Soontagas, Mihkli kiriku vanal surnuaial, on rohkesti kalmukünkaid, millede all puhkavad 1941.aasta vabadusvõitlejad. Seal puhkavad sangarlikud mehed, kes andsid oma elu kodumaa vabastamiseks ja koduvalla päästniseks. Mälestus nendest elab aga edasi ja nende teod jutustavad suurest vabadusihast ja võitlustahtest kodumaa heaks...

Siin on kaks kalmu, kaks sangarihauda, mille all puhkavad isa ja poeg – Jüri ja Richard P.-d Ämmo külast. Mõlemad hukkusid lahingus hävituspataljoni jõukude vastu 7.juulil 1941. Isa, Jüri P., langes kuulidest purustatud peaga, kuna poeg Richard, kes isale appi tõttas, langes haavatuna röövjõukude kätte, kellede poolt ta hiljem julmal kombel tapeti. Tema laip leiti metsikute piinamisjälgedega hiljem Lihulast, kuhu enamlikud mõrvarid selle peale põgenemist maha olid jätnud.

P.-d olid elukutselt lukksepad. Nende väike, kuid eeskujulikult korraldatud elumajake ühes töötoaga asub Mihkli alevikus, apteegi kõrval. Nad olid lihtsad käsitöölised, kes päev-päeva kõrval töötasid usinalt oma kodu ja kodumaa heaks. Kogu nende elu oli pühendatud vaid oma perekonnale ja oma kodumaale.

Saabus punane võim. Tahtis haarata neidki oma rüppe, kuid P.-d ei suutnud taluda punaste vägivallavalitsust ega minna kaasa nende julmade tegudega. Nad vihkasid punaste vägivallavalitsust nagu iga aus eesti tööline ja alustasid kommunismivastast võitlust. Nad olid esimesi, kes hakkasid organiseerima vastupanu ja astusid välja punavõimu hävitamiseks.

Laupäeval, 5.juuli õhtul kõlas Soontagas esimene pauk punase võimu hävitamiseks. Piiri männikus lasti metsavendade valve poolt maha üks kohalik kommunist, kes oli tulnud nuhkima metsavendade asukohta, et neid hävituspataljonile reeta. Teine punategelane sai lippama ja jooksis vallamajja. Vallamajas asus ka kohalik parteiorganisaator, täitevkomitee esimees ja teisi punategelasi, kes haudusid plaane metsavendade kinnipüüdmiseks.

Et takistada nende kavatsusi ja vihatud kommunismile teha kohapeal lõpp, selleks otsustati vallutada vallamaja ja miilitsahoone ning punased võimumehed likvideerida..

Olukorra selgitamiseks võeti vallamajaga pühapäeva, 6.juuli hommikul ühendus ning saadi ühelt usaldusväärselt ametnikult informatsiooni, kuidas vallamajas olukord on, kes vallamajas praegu viibivad ja milline on nende relvastus. Saades vajalikud andmed, saatsid metsavennad, kes öö läbi vallamaja ümbruses valvel olid olnud, vallamajja kirja, milles nõuti poole tunni jooksul alistumist ja vallamajast väljumist. Kuna seda nõutud ajaks ei järgnenud, avati vallamajale tuli ja vallutati vallamaja tormijooksuga. Kohalviibivad valla täitevkomitee ja kommunistlikud tegelased arreteeriti. Selleski võitluses olid vahvamateks eestvõitlejateks Jüri ja Richard P.-d, kes esimestena tormasid vallamajja.

Edasi vangistati kohalik miilits, kes vangistamisel osutas vastupanu, tulistades oma elukohast, mis asus kivihoones, vangistajaid vintpüssist ja püstolkuulipildujast. Ent sellest hoolimata tabati mees ja viidi vallamaja vangikongi teiste punategelaste juurde. Sellega lõppes pühapäevane võitlustegevus ja võidi asuda teiste, rahulikumate ülesannete juurde. Rahulikult möödus ka 7.juuli hommikupoolik, kuid siis...

Edasiste sündmuste kohta jutustab üks kohalik elanik:

„7.juulil peale lõunat saabus teade, et Ämmo soo maanteed kaudu on saabumas jõuk hävituspataljonlasi autoga. Palju neid just on, selle kohta polnud täpseid andmeid. Auto mahutavuse järgi arvati 30-40 mehe ümber. See tekitas ärevuse. Mis nüüd teha ja kuidas vastu astuda? Mehi vast veel leidus, kuid polnud relvi. Oli vaid 3 vintpüssi, 3 jahipüssi ja 2 püstolkuulipildujat. Seega sai tegelikust lahingust võtta osa vaid kaheksa meest. Siin asuski Jüri P. etteotsa ja hüüdis: „Kes tuleb järele?” Temale järgnes poeg Richard ja veel 6 meest. Nii mindigi vastu arvuliselt mitmekordselt suuremale hävituspataljoni jõugule, kellel pealegi oli tuntavalt parem relvastus.

Tee viis P.-de kodust mööda. Kuid ei olnud aega peatuseks. P. hõikas oma abikaasale jumalagajätuks paar sõna teelt ja nii mindi kiiresti, kiiresti, et mitte hävituspataljoni mehi külla lasta, kus nad võiksid teha suuremat kahju. Ka oli lootus vaenlast üllatada enne selle kohalesaabumist. Ent see lootus ei täitunud.

Juba kadakasel karjamaavahelisel teel kohati punaste kahte luuremeest, kes tulid mööda teed jalgratastel, kuna suurem ahelik, umbes 50 meest, liikus tee läheduses mööda karjamaad. Ei saadud enam aega positsiooni valida, vaid tuli otsekohe astuda võitlusse. Tõmbuti tee äärde kadakapõõsaste varju ahelikku ja lahing läks lahti.

Jüri P. avas omast automaatpüstolist esimesena tule. Sellele sekundeerisid ka teised. Langesid mõlemad luurajad ja langes ka esimesi pealetungijaid ahelikust. Ent punased vastasid selle peale ka omalt poolt marutulega. Nad olid varustatud tugevate automaatrelvadega ja kuulipildujatega. Punased märkasid peagi, et vastaspoole lasud tulevad ainult kitsalt ribalt harvasti, ja seepärast taibates, et nende vastu on vähe mehi, hakkasid haarama meie mehi mõlemalt tiivalt. Täpse lasuga tabas küll üks võitlejaist jõuku juhtivat punaohvitseri, mis mõneks ajaks pealetungijad segadusse viis, kuid peagi kogusid nad end uuesti ja alustasid tiibadelt uut pealetungi. Kuna kuulid hakkasid juba külgede pealt tulema, siis osutus tagasitõmbumine paratamatuks. Teised tõmbusidki tahapoole. Üks viimaseid taandujaid hüüdis veel Jüri P.-le: „Nüüd ei saa siin enam vastu pidada, kuna punaste kuulid tulevad juba täiesti külgede pealt. Lähme tagasi!” Ent sellele ei vastanud P. midagi, vaid tulistas ägedalt suure kivi tagant edasi.

Kui oldi vähe maad tagasi tõmbunud, siis leidis Richard P., et isa on puudu, ja pööras tagasi, sõnades ise: „Ma lähen vanamehele appi!”

Eest jätkus äge tulistamine ja meilgi hoiti kõva tuli peal, nii et polnud võimalusi lähenemiseks. Kui tulistamine lakkas, siis hüppasid punased kribinal-krabinal autosse, tassisid sinna ka oma surnud ja haavatud ning sõitsid minema.

P.-d olid kadunud. Neid mindi nüüd otsima. Jüri P. laip leiti sama kivi tagant. Lõhkev kuul oli ta pea purustanud, kuid poja laipa polnud leida. Pikema otsimise järel leidsime ta püssi ühest kohast, mille ümbruses maa oli tallatud ja täis vere ning võitluse jälgi. Nähtavasti oli ta saanud haavata, langenud siis punaste kätte ja enne kui nad ta kinni said, oli siin toimunud veel võitlus elu ja surma peale. Hiljem saadi Richard P. laip kätte Lihulast, kust see leiti hirmsate piinamisjälgedega ja metsikult tääkidega läbitorgitult.”

Sangarlikud isa ja poeg maeti ühte hauda Mihkli surnuaiale...

Eesti metsavendadel tuli 1941.a. suvel läbi elada olukordi, kus surmast sai päästjaks vaid viimsel momendil juhtunud ime, või murdis tee ellu tagasi ohvriks sattunu äärmiselt tugev elujõud ja tegutsemisjulgus.

Ühest sellisest sündmusest kõneleb tallinlane A.S., kes põgenes mobiliseeritute rongist ning varjas end metsades, langes bolševikkude kätte vangi ning põgenes nende käest otse mahalaskmisel, saades seejuures raskelt haavata. Tema jutustus kõlab järgmiselt:

„Mind haaras 27.juuli mobilisatsioon. Et varemalt kavatsetud linnast väljamineku ja metsa pagemise katse äpardus, siis tuli paratamatult asuda 28.juulil Ülemiste jaamas rongile, mis koosnes 60 vagunist ja alustas teekonda ida poole kell pool üheksa õhtul. Juba staadionilt lahkumisel koondusime 50-mehelisse gruppi, et moodustada ühe vaguni täitematerjali omavahel tuntud nägudest. Aga meie üllatuseks pandi juba Ülemiste jaamas meie vagunisse viis tundmatut meest, kes, nagu hiljem selgus, osutusid NKVD agentideks. Seetõttu ei saanud me vagunis ka mingit ühist põgenemiskava arutada, vaid igaühel tuli otsustada ja teostada põgenemisplaan omal käel.

Rongi paigast nihkumisel värises õhk tuhandehäälelisest eesti laulust, mida alustati spontaanselt kõigis vagunites, ilma et varemalt oleks selles küsimuses kokku kõneldud: „Mu isamaa...” ja „Eestimaa, su mehemeel!” helid kaikusid veel võimsamatena juuliõhtu selges avaruses, kui rong Aegviitu saabumisel ootamatult peatus.

Siin küpseski momentaalselt mu põgenemisplaan. Et võimalikult vähe tähelepanu äratada, jätsin seljakoti ühes toidutagavaradega vagunisse ja suundusin rahulikul sammul lõunasse Aegviidu rappa, kus varjav võsa tõotas kaitset uudishimulike pilkude eest. Torkas silma, et raba pole siiski kuigi kindel pelgupaik, sest mahatallatud turbaaukude perved, mahaloobitud toidujäägid ja suitsuotsad kõnelesid selget keelt, et siin rabas olid inimjahti pidanud hävituspataljoni mehed.

Olin umbes kilomeeter eemal rabas, kui mobiliseeritute rong Aegviidust edasisõitu jätkas. Sammusin kiiresti suveõhtu laskuvas videvikus, et tõtata lähemale rindele ja sealt edasi Esnasse, kus viibis mu perekond. Kõndimine pehmes rabas oli väsitav ja pimeduse saabumisel heitsin puhkama kuivemaile küngastele, häirides seejuures metskitse perekonna rahu, mil puhul emakits rahutu häälitsemisega ja minu ümber karglemisega avaldas oma meelepaha selle üle, et võhivõõras kahejalgne eksitab tema tallede und.

Hommiku koites võtsin suuna Jäneda riigimõisa, kus lootsin kinnitada keha oma tuttava agronoomi juures. Sellest lootusest ei saanud aga asja, sest Jäneda õues seisis veoauto punaarmeelastega. Mõisast tuli mööduda aupaklikus kaares.

Sammusin siis Tallinn-Tartu maanteed Aravete poole. Üha valjenev kahurimürin, mis oli eriti äge Koigi – Imavere pool, oli ammuoodatud muusikaks mu kõrvadele, sest ta kuulutas pääsmise ligidust. Metsade- ja põldudevahelisi jalgradu kasutades hiilisin Aravete lähedal (u. 20 km Aegviidust) mööda vene patrullist, kes kontrollis liiklejaid.

Õhtul kella 8 paiku möödusion veel õnnelikult ühest punaste patrullist Seidla mõisa juures, kuid pöörates Kihme küla juures metsa, sattusin ootamatult Punaväeüksuse välilaagrisse. Vängete vene sõimusõnade saatel haarati mind turjast ja otsiti läbi pealaest jalatallani, misjärel politrukid asusid mind üle kuulama. Oma puuduliku vene keele oskuse juures eelistasin teeselda täielikku keeleoskamatust. Puhkes uus vene „kolmetärniliste” valing ja siis kutsuti kohale läheduses asetsevast evakueeritud külast tõlk kohaliku kommunisti isikus.

Selgitanud Eesti isikutunnistuse abil mu sünniaasta, muutusid punaste näod pahaennustavaks. Lühikese ülekuulamise järel viidi mind tääkide vahel selle väeüksuse pealaagrisse, mis asetses metsas, Järva-Jaanist umbes 3-4 km kaugusel. Seal ümbritsesid mind politrukid koertekarjana, kusjuures eriti hammustava tigedusega paistis silma üks pikasärgiline sõduri nahkrihmaga naispolitruk, kes kärkis mulle näkku eesti keeles:

„Kas ma ei tea, et olete bandiit, nüüd ei jää teil enam teist teed, kui tuleb ütelda, kus on teised bandiidid.”

Püüdsin väita, et ma pole kellegi bandiit, vaid kohaliku elanikuna tahtsin osta suitsu läheduses asetsevast Kaalepi poest ja läbi metsa minnes tahtsin rutem koju jõuda. Minu vastus neid ei rahuldanud ja nii jätkus ülekuulamine tundide pikkuselt, kusjuures mind togiti jalgadega ja lubati kordamisi kas maha lasta või jälle vabaks lasta, kui „annan üles teised bandiidid”.

Ülekuulajate väsimisel pandi mind puu alla pikali, kusjuures üks täägistatud püssiga punasõdur asus pea, teine jalgade juurde. Viimse tervitusena selleks õhtuks virutas naispolitruk mulle saapaninaga ribide vahele, ähvardades vihast vahutava suuga, et mind lastakse otsekohe surnuks vähemalgi põgenemiskatsel.

Laskus öö südasuve kahvatute tähtede ja uduse pimedusega. Oli külm ning rõske. Mõtted keerlesid palavikulise kiirusega, aga vähemagi liigutuse tegemisel tabas mind ribide vahele punasõduri saapalöök ja ähvardus püssipäraga pead lömastada, kui teen veel kord katset seljali asendist küljeli pöörata. Liikmed vajusid valusaks, jalad tundusid elutute tompudena ja maast tõusev verd tarretav mullarõskus pani mind haavalehena lõdisema, kuid kätt ega jalga liigutada ma ei tohtinud.

Nii möödusid tunnid, kuni saabus 30.juuli kahvatu hommik ja ma leidsin ennast tüüpilisest räpasest punaste laagrist. Hambad plagisesid mul külmast, keha vabises otsekui halltõves ja suitsunälg piinas. On märkimisväärne, et viimsel ülekuulamisel riisuti mind puupaljaks, võeti mu rahakott 750 rublaga, taskukell, suitsud, lapse pilt ja isegi kraenööbid rändasid punaste täitmatuisse taskutesse.

Hommikul kella 8 paiku viidi mind uuesti ülekuulamisele, mis möödus traditsioonilise kärkimise ja jalgadega togimise saatel. Muutusin kuidagi tuimaks, apaatiliseks, loobudes viimaks esitatud küsimustele vastamisest. Siis täideti mingi suurem paberileht, millele kirjutas alla üks kiskja ilmega politruk, ja ma veendusin, et protokolliti surmaotsust mu isiku kohta. Järgnes taas pikaliasend kahe valvuri vahel, kuni u. kella 11 paiku saabusid kolm püssimeest autoga. Mind rebiti toorelt jalule ja tõugati autosse, mis pööras suurele maanteele, sõites tagasi Tallinna suunas.

Umbes üks kilomeeter enne Aravetet juhiti auto metsateele. Oli ilmne, et punased timukad otsivad varjatud mahalaskmiskohta. Mõte töötas palavikuliselt. Kaleidoskoopilise kiirusega kangastusid kujutluses viimaste päevade sündmused. Oli tunne, nagu viibiksin ma alles oma perekonna keskel, kusjuures erilise teravusega kerkis esile lapse nägu. Selle noore elu nimel otsustasin põgeneda oma kaevamata haua äärest, ja kui auto peatus umbes poolekilomeetrilise sõidu järel ühes metsatukas, siis hüppasin autost ja alustasin viimse pingutusega jooksu elu eest.

Seljataga lajatasid tagaajajate püssipaugud. Mu jooksuteed tõkestas kraav, millest ülehüppamine nõudis äärmist pingutust. Tagaajajate eest pääsmiseks tegin jooksul „rebasehaake”, aga mul ei õnnestunud neid maha raputada. Püssikuulid vingusid mu kõrva ääres. Mäerinnakust ülesjooksmisel tundsin äkki, kuidas kadus viimne jõunatuke, ja ma pidin jooksusammult üle minema samm-sammulisele ronimisele.

Poolel mäerinnakul sain pihta esimese kuuli, mis paiskas mind pikali, läbistades reie. Siis kuulsin, kuidas mu kohal peatusid käratsevad hääled. Kostis terav pauk ja tuim hoop kuklasse riisus mult teadvuse. See oli minu elu lõpetamiseks antud nn. „armupauk”, mis, nagu pärast selgus, oli lastud politruki nagaanist. Kuul oli tunginud sisse kuklast ja, rikosetti tehes, väljunud vasaku kõrva äärest, jättes nagu ime kombel kaelalülid tõsisemalt vigastamata.

Kui tulin teadvusele, tundsin, kuidas mu kaela ja nägu mööda valgus alla midagi sooja ning kleepuvat. Käega katsudes tundsin, et laman vereloigus. Kuuldes, et ümberringi on jäänud kõik vaikseks, ajasin enda viimse jõupingutusega istukile, rebisin särgi seljast ja mähkisin selle ümber pea, kuna reie verejooksu tõkestasin ülalpool haava kokkutõmmatud püksirihmaga ja haava ümber mähitud pealmiste pükstega.

Tuim valu ja jõuetustunne nööris liikmeid. Kurk hõõgus kuivusest. Kuid sellest hoolimata upitasin enda jalule ja hakkasin spordipükste väel vähehaaval edasi komberdama. Õnneks ei sattunud ma enam punaarmeelastele. Jõudnud umbes kilomeetri kaugusele oma hukkamiskohast, küsisin Paide-Aravete tee ääres asetsevast talust juua. Mu verist ja kentsakat kuju nähes tardus kohale talu õues askeldav naine, kuid hirmunult ümber piiludes andis see hea inimene mulle siiski juua ja juhatas teed Aravetele, kus pidi elama halastajaõde, kes seoks kinni mu haavad. Jõudsingi sinna. Õde L. kohtles mind otse emaliku hoolega. Sidunud kinni mu haavad ja pesnud mu riided verest, saatis ta mind puhkama oma magamistuppa, kus ärkasin kosununa ja hea enesetundega.

Järgmisel päeval kella 1-2 paiku soovitas mu heategija mul põgeneda, sest tema maja peetavat punaste poolt silmas. Põgenesin Kurisoo mõisa, kuigi jalad ei tahtnud hästi sõna kuulata ja pea huugas. Öö veetsin rukkis. Järgmisel hommikul läksin Prümli asundusse toitu otsima. Taluperenaine, kes viis lehma põllule, juhatas mind oma koju.

2.augustil oli märgata venelaste paanilist taganemist. Enne päikse loojangut jõudsid Saksa üksused Aravetele. Kui eemal asetsevad põllud täitusid kiiresti edasitormavate välihallides mundrites meestega, siis oleksin tahtnud suurest rõõmutundest valjusti hõisata. Jäänud õhtul, kui taevas ümberringi lõõmas punaste poolt põlemasüüdatud talude kumast, venelaste kahuritule alla, otsustasime pererahvaga minna läbi rinde sakslaste poolele. Sidunud lehmad vankri taha, asusime öösel teele. Saksa vahipostid lasksid meid vastutulelikult läbi ja hommikul jõudsime Prümli metsa.

3.augusti hommikul märkis kaugenev kahurimürin venelaste taganemise teed. Järva-Jaanis läksin Saksa ambulantsi, kus mu haavad seoti ja plaasterdati eht saksaliku põhjalikkusega. Sama päeva õhtuks jõudsin oma perekonna keskele Esnasse.

Kuu aega kulus mul aga lõplikuks paranemiseks punaste mõrvarite poolt tekitatud haavadest. Nüüd meenutab vaid sügav arm kuklas ja puruksrebitud vasak kõrvaleht möödunud suve jubedaid elamusi.”

„Andke alla! Mehed ümberhaaramisele!”

Need ähvardavad hüüded hävituspataljonlaste poolt tahavad meie väikest metsavendade salka sundida allaandmisele. Oleme neljakesi – mina üksinda relvastatud vana jaapani karabiiniga, kuna minu alla 20 aastat vanad kaaslased on varustatud ainult seatapmise nugade ja malakatega. Meie vastas on aga umbes 15 hästirelvastatud hävituspataljonlast.

On alles hommiku poole ööd, hämar ja maad katab udu. Hävituspataljonlaste rünnak tuli meile osaliselt üllatusena ja, nagu hiljem selgus, sattusid nad meie peale reetmise tõttu. Meie väike salk varjas end Põhja-Eestis Kehra ümbruses ja tuli mõne päeva eest sügavamast metsast välja, kus peitis end korduvate haarangute eest. Nüüd asusime metsa serval, osalt lagedal ja osalt võsa ja väiksemate puudega kaetud maastikul.

Kogu salk magas rahulikult ja pahaaimamatult, kuna tunti ennast võrdlemisi kindlana. Äkki äratas mind ühe kaaslase raputamine ja äge sosin. Ärgates nägin mõnekümne sammu kauguselt poolviltu meie suunas liikuvat jõuku hävituspataljonlasi. Magasime poollagedal kohal ümbritsetult mõne põõsa ja oksaga, mida õhtul moondamiseks maasse torkasime. Otsustasin veel ära oodata, mida punased teevad ja mis suunas liiguvad. Kuna nad meile ikka lähenesid ja olid kõige rohkem 20 sammu kaugusel, siis otsustasin tegutseda, et vähemalt algul pidada algatust enda käes ja viia vastane segadusse.

Avasin karabiinist tule, et neid sundida pikali heitma, sest tuli karta, et lastes neid veel lähemale võisid nad meid rünnata ja arvulise ülekaalu tõttu ka meist jagu saada. Hävituspataljonlased viskusidki ehmatusega pikali, kõige rohkem 15 sammu meist eemal ja hakkasid katkestamatult ja maruliselt tulistama.

Meie olukord oli rohkem kui kriitiline, võis ütelda, lootuseta. Lamasime lagedal, ilma et oleks olnud võimalust end maasse kaevata või end varjata. Suure ja hästi relvastatud hävituspataljoni jõugu vastu oli meil ainult üks püss ja 18 padrunit.

Hävituspataljonlased tulistasid lakkamatult ja kuna neil laskemoona näis palju olevat, siis laskmine ei kahanenud. Nagu hilisemal vaatlusel selgus, oli võsa meie ümbruses kuulidest maha niidetud ja ka üksikute lähedal olevate kääbuspuude tüved kuulidest umbes 40-50 sentimeetri kõrguselt läbi tikitud. Hävituspataljonlased olid nii lähedal, et meile näis, nagu tunneksime tulistamisel nende püssidest õhusurvet.

Tundus, et seekord eluga ei pääse, kuid lootus ei kadunud veelgi. Hoolimata äärmiselt kardetavast olukorrast, ei olnud mingit rusutud või lootuseta tunnet, vastupidi, tekkis eriline kummaline meeleolu ja tugev tahe tegutseda ning võidelda. Pealegi see ei olnud esmakordne juhus. Igal juhul ei olnud vähematki kavatsust alla anda, kuna oli ju teada, mis tähendab sattumine hävituspataljoni kätte. Tahtsime võidelda viimseni. Kogu selle kriitilise olukorra juures töötasid mõtted hämmastava selgusega ja kiiresti. Ikka suundusid nad koduste poole ja tekkis tahtmatult ängistav tunne, et võib-olla ei näe neid kunagi enam ja millist valu see neile sünnitab. Samas aga tuli vastast teravalt silmas pidada, kuna tuli karta ründamist või ümberhaaramist tema poolt.

Padrunite säästmiseks tulistasin väga harva, kuid ikkagi aeg-ajalt, et tekitada vähemalt muljet, nagu oleksime ka küllaldaselt relvastatud. Sellega tahtsin sundida vastast end maa küljes hoidma. Vahepeal kaks minu kaaslast hakkasid meie nõrga tule kaitsel tagurpidi roomates taganema. Tulistamine hävituspataljonlaste poolt aga kestis alanemata ägedusel edasi. Tundsin, et kuul on mult sonimütsi maha kiskunud ja et kõrva taha tilgub verd kriimustusest, mida tekitas kuuli riivamine peanahas mõned sentimeetrid kõrvast kõrgemal.

Järsku saan hirmsa hoobi ja mul on tunne, et minu parem käsi on ära kistud. Vaatan kätt ja näen, et riided on õlast kuni küünarnukini lõhki käristatud ja räbalate all paistab purustatud liigend. Mu küünarnukk on täiesti puruks ja käsi logiseb selles kohas jõuetuna, lömastatuna ja üleni verisena. Hävituspataljonlaste poolt visatud käsigranaat on jätnud kohutavaid jälgi: olen enam-vähem võitlusvõimetu. Selle tõttu on väljavaated edasivõitlemiseks veelgi lootusetumad, kuid otsustan vastu panna viimseni.

Ulatan käest maha löödud püssi veel minu kõrvale jäänud kaaslasele ja sosistan temale, et ta edasi tulistaks, kuna siis ehk on veel väljavaateid pääsmiseks. Pean vastast teraselt silmas, et ta meid kuidagi ei saaks üllatada.

Minu kaaslane saab teha ainult ühe paugu ja siis annab ta näoilmega mõista, et püss ei tööta. Aiman, milles seisab viga, kuna ka enne minu käes see samuti tõrkus. Nimelt püssi salvevedru, mis tõstab padruneid ette, oli muutunud kauase seismise järel nõrgaks. Padrunid jäid üksteise taha kinni ja iga lasu järel tuli neid üksikult rauda seada. Minu kaaslane, kes ei tundnud üldse püssi, peale hariliku laadimise võtte ja päästiku päästmise, oli nõutu. Hakkasin siis vasaku käega sorima püssi salves, et padruneid üksteise tagant vabastada, kuni tulistamine võis jätkuda.

Varsti olid aga püssis olevad padrunid välja lastud. Ülejäänud asusid mul parempoolses püksitaskus, kuhu minu vasak käsi lamades ei ulatunud. Keerasin end kuidagi selili, hoides võimalikult maa ligi, sest kuulid vingusid lakkamatult meie kohal, ja tõmbasin padrunid taskust välja. Nüüd jäid meile veel mõned lasud, nii et tuli kiiresti otsustada, kuidas edasi tegutseda. Nagu ühisel kokkuleppel hakkasime kaaslasega tagurpidi roomama, end võimalikult maa ligi hoides. Seejuures ta tulistas veel paar pauku, et vastast eemal hoida.

Roomamine tegi mulle suuri raskusi – lohistasin purustatud paremat kätt mööda mättaid ja sammalt. Ta tegi küünarnukist vingerdavaid ja jõuetuid liigutusi, teda vaadates nägin vaid veriseid liha- ja riideräbalaid. Olles roomanud umbes 15-20 sammu, jõudsime tihedama võsastikuni, milles varjus tõusime püsti ja katsusime taganeda jõe suunas, mis oli siit umbes mõnisada meetrit eemal. Meid tulistati veel selja tagant, eriti kui läbisime üht lagendikku. Kuid ükski kuul ei tabanud.

Jõudsime jõeni, kus leidsime pooleni täidetud küna, mille abil lootsime pääseda üle jõe. Ühe aeruga sõudes olimegi varsti teisel kaldal. Minu kaaslane upitas end kuidagi kõrgest kaldast üles, ent minule käis see üle jõu. Sirutasin talle oma vasaku käe, oma purustatud käest, mis lohises mööda kalda liiva ja sammalt, suurt hoolimata. Ta tõmbas mind üles ning kuna aega ei olnud kaotada, jätkasime põgenemist. Läbisime metsatuka, võsastiku, ronisime traataia alt läbi, läksime üle maantee ning suundusime tihedasse kuusemetsa. Siin tundsime ennast võrdlemisi kindlad olevat, kuna meid eraldas hävituspataljonist jõgi ja arvasime, et nad sellest üle ei pääse.

Kuusemetsas tegime esimese peatuse. Olin kaotanud palju verd, tundsin nõrkust, ja vahest läks silmade ees pimedaks, kuid ikka sain nõrkusest jagu. Pidasime lühikest nõu, mida edasi teha. Kõigepealt minu kaaslane sidus mu käe pealpool haava kõvasti taskurätikuga kinni, et pisutki peatada verejooksu, kuna kõikjal, kus seisatasin, tilkus maha rohkesti verd. Teise rätikuga katsime haava, et sinna ei satuks enam sammalt ega mustust. Otsustasime, et mu kaaslane läheb ühte lähedasse tallu, mille omanik töötas minu isa juures möldrina, ja kutsub teda siia, et kuidagi siduda minu haavu ja püüda ühendusse astuda ka mu omastega.

Jäin üksinda, istusin maha ja vaatasin, kuidas veri tumepunaste tilkadena langes samblale. Järsku kuulen hääli, mis kostavad näiliselt mõnekümne sammu kauguselt ja üksikutest sõnadest saan aru, et need on taas hävituspataljoni mehed, kes on meie otsingul. Hetk on äärmiselt ebamugav ja ma kahetsen, et mul ei ole ühtegi relva. Siis aga hakkan taipama, et mehed on teisel pool jõge ja nende hääled kanduvad mööda vett parema kuuldavusega, mis tavaline sellele kaugusele. Hävituspataljonlased nähtavasti ei leia võimalusi jõest ülepääsmiseks ning nende hääled eemalduvad.

Aeg möödub pikka, nõrkuse hood käivad peal ja käsi teeb ikka enam valu. Lõpuks saabub mu kaaslane koos otsitud talumehega ja siis hakkame liikuma tema talu suunas. Teel nõu pidades otsustame, et ta läheb minu vanemate juurde neid informeerima ja võimaluse korral abi tooma, ühtlasi palun aga minu naisele üldse mitte kõnelda või ainult mainida kerget haavamist, kuna ta ootab last ja ma ei tahaks tema ärritumist. Olime naisega kahekesi alates esimestest sõjapäevadest metsas redus, kuna hoolimata võimalikkudest ohtudest pidasime sellist teed kõige õigemaks. Hiljem aga, kui tema olukord ei lubanud enam magada rõskel maal lageda taeva all, saatsin ta koju ja koondasin väikse metsavendade salga.

Talumees läheb minu vanemate juurde ja meie kaaslasega jääme tema talu lähedusse metsatukka. Istun kännule ja nüüd on esmakordselt rohkem aega haava vaatamiseks. Haav on kohutav, ta algab poolel ülavarrel ja läheb küünarnukini, olles purustanud kogu õlavarre pealispinna. Küünarnukk on lömastatud ja selle piirkonnas ulatub haav luuni, nii et verisest lihast näib midagi valget paistvat. Hoian vasaku käega paremat käsivart, et purustastud käsi liiguks võimalikult vähe ja väldiks sellega ebamugavat tunnet, kui luud kokku puutuvad. Veri aga tilgub, tekitades jalgade juurde midagi loigu taolist.

Tunnid mööduvad kärsitus ootuses, kuna haav hakkab ikka rohkem vaevama. Lõpuks saabub talumees tagasi ning temaga koos isa juures teeniv sepp ja minu kaaslase ema, tuues kaasa sidumismaterjali. Nendelt kuulen, et vastu hommikut hävituspataljoni mehed tungisid minu vanemate majja, ähvardades revolvritega ja mahalaskmisega, ning nõudsid metsavendade ja eriti minu asukoha väljaandmist. Need ähvardused aga ei mõjunud. Vanemad ei andnud neile midagi teada. Osa mehi jäi majja valvama, kuna teine osa läks korraldama haarangut. Nagu hiljem selgus, ei oleks nad kunagi sattunud meie asukohale, kui neid ei oleks reetja poolt sinna juhatatud.

Hävituspataljonlaste haarangult tagasi tulles nad lausa raevutsenud, sest nende sõnade järgi sellist ebaõnnestunud haarangut neil ei olla senini veel olnud, kus kindlalt surmale määratud mehed ikkagi oskasid välja pääseda. Minu isale visati ette mu läbilastud müts, lausudes: „Mine metsa ja korista oma poja verine laip.” Minu vanemad arreteeriti ja viidi hävituspataljoni staabi juurde, kus neid hoiti keldris. Siiski nad hiljem pääsid arusaamatul kombel vabadusse. Minu naine kavatseti ka algul kaasa viia, kuid tema olukorra tõttu jäeti siiski maha. Need traagilised ja pahaennustavad uudised olid mulle palju raskemad kui füüsiline valu.

Sepp asus siduma minu haava. Kõigepealt lõigati ära haavatud käe ümber ripnevad riideräbalad, mis enne olid mantli, kuue ja särgi varrukateks. Nüüd oli õieti selge, kui kohutavalt käsigranaat oli lõhkunud käe. Haav meenutas suure koera avatud lõuga. Ühtlasi selgus, et käsigranaadi poolt tekitatud haavast kõrgemal oli mul samas õlavarres revolvrikuulihaav, millest ma ei teadnudki. Kuul oli riivanud luud ja pehmes lihas peatuma jäänud. Talust toodud keedetud veega pesti haav puhtaks, sepp urgitses haavas kaasatoodud kääridega, et kõrvaldada sealt vähegi rohukõrsi, sammalt ja muud prahti. Haav seoti puhaste riideribadega, kuid ei olnud mingit võimalust vahendite puudusel kätt lahasse panna.

Palusin veel minu naisele haavast mitte rääkida ja siis hakkasime liikuma kaaslasega metsa poole, esialgu kindla sihita. Lõpuks, kui päike oli üsna kõrgel ja hoolimata vahepeatustest liikumine muutus ikka väsitavamaks, otsustasime otsida mulle vähemalt ajutise varjupaiga. Suundusime läbi metsa ühe küla poole, kus minu kaaslasel oli tuttavaid ja kelle juures ta lootis mulle leida abi. Pererahvas oligi nõus mind varjama, ehkki teades, et see on seotud suure ohuga.

Külaserval asuva elumaja lähedal oli väike loomalaut, millel oli peal midagi pööningutaolist. Tervishoiuliselt see koht just hea ei olnud, sest all asusid lehmad, sead ja kanad, üleval oli kuum, tolmune ja palju kärbseid. Oli siiski päris mõnus peale pingutavaid tunde pikali heita ja ka käel rahus lamada lasta.

Kuna kaotasin palju verd ja oletasin, et haava sattunud muld ja mustus pidid paratamatult tekitama põletiku, veremürgitust või muid komplikatsioone, siis olin üsna kindlal arvamisel, et järgnevail päevadel minu tervislik olukord võtab ähvardava pöörde. Kutsusin seetõttu pererahva oma juurde, ütlesin, et pean oma seisukorda üsna väljavaatetuks, tegin teatavaks oma nime, ühtlasi selgitasin, kus võib leida minu naist, ja palusin talle edasi anda, mis mul veel talle ütelda oli. Ühe sõnaga tegin oma testamendi.

Järgnes raske aeg. Käsi paistetas üles, iga väiksemgi liigutus tegi pöörast valu, sest nähtavasti lahtised luukillud liikusid haavas ja paistetanud lihas, ärritades seda. Öösel ei saanud üldse magada, vahest sai suikuda mõni hetk ja see oli kõik. Püüdsin seada haavatut kätt soodsamasse asendisse, kuid see tekitas ainult suuremaid valusid. Järgmisel päeval pererahvas püüdis siduda haava.

Äkki ilmus minu naine, kes oli siiski täpsemalt teada saanud minu haavamisest ja asukohast ning nüüd otsustas jääda minu juurde. Esimestel päevadel suutsin veel tõusta istukile, et kätt siduda lasta, kuid siis iga väiksemgi liigutus tekitas selliseid talumatuid valusid, et ei suutnud üldse enam kätt üles tõsta. Päeval oli nii suur kuumus, et tuli vabastada end kõigist riietusesemetest ja jääda ainult lühikestesse pükstesse. Haav aga hakkas mädanema, olles õieti suur mädapesa.

Arstiabi ei olnud kuskilt loota. Siiski õnnestus hankida sidemeid, vesinikülihapendit haava pesemiseks ja veel mõningaid arstimeid, nii et naine võis iga päev ette võtta haava puhastamist ja ümbersidumist. Kuna kätt sidumiseks valude tõttu ei saanud üldse tõsta ega liigutada, siis sai käe alt läbitõmmatud käterätt iga päev edasi tõmmatud, kuna sellele voolas mäda. Iga paari päeva tagant tuli käterätti vahetada, pealt aga haav kaeti sidemetega. Ühel päeval avastasime, et sidemetesse tekkisid ussid. Tegelik olukord ei võimaldanud mingit puhtust ega vähegi hügieenilist ravimist. Laudast tõusid üles kärbeste parved ja läbi pragudest immitseva valguse oli näha õhus heljuvaid tolmusambaid, eriti kui keegi end põhu peal liigutas.

Oli tunne, et esimese nädala jooksul ei saanud üldse magada. Palavik oli esialgu 38 kraadi ümber ja erilist rasket pööret ei saabunud. Lootsime, et rinne nihkub ligemal ajal meieni, ja selle ajani tuli vastu pidada.

Möödusid nädalad, saabus august ja ühtlasi ka jahedamad ja vihmasemad ilmad, mis tol ajal valitsesid pidevalt selles piirkonnas. Ühel päeval aga kerkis palavik 40 kraadini ja püsis kõrgel ligi nädal aega. Ööseti olin tavaliselt pooleldi teadvuseta olukorras. Olin kaetud saanitekiga, kuid keha värises külmahoogudest. Tegelikult oli palavik ikka 40 kraadi ümber. Aspiriini mõjul higistasin, kuid ei olnud võimalust vahetada higist märjaks ligunenud pesu. Ühel ööl, kui palavik oli eriti kõrge, kuid selle juures külmavärinad läbistasid keha, tundsin äkki, et jalad muutuvad külmaks ja siis ma ei tundnud neid üldse enam.

Püüdsin algul tõmmata tekki üle pea ja hingeauruga end soojendada, see ei andnud aga tulemusi ja pealegi kõrge palavikuga ei saanud kuigi kaua olla selliselt teki all. Arvasin, et vist on saabunud kriitiline silmapilk. Otsustasin siiski ütelda naisele, et ei tunne enam oma jalgu. Ta hakkas neid hõõruma ja masseerima ning umbes tunni aja pärast hakkas neisse elu tagasi tulema.

Kõrge palavik kestis nädalapäevad. Suukoobas oli sellest villides ja huuled lõhki. Kuna pererahvas ettevaatuse mõttes käis meid harva vaatamas, siis meie ei saanud õigeaegselt ei toitu ega ka vett. Palavikuga oli alatasa janu ning just veepuudus piinas kõige rohkem. Minu naine, kes vaevalt poolteise kuu pärast ootas lapse sündimist, oli kõik aeg minu juures ja hoolitses ennastsalgavalt, abistas mind igal viisil, sidudes ja puhastades minu haava ja toites mind, kuna ma ise ei suutnud seda teha.

Ootamatult tuli meie juurde lühikeseks ajaks minu ema, kes oli siiski pääsnud hävituspataljoni vangikeldrist ja minu rahustuseks kõneles, et nad mõlemad isaga on vabanenud, ehkki tegelikult isa oli ikka veel vangistuses. Selle teatega kadus vähemalt mure vanemate pärast.

Ühel päeval selgus äärmiselt ebameeldiv ja ühtlasi hädaohuga seotud üllatus. Nimelt asus küla koolimajja hävituspataljon ja varsti ka Punaarmee väeosad. Koolimaja asus meie peidupaigast vaevalt mõnesaja meetri kaugusel. Hävituspataljonlased uitasid mööda küla, otsisid taludes toitu ja loomulikult käisid alatasa ka meid varjava pererahva juures. Venelased aga voorisid edasi-tagasi mööda külateed, mis viis peidupaigast vaevalt mõne sammu kauguselt mööda. Olime äärmiselt täbaras ja ohtlikus olukorras. Päev läbi kuulsime venekeelset kõnet, Punaarmee vankrite rataste kriginat, hävituspataljonlaste hääli, kes küsisid, mis asub selles hoones, milles meie end varjasime. Paaril korral tulid venelased isegi lauta, nii et läbi lahtiste laelaudade olnuks võimalik haarata nende päid.

Venelaste vooride laager asus just meie külje all ja meie varjupaiga otseses läheduses seati üles suurtükid. Just öösel muutus edasi-tagasi sõitmine ja liikumine meie juures kulgeval külateel eriti elavaks ja kõik see hoidis pidevalt elevil.

Siis hakkasid külas liikuma mitmesugused ärevad kuulujutud, mis ka meile pererahva poolt teatavaks tehti. Nii kõneldi, et ümbruskonna metsatalud on juba põhjalikult läbi otsitud ja nüüd on järjekord ka selle küla käes. Tegelikult toimusid külas ka mõned läbiotsimised hävituspataljonlaste poolt ja paratamatult tekitas see meis rahutuse. Oli hetki, kus hävituspataljonlaste hääled lähenesid meie laudale, siis peatusid just ukse juures ja meie suurima põnevusega ootasime, mis nüüd edasi sünnib.

Vahepeal rinne hakkas kiiresti lähenema ja sellega seoses hakkasid meie lootused jällegi suurenema. Siis rinne peatus Aegviidu joonel, meie asukohast vaevalt paarkümmend kilomeetrit eemal. Arvasime, et see on lühiajaline nähtus, kuid tegelikult rinne jäi seisma mõneks nädalaks. Meie ärev elu aga jätkus, sest hävituspataljonlased ja punaarmeelased olid endiselt külas ning nende arv veelgi suurem kui enne.

Siis aga hakkas kaugelt kostma suurtükimürinat. Kõneldi, et rinne juba liigub lähemale. Külas aga samaaegselt liikusid kõige ärevamad jutud. Kahel korral teatati, et küla tuleb antud korralduste põhjal mõne tunni jooksul evakueerida ning Stalini käsu põhjal põletatakse taganevate punaarmeelaste poolt maha.

Ühel õhtul see jutt näis võtvat päris konkreetse ilme, kuna mõned otsustasid evakueerimiskäsule siiski alistuda ning hakkasid tapma loomi ning pakkima oma kraami. Meie olukord näis nüüd lõplikult lootusetu, sest mina ei suutnud end liigutada ja pealegi kogu küla ja ümbrus kubises bolševikest, nii et nende nägemata pääsmiseks ei olnud mingeid väljavaateid. Küla juurde toodi ka mitu autotäit kraavitöölisi, kes pidid selle otseses naabruses kaevama kaevikuid, kuna öeldi, et just siin kavatsetakse lüüa kõvemad lahingud. See jutt suurendas veelgi üldist ärevust. Meie närvid olid äärmiseni pingul, ning juba mitmendat korda tegime vaikselt lõpparvet eluga.

20.augusti varahommikul – olin juba lakas lamanud üle kuu aja – kostis äkki vägev plahvatus. Meil oli selge, mida see tähendas, ja olime ühtlasi arvamisel, et otsustavad sündmused on kiiresti lähenemas. Nimelt bolševikud lasksid õhku meist umbes 500 m eemal asuva piiritusevabriku. Üldiselt ikka kõneldi, et rinde lähenemisega ja taganemise alustamisega käib kaasas purustamine ja põletamine bolševike poolt. Varsti süütasid nad põlema ühe küüni ja külarahvas oli kindel, et tuli pannakse otsa ka kogu külale.

Suurtükimürin oli juba üsna lähedal ning kostis vahetpidamata. Punaarmeelased olid üles seadnud mõned omad suurtükid just meie peidupaiga läheduses ning alustasid omapoolset tulistamist. Saksa suurtükivägi tõmbas aga otsekohe neile tule, nii et meie olime pideva mürskude saju all.

Kogu külaelanikkond puges juba varemalt kaevatud koobastesse, kuna meie naisega istusime kerge puuhoone lakas ja ootasime, millal mõni mürsk sisse lööb. Sundisin ja palusin oma naist minu juurest ära minna kuskile koopasse, kuid tema ei tahtnud mind mingil juhul üksi jätta. Olin teda sundinud mind üksinda jätma juba siis, kui külla oli asunud hävituspataljon, kuna kartsin, et avastamise korral bolševikud ei anna armu ka temale. Tema jäi aga kangekaelselt ja vapralt edasi.

Jälgisime põnevusega tulistamist küla pihta. Kuulsime kaugel suurtükipauku, siis mürsu liginemist suure vingumisega meie suunas, lendu üle lauda katuse ja lõhkemist vahel 50, vahel 100 meetrit eemal. Ootasime iga hetk, et meie hoonet tabatakse ja et ta variseb koos meiega kokku. Sakslaste tuli oli nii täpne, et punaarmeelased said varsti tabamusi ning vahepeal nende suurtükid vaikisid. Seejärel vaibus tulistamine ka sakslaste poolt. Varsti aga hakkasid venelased uuesti laskma, siis ründasid neid üksikud Saksa lennukid, tulistades nende meeskondi kuulipildujatest.

Siin ähvardas meid uuesti oht, kuid teisest küljest. Kuna venelased olid üsna meie lähedal, siis osa kuule tabas ka meie lauda katust, sünnitamata siiski meile kahju. Kuna venelased teatud vaheaegade järel uuesti alustasid tulistamist, siis tõmmati omakorda külale tuli peale. Nii kestis see teatud vaheaegadega kogu päeva. Suurtükimürin kostis mitmest suunast, nii et meie enam ei osanud orienteeruda võitluste käigu suhtes. Vahepeal punaarmeelased seadsid oma kuulipilduja meie lauda nurga taha ja tulistasid sealt. Õhtupoolikul selgus, et punaarmeelased jätavad küla maha, olles enne seda mingi põhjuseta tulistanud kuulipildujatest hoonete pihta. Nad tõmbusid lähedasse metsa, kuid sealt nad enam ei tulistanud, kartes ilmselt tõmmata endale Saksa lennukite ja suurtükiväe tähelepanu.

Nüüd saabus kummaline vaikus. Ainult kõikidest lautadest kostavad loomade ahastavad häälitsused, kes on ka aetud ärevusse hirmsa müraga ja keda piinab janu ja nälg, sest kogu päeva peidus olnud inimesed ei saanud neile mõtelda. Pikkamööda hakkavad välja tulema inimesed, ka meie varjajad ilmuvad meie juurde ja toovad meile vett, kuna ka meie oleme kogu päeva kannatanud piinavat janu. Olukord on ebamäärane, keegi ei tea, kuidas on rinde seis, nähakse ainult liikumas bolševikke metsa serval. Öö möödub vaikselt, kuid ikkagi ärevalt.

Järgmisel hommikul tuleb aga ootamatult minu ema ja teatab, et nemad enam ei asugi enam Nõukogude Venemaal, vaid mõisas, kus nad elavad, on juba varahommikust peale Saksa väed, kes osalt peatuvad, kuna teine osa liigub Kehra ja Tallinna suunas. Meie siin aga, vaevalt 4 km eemal, oleme ikka veel vahetus naabruses venelastega.

Õhtupoolikul ilmuvad maanteele küla juures Saksa mootorratturid ja kõneldakse, et sakslased kavatsevad rünnata naabermetsa, et seda puhastada venelastest. Nõnda siis peame vist veel kaasa tegema ühe lahingu, olles just mõlema poole vahel. Saabuv pimedus aga sunnib sakslasi oma kavatsust pooleli jätma. Järgmisel päeval osa venelasi langeb vangi, teine osa põgeneb ja külasse tuleb järjest juurde uusi Saksa väeosi. Minu juurde tuleb lakka Saksa ohvitser, kellega vestleme. Näib, et meie kannatustel on lõpp ja saatuse poolt oli siiski veel määratud edasi elada.

Saabub minu isa metsavendadega, et mind koju viia. Tekkib probleem minu paigast liigutamisega. Mulle seatakse alla mingi raam ja siis otsustan ise tõsta oma haavatud käe raamile, sest näib, et ise endale valu teha on ikkagi kergem. See õnnestubki. Siis tõstetakse mind koos raamiga lakast alla. Viie nädala järel olen jälle lageda taeva all.

Minu tundeid on raske edasi anda. Mind viiakse esialgu majja. Näen väga metsistunud ja must välja. Olen viie nädala jooksul kasvanud habemesse ja pesemata. Mind tõstetakse koos raamiga vankrile ning algab kojusõit. Maantee ääres on näha Punaarmee põgenemise jälgi – kõikjal kraavijooksnud autosid, surnud mehi ja hobuseid, mahajäetud relvastust. Taludes lehvivad Eesti lipud. Vastu tuleb grupp relvastatud metsavendi jalgratastel valgete lintidega käsivarrel. Heameelega oleksin ühinenud nendega.