Nõukogude Liidu poliitika suund Eesti ja teiste Balti riikide suhtes on ametlikult kokku võetud eespool tsiteeritud Molotovi 1.augusti 1940.a. kõnes. Eesmärk oli – saavutada Nõukogude Liidu piiride viimist Läänemere rannikule ja omada Läänemeres jäävabu sadamaid. Eesmärgi saavutamiseks valiti meetod: see viia läbi rahulikul teel „nende maade laialdaste rahvahulkade aktiivsel osavõtul ja toetusel”. See pole õieti midagi uut. Samasugune põhimõte väljendus, nagu nägime käesoleva kirjutise algul, juba Lenini kõnes Eesti-Vene rahulepingu sõlmimise puhul. See poliitika on täiesti sarnane Vene imperialistlikule poliitikale tsaaride aegadel.

Ometi on kaasaegne rahvusvaheline süsteem sootu teistsugune kui see oli Vene tsaaride ajajärgul. See süsteem ei tugine enam ainuüksi vägivallale, vaid rahvusvahelisele õigusele ja riikidevahelisile lepinguile.

Bolševistlikele valitsejaile, kes oma poliitikas ei piirdu enam Vene tsaaride „tagasihoidlike” taotlustega, vaid kelle eesmärk oma ideoloogia kohaselt on allutada Moskvale juba kogu maailm, on siiski selge, et sellele vallutamisihale teevad takistusi rahvusvaheline õigus ja riikidevahelised lepingud kui ka üldised rahvusvahelised põhimõtted palju suuremal määral kui omal ajal tsaaridele. Kui bolševistlik riik tahab olla rahvusvaheliseks üksuseks, kuni ta tahab rahvusvaheliseks läbikäimiseks sõlmida lepinguid teiste maadega, niikaua ei riskeeri ta otseselt jalge alla tallata omaenese poolt rahvusvahelistes lepingutes antud pühalikke tõotusi –nagu seda Eesti suhtes on Tartu rahuleping ja teised lepingud.

Selleks oli vaja, et kõik toimuks „rahulikul teel nende maade laiade laialdaste rahvahulkade aktiivsel osavõtul ja toetusel”. Bolševistlikel valitsejail oli vaja teha kogu maailma ees ja „kõigi maade proletaarlaste” ees vaga nägu, näidata, et NSVL on „kõige rahuarmastavam” maa, et tal pole mingeid „rahvaste rõhumise” ega imperialistliku vallutamise ihasid. Kuidas oleks nad küll teisiti saanud arendada kommunistlikku propagandat masside hulgas kogu maailmas ja sõimata nende maade „imperialistlikke valitsusi”! Ei võidud ometi Läänemere jäävabade sadamate omandamiseks kaalule panna „kogu maailma revolutsiooni” põhimõtteid.

Oleme püüdnud tõetruult kirjeldada, kuidas toimus „laialdaste rahvahulkade aktiivne osavõtt ja toetus” Nõukogude poliitika taotlusile Eestis. Oleme näinud, milliseid rahvusvahelises elus senini kuulmatuid võltsinguid lavastas Eestis Nõukogude valitsus. Seejuures on Nõukogude valitsus püüdnud tõendada kogu maailmale, et Eesti annekteerimine toimus eesti rahva vabal tahtel täiesti seaduslikus korras, ja tuginedes sellele taotlenud Eesti annekteerimisele rahvusvahelist tunnustust.

1. Eesti sõjaväe poliitiline juht ja hilisem rahanduse rahvakomissar Keerdo koos teiste nõukogude rahvaste esindajatega Kremlis.
2. Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikud Kremli saalides vaheajal. Keskel Vares ja Leedu kommunistlik tegelane luuletaja Ljudas Cira.

1. Stalin Nõukogude Liidu Ülemnõukogu istungil, kus otsustati Eesti vastuvõtmist NSVL-i.
2. Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadikud Kremli suure lossi Georgi saalis istungi vaheajal, mil otsustati Eesti vastuvõtt Nõukogude Liitu. Eriti tähelepanuvääriv on naiste riietus.
3. Vares, ..inus ja Andresen Balti jaama perroonil peale tagasijõudmist Moskvast 14. aug. 1940. a.

Eesti rahva „vaba tahte” avaldamist on Nõukogude valitsus püüdnud tõendada kahel pisut teineteisele vastukäival viisil:
1) Eesti olevat palunud enese võtmist Nõukogude Liidu koosseisu täiesti seaduslikus korras, mida osutavat Eesti Põhiseaduse päraselt ametisse kutsutud Varese valitsus ja samuti Eesti Põhiseaduse päraselt valitud „Riigivolikogu”,
2) Eestis olevat toimunud kommunistlik revolutsioon, rahvas olevat kukutanud endise süsteemi ja otsustanud astuda Nõukogude Liitu.

Olles iga üksiku arengufaasi juures andnud sündmuste analüüsi tõelikkuse seisukohast, teeme lühikese kokkuvõtte, nimelt väljudes NSVL mõlemast lähtekohast, s.o. Eesti liitmise seaduspärasuse kohta ja liitumise kohta revolutsioonilisel teel.

Analüüsides seaduspärasuse seisukohalt saame järgmise kokkuvõtte:

1) Rikkudes Eesti ja NSVL vahel sõlmitud lepinguid okupeeris NSVL valitsus Eesti territooriumi ja sundis Eesti Põhiseaduse vastaselt ametisse nimetama NSVL valitsuse poolt koostatud Vabariigi valitsuse, võttes selle kaudu enda kätte riigi tegeliku valitsemise;

2) NSVL valitsus sundis korraldama Riigivolikogu valimised, mille läbiviimiseks jämedalt rikuti Eesti Põhiseaduse eeskirju, muudeti valimise seadust, kõvaldati kõik eesti rahva poolt ülesseatud kandidaadid ja lubati kandideerida ainult kommunistlikel kandidaatidel;

3) Põhisaduse vastaselt jäeti üldse moodustamata Riiginõukogu;

4) Põhiseaduse vastaselt võttis see Põhiseaduse vastaselt koostatud „Riigivolikogu” endale NSVL valitsuse käsul õiguse Eesti Vabariigi põhikorra muutmiseks ja Eesti „nõukogude vabariigiks” tunnustamiseks Eesti iseseisvuse lõpetamise ja NSVL-ga liitumise eesmärgil;

5) tuginedes neile Eesti Põhiseaduse vastaste organite poolt Põhiseaduse vastaselt vastuvõetud otsustele võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti arvamise kohta NSVL koosseisu.

„Revolutsiooniliselt” seisukohalt hinnates on kokkuvõte järgmine:

1) Nõukogude sõjavägede survel ja soomusmasinate saatel korraldati 21.juunil paari tuhande inimese rongkäik Tallinnas Vabaduse väljakult üle Toompea Kadriorgu:

2) eesti rahvalt võeti Nõukogude valitsuse poolt, siinasuvate Nõukogude sõjajõudude survel, kõige otsustavamal kombel igasugune eneseavaldamise võimalus;

3) nn. „Riigivolikogu” valimisteks ei saanud eesti rahvas omalt poolt kandidaate üles seada ega nende poolt hääletada:

4) nn. „Riigivolikogu” valimiste eel levitati valelikku propagandat, et Eesti riiklik elu areneb edasi endise põhiseaduse alusel ja vaikiti täiesti põhikorra muutmisest;

5) ilma et eesti rahval oleks võimalust olnud oma seisukohti mingil viisil avaldada, võttis see eesti rahva tahet võltsides moodustatud „Riigivolikogu” endale omavoliliselt ja NSVL valitsuse käsul õiguse riigi põhikorra muutmiseks, otsustas Eesti nõukogude riigiks muutmise, Eesti iseseisvuse likvideerimise ja liitmise NSVL-ga;

6) tuginedes sellele eesti rahva tahet võltsivale toimingule võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti arvamise kohta NSVL koosseisu.