Kes olid 1941.a. suvel metsadesse koondunud mehed? Vastata sellele küsimusele on üpris lihtne – seal varjas end ning elas ühist metsavendlikku elu koos selle kõigi ohtude ning rõõmudega läbilõige tervest eesti rahvast, ilma et oleks olnud esindamata ükski elukutse või ühiskondlik kiht. Vastuse sellele küsimusele annab tabavalt ka üks Lõuna-Pärnumaa metsavendi, kes oma pisikest, 11-mehelist salka kirjeldab järgmiselt:

„Oli meid mehi mitmesuguseid – endine politseinik, kooliõpetaja, usuteaduskonna üliõpilane, endine vallavanem, meier, metsavaht, ametnik linnast, põllutöökooli õpilane, „kulak” ning isegi üks uusmaasaaja...”

Kõige raskemat ja pikaaegsemat metsavendade elu pidid muidugi elama endised eesti politseinikud, avaliku elu tegelased ja silmapaistvamad inimesed, keda punase võimu sissetungist peale ähvardas arreteerimise oht, kuna neid avalikult oli rahvavaenlasteks tunnistatud.

Kui Eesti politsei 1940.a. augustis lõplikult likvideeriti ning mehed viimseni vallandati, oli kõigile selge, et neid on ähvardamas häving, kuigi seda kahekeelselt esialgu salati, seletades, et uus võim kellegi vastu endise tegevuse eest vaenu ei kanna. Peagi aga hakkas endisi politseinikke ükshaaval kaduma NKVD vangikeldritesse, kust enam tagasipääsu polnud. Enamik ei jäänud rahulikult järge ootama, vaid kadus esmalt põranda alla ja, kui asjaolud nõudsid, siis juba metsa. Nõnda ütles üks Võrumaa politseikomissare juba enda ametist vallandamise puhul 1940.a. sügisel:

„Nad võivad mu ju lahti lasta, aga katsugu mind pärast jälle kinni saada...”

Nõnda see just kujuneski. Nii kõnealune politseiametnik kui ka tema lugematud ametivennad jäid tabamata ja kerkisid 1941.a. suve võitluspäevil kõikjal üles metsavendade salkade juhtidena – võimelised koguma ja toetama teisi põgenikke, kuna kuusid kestnud pagulaselu neid oli karastanud ja täitnud terastahtes väljenduva vihkamisega julma vaenlase vastu.

Kuid mitte üksi politseinikud ei pidanud arreteerimise ähvardusel oma elu hoidmiseks metsas varju otsima. Sinna sundisid olukorrad ka teisi eestimeelseid mehi. Olgu näitena toodud Tartumaalt end. Kaitseliidu ratsakomando pealiku kapten K.T. lugu. 13.juunil 1941.a. toodi temale tallu ustavate inimeste poolt teade, et teda tahetakse arreteerida. Nõupidamisel abikaasaga otsustas kpt.T. koos oma vanema pojaga metsa põgeneda. Vaevalt oli ta selle kavatsuse täitnud, kui tallu sõitis autodes salkkond relvastatud tšekiste. Need hakkasid pinnima põgeniku abikaasat ning kui see ei reetnud oma mehe asukohta, arreteerisid ta koos 14-aastase tütre ja 10-aastase pojaga. Kapten T. pea eest aga kuulutati välja 3000 rbl. suurune „preemia”, mida hiljem suurendati 6000 rublale.

Õnneks äraandjaid ei leidunud ning kpt.T.-st sai agaram Jõgeva ümbruse partisanide organiseerija.

Analoogiline on lugu ühe Pärnumaa vallavanema A.J.-ga, keda punased püüdsid arreteerida, olles enne küüditanud ta naise ja nooremad lapsed, kuna üks poegi pääsis koos isaga metsa põgenedes. Oma mahajäänud varanduse päästmiseks hiilis A.J. öösel metsast koju ja asetas välja plakati järgmise tekstiga: „Kes veel siin talus tarvitab nõukogude võimu, selle lasen armuta maha!”

Igatahes hirmutas see plakat kohalikke kommuniste sedavõrd, et keegi ei julgenud puutuda mahajäänud varandust, peremees aga koondas metsas enda ümber ustavaist meestest partisanide salga.

Põgenemine metsa kujunes tihtipeale juba algusest peale kõige pinevamaks seikluseks. Üks Jõhvi eestimeelseid mehi põgenes koos oma majaperemehega, keda punalindimehed öösiti käisid taga otsimas ajal, kui ta magas majaümbruse põõsastes. Edaspidisest pagulaselust jutustab asjaosaline järgmist: „Seadsime sammud Päite külast läände, kus meil kavatsus oli Jõhvi ja Toila vahelistes metsades sakslaste saabumist ära oodata. Tuli kõndida mööda põldusid, sest kahel pool olevail maanteedel oli alanud amokijooks „suure kodumaa” suunas, kus meie rahvalt röövitud vara valgus nüüd autodel Narva poole. Juba mõnetunnise marssimise järel sattusime Vona metsas Punaväe laagrile ning tuli tõmbuda ettevaatlikult tagasi. Edasi sammusime kuni Toila metsadeni Mägara alla, kus valisime välja sobiva heinalao, et seal paar nädalat peatuda, kuni õhk klaariks muutub. Ligidasest talust tõime piima ja mune ning pimeda tulles seadsime end lepalehtedele puhkama.

Kuid vaevalt magama seadnult ruttas meie juurde karjapoiss ähkides ning teatas, et 10 miilitsat revolvritega käes otsivat meist kahesaja sammu kaugusel ümbrust läbi.

Põgenesime suure kiirusega igaüks ise poole. Varjasin end sügavas tihnikus 3 päeva, kuni toidupuudus sundis üles otsima asulaid. Ligemas asulas astusin sisse külasepa elumajja, et leiba küsida. Vaevalt olin saanud juttu alata, kui nägin salka punaväelasi sepapaja poole ratsutamas. Sepa juures viibivad mehed taipasid olukorda ja läksid punaväelastele vastu, kes olid külla saadetud „bandiite” ja „parašütiste” taga ajama. Punaväelased lasksid end meestel veenda, nii et nad külast tagasi pöörasid. Mina aga kadusin uuesti metsa...”

Paljudki põgenesid metsa jälitamise eest. Tallinnas elav üliõpilane E.N. sai sel kujul metsavennaks ning jutustab sellest ise:

„Juunikuu lõpupäevil, kui bolševistlik terror Eestis üha süvenes, vangistati mitu minu sõpra. Peagi märkasin, et mind jälitatakse, ja seepärast tuli kiiresti tegutseda. Polnud kahtlust, et Tallinnas muutub jalgealune peagi tuliseks, sellepärast otsustasin jaanipäeval linnast lahkuda. Kuna mu amet võimaldas mul kontrollida piimaühinguid, siis oli mu sõit loomulik ja kellelgi ei tulnud arvatavasti mõttessegi, et ma linnast mõnel muul põhjusel lahkusin.

Käisin Lõuna-Harjumaa piimaühinguis. 1.juulil kuulasin Raplas raadiot ja sain teada, et Riia on juba langenud. „Sakslased tulevad,” rõõmustasime koos teiste kuulajatega.

Liikudes edasi Kehtnasse nägin, et venelased evakueerivad Kuusiku lennuvälja, mis omakorda kinnitas oletusi venelaste peatse lahkumise kohta. 3.juulil olin Kaiu vallamajas. Seal oli meeleolu erakordselt ärev. Kaiu kohalikud kommunistid olid kabuhirmus põgenenud. Lisaks oli Kuimetsa vallamajast Kaiu vallamajja helistatud: „Põletajad tulevad!”

Kes need põletajad olid ja mispärast nad põletasid – seda ei teadnud keegi. Rahvas kandis majadest välja riideid ja mööblit ning puges peitu metsadesse.

Peagi kogunes meid metsa umbes 20 kohalikku noormeest. Tõmbasime üles Eesti lipu, mille keegi oli kaasa toonud. Otsustasime vaenlasele vastu hakata. Olime nüüd metsavennad...”

Aga arreteerimishirmus põgenenute hulgas leidus metsas ka neid, kes tulid otse punaste vanglamüüride vahelt, olles õnnelikult pääsnud. Virumaa, eriti Ida-Virumaa laantes ja rabades liikus mehi ja naisi, kes olid põgenema pääsnud läbi Narva Venemaale transporteeritavaist vangivaguneist ning rongilt maha hüpanud, otsides endale piinajate eest varju kodumaa metsa sõbralikus süles.

15.juulil pommitasid Saksa lennukid Narvas laskemoonarongi, mil leidus ka mitu vangivagunit. Tekkinud plahvatuse puhul pääses hulk vange põgenema, kelledest paljudel läks korda end metsades varjata. Sonda ja Kiviõli jaamade vahel pääses pommitamisel jällegi osa vange põgenema. Viimasest seigast jutustab Läänemaalt pärit asjaosaline, kes oli vangistatud mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjana:

„Kutsealuste mobilisatsiooni alla kuuluvana ja mobilisatsioonikäsu täitmata jätnuna varjasin end algul ühes metsatalus. Hiljem aga tüdinesin ja 4 poisiga otsustasime sakslaste juurde üle minna. Paadiga sõitsime kuni Kasari sillani. Sealt läksime edasi jalgsi. Kalli küla vahel sattusime aga ühel ööl venelastele sülle. Raha ja relvad (2 vintpüssi) võeti ära. Meid viidi staapi ja seati seal kuulipilduja ette. Järgmisel päeval viidi meid autoga Lihulasse. Seal kuulati üle. Ülekuulamisel näitasid venelased oma toorust: käte ja jalgade abil püüti meid rääkima panna. Seejuures meie käed olid seljataha kinni seotud. Hiljem seoti meid elektrijuhtmega. Peale ülekuulamist viidi autoga Haapsallu. Veoautole oli paigutatud 11 meest. Puldan laotati meile peale. Selle all oli kohutavalt lämmatav. Üks valvur istus, arvatavasti mugavust otsides, mulle sülle. Kuna mul käed seljataha olid seotud, soonis nöör sisse ja hõõrus randmed katki. Püüdsin paar korda valvurit ära tõugata, see aga äigas siis püssipäraga.

Haapsalus olime 3 päeva, kust teekond läks Tallinna Keskvanglasse. Sealt saadeti meid edasi rongiga Narva poole, arvatavasti Venemaale. Sonda ja Kiviõli jaamade vahel 3 Saksa lennukit tulid meie rongi pommitama. Valvurid jooksid ära. Planguga löödi uksed maha ja osa mehi pääses põgenema. Õhtul tehti haarang. Olime siis juba üle Sirtsu soo. Sealt leidsime kohalikud metsavennad, kelle salka liitusime...”

Samalaadselt pääses endine Narva politseiametnik K. Ta oli arreteeritud juunikuu algul ilma põhjust teatamata. Kui algas Punaväe üldine taganemine Eestist, asetati K. koos viiekümne teise vangiga vagunisse. Rong oli juba ärasõiduvalmis Venemaa poole. Ent päästjaks sai sakslaste õhurünnak. Hästisihitud pomm tabas rongi, mis osaliselt koosnes lõhkeainete vagunitest. Need plahvatasid ja viisid taeva alla teised vagunid vene sõduritega. Vangide vagunid rongi sabas aga purunesid ainult osaliselt, mehed murdsid endile tee välja ja põgenesid metsa. Kümmekond päeva hiljem olid nad juba hästi relvis ja andsid saabunud Saksa vägedele üle ligemale 30 vangivõetud vene sõdurit.

Hoopis rohkematele eestlastele sai mets koduks pärast 13.juunit, mil bolševikkude tõeline nägu toimepandud massiliste küüditamiste kaudu täielikult paljastus. Ükski eesti mees ega naine polnud neist päevadest alates enam oma elule julge. Kardeti iga teel sõitvat autot ning kes vähegi sai, põgenes kodunt, jättes maha oma põlise eluaseme. Ühel talupidajal on neist aegadest säilinud päevik. Ta kirjutab seal lakooniliselt ja lihtsalt:

„14.juuni 1941. Täna näitasid kommunistid oma õiget nägu. Meie vallast veeti 6 paremat talu inimestest lagedaks. Imelik, et meile ei tuldud – nad ei teadnud vist, et meil Vabadussõja vintpüss neid ootas. Nüüd on aga hilja, sest vintpüss ja mina elame tänasest peale kopli ääres viljakuivatise lael.

18.juuni. Vaat, mis need inimesed ei tee – vargaks olen hakanud! Käin salaja nagu varas oma põldudel tööl ja varastan oma aidast süüa. Parata pole – ei ole harjunud elama tööta ega ka söömata.”

Loomulikult kujunes selle päeviku autorist metsavend, kes hiljem tegi kaasa kõik selle elu rasked ja kerged päevad.

Kujukalt ja värvirikkalt kirjeldab neid põgenemispäevi üks Lõuna-Pärnumaa metsavendi:

„Kesk juuni kõrvetavat päikest ja algava põua aroome seisab tähistulbana pühapäev omas täies rahus. Kalendri pööramatul leheküljel seisab tummana 9. Miski selles numbris ei vihja eriskummalisele. Ta on samasugune nagu teisedki, kuid ometi on see number eriliselt sööbinud mällu seoses hämmastava teatega, mis saabub sel päeval.

Kesk sügavamat ja suuremat pühapäevarahu saabub külaline teatega, et on antud käsk minu vangistamiseks.

Kuigi see näis esialgu uskumatu, tuli ometi olla ettevaatlik. Rääkisin sellest vennale ning seadsime sisse talus valve – et olla valmis igaks juhuks... Viisime tubadest magamisasemed, hoidsime teedest ja teistest inimestest kaugemale ning levitasime omaste kaudu kuuldust, et oleme ära sõitnud...

On 14.juuni. Pärnust hoiatatakse telefoni teel, et midagi on tulemas. Kõik autod olevat mobiliseeritud ja Papiniidu jaamas seisvat 40-50 „härjavagunit” ootevalmis.

Tunnen iga keharakukesega enam kui tean, et midagi on juhtumas. Võitlus on algamas...

Kell läheneb neljale 15.juuni varahommikul. Olen pidevalt kogu öö valvanud, otsekui sõdur valvepostil. Kõik on siiski veel rahulik ja väsinult ma suigatan hetkeks. Valvele jääb minu vend.

Kell pool viis. Maanteed mööda läheneb kihutav auto. Ta tasandab talu kohal sõitu. Otsustav hetk on saabunud. Oleme selleks valmistunud... alarmiks on kõik korraldatud. Ainus hetk ja... Ent siis kiirendab masin uuesti sõitu ja kaugeneb. Sirgena ja püstipäisena istub masina veoplatvormil mees, ning tema mõlemal käel on valvurid püssidega – punaarmeelased. See oli üks, keda viidi...

Oleme rõõmsad, nukrad ja vihased ühekorraga. Rõõmsad seepärast, et pääsesime, nukrad, et meid seekord ei peetud äraviimise vääriliseks, ja vihased kõige selle vägivalla vastu, mis sünnib meie ümber.

Vaenukinnas oli aga heidetud. Sõda Eesti ja N.Vene vahel alanud – sõda elu ja surma peale!

Ning kui päike vereva ja põuasena tõusis 15.juuni taevasse, leidis ta paljudes Eesti taludes ja kodudes tühjust, leina ja nuttu...

Minu koduvallast oli sel ööl küüditatud neli perekonda. Ent meid oli veel jäetud. Selle mõrvarliku pärtliöö verised küüned ei olnud mingil seletamatul põhjusel veel haaranud meid. Esimene hoop ei olnud tabanud meid. Teine ei pidanud meid enam eest leidma.

Õhtu eel helistatakse Pärnust ja küsitakse minu järgi. Kuna küsija ei avalda oma nime ega anna end tunda, siis lasen vastata, et pole kodus.

Samal ööl tühjeneb meie talu. Esimest korda elus me kardame oma kodu. Kardame ja pelgame seda paika, mida oleme ise ehitanud vaeva ja hoolega, mida oleme armastanud... Oleme tagaaetavad, samuti kui tuhanded teised Eesti kodudest. Me põgeneme oma kodust metsa. Metsa varjav süli võtab meid enda kaitse alla.

Öö on veel niiske ja läbitungivalt jahe. Maa on märg. Teeme endale kuivadest oksadest asemed. Lehestik meie kohal kahiseb – sajab kerget vihma. Tõmbame riided üle pea ja teeme enda soojendamiseks väikse lõkke riiete alla, et see reetlikult eemale ei paistaks.

Külm äratab meid juba varakult. Me luusime ümber talu ja valvasime, et seal ei juhtuks midagi halba. Kõik jääb siiski vaikseks ja hommikul tervitab meid läbi uduloori jõepurdel valge rätt. See oli kokkuleppe signaaliks, et õhk on „puhas” ja tee koju on vaba...

Algab metsavendade raske ja seiklusrikas elu. Esialgu piirdub meie arv ainult vendadega. Ümbruskond on lahke ja abivalmis.

Ta loovutab meile niipalju relvi, et saame end varustada kahe vintpüssi ja ühe nagaaniga.

Kuigi teine püssidest on ilma sihikuta, ometi teeb ta see-eest vägeva käraka. Ka see on tähtis.

Oleme esialgu valvel koduümbruses. Magame lahtistel viljaväljadel, põllukraavides, metsas ja nii kuidas juhtub ning kuidas dikteerib olukord. Mõnikord riskeerime minna kordamööda puhkama isegi kodutalu lakka. Töö ümbruskonnas seisab peaaegu täielikult. Terved külad on otsekui välja surnud...”

Nõnda võib 13. ja 14.juunit õigusega „rohelise armee” loomispäevadeks nimetada. Ühine häda rõhus inimesi ning liitis neid tõelises vendluses. Metsa peitvas süles arvasid end julgena tundvat nii need, kel viimasel momendil läks korda põgeneda püüdjate käest, kui ka need, kes pidasid õigemaks otsida varju juba varem kui neile järele tuldi.

Tõrva ligidal Helmes varjas end metsavendade redulaagris talupidaja M.O., kes otse küüditajate näppude vahelt oli põgenema pääsenud, hüpates tagaajajate eest läbi akna välja. Võrumaalt pärit noormees O.E. sai metsavennaks sel põhjusel, et ta oli asetatud küüditatavate nimestikku ühe kohaliku kommunisti poolt, kes kartis temast oma pruudi suhtes võistlejat. Sellest õigel ajal teateid saades siirdus noormees aga metsa. Hulk reservohvitsere ja sõjaväelasi valisid sama tee, sellest loogilisest mõttest aetuna, et arvesse võttes nende meelsust ja hoiakut ei olnud nendel punastelt võimutsejatelt midagi muud oodata kui seda, mis juba teistele eesti inimestele juhtunud. Selle hilinemist tuli võtta vaid kui õnnelikku, hoiatavat näpunäidet...

Nädal aega pärast küüditamist puhkes sõda Suur-Saksamaa ja Venemaa vahel. See tõi metsadesse suure lootusrikkuse puhangu. Kuid mitte üksi seda. Otsekohe hakkas põgenikkude arv metsades kasvama ning need koonduma juba aktiivseiks salkadeks. Esimest tugevat ja julgustavat lisa metsavendade esialgseile gruppidele andsid Punaarmeest põgenenud eesti sõjaväelased.

Punaarmee oli eesti sõjaväelastele kujunenud tõeliseks vanglaks, kust püüti põgeneda, kui see vähegi võimalikuks osutus. Kuid vanglale omase kuju võttis ka valve meeste järele. Eriti sõja puhkedes kujunes eesti sõjaväelaste elu rohkem vahialuste kui vabade sõdurite eluks. Enamikus väeosades toodi täiendusena kohale palju venelasi. Siiski aga leidsid paljud eesti sõjaväelased kui ka nende väiksemad grupid võimalusi põgenemiseks ning liitumiseks metsavendadega.

Suurema rühmitusena põgenes kõige esimesena Jägala laagrist salkkond eesti lennuväelasi. See sündis 27.juuni õhtul. Sel päeval oli Jägalas, kus asus lennuväe-eskadrill, ohvitseride ja aspirantide tegelik koosseis 51. Neist läks Venemaale 11, metsadesse põgenes 40 meest. See on suur arv. Kuidas toimus põgenemine ja kuidas elati metsas, sellest saame metsavendade oma jutustuste põhjal alljärgneva pildi.

Osa eesti lennuväeohvitseridest oli venelaste poolt teenistusse jäetud ühte ümberformeeritud lennuväe eskadrilli. Juba algusest peale oli see üksus venelaste silmis kahtlasemaid väeosi, mis oli ka põhjendatud, sest rõhuvas enamuses lennuväelased olid vaenulikud bolševikele ja nende Punaarmeele. Siis aga, kui meie ohvitserkonna keskelt hakati järjekindlalt arreteerima mehi ja kui lennuväest vangistati üksteise järel kolm ohvitseri, kasvas lendurite vaenulikkus vihaks selle astmeni, et otsustati sellist käitumist mitte enam sallida ning tegutsema hakata. Koostati kiiresti järgmine kava: kui tullakse järgmist meest vangistama, siis surmatakse NKVD agent, tema kaaslased ja ka kohapeal viibivad teised venelased ning põgenetakse metsa. Oli juba ilmseks saanud, et sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel on vältimatu.

Järgmise arreteerimise asemel algaski sõda. Nüüd töötati plaan ümber ja otsustati vägivalda kasutamata põgeneda metsa siis, kui lennuväe eskadrilli hakatakse Venemaale küüditama.

Juba kolmveerand aastat asuti Jägala mõisas, omariiklusaegsel laagriaerodroomil. Juuni keskpaiku sai teatavaks, et eskadrill viiakse Venemaale. Lennuväe politrukid püüdsid eesti lendureid veenda, nagu viiakse neid Nõukogude Liitu uut materialiosa saama ja sellega tutvuma. Ohvitseridele jäeti kätte väljaantud relvad, nagaanrevolvrid. Peale selle oli veel igaühel ka isiklik väiksekaliibriline püstol.

Algul oli kuulda, et ešeloni pealelaadimine toimub Raasikul, kuid hiljem selgus, et see sünnib Nõmmel. See oli ootamatu ja paiskas kõik esialgsed metsamineku kavad segamini. Oletati nimelt, et eskadrill sõidab korraga välja, nüüd tuli aga üksikuis karavanides Nõmmele sõita. Pealelaadimise ärevate minutite kestel toimus sosinal uus läbirääkimine. Käidi ühe juurest teise juurde. Need momendid olid kõige kardetavamad, kuna salajased kõnelused sündisid komissari, venelasest eskadrilliülema abi ja eestlaste-kommunistide silmade all. Siiski jäid vestlused salajasteks ja paljude uute kavasse pühendatute hulgas ei leidnud õnneks reetjaid.

Viimane ja ainuke kava selles olukorras oli, et esimese autokaravani väljumisel mõisast umbes 5 minuti pärast seda algavad kõik mõisa jääjad tähelepanu äratamata metsaminekut, kuna veoauto ohvitseridega Narva maanteele jõudes pöörab Kuusalu poole. Nii see ka toimus. Ohvitseride autosse oli jäänud ainult üksainus kahtlane mees, kellest oli teada, et ta kuulus parteisse. See visati hiljem autost välja. Ta ruttas Jägalasse tagasi ja organiseeris põgenejate tagaajamist, kuid sellel ei olnud tulemusi.

Kokkuleppe kohaselt pidid mahajääjad hakkama kohe peale ohvitseride väljasõitu üks- ja kakshaaval mõisast kaduma. Nii sündiski. Lennuväelaste auto 22 ohvitseri ja aspirandiga ja autojuht-allohvitseriga pööras Kiiu vallamaja juurest metsa ja kihutas veel paar kilomeetrit lõuna poole, kust alustati põgenemist metsa varjus Soodla suunas. Öö läbi kihutati Kolga suuremate metsade poole. Järgmisel päeval magati padrikus ja öösel kihutati uuesti edasi. Põgenikud jõudsid Kolga metskonda 29.juuni varahommikul ja jäid peatuma Koitjärve soo lääneservale. Raskest kiirrännakust kahe öö kestel puruväsinud haigete lihastega, söömata-joomata, vajuti niiskele maapinnale ja uinuti silmpilkselt.

29.juuni hommikul selgus põgenikkudele, et nad asusid Kolga metskonnas, Matsi metsavahitalu lähedal. Siia otsustatigi jääda laagrisse. Valiti ülem ning esimesel laagripäeva õhtul ilmus juba ka esimene laagri käskkiri. Selles huumoritoonis kirjutatud dokumendis määrati endisele väeosa ülemale määramatuajaline puhkus Kolga metskonnas, keelati habemeajamine ja tehti teatavaks, et kõik metsavennad ütlevad üksteisele „sina” vanusele ja auastmele vaatamata.

Sellega olid Punaarmee sõdurid saanud ausaiks eesti metsavendadeks.

Teiseks suuremaks Punaarmeest põgenenud eesti sõjaväelaste salgaks oli Tapalt 86.laskurpolgust ühe leitnandi juhtimisel metsade varju siirdunud ratsarühm, mis koosnes 13 ratsaväelasest. Põgenemine toimus 28.juunil.

Oli parajasti Punaarmee aastapäevapidu. Lõuna ajal, kell 13.30 seletasid kõnealused ratsaväelased viisakalt punaarmeelastele, et need võivad süüa enne neid, eestlasi, ja lisasid:

Venelased nõustusid. Ent otsekohe, kui venelased asusid pidulauda, valiti välja paremad hobused, isegi üks kallis anglo-araabia tõugu loom, võeti kaasa relvad, 2500 padrunit ja sõideti läbi Järva-Jaani, Seidla, Järva-Madise Vargamäe teele ning sedamööda Vanamõisa metsa.

Kuigi ratsameestele nende teekonna algul tuli vastu diviisiülem, sai viimane teate meeste põgenemisest alles 3 tundi hiljem, kell 17.00. Tänu selle eest võlgnetakse venelaste sidepidamisvõimetele. Siis, 3 tunni pärast, leiti ka, et järel oli ainult 150 padrunit, mis jagati umbes 100 mehe vahel, et alustada jahti pagenutele.

Põgenikud, peatudes Roosna-Tammikul, ütlesid kohalikule kooliõpetajale:

„Kui eestlane olete, siis ärge ütelge, et olete meid näinud.”

Pilk mõtiskelu, siis kostis kindlahääleline vastus:

„Kui nii, siis teadke, et teid otsiti umbes 10 minuti eest.”

Järva-Jaani metsavahe piirasid venelased sisse ja valvasid terve öö. Ent ratsamehed olid tolle metsa juba ammugi läbinud, ammugi avanesid nende pilgule uued kodumaised maastikupildid, koos värske õhuga hingasid nad sisse elustavat vabadus- ning vabanemistunnet. Põlislaante lähenedes tundsid nad end juba nagu rahvavanemad, kes istuvad küll üsna rahulikult edasi tormaval ratsul, kuid kelle peas samal ajal keerleb tuhat mõtteniiti.

See metsavendadeks läinud eesti sõjaväelaste ratsasalk liitus Kautla suurde ühislaagrisse, kus nad 19.juulil laagriülema poolt pühaliku vandetõotusega vastu võeti. Kogu üksusega kavatses väeosast põgeneda ka 180.LD 15.Ü tankitõrje divisjoni patareiülem. Põgenemine oli kavatsetud Nõmmel, ent selle läbiviimine nurjus. Väeosa laaditi rongile ning suunati Venemaa poole. Teel hüppas rongist ajateenijaid üksikult ja mitmekesi ning patareiülem lahkus ešelonist Toila jaamas, koos oma kaasohvitseride ja 8 ajateenijast koosneva salgaga. Tema salk liikus Põhja-Eestis, peamiselt Virumaal, ning kõikjal teostas ta metsavendade salkade organiseerimist. 30-meheliseks suurdunud rühmaga liitus ka tema lõpuks Kautla laagrisse, saabudes sinna just suureks võitluspäevaks.

Sidepataljonist põgenes üks rühm oma ülemaga eesotsas. Põgenemine teostus 3.juulil ning juba 5 päeva hiljem ilmus rühm täies lahingkorras Pärnu omakaitse käsutusse, võideldes hiljem kaasa kodumaa vabastamisel.

Võrust Taara kasarmutest põgenes 12 eestlasest ajateenijat täies lahinguvarustuses juba 26,juunil, rännates läbi Antsla valla Valgamaale. Sellegi üksuse ilmumine tekitas kõikjal kindlustatuse ja julgeoleku tunnet.

Tervete üksuste kaupa liitusid metsavendade salkadesse Läti piiril tegutsenud Eesti kordonite piirivalvurid. Kilingi-Nõmme Liivamäe lahingus 4.juulil tõid otsustava pöörde metsavendade kasuks just meie lõunapiiri piirivalvurid, kes täies lahingkorras 40-mehelise grupina kohale ilmusid. Võrumaal, Ruusmäel, aitasid kohalike kordonite piirivalvurid metsavendadel vallutada vallamajasid ning jagasid oma relvastust ja laskemoona metsavendadele.

Peale eelnimetatud ratsarühma põgenes Tapalt Punaarmee Tapa polgust veel rida üleajateenijaid, kes moodustasid metsavendade salga Ristsaare metsas.

Igalt rongilt aga, mis meie sõjaväelasi Narva poole viis, hüppas hulljulge riskeerimisega maha arvukalt sõdureid, kes metsadesse laiali põgenesid. Sõjapäevil opereeris umbkaudse arvestuse järele üksi Põhja-Eesti metsades 600-700 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit, kes panid aluse relvastatud metsavendade salkadele ja organiseerisid metsavendi aktiivseks võitluseks.

Veelgi vilkamaks muutus metsades elu pärast kutsealuste ja sõjaväekohuslaste mobilisatsiooni väljakuulutamist. Keegi eestlastest ei tahtnud minna sõdima oma rõhujate ja kodumaa iseseisvuse hävitajate eest. Eriti noored kutsealused, kes enamikus olid vabad perekonnamuredest ning kel polnud midagi muud kaotada peale oma noore elu, olid julged riskeerima käsu mittetäitmisega. Paik, mis neile selleks varju- ja pelgupaika pakkus, oli jällegi – mets.

Lõuna-Eestis ei ilmunud kutsealustest kogunemispaikadesse muid, kui vaid vene noormehed Peipsi-äärseist küladest. Mõnelpool pääsid kutsealused põgenema alles kogunemiskohast. Üks selliseid paiku oli Valga linn.

Tartust põgenes vähestest näitusväljakule ilmunud kutsealustest veel suur osa. Põgenemisnõu andsid neile kutsealuseid vastu võtma käsutatud eesti ohvitserid.

Mobilisatsioonist kõrvalehoidmine sündis kõikjal üksmeelselt ning tihti kollektiivse otsuse alusel. Kujuka pildi sellest annab ühe Harku metsavenna kirjeldus:

„See oli 21.juulil, kui läksin V. mõisa ning leidsin võrkpalliplatsilt eest erakordselt palju kohapealseid mehi. Need aga ei mänginud, vaid istusid gruppidena koos omavahel elavalt arutledes. Oligi tähtsat arutada, sest järgmisel päeval pidid nad mobilisatsiooniga ära sõitma. Paari usaldatud mehega rääkinud, läksime parki, kus korraldasime salakoosoleku.

Nõupidamisel võtsime vastu järgmised otsused:

1)ära hoida mehi mobilisatsiooni korras välja minemast, niipalju kui see võimalik;

2)moodustada neist meestest tugev löögiüksus;

3)metsa läinud mehed jaotada kahte gruppi – esimesse kõik relvadega ja teised relvadeta mehed..

Relvastatud meeste asukohaks valisime raba Talinõmme järve ääres. Ootavaile meestele teatasime, et nad kodus end niikaua varjaksid, kuni saavad sidemehe kaudu teate laagrisse ilmumiseks.

Järgmisel hommikul vara, kui teised inimesed tõttasid rongile, pöörasin, varustatud toidumoona, kirve labida ja teiste metsavennale vajalike abinõudega, teelt rabasse. Pea ilmus kohale ka teisi...”

Mobilisatsiooni eest kõrvalehoidmiseks leiti aga veelgi huvitavamaid vahendeid.

Hea näite sellest annab lugu Uljastest, Virumaalt. Nimelt olid Uljaste raudtee-liivaaugu kümnik ja talle alluvad paarkümmend töölist kõik bolševike vastased. Sõja alates jäi liivavedu transportolude tõttu seisma ja liivaaugus lõppes töö. Bolševikele omase asjaajamise tohuvabohu tõttu aga oli olemas mingi korraldus, et võis töölisi juurde võtta. Liivaaugu töölised aga olid raudtee-teenistuses ja neid ei saanud sõjavõimud mobiliseerida. Meestel olid selleks välja antud erilised, väga kanged „propuskid”.

Mobilisatsioonikuulduste tulles hakkas liivaauku mehi juurde voorima otse massiliselt: talupidajad, muidu igasugu töölised ja ametnikudki, kellel teenistuskohalt lahkumine oli lubatav. Kümnik koos töölistega võttis vastu kõik mehed, keda teati eestimeelsena, nii et tööliste arv nimekirjas oli 100 mehe ümber. Tööl need tavaliselt ei käinud, sest polnud vajadust, ning tegelikku tööd oli päevas vaid vagun või paar täita liivaga. Sellest ei jätkunud endistelegi töölistele ja mõnele alalisele käijale, kellel olukord polnud kodus kuigi kindel.

Tuli aga „kraavikäsk” või mõni muu seesugune sundkohustus, siis oli liivaaugus kohe 60-100 meest. Vaibus see, valgusid inimesed jälle koju. Kontrolli mingit ei olnud ja tavaline nähtus oli see, et mehed lebasid paljalt päikse käes, mängisid kaarte, kuulasid uudiseid, sest ühes metsatalus oli neil raadio.

Kõige selle eest pandi päevad ning tunnid kirja ja saadi ka korralikult palka.

Liivaauku pääsmine polnud aga sugugi igale võimalik. Katsus seda „viilimise” vahendit kasutada mõni bolševik või muidu kahtlane, siis oli nii, et „just täna sai tööliste lõplik norm täis”.

Mehed, kellel kodus polnud ööbimine kindel, magasidki liivaaugus vagunites, olles määratud valvuriteks.

Nõnda päästis Uljaste liivaauk mobilisatsioonist suurema hulga Sonda ümbruse mehi.

Ülejäänud poetasid end raudteevalvureiks. Sellejuures oli neil veel väike lisaülesanne: vaadata, kas õhk on puhas, kui mõni üksik või trobikond metsavendi vajas üle raudtee minekut...

Paljud mobiliseerituist pääsesid metsa alles 12-ndal tunnil, otse sõidult Venemaale.

Üks Virumaa metsavendi jutustab oma sellekohast lugu:

„Meil kuulutati mobilisatsioon välja 26,juulil. Olin parajasti kaitsekraave kaevamas, kui käsk toodi. Mõtlesin, kas minna või mitte. Süda siiski ei andnud järele ning otsustasin minna, kuna muidu ähvardas mahalaskmine ja ka perekond lubati hävitada.

26.juuli õhtul sõitsime ühes teiste mobiliseeritutega Rakverest välja. Meid oli 23 vagunit, kokku umbes 1000 meest. Just ärasõidu eel algas järsku õhualarm. Oli kuulda vurinat. Saksa lennuk laskis valgustusraketi. Tekkis paanika ning jooksime vagunist välja, sest kõik pidasid raketti lõhkepommiks.

Varsti oli aga see sagin möödas ning politruk tuli nagaan peos ja ajas meid uuesti vagunitesse. Algas sõit „suure kodumaa” poole. Kuni Toila jaamani läks kõik vahejuhtumiteta. Seal aga ründas meid Saksa lennuk ja purustas raudtee. Juhust kasutades põgenesime metsa ühes teiste kaaslastega. Nüüd algas „rohelise pataljoni” elu. Meid oli 560 meest ning meie laager asus Jõhvi all Puruküla metsas. Seal elasin 3 nädalat...”

Mõningad mobiliseeritud pidid enne metsavendadeks pääsmist aga veel pikema tee ära sõitma ning sellega koos ka rohkem vintsutusi läbi elama. Nendeks olid Tallinnas mobiliseeritud noormehed, keda 22.aug. viidi aurik „Helgil” Saaremaale.

Kuressaares jagati eestlased väeosadesse venelaste vahele ning viidi Randla metsa. Neile aga üldse relvi kätte ei antud. Ühes kompaniis tekkis eestlastel siiski kavatsus vallutada pataljoni staap ning hävitada eestlasi valvama pandud hävituspataljoni rühm. Kuid mitte-asjaosalised eestlased hakkasid väeosast omal algatusel põgenema ning vastuhakku plaanitsenud meeste juht arreteeriti, eestlased aga jagati veel väiksemaisse rühmadesse venelaste hulka. Arreteeritul läks korda siiski põgeneda ja ta varjas end teiste väeosade eestlaste juures. Mainitud eestlased aga viidi kuhugi metsa kindlustustöödele. Sealt põgenesid eestlased uuesti metsa, tabati siis ja saadeti rindele, kokku 80 meest. Neid pandi millegipärast saatma vaid üks punaarmeelane. Sellele tegid mehed selgeks, et rindele ei maksa minna. Selle asemel pööratigi Järve metsa, kus oli ees veel teisigi metsavendadeks hakanud eestlasi.

Järve metsas seadsid mobiliseeritud sisse täieliku laagrielu ning panid välja valvepostid, et hävituspataljonlased ei saaks neid ootamatult üllatada. Relvade saamiseks tehti retki venelaste salkade juurde ning vallutati hiljem Järve varustuslaod. Ühtlasi hakkasid luuresalgad punaarmeelasi vangistama ja laagrisse tooma.

Saksa vägedega kontakti astumiseks paigutasid metsavennad maha valged riidekangad, millele samblast ja kanarbikust kirjutati „Eestlased”. Selle kõrvale joonistati haakrist.

Kui pärast sakslastega ühendus oli loodud, andsid metsavennad nende kätte üle 400 vangistatud punaarmeelase.

Metsadesse põgenes aga ka palju neid, keda ametikohuste täitmisel ähvardas Venemaale saatmise oht. Sellisteks põgenikkudeks olid peamiselt autojuhid ja raudteelased, kelle elukutse neile 1941.a. suvel palju meelehärmi valmistas. Oma põgenemisest metsa jutustab üks Rakvere autojuht järgmist:

„Peale minu veoauto natsionaliseerimist olin sellel juhiks töökohaga Rakveres, kuna mu alaliseks elukohaks jäi Tapa.

Kui algas evakueerimine, siis aeti mind vene sõjaväelaste perekondi Venemaale vedama. Olin käinud juba korra Kingissepas, kui sain Tallinnast Koplist peale uue koorma majakraami. Jõudnud Rakverre, kruvisin mootoris lahti ühe ratta, nii et edasi sõita ei saanud. Mind lubati auto remonti viia.

See oligi minu siht. Niipea kui olin auto töökotta viinud, hüppasin rattale ja sõitsin Vohnja valda, et seal end tuttavate juures või metsas varjata, kuni maa bolševikest puhas on...”

Aga ka palju ametnikke linnadest põgenes maale metsadesse Venemaale evakueerimise hirmust aetuna.

Aktiivsemaks elemendiks metsavendade keskel olid kindlasti Soomest tulnud eestlased.

Nende vesihall Soome sõjaväemunder tõi Põhja-Eesti metsadesse – vennaslaagreisse otse vaimustuspuhangu. Soome eestlaste „Erna” võitlusgruppi kuulus ainult 65 hästi relvastatud meest, kuid ometi tegi see väike, luureülesanneteks mõeldud salk ka sõjaliselt rohkem ära, kui oleks võinud oodata mõnelt suuremaltki väeosalt.

„Erna” salka kuulusid eestlased, kes kodumaalt olid bolševismi eest põgenenud juba varem või Soome Talvesõja ajal vabatahtlikena läinud vennasrahvast sõduritena aitama.

Enamikule neile meestele oli nii Soome minek kui sealt tulek surmaohtudega seotud seikluseks. Iseloomustav on sellejuures ühe noore ernalase retk.

1940.a. suvel see isamaalane, nähes punase võimu vägivalda kodumaal, otsustas siit lahkuda. Koos oma kaaslastega hakkas ta otsima võimalust Soome pääsuks. Poisid otsustasid teekonna ette võtta süstal! ning ühel juulipäeval tüüris väike süst kahe põgenikuga Viimsi rannalt merele. Aegna taga tõusis torm ning hirmutavalt kõrged lained ähvardasid iga hetk purustada pisikese sõiduki.

Siis tiirles mere kohal 2 Vene lennukit ja ainult paarisaja meetri kauguselt kihutas mööda Vene valvepaat. Öö ja päeva sõudsid poisid, liikmed poolsurnud kitsas ruumis istumisest. Kui nad lõpuks jõudsid ühele Helsingi eelsele kaljusaarele, tuli lihtsalt käpuli maale ronida, kuna jalad enam ei kandnud. Mõlemi riided olid tuhkhallid merevee soolast.

Soomest matkasid poisid Rootsi, elatades end seal metsatöödest. Aasta hiljem tabas neid kuskil Kesk-Rootsis teade Saksa-Vene sõja puhkemisest. Seal leidus 4 eesti poissi, kelledest üks saadeti kohe Stockholmi asja kohta selgust hankima. Mahajäänuile saabus peatselt telegramm: „Tulge!”. Stockholmi Soome saatkonnast passid saanud, asusid poisid Soome sõiduks laevale. Neil oli kaasas omaõmmeldud Eesti lipp, mis tõmmati üles kui tähis, et nüüd algas võitlus kodumaa vabaduse eest.

Soomes ühinesid poisid formeeritava „Erna” salgaga ning ühel juuliööl nad asusid oma elus esmakordselt lennukisse. Teraslinnu tee viis üle Soome lahe sinava vee, kuni all hakkasid paistma kodumaa rohelised metsad. Kautla rabade kohal avanes luuk lennuki põhjas ning poisid heljusid üksteise järel langevarjudel alla.

Teekonnast Kautla metsavendade laagrisse pärast allahüpet lennukilt annab huvitava kirjelduse üks samal viisil Soomest saabunud ernalane:

„Olin langenud ühele rohtunud külateele ja märkasin, et mu langevari oli kinni jäänud ühe väikse maja katuse külge, mille akende all just olin maandunud. Pärast kuulsin, et selles majas elas kohaliku valla täitevkomitee esimees... Kuid mul oli lihtsalt õnne. Oli sügav kesköö ja keegi ei märganud mind. Võtsin oma langevarju kaenlassse ja põgenesin ligidasse lepikusse. Seal matsin selle maasse ja märkisin koha, et hiljem teaksin leida. Seejärel nägin väliselt välja täiesti nagu tsiviilisik, taskus ainult oli mul püstol. Kuna mul oli täita tähtis ülesanne, millest olenes paljude teiste meeste saatus, siis pidin hoiduma venelastega kokku puutumast.

Ainult paar minutit pärast mu maandumist sõitis umbes 50 m kaugusel asetsevat maanteed mööda veoauto. Piilusin seda põõsaste vahelt. Peal oli 8 venelast ja 4 kuulipildujat. Oli selge, et maantee ümbrus oli mulle ja mu ülesandele liiga ohtlik. Oleksin pidanud õigupoolest hakkama otsima padruni- ja granaadikaste, mis mu järel pidi alla visatama valgete langevarjudega, aga see tegevus nii käidavas ümbruskonnas osutus võimatuks.

Varsti leidsin teetulba, millelt suveöö hämaruses lugesin ühe ligidase küla nime. Seejärel nägin, et olin oma sihist veel väga kaugel ja et mul ees seisis õige pikk tee. Omasin skitseeritud maastikukaardi ümbrusest. Õnnetuseks olid sel teed märgitud sinise pliiatsiga ja jõed punasega. Hämaruse tõttu ma sinist paberil ei näinud ja asusin teele valesuunas. Oli soine ja madal ümbrus, lisaks valitses veel tihe udu. Järsku kuuldus ees venekeelset juttu.

Oleksin peaaegu komistanud ühe vene õhutõrjepatarei eelpostile.

Pöörasin õige kiirersti ümber ja hakkasin uuesti õiget suunda otsima. Pikkamööda hakkas ka valgemaks minema ning lõpuks ma jõudsin ühe jõe juurde, mille leidsin ka kaardilt ja mille järele sain orienteeruda. Aga mulle oli nüüd ka selge, et ma kõrvalise abita enam läbi ei tule. Kell oli 6 hommikul, kui ligidal märkasin üht talu.”

Nüüd kõneleb ernalane edasi, kuidas ta pärast väikest kõhklust tollesse tallu otsustas sisse pöörata. Ta on leidnud õue vaikse ja tühja olevat. Elumaja akna all olnud valge tool ja sellele astudes on langevarjur küündinud sisse vaatama. Toas ei ole paistnud silma ühtki hoiatavat märki – ei punast lippu, ei Stalini pilti ega muud sellist. Selle asemel on olnud laual õllekann, mida kaunistasid saksakeelsed kirjad. See on andnud kutsumatule külalisele julgust ja ta on läinud teise akna juurde. Siit on paistnud toas sohva, millel maganud naine. Koputuse peale on naine ärganud ja tulnud akna juurde.

„Küsisin temalt, kas ta on eestlane,” kirjeldab ernalane seda stseeni, „ja sain jaatava vastuse. Ühtlasi kutsus naine mind sisse. Pärisin kohe, kas läheduses leidub venelasi, ja ütlesin, et olen Soomest tulnud langevarjur, kes vajab abi. Naiselt kuulsin, et venelasi ligidal ei leidu. Samas tuli koju ka ta mees, talu omanik. Mõlemad hakkasid kohe minu heaks tegutsema – naine tegi mulle süüa, praadis mune ja tõi lauale kõike head, mida ühes eesti talus leidub, mees aga läks otsima usaldatavat inimest, kes tuleks mulle teejuhiks. Pea oli seegi kohal, vanem külamees, kes oli väga liigutatud, et Soomes ei ole unustatud siinset võitlust.

Enne meie minekule asumist saabus tallu veel mitu metsavenda, kes varjasid endid punaste eest lähedastes metsades. Üks nende hulgast jutustas, et tal polnud öösel und ja et ta kuulnud lennuki põrinat ning välja minnes näinud imelikku asja: taevast langenud alla kaks valget ja üks must täpp, mis madalamale jõudes järjest suurenenud. Valged on ta üles leidnud, musta aga kõigile otsimisele vaatamata mitte.

Mees jutustas, et valged olnud langevarjud ja kummagi küljest leidnud ta kasti. Üht neist avades paistnud sealt vastu käsigranaadid. Nii oli tegemist minu langevarjudega ja ma palusin mehi need kastid hoolikalt ära peita. Seda oligi juba tehtud. Siis läksime kõik koos suurde metsavendade laagrisse. Jõudsime õnnelikult pärale, olid ju mul nüüd ligi mehed, kes ümbrust tundsid.

Andsin ees ootavale kolonelile raporti oma retkest ja pisut hiljem transporteeriti kohale ka laskemoonakastid.”

Üsna tuntava ja suure osa metsavendade koosseisust moodustasid need mehed, kes sõja puhkedes metsa põgenesid vaid ühest soovist – nüüd oli tund tulnud eestlaste väljaastumiseks vaenlaste vastu! Nüüd võis raputada turjalt aasta jooksul korjunud alandusi!

Kui 22.juuni hommikupoolikul kuuldus raadiost Molotovi kriiskav karjumine, et N.Venemaale olevat kallale tungitud, siis mõjus see, nagu oleks pikne lõhkunud sumbunud õhu ning uus usk täitis hetkeliselt eestlaste südamed, pühkides minema muretulva.

Sellest päevast peale öösiti enam ei magatud, sest oli tähtsamaid ülesandeid: moodustati ja formeeriti metsavendade salku, otsiti sidet mõttekaaslastega...

Kui läks laiali kuuldus mõne suurema laagri tekkimisest, valgus sinna iseenesest kokku mehi, kes tahtsid võitlussalgaga liituda. Neid tuli isegi kaugelt ja mööda pikki ning ohtlikke teid. Nõnda jutustab üks metsavendi uhkusega oma laagrist:

„Meie laager oli õige laias kuulsuses. Ühel päeval tuli kaks meest sinna isegi Tallinnast. Nad olid seal kuulnud, et metsas olevat rügement valmis, ja nemad istuvad veel linnas! Suurte sekeldustega teinud 85 km jalamatka meieni...”

Aga väike ei olnud ka nende meeste arv, kes metsa tulid juba moodustatud metsavendade salkade eeskujul, otsesel õhutamisel ning selleks levitatud üleskutsete peale.

Sellistest üleskutsetest on säilinud Kaste-Peravallas Tartu Ülikooli metskonnas paljundatud ja levitatud üleskutse, mis kõlas järgmiselt:

Bolševikkude verestnõretav hirmuvalitsus elab üle oma viimseid tunde. Kuid veel enne Eestist lahkumist püüavad nad hävitada ja tappa nii palju kui võimalik. Eestlased, astuge vastu jõuga enamlaste võimumeestele, sest abi on lähedal. Terve Eesti maa-ala on ära lõigatud Venemaast, nii et kommunistidel ei jää võimalust pääseda oma teenitud karistusest. Tulge välja oma peidukohtadest! Looge side lähemate keskustega, kus valitseb Eesti võim, ja hoolitsege korra ja heaolu eest, et põgenevad Vene vägede riismed ei saaks põletada ega rüüstata!

Võimas Saksa armee on vallutanud Valga, Pärnu ja Narva ning liigub kiiresti sisemaa poole.

Paljudes kohalikkudes keskustes on võim juba eestlaste käes ja lehvivad sini-must-valged lipud.

Virumaa metsavennad aga kuulutasid koguni välja oma mobilisatsiooni, kleepides kõikjale avalikesse paikadesse üles sellekohased teadaanded. Neil plakatitel oli ülisuur mõju nii punastele pudeneval võimul seisvaile tegelastele kui ka eestimeelseile maa vabastamist ootavaile inimestele.

Virumaa metsavennad tervitasid oma tulevasi kaasvõitlejaid järgmiselt:

Rohelise armee Alutaguse staap kutsub teid üles ilmuma viibimata eesti metsameeste võitlevatesse ridadesse! Näitame, kuidas punased värdjad kaovad meie maalt!

Kaasa võtta 10 päeva toidumoon, kõik sõjariistad, pussid ja kirved, kel on, toogu ka vankripussid ja lõhkeainete tagavarad. Armees on sõjavarustust küll, aga iga uus panus on siiski teretulnud. Soovitav tuua ka häid jämedaid köisi. Ilmuda küla usaldusmeeste juurde, kust edasi toimetatakse.

Ilmuma peavad kõik ohvitserid, allohvitserid ja kapralid. Samuti mereväelased. Tasu tegude järgi!