Teise Euroopa imperialistliku sõja tingimustes toimus „töölisklassi ühtsuse kehastamine ja ühtse rahvarinde loomine” uutel alustel. Praeguses olustikus töölisklassi ühtsus ning talupoegade, linnatöötajate ja eesrindliku intelligentsi liitmine peab toimuma alt üles, massiliikumiste arendamisega, mööda minnes sotsiaaldemokraatlikeks ja teistest väikekodanlikest erakondadest,” kirjutab Nõukogude Vene poliitilise sõnastiku 1940.a. väljaanne kommunismi ülesandeist. Nähtavasti selle teooria raamistikku püüti suruda ka Eesti taasvallutamist „Vene kotka tiiva alla” ehk bolševistlikus väljenduses: „Stalini konstitutsiooni päikese alla”.

Mulje loomiseks, et hoolimata „imperialistliku sõja tingimustest” on NSVL kaugel imperialistlikest vallutamisihadest, mõtlesid Moskva tuusad välja järgmise lavastuse:
1) baaside leping „vabal kokkuleppel” Eesti valitsusega;
2) Eesti valitsusele põhjuste külge luuletamine baaside lepingu rikkumises ja kogu Eesti maa-ala okupeerimine;
3) „revolutsioonilise ülestõusu” lavastamine paari tuhande inimese rongkäigu näol läbi linna Kadriorgu Nõukogude Vene tankide saatel ja uue valitsuse ametisse seadmine „masside nõudmisel”;
4) eesti rahva „üksmeelse ja harda palve” avaldamine Eesti vastuvõtuks NSVL „õnnemaadele”;
5) NSVL „heasüdamlik vastutulek” eesti rahva „kauaigatsetud soovidele” ja ta vastuvõtmine NSVL-i.

Lavastuse läbiviimiseks valisid bolševikud soodsa momendi ning seekord õnnestus neil – peale mitmeid katseid enam kui 20 aasta jooksul – oma ammuigatsetud soovi ajutiseks läbi viia. Sealjuures kogu see mäng pidi toimuma eesti rahva „vaba tahte” katte all ning Eesti Põhiseaduse korras. NSVL sõjaväed pidid olema siin ainult eesti rahva palvel, selle eest hoolitsemiseks, et eesti rahvas võiks oma tahet „vabalt” avaldada ja et „kodanlik klikk” teda selles ei saaks segada. Peanäitejuhiks kogu selle lavastusele oli määratud A.A.Ždanov, üks Stalini lähemaid õpilasi-kaastöölisi. Kompartei sekretär, NSVL Meresõjalaevastiku Sõjanõukogu liige, Ülemnõukogu Väliskomisjoni esimees jne.

Asume nüüd selle „suurlavastuse” neljanda ja viienda vaatuse lähemale vaatlemisele ajalise algusega 22.juuni 1940, lavastuse „kõrgpunktiga” 22.juulil 1940 eesti rahva „tahte ja otsuse” vastuvõtmise näol, ja sealt edasi kuni ENSV konstitutsiooni vastuvõtmiseni 25.augustil 1940. Ülevaatlikkuse huvides, samuti ka asjade arengut silmas pidades jagame kogu selle aja järgmiselt:

1) ajajärk uue „valitsuse” ametisse astumisest kuni „Riigivolikogu valimiste” väljakuulutamiseni (22.juunist 4.juulini);

2) Riigivolikogu „valimiste” ajajärk (5. – 15.juulini);

3) „valimistele” järgnenud nädal kuni „Riigivolikogu” kokkutulekuni (16. – 20.juulini);

4) „Riigivolikogu” istungjärk (21. – 23.juulini);

5) ajajärk pärast „Riigivolikogu” kokkutulekuid kuni ENSV konstitutsiooni vastuvõtmiseni (24.juulist – 25.augustini).