Baaside ajajärgul ja 1940.a. suvel Eestisse saabunud venelased täitsid siinseid inimesi, kes venelasi ja Venemaad varasemast ajast tundsid, teatud hämmastusega. Märgati kohe, et vene inimeses oli sündinud põhjalik muudatus. Endine avameelne, jutukas ja kärarikas inimtüüp oli kadunud. Selle asemel võis näha morne, endassesulgunud ja teatud loomaliku tuimusega ilmega või raske kurvameelsuse kallakuga nägusid. Eraldumine ja eemalehoidmine, vaikimine ja tuim, nüri olek olid astunud endise lõbususe ja seltsimislusti asemele.

Kommunismi pooldajad tahtsid selles kõiges vägisi näha vene inimese kultuursemaks muutumist, tema distsipliinitunde süvenemist. Kuid erapooletu vaatleja võis otsekohe teha hoopis teise järelduse: Venemaal pidi olema sündinud midagi kohutavat, mis suutis suretada selle rahvatõu lõbusa loomuse, kuni järele olid jäänud vaid tuimad puunukud, kes käsu peale küll ka laulsid ja tantsisid ning naeratuses hambad irevele ajasid, kuid kellest vaba ja õnnelik inimene oli väga kaugel.

Teened selles „rahvaparanduses” langevad NKVD-le. 25 aastat spioneerimist, jälitamist, tagakiusamist ja urgitsemist iga üksiku inimese järel oli viinud sealse elanikkonna nii kaugele, et venelane endise laia jutu asemel loobus sosinalgi kõnelemast. Ta kartis oma ligimest nagu valvurit, kelle kohus oli tema järel spioneerida – nagu seda õpetasidki kommunistlikud põhimõtted.

Seda laadi nähted hakkasid venelaste tuleku järel peagi ka meil maad võtma. Kohvikuis ja avalikes paigus vahiti enne üle õla, kui midagi julgeti ütelda. Posti ja telefoni teel võeti juba nagu vaenulikku luuravat kõrva.

Tegelikult NKVD sai esialgu süüdistusmaterjali meie inimeste vastu siiski peamiselt teistest allikatest. Agentide võrku ei suudetud meil üleöö luua. Need olid peamiselt arhiivid ja teenistuskohtade nimestikud, mis meie rahvuslikust juhtivast koosseisust niikuinii selge ülevaate andsid. Kõikide nende likvideerimisega, keda oma vaenlastena märgiti, esiagu igal juhul siiski ei rutatud. See polnudki järsku tarvilik, sest piirid olid n.ö. hermeetiliselt suletud ja punane võim, tundes oma NKVD-d, teadis, et selle käest ei olnud kellelgi pääsu. Silmas pidades põhimõtet, et vaenlased enne nende hukkanist kuulusid ärakasutamisele, jäeti ka siin esialgu nii mõnedki kodanlased oma kohtadele, kus nad pandi töötama kommunistidele kasulikus suunas. Otsese vastuhaku korral kerkis likvideerimine muidugi kiiremini üles. Muidu aga oodati, kuni uue kaadri pealekasv võimaldas vanadest, poliitiliselt ebausaldavatest loobuda. Inimesed võeti üksikult arvesse ja neid märgiti kui ohvreid, kas kaugemas või ligemas tulevikus, selle järele, kui hädaohtlikeks neid peeti või kui palju kasu neist loodeti. Selline meetod oli ohvritele väga piinav, kuna see sarnanes vangide hauakaevamisele iseenda tarvis. Õieti oli siin tegemist hauakaevamisega nii iseendale, oma rahvuskaaslastele kui ka kogu oma kodumaale.

Tüüpilisimaks näiteks selle poolest on kommunistide talitusviis meie politseiga. Pärast esialgset „puistamist” rakendati see kui korra alal hoiuks vajalik tegur, mille asemele veel midagi polnud panna, tegevusse tagasi ning jäeti koguni mulje, nagu võiks isegi enamiku politseiametnike teenistuses säilitamine olla iseenesestmõistetav. Selle muje süvendamiseks tehti isegi uusi ülendamisi, pannes konstaableid komissarideks. Ainult üksikud „rahvavaenulised” elemendid pidid tulema politsei juhtkonnast tagandamisele.

Ometi vaatasid Vene võimud juba sel ajal igale politseiametnikule kui NKVD tulevasele saagile. Neid tuli ainult enne ära kasutada üleminekuaja kergendamiseks. Samal ajal võis politseid ühtlasi kavalate ettekäänetega relvituks teha. Nõnda ilmusid venelased politseijaoskondadesse politsei relvade ülevaatamise ettekäändel. Iseseisvusajast oli igal eesti politseinikul kaks moodsat püstolit ja üks vintpüss. Venelased vaatasid neid halvustavalt ning – korjasid ära. Ühtlasi seletati, et nii vilets varustus Nõukogude Liidus ei kõlba ja et politseile muretsetakse nende asemele juba paremad. Muidugi jäid uued relvad igavesti saabumata ning politseinikud ise muutusid varsti jälitatavaiks omal kodumaal, tagaaetavaiks nagu kurjemad metsloomad.

Arhiivimaterjalid, kuigi nendega langes kommunistide kätte palju isikuid haaravaid andmeid, ei saanud igal juhul saatuslikuks vaid seepärast, et bolševikel puudusid inimesed, kes oleksid võimelised olnud neid läbi töötama. Seepärast jäi ka nendegi alusel tegutsemisse mõnigi lünk.

Kuid peale mainitud viisil poliitiliste vaenlastena avastatud isikute langes hiljem NKVD ohvriks tuhandeid, kes kunagi polnud seisnud kuskil „kirjas”, kes polnud tegutsenud ei Kaitseliidus, politseis ega poliitilistes parteides, kõnelemata silmapaistvast rahvuslikust tegevusest. Kuidas sattusid nemad NKVD kätesse, selle piinakeldreisse ja sageli ka mahalastavatena püssitorude ette?

Siin tuleb neid pidada puhtal kujul esialgu NKVD jälitusosakonna ja hiljem NKGB III eriosakonna ja selle alajaoskondade tegevuse ohvriks.

Kellegi vastutusele võtmiseks pidid Nõukogude Liidus maksvate määruste järgi olema vähemalt kahe isiku või tunnistaja süütõendid. Kriminaalasja algatamiseks oli VNFSV krim.-protsessi koodeksi §91 järgi vaja:

1)kodanikkude, ühingute, organisatsioonide avaldused,

2)valitsusasutuste ja ametiisikute teadaanded,

5)juurdlusorganite, uurija või kohtu vahenditu äranägemine.

Juurdluse algatamiseks oli NKVD-l tarvis õige vähe. Selleks võidi võtta isegi mõnd nimetut kaebust ja kirja või siis ka NKVD oma salajaste kaastööliste avaldust. Sellise asjade algatamisviisi kohta on kommunistide ajast säilinud mitmesuguseid materjale. Nõnda leidis üks endine politseiametnik Tartu NKVD majast punaste põgenemise järel terve toimiku, mis koostatud tema enese kohta. Toimik sisaldas salajase juurdluskäigu ning vahistamisotsuse, mille täideviimisest ta aga sagedase elukoha vahetamisega oli pääsenud.

See dokument, nimetatud formular-toimikuks, lubab meil ligemalt vaadelda NKVD jälitamis-ning eeluurimisvõtteid ja – käiku. Formular-toimik avati NKVD organite poolt inimeste kohta, kelle suhtes oli saadud avaldusi, kas oma agentide poolt või kaebustena mõnel muul teel. Formular iseendast kujutas lehte, millele kaebealuse suhtes kanti süüdistavat materjali enne isiku vahistamist. Kaebuste ja süüdistusmaterjalide saabumisel kirjutas vastav NKVD funktsionäär määruse kahtlusaluse isiku kohta formular-toimiku avamiseks. Seejärel valmistatigi erikaust, milles esimese sissekande moodustasid saabunud kaebus või avaldus, siis kõnealune määrus ja edasi formularleht trükitud blanketi näol. Sellesse kausta hakati liitma edasisi jälitusmaterjale, kuni vastav NKVD võimumees pidas neid vahistamise põhjustamiseks piisavaiks ning kirjutas formularil vahistamiskäsule alla. Sellekohane korraldus läks siis edasi 3.eriosakonna 4.jaoskonnale, mille alla kuulusid arreteerimised ja tagaotsitavate avastamised.

Tavaliselt inimene, kelle kohta suures saladuses ja seljataga oli avatud selline toimik, ei pääsenud enam saatusest, mis nüüd talle enesele teadmatult kui niidi otsa riputatud mõõk hõljus kogu aja ta pea kohal.

NKVD mehed ei armastanud teha tühja tööd ja leidsid süüdistusmaterjali nii või teisiti. Selleks pandi liikvele agendid. Vaene ohver, kelle saatus formular-toimiku avamisega oli märgitud, ei võinud aimatagi, et selle avamismääruse allakirjutamisest peale jälgisid teda salajased silmad nii tänaval, kodus kui ka töökohas ning et tema elukäigu ja varasema meelsuse suhtes teostati põhjalikku nuhkimist. Nimelt NKVD, oma agentide ostetavust ja müüdavust silmas pidades, pani tavaliselt üht ja sama ülesannet täitma vähemalt kaks agenti või agentide gruppi, kellest kumbki polnud teise olemasolust teadlik. Selline süsteem võimaldas teostada kontrolli ka oma salajaste kaastööliste usaldusväärsuse ja kuulekuse üle.

Huvitav formular-toimikute juures on nende liikuvus vastavalt kahtlusaluse elamispiirkonnale. Kui kahtlusalune vahetas elukoha ja oli uues paigas püsivaks ajaks sisse registreeritud, saadeti tema formular ka edasi vastava ringkonna NKVD-le, kelle ülesandeks jäi nüüd tema silmaspidamine ja juurdluse jätkamine. Nõnda liikus inimese saatus tema isiku kannul nagu vari, mis kunagi ei lahku.

1941.a., mil NKVD tegevus Eestis oli juba täies käigus, liikusid ühest NKVD tegevuspiirkonnast teise tuhanded sellised toimikud. Kuid õnneks, nagu kommunistliku süteemi juures sageli, leidusid ka siin nii mõnedki lüngad ja puudused. Elukohavahetus, kui registreerimisnõuetest kinni ei peetud, lubas lipsata NKVD ängistavast haardest. Samuti päästis valeaadresside esitamine ümberkolimise puhul vägagi paljude elu. Ilmset kasu tõi elukoha vahetamine. Uues elukohas oli vähem karta pealekaebusi ning jäi tundmatuks ka inimese minevik.

Siin näitena toodud Tartu politseiniku formular-toimiku sisseseadmise põhjustas NKVD agendi avaldus, keda toimikus märgitakse varjunimega „Siil”. See salajane teadeteallikas mainib ühel paberiribal, et endine konstaabel K. on nõukogudevaenulise meelsusega. 1934.a. ta olevat kumminuiaga peksnud üht raudteelast, kuna see olevat tulnud töölisülikonnas T.jaama einelauaruumi.

Sellesama pabeririba tulemuseks ongi formular-toimiku sisseseadmine nimetatud konstaabli kohta. Kuriooslikum selle juures on aga asjaolu, et avalduse sisu on põhjalikult vale, kuna mainitud konstaabel 1934.a. polnud üldse politseiteenistuses, vaid astus sinna alles 1937.aastal. Nagu toimikust edasi nähtub, on aga kiires korras rakendatud tööle ka teine agent, sest järgmisena leiame kaustast juba ettekande teadeteallikalt „Ronk”, kus see märgib, et konstaabel K. olevat varem tegutsenud Kaitseliidus kõrgemal kohal, nimelt jaoülemana ja õhutanud kaitseliitlaste hulgas rahvuslikku vaimu.

Viimase ettekande tulemused on samas näha. NKVD kohalik riigi julgeoleku seersant on kirjutanud korralduse luua kõnealuse konstaabli elukohas pidev valve. Kuid mõlemad agendid töötavad edasi. Eriti agar on „Ronk”, kes teatab, et konstaabel K. on alati vaenuline olnud uuele valitsusele ja töölisklassile. Samas agent mainib, et sellel töölisvaenlasel olevat kavatsus raudteele teenistusse astuda. Väheste ridade vahelt võib lugeda ilmselt kadedust selle pärast ja paistab, et kogu manööver selle takistamiseks ongi ette võetud.

Samal ajal aga on eeljälitamise korras teostatud ka tunnistajate ülekuulamisi, et hankida nõutavaid formaalseid süüdistusmaterjale arreteerimise tarvis. Ülekuulamised, millega on pandud alus kogu edasisele asjakäigule, on koostatud lakooniliselt ja lühidalt, varem küsimuste näol valmistrükitud blanketile. Nendes on aga äärmise osavusega välja pressitud süüdistuseks tarvilikud vastused. Üks ülekuulatav on pidanud vastama, et konstaabel K. oli Kaitseliidus mittetavalisel kohal ning et ta tegi tööd selleks, et töölised Kaitseliitu astuks. See on aga protokollitud nõnda, et võib jääda mulje, nagu oleks konstaabel sundinud töölisi Kaitseliitu astuma. Selline on kogu ülekuulamisprotokolli sisu – lakooniline ja napp, kuid Nõukogude tarvis üleküllastatud pealekaebava materjaliga.

Teine ülekuulamisprotokoll on pikem. Seal teatab üks venelasest raudteetööline, et süüdistatav konstaabel ning veel kaks T. raudteejaama ametnikku olevat olnud nii suured tegelased Kaitseliidus, et käinud alaliselt ka tööl olles, Kaitseliidu ohvitseri mundris. Ülekuulatav olevat nendega mitu korda oma meelsuse pärast kokku põrganud. Töölise peksmisest kumminuiaga ei ole rohkem juttu, kui vaid möödaminnes, kusjuures öeldakse, et konstaabel olevat kõnealust raudteetöölist löönud kumminuiaga perroonil, sest tööline olevat vagunisse kauaks magama jäänud.

Nõnda on nende kahe kuulujutulise valetunnistuse juures näha ilmseid vastukäivusi, kuid see ei muuda asja, sest 10.juunist 1941 on formularil Tartu jaama NKGB ülema asetäitja riigijulgeoleku seersant Tšarikovi poolt allakirjutatud vahistamiskäsk konstaabel K. kohta ja Nõukogude Liitu väljasaatmise otsus tema perekonna kohta, mis koosneb naisest ja neljakuulisest lapsest. Otsusemotiivides öeldakse, et kodanik K., olles kodanlikus Eestis konstaabel ja kaitseliitlane, on tegutsenud nõukogude korra vastu ja olnud tööliste vaenlane, pekstes neid kumminuiaga, mistõttu teda tuleb arreteerida ning ta perekond välja saata.

Otsuse kõrval on maakondliku kolmiku märkus: nõus.

Nõnda kujutab lugu tüüpilisimat küüditamisajajärgu sündmust, mille puhul sageli teadmatusest oldi arvamisel, et küüditatud perekondade juures mehed võisid jagada saatust koos naistega. Nagu see paljudest juhtudest nähtub, on meeste puhul ikka olnud tegemist arreteerimisega.

Meil vaatluse all olnud toimikus järgneb kõigile seniloeteldud aktidele rida õiendusi süüdistatava elukoha suhtes. Nimelt oli konstaablil vahepeal läinud korda salaja oma elukohta muuta ja hiljem juba metsavennana relva haarata oma kodumaa vaenlase vastu.

VNFSV krim.-koodeksi §145 lubas tõkkeabinõusid, s.o. vahistamist pärast kahtlustatava vastutusele võtmist süüalusena, nõnda siis vaid karistuse kandmiseks ja ainult erandjuhtudel ka enne süüdistuse esitamist kaebealusele.

Need ilusad sõnad aga olid kõik paberi tarvis. Tegelikkuses neid üldse ei tuntud. Samuti ei peetud kinni kriminaalkoodeksi §96 p.1 nõudest, mille järele juurdlusorganid, asudes juurdluse toimetamisele asjus, kus eeluurimine kohustuslik, pidid sellest teatama prokurörile hiljemalt ühe ööpäeva jooksul. NKVD-l olid niikuinii käes prokuröri volitused, sest vahistamisel kasutasid nad valmistrükitud blankette prokuröri nõusoleku allkirjaga, mida pruukis ainult laekast võtta ja rakendada ükskõik kelle kohta.

Sel moel NKVD struktuur ja ta tegutsemismeetodid hoidsid alalises ohus ka neid, kellel ei olnud minevikus mingeid „patte”, sest agentide võrgu ja pealekaebuste kaudu võisid jälitamise alla sattuda kõik. Erilise hädaohu tõid endaga kaasa pilkavad väljendused nõukogude korra ja Stalini kohta. Neid küsimusi võtsid tšekistid kõige suurema vaenulikkuse ja vihaga ning juurdlusi toimetati sel puhul põhjalikult ja toorelt. Paljud vanglaist pääsnud meenutavad imestusega, et nende üksikud laused või märkused nõukogude korra kohta seisid süüdistusaktis täpselt sees. Nõnda üks Tallinna kalakeskuse ametnik pidi ülekuulajalt muuhulgas kuulma kõiki neid nõukogude korda kritiseerivaid väljendusi, mida ta mõnikord tarvitanud. Asutuse kaadriülema kaudu, kes ühtlasi võis olla ka III eriosakonna agent, olid need jõudnud NKVD kätte.

Et eesti rahvas suhtus nõukogude korrasse äärmise umbusuga juba algusest peale, siis ei tulnud ka NKVD tegevus siin kõigile sugugi ootamatult. Paljud ja paljud aimasid oma saatust ning kartes arreteerimist, hakkasid end juba aegsasti varjama. Öösiti ei magatud kodus ja, kui võimalik, poeti täiesti rettu. 1941.a. kevadest peale, mil Saksa-Vene sõjaline kokkupõrge oli juba etteaimatav, leidus selliseid enesevarjajaid kõikjal üle maa. NKVD ametnikud puistasid järjest enam ja enam tühjaksjäetud kortereid.

Selle kõige tulemusena hakkas NKVD vahistamisel tarvitama väga mitmesugust taktikat. Mis ei õnnestunud vägivallaga, seda püüti teostada kavaluse ja kõige alatumate võtetega. Paljud, kes olid kuude kaupa suutnud end vahistamisest hoida, langesid kinni äraandmise tõttu. Nõnda jutustab üks Jaan Teärilt pääsnud poliitiline vang oma vahistamisest, et see oli sündinud tänaval kohe peatselt pärast seda, kui ta Feischneri kohvikus oli kohtunud ühe oma reetliku tuttavaga.

Palju enam aga oli levinud moodus, kus ohvrid kutsuti kodust välja telefoni teel, nimetades neile mõnd süütut ametiasutust, kus neid pidi vajatama mingiks ametlikuks kõneluseks. Vahel mainiti ka teenistuskoha pakkumist mõnes ettevõttes. Kui inimene paha aimamata läks kohale, ootas teda koridoris NKVD ametnik, kes ta samas vahistas. Selle juures polnud kõnealusel ametiasutusel sageli aimugi, milleks oli kasutatud tema nime.

Üldiselt kasutatati vahistamiseks päris avalikke kohti harva, sest NKVD armastas saladust ja salapärasust. Ka ei tahetud tekitada ärevust rahva hulgas, sest nõukogude võimud ei loobunud kunagi väliselt muljet avaldamast, nagu kannaksid nemad kõige armastusväärsemat ja humaansemat nägu. Seetõttu juhtus teenistuskohtades vahistamisi harvemini kui kodus. Paljudel juhtudel tagaotsitavad käisid päeval tööl ja magasid öösel võõrsil, kusjuures neid käidi alatasa kodust otsimas. Selline varjamismoodus päästis nii mõnelgi juhul. Erandjuhtudel tuldi ka arreteerima just teenistuskohta. NKVD talitas sellepoolest kõige suurema ebareeglipärasusega.

Venemaal laialt praktiseeritud ja ka meil rakendatud võtteks tagaotsimiste puhul oli surveabinõude tarvitamine teiste perekonnaliikmete vasu. 5.juulil 1941 kuulutas Eesti NSV sõjavägede juhataja kindralmajor L j u b o v t s e v välja käskkirja, mille p.3 lausub: „End varjavate ja mahalastud bandiitide ja desertööride perekonnad tuleb kohe arreteerida ja paigutada vanglatesse, nende varandus aga konfiskeerida.”

Selle põhjal arreteeriti tagaotsitavate naisi ja lapsi pantvangidena ning heideti vanglasse. Meeleheitele aetud inimesed tulid seda kuuldes ise välja ja andsid ennast oma vaenlaste kätte. Sel moel läks märtrisurma Virumaa praost V a r i k ning paljud teised langesid ohvriks sellele saatanlikule võttele. Mis puutub vahistamistesse, siis toimusid need tavaliselt kõige süngemal ajal – öösel, enamasti ajavahemikus kella 23-st kuni 8-ni. Vahistajaid oli neil juhtudel ikka 4-8 inimest, osa erariietes, osa NKVD-või miilitsavormis, kusjuures välja jäeti alati tugev valve. Tihti oli vahistajate hulgas venelaste kõrval juute, vahel isegi naisi. Üht sellist vahistamist kirjeldab keegi hiljem eluga pääsnud tallinlane järgmiselt:

„Ühel augustikuu ööl olin tüdinud väljaspool kodu magamast ja jäin koju, lootes heale õnnele. Võtsin võtme lukuaugust välja ja heitsin rahulikult magama. Järsku, kell võis olla 3, helistatakse ukse taga. Peast käib läbi mõte, et vist tullakse vahistama, kuid uudishimu sunnib mind siiski avama. Teen ukse lahti, mulle juhitakse taskulambist hele valguskiir silma. Neli meest tungib sisse. Üks nende hulgast on meie maja komandant, tunnistajana kaasa võetud. Sisseastujad otsivad mind läbi, et kindlaks teha, kas mul sõjariistu ei ole, ja suruvad mulle arreteerimiskäsu nina alla, üteldes: „Olete arreteeritud ENSV Julgeoleku Rahvakomissariaadi otsusel.”

Arreteerijad ise on petserlased. Üks neist räägib õige viletsat eesti keelt. Terve vahistamise protseduur sünnib vene keeles. Paluvad mind istet võtta ja hakkavad puistama mu korteris.

Üks läheb samaks otstarbeks mu vanemate korterisse, mis asub sama maja teisel korral. Minu oma korter otsitakse põhjalikult läbi. Kõige rohkem näib neid huvitavat minu kirjutuslaud. Laegastes on tõesti palju igasugust kolu. Iga viimne kui pisiasi pööratakse segi. Viimaks leitakse mõned kutsetunnistused ja perekonnafotod. Need pannakse kõrvale. Otsitakse ja küsitakse sõjariitu, kuid neid ei leidu.

Mu poja kirjutuslauasahtlist tuleb esile palju huvitavamaid asju. Nimelt üks Berliini kaart. See meeldib neile ja pannakse kõrvale. Siis üks kummist trükitähestiku poolik karp ja mõned laskurmärgid. Neid nad uurivad omavahel kaua, kuni üks Eestist päritolev venelane arvab, et need nõukogude korrale siiski väga kardetavad asjad ei ole.

Sorides mu poja joonistusi, leitakse järsku üks, mis kujutab lennukit ja selle ees püstolit. Sellest lõid meeste silmad särama. Võtsid joonistuse ja torkasid mulle nina alla, küsides, kus peitub püstol, mis siin joonistatud. Neil olevat tõendus käes, et mul see püstol on. Seletasin, et poiss oma eluajal võis ju olla mõnd mängupüstolit näinud ja selle siis ka üles joonistanud. Joonistus võeti siiski asitõendina kaasa.

Pärast seda otsiti kõik kapid, puhvet ja voodid läbi, samuti ka pilditagused ja ahjupealsed. Midagi huvitavat ei leitud, siiski helistati NKVD-sse ja kästi auto järele saata. Mu mööbel kirjutati üles ja mul kästi võtta kaasa kaks paari pesu. Välja viidi mind nelja mehe valve all ning uks mu taga pitseeriti kinni. See oli mu jumalagajätt koduga ja mu kannatusteekonna algus.