusele 16.jaanuaril. See oli päris suurejooneline lavastus, kui palju aga oli siin lavastaja oma tööd ja fantaasiat, seda on kaunis raske kindlaks teha. Ja teatavaiks kahtlusteks tohiks aluse anda kas või üks väike fakt: heade ja rikkalike kostüümide kohta oli kavas öeldud, et need on valmistatud Leningradis, Kirovi- (end. Maria) nimelise teatri töökodades, faktiliselt aga valmistati need Tallinnas, „Draamateatri” õmblustöökoja poolt!

16.jaanuaril toimus „Töölisteatris” üks hooaja rõõmustavamaid esietendusi – Carlo Goldoni „ K a h e i s a n d a t e e n e r ”. Selle näol said Tallinna teatrisõbrad lavastuse, mille vaatamine valmistas kõige puhtamat rõõmu, seejuures palju enam rõõmu kui sama autori „Valetaja” PLBML-i teatri ettekandel.

„Dekaadi-eriteadlane” A.Viner, kellega meil edaspidi tuleb veelgi kokku puutuda, ei olnud elu- ja värvirõõmsast „Kahe isanda teenrist” kuigi suures vaimustuses, vaid leidis selle olevat liiga „formalistliku”. Pärast selgus, et ta omal ajal N.Liidus ametliku arvustuse poolt oli kord ise formalismi pärast pähe saanud. Sellest siis ta tagasihoidlikkus selle ehtsast teaterlikkusest pulbitseva lavastuse suhtes.

18.jaanuaril järgnes „Estonias” „Nahkhiirele” teine operetietendus hooaja kohta, milleks oli Priit Ardna (muusika) ja Irma Truupõllu (tekst) „ K a l u r i n e i u ”. Kuna see oli „oma” operett, sai talle osaks otse hiilgav menu, hoolimata sellest, et ta viimane vaatus oli vähesel määral „punaseks” värvitud. Aga iga teatriskäija-mittekommunist sai aru, et seda oli tarvis maskeerimiseks, ja ei olnud seda ka niipalju, et see oleks võinud kuidagi eksitavalt mõjuda. Kavakirjutuseski oli see väljendatud väga tagasihoiodlikult.

„III vaatus. 1940.a. hilissuvel kalurikülas, Veski-Tiiu ja Jüri pulmas. Vahepeal on olnud suured muudatused, milledest ei ole puudutamata jäänud väike kalurikülagi endisel ajal võimudest täiesti unustatud saarekesel.”

„„Kalurineiu” mängib pöördeaja lävel, seepärast peegeldub temas rohkem mineviku negatiivset kui oleviku positiivset.”

Viimane – et antakse vähe oleviku (1940.a. järelsuve) positiivset, kõlab peaaegu nagu vabandus. Säärase vabanduse vastu ei olnud enamal jaol teatriskäijail mitte midagi. Vastasel korral – kui kommunistliku aja positiivsust oleks antud liiga palju – ei oleks „Kalurineiule” endastmõistetavalt osaks saanud ta tõesti suur menu, vaid teda oleks tabanud ainsa kunagi Eestis etendatud nõukogude opereti „Malinovka pulmade” saatus. Kuid sellest hiljem.

Kuna vaatajad võtsid „Kalurineiut” täie õigusega kui oma, täh. Eesti asja, nad püüdsid igamoodi avaldada oma isamaalist meelt. Kõigele, mis oli vähegi eestilik, olgu need viisid, tantsud või rahvakostüümid, sai osaks suur aplaus. Päris demonstratiivseks aga muutus aplaus iga kord siis, kuui vana kalur Madis ütleb Ingel Voogile, opereti peategelasele, et ta kunagi ei unustaks oma väikest kodusaart. Seda väikest saart samastati bolševike poolt vägivaldselt röövitud väikse Eestiga ja seepärast tuligi see tugev aplaus.

Kommunistlikud võimukandjad olid nende patriootiliste käeplaginate suhtes kaunis nõutud – nad said aru, et see on demonstratsioon, teiselt poolt aga pidi „suure sotsialistliku kodumaa” kodanikul olema lubatud ka armastus ta kitsama, väikse kodumaa vastu. Aga siis tuli kord see päev, mil vanal Madisel kõrgema poole ettekirjutuse kohaselt ei lastud enam neid südamlikke sõnu öelda ja publik ei saanud enam „valesti” plaksutada.

Kui „Kalurineiu” pärast Eesti vabastamist uuesti mängukavva võeti, anti ka Madisele ta ilus lause väiksest saarest tagasi.

„Kalurineiuga” seotud demonstratsioonide pärast tuli teatrijuhil kolm korda käia Neeme Ruusi juures. Parteis kaaluti koguni opereti mängukavast mahavõtmist, seda teostada siiski ei julgetud. Aga peale „väikse saare” langes opereti tekstist veel nii mõnigi koht „revolutsioonilise valvsuse” ohvriks.

Nagu Neeme Ruus seletas teatrijuhile, ei tohtinud operetti jääda midagi, mis käegakatsutavalt meenutaks Eestit või Eesti lipu värve. Teatavasti laulab Ülo toimetuse pildis laulu, mis algab nii:

kena taevast selget, helget, päikselist...”

Siin tõmbas partei keskkomitee veripunane pliiats maha sõna „ s i n i s i l m a l i s t ”, kuna see v õ i v a t meenutada sini-must-valget lippu!

Kui Karin „Kalurineiu” teise vaatuse lõpus tahab lahkuda võõra mehega, ütleb Ülo talle: „Olgu kes ta on, aga sina oled minu pruut ja e e s t i t ü d r u k . ma ei luba, et sa edvistad igaühega, e t s a t e e d e n d o d a v a k s !” Siin kustutati tekstis sõrendatud sõnad. Ei sallinud sisult sotsialistlik ja vormilt r a h v u s l i k (?) kunst rahvuslikku uhkust ning enesetunnet!

Kuna „sotsialistliku realismi” repertuaar publikut soovitaval määral ei huvitanud ja kuna ei olnud igakord kerge saada „sundpublikutki” käitistest, ametiasutustest ja mujalt – selleks oli igas teatris ametis eri mees -, siis olid teatrid sunnitud vahele võtma endisi lavastusi, mida nad ka meeleldi tegid, kuna vaatajaskonna tung seetõttu ka kohe suurenes. Nii võttis näit. „Draamateater” uuesti mängukavva „Tubakatee”, „Kuuenda majakorra” jne. Ka „Juno ja Paabulind” tuli mõni aeg pärast äpardunud esietendust jälle repertuaari. Seda mõnusust, mida omal ajal pakkusid noored töölisteaterlased, ei saanud „Draamateater” ikka veel anda, aga nüüd võidi lavastust siiski vaadata päris heameelega.

Enamlaste poolt endastmõistetavalt keelu alla pandud vabaduspäeva eelõhtul, täh.23.veebruaril, tuli „Estonias” ettekandele järjekordne pärisuudis. Selleks oli Maksim Gorki dramatiseeritud romaan „ E m a ”. Pärast „Vassa Železnovi” ja „Põhjas” oli see juba kolmas Gorki teos kõne all oleval hooajal ja kahtlemata kõige nõrgem. Dramatiseering oli tehtud hoolega, ei kuulu aga juba teose iseloomust tingitult õnnestunumate hulka. Ta sisaldab piinlikke venivusi, eriti teises pooles. Pärast jäetigi dramatiseeringu kümnest pildist kolm viimast lihtsalt ära.

20.veebruaril oli toimunud „Ema” k o n t r o l l e t e n d u s , nagu neid Nõukogude Liidus harrastatakse, esmakordne säärane „üritus” teatri poolt. „Noorte Hääles” loeme sel puhul:

„Kontrolletendused toimuvad siitpeale kõikide kutseliste teatrite lavastuste puhul. Kontrolletendustel tutvuvad Kunstidevalitsuse ametlikud esindajad lavastustega ja koostavad etenduse järel vastava akti. Kui lavastus on kõigiti korralik, siis lubatakse näidend kontrolletendusel esitatud kujul avalikule esietendusele; ettetulevate puuduste korral need märgitakse aktis ja antakse tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Esimest kontrolletendust „Estonias” jälgis saalitäis publikut. Etendusel viibisid Kunstidevalitsuse esindajad, kõikide Tallinna teatrite tegelased, haridus ja kultuuritööliste ametiühingute esindajad, kollektiivseid teatrietendusi korraldavad organisaatorid käititest, ajalehtede arvustajad, ajakirjanikke jt.

Kontrolletendus oli väga hästi korraldatud ja jättis üldiselt pärisetenduse mulje. Hea oli korraldus eriti selles mõttes, et etendust võimaldati jälgida nii suurel teatritegelaste ja –sõprade hulgal. Oleks tervitatav, kui kõik meie teatrid toimiksid selle eeskuju järgi.”

Viimane lause on naiivne, sest juba 29.jaanuaril oli Kunstidevalitsus ringkirjaliselt teatanud, et „alates 1.veebruarist 1941 ei või teatrid ühtki uut lavastust esietendusele lasta ilma Kunstidevalitsuse loata. Viis päeva enne kavatsetavat esietendust tuleb teatril korraldada kontrolletendus.”

„Emas” me näeme jällegi üht „ümbersündi”, nimelt „ühiskondlikult-poliitiliselt teadvusetu inimese kujunemist teadlikuks võitlejaks – revolutsiooni pioneeriks”.

Sünge ja „klassiteadlik” teos ei leidnud publiku erilist poolehoidu; hoolimata sellest, et kavalehes oli tsiteeritud lauseid hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni eessõnast romaani tõlkele ja hoolimata sellestki, et komissar ühel „Estonia” kontsertsaalis väiksearvulise publiku ees korraldatud teose tutvustamisõhtul ise püüdis „Ema” teatriskäijatele kõigiti suupäraseks teha.