Kui Venemaa kogu oma ajaloo kestel on olnud maailma kõige agressiivsemaid riike, siis on kommunistlik Venemaa agressiivne juba oma põhiolemuselt. Kommunistliku teooria ja praktika põhialuseks on kogu maailma riikide kaotamine ja ülemaailmse kommunistliku ühiskonna loomine. Seejuures seletas Lenin, et kommunism peab võidule pääsema esalgu ühel maal, milliseks maaks oma loomu kohaselt olevat Venemaa, ja sealt peab ta levima üle kogu maailma. Kuni on olemas mitte-kommunistlikke riike, seletavad kommunistid, peab see riik, kus kommunism on juba võidule pääsenud, olema tugevam kui ükski teine riiklik formatsioon, sest ainult sel teel olevat võimalik läbi viia ülemaailmset „kommunistlikku revolutsiooni”.

Oma eesmärgi saavutamisel ei keeldu kommunistid ajutisest koostööst mitte-kommunistlike riikidega ega astumast rahvusvahelisse koostöösse nendega ning sõlmimast rahvusvahelisi leppeid, kuid see on neile ainuüksi hingetõmbamiseks ja ajavõitmiseks.

Kommunism Venemaal ei ole oma riiklikku süsteemi kunagi piiranud mingite geograafiliste piiridega, mis väljendub juba riigi nimetuses – Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liit. Geograafiliste nimetuste all kuuluvad sellesse „liitu” ainult nn. „liiduvabariigid” ja „liidu” konstitutsioonilised eeskirjad määravad uute „liiduvabariikide” vastuvõtmise korra. Niisiis riik teiste riikide allutamise eesmärkidega juba põhiseaduse kohaselt!

Kui rahvusvaheline läbikäimine ja riikidevaheline koostöö eeldab eelkõige sõlmitud lepingute pühaduse põhimõtet, siis ei ole seda põhimõtet kommunistlikule Venemaale tema põhiolemuse kohaselt olnud kunagi olemas. Kui rahvusvahelise elu üheks põhiliseks nõudeks on keeldumine segamast teiste riikide siseasjusse, siis ei ole kommunistlikul Venemaal seda printsiipi samuti olemas, sest see oleks loogilises vastuolus selle riigi põhiolemusega.

Kommunistliku Venemaa (NSVL) seisundi rahvusvahelises formatsioonis võib kokku võtta vormelisse: rahvusvaheliselt tunnustatud üheväärne riik teiste riikide hulgas, kes nii oma ideoloogia kui ka kirjutatud konstitutsiooni kohaselt omab agressiivset eesmärki allutada endale kogu maailma riigid ja kes seetõttu ei saa enese kohta lugeda püsivaiks rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud eeskirju ega tema enese poolt üksikute riikidega sõlmitud lepinguid.

Sellest vormelist selgub NSVL poliitika kõige suurem ja senini nägematu kahepaiksus ja silmakirjalikkus: ühelt poolt eesmärk allutada endale kogu maailm, teiselt poolt – kõigi riikidevahelises läbikäimises vajalike õiguslike eeskirjade ja tavade näilik omakstunnustamine.

Kuid mitte ainult selles ei seisne NSVL poliitika silmakirjalikkus. See silmakirjalikkus avaldub juba selle riigi põhieesmärgis. NSVL ametlik teooria defineerib kommunismi internatsionaalse liikumisena, tegelikult ei suundu aga NSVL poliitika mingil kujul internatsionaalsusele, vaid kogu maailma allutamisele Moskvale. Kommunism NSVL-s on panslavistliku poliitika kõige järjekindlam jätkamine, kuigi kommunismi tegelikud juhid ei ole kaugeltki kõik slaavlased. Kommunistliku panslavismi tegelik teostamine toimub ainult ülimal määral vale ja pettusega dekoreeritud kujul!

Me tutvume käesoleva kirjutise raames lühidalt Eesti Vabariigi allutamise tegeliku käiguga NSVL-le ja selleks NSVL poolt tarvitusele võetud meetoditega. Toome aga enne põgusa ülevaate NSVL tegelikust suhtumisest Eestisse alates Eesti Vabariigi algusest kuni 1940.a. juulisündmusteni, kõrvutades neid vastavate kirjalikkude dokumentidega.

2.(15.)nov.1917 avaldas Nõukogude valitsus Lenini ja Stalini allkirjadega „Venemaa rahvaste õiguste deklaratsiooni”, millega kuulutati, et Rahvakomissaride Nõukogu on aluseks võtnud muuseas järgmised põhimõtted:

1) Venemaa rahvaste suveräänsus ja võrdsus.

2) Venemaa rahvaste vaba enesemääramise õigus kuni eraldumiseni ja iseseisva riigi kujundamiseni.”

Kui Eesti Maapäev sellele deklaratsioonile tuginedes enese 15.(28.)nov.1917 kõrgemaks võimuks kuulutas, segasid sellele kohalolevad nõukogude võimukandjad, tugedes Vene sõjaväele, kohe vahele ja ajasid vägivaldselt Maapäeva laiali. Ja kui pärast vahepealseid sündmusi Eesti Ajutine Valitsus 11.nov.1918 teatas oma katkestatud tegevuse uuesti jätkamisest, tungisid Nõukogude sõjaväed mõne aja pärast üle Eesti piiri. Kolmeteistkümne kuu jooksul tuli Eestil Nõukogude hiiglasega pidada kõige rängemat sõda selleks, et tegelikult ellu viia Nõukogude võimu poolt väljakuulutatud deklaratsiooniga antud lubadusi.

Kangelaslikus võitluses viidi Eesti Vabadussõda võidukale lõpule. 31.dets.1919 sõlmiti Eesti ja Nõukogude Vene vahel vaherahuleping ning 2.veebr.1919 kirjutati Tartus alla rahuleping, mille artikli II kohaselt Venemaa võtab endale järgmise kohustuse:

„Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.”

26.jaan. 1919 peetud kõnes aga (s.o. ajal, kui rahulepingu tingimustes juba kokkuleppele oli jõutud ja seda veel ainult tekstuaalselt viimistleti), ütles Lenin Eestiga rahu sõlmimise kohta:

„Meie ei taha valada tööliste ja punaväelaste verd tüki maa eest, seda enam et see järeleandmine ei ole igaveseks. Eesti elab üle Kerenski ajajärgu, töölised hakkavad aru saama oma Asutava Kogu juhtide alatusest, kes ametühingud paljaks röövisid ja 26 kommunisti ära tapsid,- kukutavad varsti selle võimu ja loovad nõukogude Eesti, kes teeb meiega uue rahu.”

Samal ajal kui N.Vene esindajad oma allkirjadega kinnitasid selle pühaliku tõotuse Eesti suhtes oma suveräänseist õigustest igaveseks ajaks loobumise kohta ja selleks meelde tuletasid isegi senini unustusse vajunud 2.(15.)novembri deklaratsiooni, oli kogu see asi Nõukogude Vene valitsuse juhile ainult tühjaks paberilipakaks.

Lenin kinnitas rahulepingu, mille teksti kohaselt N.Vene tõotab igavest loobumist Eesti suhtes, samal ajal deklareerides, et see ei ole sugugi igavene!

Ühe käega kirjutas Lenin alla rahulepingu kinnitamise aktile ning tegi teise käega Kominternile ülesandeks asuda tegevusse Eestis selle võimu kukutamiseks, kellega ta rahu oli sõlminud! Et tekiks nõukogude Eesti, kes „teeb uue rahu”.

Samas kõnes tunnustas Lenin rahu Eestiga ainult ajutiseks hingetõmbamiseks. See hingetõmbamine ei kestnud kuigi kaua. Juba 1.dets. 1924 üritasid N.Vene agendid Eestis riigipöördekatset ja Vene sõjaväed olid koondatud jälle Narva taha selleks, et nad kohe edasi marsiksid, kui „seltsimeestel” Tallinnas edu oleks olnud. Eesti likvideeris ka tol korral N.Vene agressiooni!

Pärast 1.detsembri 1924.a. „riigipöörde”-katset vaibusid mõneks ajaks NSVL otsesed agressioonikatsed. Sealjuures ei loobutud aga sugugi põrandaaluse tegevuse jätkamisest Eesti pinnal. Venega sõlmitud kaubalepinguis tingis ta endale nii meil kui ka mujal välja eksterritoriaalsusõiguse teatud kaubanduslikele agentidele. Nende otseseks ülesandeks oli kommunistliku propaganda levitamine ja sisemise õõnestustöö tegemine NSVL huvides.

N.Venega sõlmitud majanduslikud lepingud jäeti venelaste poolt lihtsalt täitmata või neid täideti ainult osaliselt. Üldse oli majanduslik läbikäimine N.Venele ainult teise järgu tähtsusega küsimuseks. Transiit läbi Eesti toimus hookaupa, see oli kuni 1924.a. võrdlemisi elav, langes aga pärast 1.dets. 1924.a. sündmusi järsult. Selle asemel arenes elav kommunistlik propaganda. Kasutades lepingutega antud soodustusi palgati näit. sadamatöödele ainult kommunistliku meelsusega töölisi ja maksti neile palju kõrgemat palka kui teistele. Edasi ei saa läbikäimises N.Venega jätta mainimata tervet rida piirivahejuhtumusi, mis maksid elu reale Eesti piirivalvureile, ja agitaatorite salaja üle piiri saatmisi.

Samal ajal, kui seesugune salajane õõnestus jätkus, kirjutati Moskvas NSVL algatusel 4.mail 1932 alla Eesti-NSVL vahelisele mittekallaletungi lepingule, mille art.1 järgi lepinguosalised „kohustuvad hoiduma igast kallaletungi aktist üksteise vastu ja igasugustest vägvaldsetest tegudest, mis on sihitud teise lepinguosalise territooriumi tervikluse ja puutumatuse või tema poliitilise iseseisvuse vastu, vaatamata sellele, kas on sarnane kallaletung või sarnased teod ette võetud üksikult või ühiselt teiste riikidega, sõjakuulutamisega või ilma.”

Aastaid kestnud salajane urgitsemine Eestis ei andnud NSVL-le ometi mingeid soovitud tulemusi ning NSVL püüded „sisemiseks revolutsiooniks” Eestis vajusid täiesti kokku.

Käesoleva sõja eelne üldine rahvusvaheline olustik ja sõja puhkemine andis NSVL-le jälle võimaluse aktiivseks tegutsemiseks. Seekord õnnestus NSVL-l välja kaubelda Balti riikide (eriti ka Eesti) tunnustamist NSVL huvipiirkonda kuuluvaks. Saavutanud selle „diplomaatilise võidu”, algas NSVL oma tegevust sõjariistus kallaletungi ähvardusel Eestile ja teistele Balti riikidele nn. vastastikuse abistamise pakti pealesurumisega ja selle alusel Punaväe sõjaliste baaside loomisega Eesti ja teiste Balti riikide territooriumil.

NSVL oli leidnud enda jaoks paraja aja esialgu kiires korras tagasi võita Maailmasõja tagajärjel Venele kaotsiläinud maa-alad. NSVL valitsus ei lasknud ka siin end enam segada tema poolt mõni kuu tagasi kindlasõnaliselt antud tõotusest, vaid varitsedes rahvusvaheliselt parajat silmapilku okupeeris Eesti ja teiste Balti riikide territooriumid 1940.aasta juunis.