Oma soode, rabade ja metsarikkusega oli J ä r v a m a a nagu loodud tõhusaks metsavendade tegutsemise paigaks. Neisse metsadesse tõid Türi ja Tapa tähtsate raudtee sõlmpunktidena rohkesti põgenikke linnadest, lisaks siin juba end varjavatele maameestele ja kohalikele elanikele.

Järvamaa suuremad metsavendade koondised tekitasid bolševike tagalas rohkesti segadusi ning siin toimunud kokkupõrked eesotsas Kautla lahinguga Järva-Harjumaa piiril on suuremaid, millest metsavennad kuskil osa võtnud. Nende metsavendlike üksuste olemasolu ja tegutsemistublidus täitis hirmuga juba pealinnagi punaseid, kes asjatult oma jõude pingutasid, et seljatagust hädaohtu likvideerida. Vaatamata hävituspataljonide ja isegi Punaväe regulaarosade väljatoomisele jäid metsavennad Järvamaal ikkagi domineerivaks jõuks ning liitusid metsadest Saksa armeega täiesti löögivalmis üksustena.

Sõja puhkemisest kuni Järvamaa viimaste osade vabanemiseni augusti algul oli siinseil metsavendadel üle tosina relvastatud kokkupõrke hävituspataljonlaste ja punaväelastega, kusjuures mitmed neist võtsid tõeliste lahingute dimensioonid.

Võimu ülevõtmisi teostati kahel korral: Järva-Madisel ja Järva-Jaanis.

Suuremaid metsavendade koondisi tekkis Järvamaal üheaegselt nii maakonna edelapoolseis metsaalades vastu Viljandi- ja Pärnumaad kui ka põhjaosa metsamassiivides, mis Tapalt küündivad kuni Soome laheni.

Üheks suuremaks metsavendade kogunemispaigaks Järvamaa edelaosas oli Pikmetsa – Põikva ümbrus. Siin varjas end hulgaliselt metsavendi, seda enam, et samasse piirkonda kuulusid ka Kabala ja Vändra metsad. Ainuüksi Pikmetsa – Põikva ümbruses oli peidus üle saja metsavenna, kellest umbes 30 oli relvastatud.

Metsavendade kogunemine nendesse metsadesse algas kohe peale küüditamisi, võttis aga eriti hoogu peale kutsealuste ja vanemate aastakäikude mobilisatsiooni väljakuulutamist. Varjavate metsade olemasolu tõttu äpardus mobilisatsioon siin 100%-liselt. Kuid nendes metsades varjas end peale kohalikkude inimeste mehi isegi kodumaa kaugemaist nurkadest kuni Petserini.

Selle piirkonna metsavendadel tuli võidelda peamiselt Türi hävituspataljonide vastu, mis ümbruskonnale palju muret sünnitasid. Kogu Järvamaa kohta oli esimeseks relvastatud kokkupõrkeks metsavendade võitlus Kärus Kädva küla juures neid haarama tulnud Türi hävituspataljoniga juuni lõpus. Metsavennad olid siin võidukad ning ajasid haarajad püssitulega laiali, kusjuures põgenejad jätsid maha ühe mootor-jalgratta, mis oli metsavendade esimeseks sõjasaagiks.

Pikmetsa metsavendade 10-meheline salk võttis tõhusalt osa ka Vändra lahingust 6.juulil. Seal olid kohapealsed metsavennad asunud takistama rüüstavat Punaväe üksust, millest tekkis suurem lahing. Kuigi metsavendadel tuli relvastatud ülejõu ees taanduda, sundis nende aktiivsus punaseid siiski rüüstamist lõpetama.

Kõigil metsavendadel samas piirkonnas tekkis suurem kokkupõrge haarangul viibivate hävituspataljonlastega 7.juulil. Selles kokkupõrkes hävituspataljonlased kannatasid raskeid kaotusi, kuna nende ridadest langes 40 meest surnutena. Metsavendadel omalt poolt kaotusi ei olnud.

Pikmetsa – Põikva meestel tuli Särevere vallas 8.juulil uus kokkupõrge Türi hävituspataljonlastega. Hävituspataljonlased kaotasid ühe mehe surnuna ja mitu neist sai haavata. Metsavendadel omapoolseid kaotusi ei olnud.

Koeru piirkonna metsavennad üritasid 7.juulil kallaletungi Punaarmee Nahknuia õhuvaatluspostile. Vaatluspost vallutati, kusjuures üks punaarmeelane sai surma, 1 haavata ning 1 võeti vangi. Seejärel tulid hävituspataljonlased 8.juulil metsavendi haarama. Tekkinud tulevahetuses kaotasid hävituspataljonlased Jõekülas 8 meest surnutena, kuna hulk neist sai haavata. Metsavendadest langes aga 3 meest vangi, kes hiljem leiti metsikult mõrvatuna.

Järvamaa põhjaosas tekkis hulk metsavendade gruppe Tapa ümbruse metsades – Ristsaares, Kukepalus, Ohepalus, Vohnjas, Loksal, Lehtses, Surus, Palus, Võhmutas, Annas ja teistes paikades. Nendesse metsadesse kogunes sadu mehi mitmest kandist – Tallinnast, Rakverest, Tapalt ja kohapealt. Ristsaarel, 9 km kaugusel Tapalt, organiseeriti esimene metsavendade grupp Tapa ümbruses. See oli esialgu 18-liikmeline, kuid paisus siis 100-meheliseks üksuseks, mis Suru külas ühines teise samasugusega, moodustades juba sõjaväelise korraga rühmituse, mida asus juhtima paar end varjavat ohvitseri. Selle grupi kõrgem koosseis oli juuli teisel poolel – 212 meest ja 3 naist.

Osa metsavendi elutses metsas ka 3-5-mehelistes salkades, et kergemini pääseda haarangust. Suures metsavendade laagris Valgejõe ääres oli metsavendadel isegi oma vaimulik, kelleks oli metsa põgenenud Haljala pastor. Metsavendadele tõid toitu kohalikud talupidajad, kusjuures ainsaks tingimuseks oli, et metsavennad kaitseksid külasid Punaarmee rüüstavate jõukude eest.

Võhmutas moodustatud metsavendade salk, esialgses koosseisus 9 meest, ründas Võhmuta vallamaja ning võttis koos sellega üle ka Võhmuta traktorijaama ning tükiks ajaks isegi Järva-Jaani aleviku. Taandumisel võtsid metsavennad arreteeritutena kaasa valla täitevkomitee liikmed. Taanduda tuli ligineva Punaarmee üksuse eest. Taandumisel aga lasksid metsavennad õhku kitsarööpalise raudtee Esna ja J.-Jaani vahel, takistades nõnda varanduste väljavedu.

Sama grupp siirdus hiljem Kaaruka külla, kus väljakuulutatud mobilisatsioonist teateid saades kutsuti kõiki mobiliseeritavaid metsavendadega ühinema. Tulemuseks oli see, et õhtuks oli grupis juba 68 meest, nendest 40 relvadega. Grupp otsustas ühineda Kautlas asuvate jõududega ning osava liikumise läbi jõudsidki mehed tollesse metsavendade suurlaagrisse.

Tapa ümbruse metsavennad teostasid suurema üritusena 4.juulil kallaletungi Lehtse punaste õhuvaatluspostile. Retkele läks 14 meest 7 püssi ja 7 püstoliga. Õhuvaatluspost aga oli saanud Tapa NKVD-lt abijõude. Lahing ründavate metsavendade ja NKVD meeste vahel toimus Lehtse turbatööstuse juures. Vaatamata sellele, et punased olid varustatud kuulipildujate ja automaatpüssidega, jäid võitjateks metsavennad. Venelased kaotasid surnute ja haavatutena 8 meest.

Lahingu järel ööbisid metsavennad ligidases Liivandi talus. Öösel aga saadeti Tapalt kohale umbes 100 mehe suurune punaste üksus, mis talu sisse piiras. Metsavendadel ei olnud muud võimalust kui lahing uuesti vastu võtta ning selle kestel püüda põgeneda. See kava õnnestus. Surma said aga üks metsavend ja talu perenaine. Punastel oli kaotuseks 17 surnut. Kättemaksuks põletasid nad maha Liivandi talu ja veel kolm talu naabruses. 13. ja 14.juulil korraldati Tapa ümbruse metsavendadele Ristsaarel veelkord haarang, milleks oli kohale toodud hävituspataljon ja Punaväe regulaarosasid, kokku umbes 1500 meest. Metsavendadel aga õnnestus põgeneda Suru külasse, kus nad liitusid sealsete metsavendadega, moodustades ühise suure pere.

Tapa metsavennad aga jätkasid aktiivsust kuni Tapa linna vabastamiseni. 26.juulil tegi üks nende salkadest retke Pala küla teele, kus hävitati punaste veoauto. Autol asus hävituspataljoni üksus ning see sattus kohe metsavendade tabava tule alla. Masin jooksis kraavi ja surma sai kogu jõuk – 12 meest. Metsavennad said saagiks hulk relvi.

Umbes samalaadse rünnaku korraldasid Tapa metsavennad 30.juulil Tallinna-Narva maanteele, kus hävituspataljonlased kaotasid surnute ja haavatutena 24 meest.

Tapa vabastamise järel marssisid Tapa ümbruse metsades end varjavad metsavennad 5.augustil rivikorras linna, ees kantava Eesti lipuga. Tolles omapärases rivis kõndis 208 meest ja 3 naist, relvadena kaasas 171 püssi.

Järvamaa ja õieti kogu Põhja-Eesti metsavendade südamikuks ja moraalse jõu allikaks kujunes Soomest juulikuus mere- ja õhudessandina tulnud grupp, mis koosnes peamiselt Soome Talvesõjast vabatahtlikult osa võtnud ja hiljem Soome jäänud eestlastest. See grupp, mida juhtis samuti Soomest tulnud eestlane kol.Kurg, oli suur umbes 65 meest, kes kandsid Soome sõjaväe mundrit ja olid relvastatud heade relvadega.

Gruppi nimetati „Erna” salgaks ning selle ilmumine tõi salajase rõõmupuhangu kõikjale, kus nendest kuuldi. Selle vastu täitis „soomlaste” ilmumine hirmuga nii kohalikke punaseid kui ka nende tuusasid Tallinnast.

„Erna” salk oli Soomes moodustatud Saksa ja Soome sõjajõudude toetusel ning selle esialgseks ülesandeks oli luure ja informatsioonimaterjalide hankimine; selleks oli salgal sidevahenditena kasutada mitu raadio väli-vastuvõtu- ja -saatejaama. Esimene osa salgast jõudis Eesti randa 10.juulil ning hakkas liikuma sisemaa suunas. Teine osa salgast ei pääsenud üle mere, mistõttu neid mehi hakati saatma langevarjuritena õhu teel. 19.juulil ühinesid „Erna” salga mere- ja õhudessantrühmad Kautla rabametsas varjul oleva metsavendade üksusega ning sellest ajast algas nende julgete meeste halastamatu võitlus bolševismi vastu.

Täpselt aasta hiljem, s.o. 19.juulil 1942, avati Kautlas „Erna” salga ja metsavendade ühisele tegutsemispaigale põllukivist mälestusmärk, mille esiküljele on raiutud sõnad:

Seda tähendusrikast kivi kaunistavad veel Eesti, Soome ja Saksa rahvuslippude kujutused ning „Erna” salga märk – täht E soome pussi kohal.

Kautla ümbruse metsamassiivide ala, kus metsavendade tegevus sündis, võib arvata umbes 50 km läbimõõduliseks, kusjuures südamikuks kujunes Albu – Kõrvenurga, Vanamõisa ja Taga-Võõbu piirkond. Siia kogunevate metsavendade algrakukeseks sai 28.juunil Tapalt oma väeosast põgenenud ratsarühm. Nende eeskujul valgus siia ka teisi gruppe põgenenud ohvitseridest ja sõduritest, kõnelemata muudest põgenejatest, keda tuli küll Tallinnast, Tapalt, Tartust, Rakverest, Narvast, Paidest ning teistest linnadest, lisaks ümbruse ja ka ka kaugemate valdade meestele. Ligemale 1500 inimest kõigist aastaist ja kõigilt kutsealdelt kogunes siia lõpuks kokku.

Kohe selle järel, kui olid saabunud eestlased Soomest, seati Kautla metsavendade piirkonnas sisse kindel sõjaväeline kord. 19.juulil kell pool üksteist andsid esimestena Kautla „rohelise korpuse” sõdurivande 13 Tapalt põgenenud ratsaväelast. Sügaval soosaarel vanade rabamändide all leidis aset see pühalik toiming. Seejärel asetati ümbrusse välja relvastatud piilkonnad ja valvepostid, mille mehed laanekotkaste silmaselgusega valvasid oma laagri julgeoleku üle.

Talud varustasid metsavendi toiduga ning üksi Kautla peretoas küpsetati iga päev ahjutäis leibu. Laagri piirkonnas olid varjul ka põgenikkude perekonnad, naised ja lapsed, et punased ei saaks teostada oma kättemaksu nende kallal. Samuti olid siia varjule aetud ümbruse paremad lehmakarjad. Kuigi Soomest tulnud grupi peamiseks eesmärgiks oli luureülesannete teostamine ja teadete andmine Saksa ja Soome sõjajõududele, nägid mehed punaste terrorit eesti rahva kallal ja ei saanud relvadega sekka löömata olla.

Juba teel põhjarannikult Kautlasse hävitati Ravilas bolševike tribunal, kokku 8 meest, nende hulgas 2 kõrgemat Punaväe ohvitseri. Teopaigale jäeti maha soome puss, et hajutada kahtlusi kohalikelt elanikelt. See võte jäi „Erna” salga juures pidevalt kasutamisele kõigi nende sagedaste retkede puhul, mis nad kohalike punaste ja ümbrust läbivate kommunistlike jõudude karistamiseks ette võtsid. Ning hirm „soomlaste” eest levis punaste hulgas kuni pealinnani.

Kautla metsavendade üritusel tekkis Järva-Madisel tõsisem kokkupõrge. Kuna oli teada, et Albu valla täitevkomitee eestvõttel peetakse metsavendade vastu pidevat luuret, otsustasid „Erna” salga mehed ja metsavennad likvideerida Albu valla täitevkomitee. 26.juulil asus Albusse teele 30-meheline salk, relvastatud püsside ja kahe püstolkuulipildujaga. Eesmärgiks oli Järva-Madisel asuva Punaarmee vaatluspunkti hävitamine.

Rünnaku puhul aga selgus, et Albus asus ees tugev ja hästirelvastatud hävituspataljon, mis metsavendade luuramiseks oli välja kutsutud. Teine hävituspataljoni toetusüksus pesitses Saidlas.

Nende rühmadega asus Kautla rünnakrühm tulevahetusse. Ligi kahetunnine lahing ei andnud otsustavaid tulemusi. Kautla metsavendade ridadest aga langes üks surnuna, teine surmavalt haavatuna ning kolmas sai haavata. Hävituspataljonlaste kaotuseks oli 17 surnut.

Kuid metsavendade tegevus ja Soome vormis parašütistide ilmumine on viinud punased sedavõrd suurde ärevusse, et sellesse rajooni hakatakse saatma suuremaid hävituspataljonide ja Punaväe regulaarüksusi, kes peavad metsavendade aladesse sisse tungima. Eelmänguna üldisele kallaletungile toimub 30.juulil kokkupõrge Anna 30-mehelise metsavendade salga ja läti hävituspataljonide vahel. Metsavennad olid tulnud toiduotsimisretkele, kui hävituspataljonlased kohale saabusid. Tekkinud tulevahetuses langes 4 lätlast, kuna metsavennad pääsesid kaotuseta. Samas piirkonnas toimus päev hiljem kokkupõrge 80 metsavenna ja Punaarmee regulaarüksuse vahel; vaenlane kaotas 50 langenut, metsavendadel aga oli 10 langenut ja 1 teadmata kadunu.

Kautla metsavendade likvideerimiseks koondati ümbrusse 30.juulil 2 NKVD pataljoni, üks hävituspataljon ja üks miilitsakompanii, millised 31.juulil kell 9 hommikul alustasid üldist pealetungi Kautla rajoonile, teostades seda kolmest suunast.

Kallaletungi aimates suutsid metsavennad veel viimasel momendil endile relvastatud lisajõude hankida. Nimelt juhiti laagrisse mõni tund enne lahingu algust Jäneda, Pirsu ja Lehtmetsa rajoonides tegutsenud 30-meheline partisanide salk, mis koosnes peamiselt sõjaväest põgenenud relvastatud meestest. Kallaletungi tagasilöömiseks rakendati kõik käepärast olevad relvastatud jõud mitmesugustes gruppides. „Erna” grupi laagrit rünnati korduvalt kümneid kordi üleoleva vaenlase poolt. Vapras vastupanus hävitati püstolkuulipildujate ja käsigranaatide tulega 3 veoautotäit hävituspataljoni mehi ja 1 miilitsate kompanii. Ainult ümberpiiramine sundis „Erna” salga oma positsioonidelt lahkuma.

Käimasoleva lahingu kestel, mis üldse vältas 10 tundi, juhiti haarderõngast ning tule piirkonnast välja relvitud metsavennad ja naised-lapsed. Üldine korrapärane ja hädaohtlik taandumine sai võimalikuks ainult üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tõkketegevuse tõttu.

Kogu Kautla piirkonna lahingute seeria üldtulemusena kaotasid metsavennad kokku 29 langenud kaasvõitlejat. Vastane aga minetas vähemalt 150 meest surnute ja haavatutena. Metsistunud punatimukad põletasid Kautla talu maani maha ning heitsid elusalt tulle talu peremehe poja. Sama saatus tabas ka talu teenijatüdrukut ja 5 talus viibinud metsavenda.

Pärast Kautla lahingut ei lakanud metsavennad aga olemast. Nad siirdusid väiksemates gruppides teistesse ümbruskonna metsadesse, kuna osa jäi sinnasamasse soosaartele. Osa „Erna” salgast hakkas liikuma lõunasse ja rindeni jõudes ühines Saksa sõjaväega.

Samast Kautla laagrist pärineb ka pärastise major Hirvelaane pataljoni tuum. Kaks ohvitseride poolt juhitud rühma jõudis üheskoos 4.augustil sakslaste poolt vallutatud aladeni ning astus kohe Türil moodustatud eesti vabatahtlikkude pataljoni, mida juhtis major Hirvelaan.

„Välja metsadest ja vabatahtlikena võitlema sakslaste poolel!” See oli pataljoni juhi hüüdlause. Seda lauset kuulsid sajad Järvamaa metsavennad, keda oli karastatud kuudepikkustes katsumispäevades. Kodukoha metsad olid neile kinkinud elu ning mehed kohustusid nüüd võitlema oma maa ja rahva üldise vabaduse eest.