On suvi 1941. Ainult paar päeva tagasi puhkes sõda, kuid juba on liiklemine raudteel täielikus korratuses. Palupera jaamas ootab suur inimeste hulk lõuna poolt tulevat rongi üle 6 tunni: kuumas suvepäikses istutakse salkades jaamahoone esisel murul ja vahitakse taeva sinistesse kõrgustesse, kust aegajalt kuuldub lennukimootorite mürinat. Samas kuusikuserva all on virna laotud roheliste okstega maskeeritud padrunikastid, mida valvab kiivris ja paljastatud täägiga punaväelane. Kui mõni inimestest ligineb jaamale kuusikupoolsest teeserva pidi, hüppab ta oma püssiga ette ja sunnib tulijat pöörama teisele kaldale.

Lõpuks saabub rong ja ootamisest väsinud inimesed valguvad vagunitesse. Siin on juba reisijaid ennegi ees ja on huvitav jälgida nende nägusid ning käitumist. Iseloomustav on vaikus, milles istutakse. Keegi ei ava kõneluseks suud, ent hääletus, mis siin valitseb, kannab endas mingit pidulikkust. Selles on otsekui puulehtede liikumatust läpatavalt kuumal suvepäeval enne karastavat äikesevihma, mida iga hetk oodatakse. Üksi vaguninurka kössitõmbunud valgebaretilise naise nuuksumine segab seda vaikust. Selgub, et on tegemist politruki naisega Petserist, kes end ei suuda taltsutada ja nüüd lakkamatult nutab, nägu pisaratest märg.

Keegi on avanud oma kohvri ja otsinud sellest kompvekikoti, pakub sealt pidulikult kõigile selle vaguniosa reisijatele. Ka nutva vene naise nina all peatub kompvekikott, kuid too tõmbub vaenulikult eemale, ta ei võta vastu pakutavat. Ta silmis on otsekui loomalik umbusk ning sel hetkel võib õhuski tunda, kuivõrd võõrakehaline ja sobimatu ta on siinsete inimeste peres. Alles siis lööb ta pisaratest määrdunud nägu kergele naeratusele, kui väljast kuuldub lennukimootorite mürin ning läbi akna nähtub madalalt liuglevat masinat, mille tiibade all hõõguvad suured, veripunased viisnurgad. Aegamisi aga sigineb sõitjate vahel juttu. Kõneldakse päris igapäevaseist asjust, kuid vestlusviisis on ikkagi midagi erilist. Paistab nagu kõneleks igaühe silmad ja suu veel teisi sõnu, mida küll ei kuulda, kuid seda kergemini tajutakse.

Ühe akna all istub pruunikspõlenud maatüdruk lihtsas riietuses, kõrval pisike kohver. Ta vahib pinevil silmi möödalibisevaid jaamu ning kuulatab sama ergalt kaasreisijate sõnu. Tartu jaama sissesõidul ta tõuseb ja jääb aknast välja vahtima. Kõik rööpmed on täis ronge, mille kaubavagunite lahtiste uste vahelt vahivad välja räbaldunud erariietes venelaste näod, kuna rongide vahel jalutavad paljastatud tääkidega militsionäärid ja punaarmeelased.

Kõik vaatavad nagu tardunult neid loomade kombel kokku aetud räpaseid või räpaste näojoontega mehi, kuni vagunis üks naine lõpuks ohkab:

„Kes teab, ehk veetakse varsti ka meie mehi niimoodi – mobiliseeritakse...”

„Oh ei,” ütleb nüüd järsku heledal häälel ja silmade sädeledes akna all seisnud maatüdruk, kes valmistub lahkuma. „Ei veeta, sest meie mehi mobiliseeritakse nüüd metsas. Seal asub see meie meeste õige rügement, millest kunagi saab meie sõjaväe kõige kangem väeosa...”

Ütleja on läinud, kuid ta sõnad kumisevad vagunis ikka veel. Nende kindlus ja neist hoovanud jõud on otsekui imet teinud – seda võib lugeda mahajääjate nägudelt.

Metsavennad, roheline rügement, võsapataljon, roheline kaardivägi – kes ei tunneks neid nimetusi suvest 1941!

Algul oma elu säästes varju pugenud üksikud meestesalgad, siis hävituspataljonide tegevuse takistamiseks aktiivselt välja astuvad rühmitused ning lõpuks maa vabastamisest sõjarindes otseselt osa võtvad suuremad omakaitse üksused, sellistena on metsavendade liikumine eestlaste mehemeelest ja sangarlikkusest andnud parimad tõendused ajalukku, pärast Vabadussõja kauneid ja imetlusväärseid lehekülgi.

Relvadeta, tagaaetud ja jälitatud masendavast ülevõimust, pidasid mehed rabades ja laanekurudes nädalaid ja kuid vastu kõigile mõeldavaile hädadele. On tihti uskumatu, mida selle juures läbi elati, ning lugusid sellest jätkub jutustamiseks tulevaile põlvedele. Punane võim, olles oma loojakul Eestis metsikum ja verejanusem kui kunagi enne, pidi kogema selle vapra ja kindlameelse rahva suurt elujõudu ja vastupanuvõimet, mis küündis kõige sitkema võitluseni, küsimata vastase määratust üleolekust. Metsadest kerkinud malevad tõttasid puhtaks pesema eesti rahvusau pärast aasta kestnud rõhumist ja vägivalda ning selle tõendusena kerkisid sini-must-valged rahvuslipud paljudes valdades üle maa, veel enne kui sõjarinne oleks jõudnudki nende otsesesse ligidusse. Passiivsed, oma elu varjavad salgad olid läinud üle otsesele võitlusele oma kodumaa vabastamiseks ida masendavast vägivallast. Paljudki varisesid ohvriteks, aga enamik nägi täide minemas muistset tarksõna: julgete päralt on võit.

Esimesed suuremad metsas varjul olevate meeste rühmad tekkisid üle maa 14.juunil 1941.a., mil asiaatliku julmusega hakati Eesti kodudest eraldama tema paremaid inimesi ja pikkades piinarongides Venemaale saatma. Sõnum NKVD inimestepüüdjate liikumisest levis välkkiirelt üle maa ning selle teadasaamise hetkel jätsid sajad inimesed maha oma kodu, et varjata end metsades ja jätta endale võimalus vähemalt kodumaal suremiseks.

Kui sõja puhkemise sõnum nädal hiljem kui julgustav tulesäde metsadesse jõudis, tõi ta kaasa mitte üksi määratut lootuste tõusu, vaid uusi reserve meeste ja relvade ning varustuse näol. Väeosadest põgenes sõdurite salku ohvitseride juhtimisel ning liitus metsa peitunud meestega. Need, keda arreteerimiste laine ähvardas viia punastesse vanglakeldritesse, põgenesid sama teed, ning eesti mehed, kes nägid tulemas tundi kättemaksuks ning uueks vabadusvõitluseks, ei kõhelnud hetkegi liitumast selle väega, mille esimeseks abimeheks oli kodumaise metsa varjav süli. Seda enam, et oli kollitamas punane mobilisatsioonikäsk, mille täitmisele ei kibelnud ühegi eestlase süda.

Kodumaa laante ja rabade põues tekkisid terved laagrid, kus valitses oma kindel kord ja distsipliin. Kui said teatavaks enamlaste julmused rahulikes külades, toodi siia varjule ka naisi ja lapsi. Stalini hävituskäsu väljakuulutamisel aeti metsadesse peitu terved karjad. Põletamiste ja rüüstamiste ilmnedes ei saadud enam passiivselt pealt vaatama jääda. Otsiti välja kõik võimalikud relvad. Kus võimalik, rünnati relvade hankimise otstarbel taganevaid Punaväe osi ning löödi lahinguid põletama ja tapma tulnud hävituspataljonlastega. Kümneis, kui mitte sadades paikades said metsavennad peagi peremeesteks ja võtsid vallamajades võimu üle, heisates siin oma rahvusvärvid ning pannes maksma omad käsud ja korraldused.

Punane ajakirjandus, mis eesti rahvast aasta otsa oli reklameerinud „palavalt armastatud” sotsialistliku kodumaa truude poegade ja tütardena, pidi algusest peale andma metsavendade tegevusele täie „tunnustuse”. Juba juunikuul tuuakse hambaid kiristades teateid „fašistlike bandiitide” jõukude kohta. 5.juulil ilmub ENSV sõjavägede juhataja käskkiri „sotsialistliku kodumaa kaitse kõvendamiseks ja elanikkude kaitseks fašistlik-bandiitlikkude jõukude kallaletungide vastu ning otsustavaks võitluseks deserteerimisega”. Selle käskkirja järgi pidi iga sõjaväest põgenenud ja „banditismiga” tegutsev isik koha peal maha lastama ning kõik need, kes maha jätnud oma töökohad või majapidamised, arreteeritama ja tribunali kätte antama. Ühtlasi pidid endid varjavate isikute perekonnad arreteeritama ja nende varandus konfiskeeritama.

See aga ei heidutanud inimesi, kes teadsid, mis neil kommunistide poolt niikuinii oleks oodata olnud. Ning mida enam rinne nihkus põhja poole, seda rohkem „Kommunisti” veergudest oli pühendatud võitlusele, mida peeti „bandiitide” ja „võsavendade” vastu. Oli rakendatud tööle koguni rida erikirjasaatjaid, kes pidid kirjeldama hävituspataljonide selletaolisi võitlusretki. Õnnetuseks polnud neil kirjameestel aga midagi ülendavat ütelda, sest pea kõikjalt pöörasid hävituspataljonlased linnadesse tagasi purukslastud autode ning veriste peadega. Oma võiduretkel edasi marssivaid Saksa sõjavägesid aga tervitasid kõikjal habemesse kasvanud ning pikkade nädalate partisanielu jälgi kandvad metsavendade salgad, kes tihti omasid kõige kummalisemaid relvi. Üsna sageli need salgad olid nii hästi organiseeritud, et neid võidi kohe liita Saksa sõjaväe ridadesse. Igal juhul aga kujunesid metsavendade salkadest sakslaste tuleku järel välja kohalikud omakaitse üksused.