Ajaliselt varasemaid metsavendade gruppe Eestis tekkis Võrumaal. Selles maakonnas, kus metsavendade liikumine üldiselt oli elavamaid, oli 9.juuliks 1941, mil Saksa väed jõudsid õhtupoolikul Võrru, tegutsemas üle maakonna tervelt 150 üksikut metsavendade gruppi.

Esimene nendest tekkis siin juba enne 14.juuni küüditamisi. Nimelt põgenes Antslast 12.juunil metsa salkkond mehi, keda selleks päevaks oli kutsutud Tartu GPU-sse ülekuulamisele. Usaldades enam koduümbruse metsi kui võõraid terroriste, otsustasid mehed ülekuulamisest kõrvale hoida.

Esimese suurema ja hästi relvastatud metsavendade üksusena pärast sõjategevuse puhkemist Saksa ja Vene vahel on Võrumaal 26.juunist liikvel Punaarmeest Võru Taara kasarmuist põgenenud 12-meheline ajateenijate grupp. See salk, millel oli vintpüsse ja üks kergekuulipilduja ning vastavalt laskemoona, liikus Võrust Antsla suunas, luues kõikjal tee ääres kontakti teiste olemasolevate metsavendade gruppidega. Sellise hästirelvastatud jõu ilmumine mõjus igal pool julgustavalt ja meeleolu tõstvalt. Grupp suundus Antslast edasi Valgamaale.

Kuid Võrumaalt on teada veel varasemaid organiseeritud kommunistidevastaseid gruppe. Üks selline hakkas tegutsema Lepistu vallas pisikese rakuna juba 1940.a. novembris, paisus hiljem suuremaks ning astus pärast sõja puhkemist aktiivselt tegevusse. Selle grupi juht käis 7.juulil Lepistust jalgrattal Lätimaal, Marienburgis, ja astus kontakti kohaliku saksa komandandiga. Ühtlasi sai ta relvi sealseilt läti omakaitse ülemalt ja tuli relvadega tagasi oma kodukohta metsavendade juurde.

Kuigi Võrumaa kuulus maa-alaliselt tsooni, kus sõjalisi operatsioone ei toimunud, kuna Punavägi siit kiires korras välja taganes, leidis siin aset terve rida kokkupõrkeid metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel. Punaarmee väljataganemise järel oli Võrru jäetud ümmarguselt 200 meheni küündiv hulk hävituspataljonlasi, NKVD käsilasi ja töölispolgu mehi, kes pidid teostama hävitustöid Võrus ja maakonnas.

Esimest aktiivset tegevust näitasid Võrumaa metsavennad üles juba 5.juulil, mil paarimeheline metsavendade rakuke võttis üle Antsla vallavalitsuse. Metsavennad sundisid täitevkomitee tegelased vallamajast lahkuma ja võtsid nendelt ühtlasi kirjaliku kohustuse, et nad loobuvad igasugusest kahjustavast tegevusest eesti rahvuslike huvide vastu ning kohustuvad püsima oma kodudes. Seejärel tõmbasid metsavennad vallamajale üles Eesti rahvuslipu, kuid hiljem valda ilmunud militsionääride julgustusel ei pidanud täitevkomitee oma antud lubadust ja asus uuesti vallamajja võimutsema.

7.juulil leiab Võrumaal aset esimene relvastatud kokkupõrge metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel. See sünnib Lahedal, kuhu on välja sõitnud 40-meheline hävituspataljonlaste grupp Võrust. Siin tekkib hävituspataljonlastel tulistamine Mustjõe 12-mehelise metsavendade grupiga, kusjuures metsavendadest 2 saab haavata. Teine neist langeb haavatuna hävituspataljonlaste kätte ja mõrvatakse metsikult. Ta laip leiti hiljem Võru vangla kuuri põranda alt. Selles lahingus oli hävituspataljonlastel 4 surnut ja 1 haavatu.

Samal päeval toimub maakonna hoopis teises osas veel üks metsavendade üritus. See leiab aset nimelt Rõuges, kus 14 metsavenda relvade saamise otstarbel ründavad üksikut taanduvat Punaväe jagu. Üritus õnnestub kõigiti. Kuna jaoülem surmatakse, siis 10 ülejäänud meest annavad end vangi. Saagiks saavad metsavennad 11 vintpüssi, nendest kaks poolautomaadid.

8.juulil, s.o. päeval, mil suuremad Punaväe üksused olid taganemise läbi Võruimaa juba lõpetanud, toimus üle Võrumaa terve rida kokkupõrkeid metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel. Tähtsamatena nendest võiks nimetada kokkupõrkeid Verioral, Vastseliinas, Missos, Mõnistes ja Saviorul.

Verioral, kus tekkis 12-meheline metsavendade grupp juba sõja puhkemise päeval, leiab aset terve ahelik sündmusi. 7.juulil teostatakse siin vallamaja ülevõtmine ühiselt eelnimetatud grupi ja ühe teise väiksearvulise salga poolt. Pärast vallamaja ülevõtmist rünnatakse salga poolt Võõpsu hävituspataljonlaste juhi Arbusovi autot, kusjuures seesistujad saavad surma ning metsavendade saagiks langeb auto ja relvi ühes laskemoonaga. Sama päeva õhtul teostavad metsavennad ühe eduka rünnaku veoautol Räpinast tulnud kommunistlikele telefoniliini parandajatele, kellel on 2 surnut ja 2 haavatut. Nende sündmuste tagatipuna ilmub 8.juulil Veriorale Võrust 85 hävituspataljonlast 6 autol. Metsavennad, koosseisus 15 meest, võtavad lahingu vastu ja asuvad alevikku kaitsma. Rünnak lõpebki hävituspataljonlaste taandumisega, kellel on 12 langenut ja 6 haavatut. Metsavendade poolel on kaotusi ainult ühe haavatu näol.

Pikemalt kestnud lahing toimus metsavendade ja hävituspataljonlaste ning politrukkide vahel 9.juulil Vastseliinas. Siin ründas 14 meest ühe kaitseliidu endise pealiku juhtimisel vallamaja, kus asus 6 hävituspataljonlast ja politrukki, kellel peale vintpüsside olid relvastuseks veel automaatpüssid ja granaadid. Ründav metsavendade grupp oli loodud juba 5.juulil kohaliku valla täitevkomitee esimehe teadmisel, kes oma meelsuselt ei hoidnud kommunistide poole. Relvastuseks oli ründajatel 11 püssi, millised vallamajast muretses kohalik täitevkomitee sekretär. Lahing vallamajas end varjavate kommunistidega kestis 4 tundi, misjärel vallamaja vallutati. Sealjuures oli vastasel 2 surnut ja 2 haavatut, kuna 2 neist võeti elusalt vangi. Metsavendade kaotused selles lahingus olid 1 surnu ja 1 haavatu.

Samal päeval teostati analoogilisi vallamajade ülevõtmisi Missos ja Ruusmäel, Missos kaitses vallamaja Punaarmee valveüksus. Metsavendade rünnakrühm koosnes siin peamiselt endistest Misso kordoni piirivalvuritest, keda juhtis üks veebel. See rühm oli organiseeritud juba 1.juulil. Rünnakul vallamajale avaldasid punaarmeelased vastupanu, kuid see murti ja võim võeti üle. Punaarmeelastel oli sellejuures kaotusi ühe surnu ja 2 haavatu näol.

Lõunapiiril tegutsenud eesti piirivalvurid, kes sõja puhkedes metsavendadeks hakkasid, teostasid võimu ülevõtmise 8.juulil ka Ruusmäe vallamajas. Siin kogunes rünnaku arenedes metsavendi rünnakupaigale tervelt 55 meest. Võim võeti üle ning vallamajale pandi lehvima Eesti lipp.

Raske ja pingutav lahing tuli metsavendadel 8.juulil vastu võtta veel Mõnistes. Siin olid metsavennad end tihedamini organiseerinud 6.juulil. Põhjust selleks andis kartus hävituspataljoni tegevuse ees. Sel päeval nimelt olid valla täitevkomitee tegelased Mõnistest sõitnud Varstu nõu pidama seal viibivate hävituspataljonlastega. Metsavendade kaitserühma saadi esialgu kokku 32 meest, keda asus juhtima üks v.seersant. Ühtlasi otsustati oma alla võtta vallamaja, raudteejaam, raudteesild ning täitevkomiteed mitte enam valda tagasi lasta. Võim võetigi kõikjal üle, kusjuures ümbruse sillad tehti kõlbmatuks, et takistada võimalikke kallaletunge. Vallamajast jagati rahvale välja kommunistide poolt sinna kokku korjatud raadiod.

Varstust mitte enam tagasi pääsev täitevkomitee kutsus Võrust abi. Ööl vastu 8.juulit sõitiski Mõnistesse 60-meheline hävituspataljoni üksus, varustatult 2 rk., 1 kk. ja automaat- ning vintpüssidega. Sellele vaatamata asusid metsavennad kaitsele ja võtsid lahingu vastu. 2-tunnise tulistamise järel põgenesid hävituspataljonlased Võrru tagasi. Neil oli 4 langenut ja 5 haavatut. Metsavendadel oli vaid 1 haavatu, kes transporteeriti Lätimaale Hopasse ravimisele. Hopa saksa komandant, kuulnud lahingust Mõnistes, saatis metsavendadele toetuseks veel 28 vintpüssi.

8.juulil ründasid Räpina valla metsavennad 9-mehelises salgas Rahumäe juures 10-mehelist punaarmeelaste gruppi, kusjuures neist 3 langes. Ülejäänud 7 võeti vangi. Saagiks saadi relvad, mida oli hädasti tarvis.

Samal, Võrumaal lausa rünnakute päevaks kujunenud päeval varitsesid Võru valla metsavennad Savioru silla juures Antslast põgenemisteel olevaid hävituspataljonlasi ja miilitsamehi. Metsavendi oli 18-meheline grupp puudulike relvadega, end. politseiametnike juhtimisel. Oma relvade nõrka jõudu ära nähes metsavennad taandusid pooletunnise tulistamise järel. Metsavendadel sellejuures kaotusi ei olnud, vastasel aga 2 surnut ja haavatuid. Võrru jõudes punategelased seletanud kohkunult, et neil olnud lahing saksa parasütistidega.

Veelgi samal päeval „Konnametsa” metsavennad tulistasid Võrust mootorrattal põgenevat punast prokuröri Erlemanni, kes saadud haavadesse hiljem suri.

Kuigi kokkuvõttes Võrumaa metsavendade tegevus polnud nii laiahaardeline kui mõneski teises maakonnas, saavutasid metsavennad oma 8.juulil mitmel pool üheaegselt toimunud aktiivsusega tulemuse, et Võru hävituspataljonlastel jäi mulje sissepiiratud olukorrast. Seetõttu toimus ka nende kiire ja paaniline põgenemine Võrust, nii et suuremad hävitustööd nii linnas kui ka maakonnas jäid teostamata.

Võru metsavendadest moodustusid kohe omakaitsegrupid. 9.juulil Võrru ja ka mujale saabunud Saksa eelüksused leidsid eest kindla, jalule seatud korra ning eeskujulikult funktsioneerivad omavalitsused, milliste häirimatut tegevust tagasid valgete käesidemetega omakaitsemehed.

Võrumaa idapoolse naabri – P e t s e r i m a a – piirides kujunes olukord metsavendluse seisukohalt teiselaadiliseks.

Kuigi Petserimaa oli tegelikult maakonnaks, kus kõige enne kuuldi kahurimürinat, kuna siit vaevalt 30 km kaugusel asuv Ostrovi linn vallutati sakslaste poolt juba 5.juulil, ei tekkinud siin nii laiaulatuslikku metsavendlikku liikumist kui teistes maakondades.

Põhjused peituvad Petserimaa nii maastikulises, asendlikus kui ka rahvastikulises iseloomus. Rohke vene rahvusse kuuluv elanikkond sümpatiseeris bolševismile või oli bolševike poolt eestlaste vastu üles ässitatud, nii et nende ettevõtlikumad inimesed olid alalise jälitamise ning terrori alused. Nõnda näiteks on iseloomulik, et 10 000 Petserimaa venelase peale tuli 48 partei liiget, 10 000 Petserimaa setu peale 17 partei liiget, kuna 10 000 Võrumaa eestlase juures oli see arv ainult 4. Masendusrikka juunikuu 14.päeval toimunud küüditamine viis hoobilt minema inimesed, kes oleks võinud olla võimaliku ülestõusu juhtideks.

Nõnda on teada, et 1940.a. suvel, kui Kaitseliit punaste võimude poolt likvideeriti, leidus Petseris inimesi, kes raskeid päevi ette nähes toimetasid kõrvale suuremal hulgal Kaitseliidu relvi ja laskemoona. See oli võimalik, kuna relvade äraandmisel nimekirjades leiduvate vahede tõttu tekkis ülejääk. Kaks Kaitseliidu ohvitseri toimetas need autodel linnast välja ja peitis nad kindlasse kohta. 14.juunil küüditati aga mõlemad asjaosalised ning kuna nad relvade peidukohast kindlasti olid vaikinud, jäigi see teadmatuks.

Meremäe vallas, kus eestlasi ja setusid rohkem, tekkis siiski väike põrandaalune grupp. Kokku saadi umbes 10 ustavat meest, kellel oli vaid 2 püssi. Sellest vallast ei läinud 4.juulil välja kuulutatud mobilisatsiooniga kaasa peaaegu keegi, vaid kõik pugesid rettu. Maakonna üldise metsadevaesuse tõttu ei kujunenud mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjatest suuremaid laagreid ega salku.

Meremäe vallas kavatseti siiski vallamaja ülevõtmist. Relvade puudusel peeti mõistlikumaks sellest aga loobuda. Selle eest asusid mobilisatsiooni eest kõrvale hoidvad kutsealused varitsema Petseri partei organisaatorit ja hävituspataljoni juhti. Roikini orus tabatigi mootorrattal sõitev kompartei organisaator, kellega tekkis tulevahetus. Sellejuures sai mees surmavalt haavata. Temaga kaasa sõitnud miilits pääses eluga põgenema. Vallamajast evakueeruvat täitevkomiteed ja punaseid tegelasi varitseti samuti, kuid need sõitsid varitsemispaigast läbi hiljem, kui varitsejad olid juba lahkunud.

Sõjategevuse suhtes kujunes Petserimaa lääne poole Pihkva järve tekkinud surnud alaks, kust Punavägi lahinguteta välja taganes. Nende lahkumise järel võimutses kohal üürikest aega militsionääride ja hävituspataljonlaste terror, kes Petserist 8.juulil välja põgenesid, pärast seda kui oli teostatud põletamisi ja hävitamisi Petseri raudteejaamas. Kohe seejärel hakkas tegutsema kõikjal omakaitse, kogudes punastest maha jäetud relvi. Kuigi telefoniside Petseri ja valdade vahel oli katkenud, tekkisid seal omakaitse grupid omaalgatuslikult, kasvades välja otsestest vajadustest.