Viljandi bolševike terrorist vabastamise päeva – 9.juuli – hommikul avanes viljandlastele kommunistide veretöö õudsema paigana Tallinna tänava ääres asetseva vangla õu, kus suurest ühishauast leiti tapetult 11 inimest. Siin, kerge kuurialuse all oleva lahtise, verise savipõhjaga augu ääres seistes võis näha tapetute omaste pisaraid ja tumma valu, kuid siin nägi silm ka rusikasse surutud käsi ning kõrv kuulis sügava vihaga üle huulte surutud sõnu – nende aadressil, kelle jõhkra metsikuse pärast pidid jätma elu paljud meie keskelt. Ühtlasi levis aga ka kiiresti kuuldus, et sellest hirmsast ühishauast, laipade vahelt oli keegi siiski pääsenud, kes raskesti haavatuna lamab Viljandi haiglas.

See sitke eesti mees oli Viljandi Segakaubastu inspektor Johannes S o o s a a r , kes peagi oli võimeline jutustama oma lugu. Kohe pärast sõja algust Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel oli Viljandis tekkinud julgete meeste ring, kes otsustasid võimaluste piirides püüda pidurdada punaste röövimisi, laastamisi ja tapmisi. Julgete mtsavendade linlastest aate- ja võitluskaaslaste ridadesse kuulusid Viljandis teiste hulgas ka neli hiljem bolševike poolt tabamisel ja omavahelisel vastastikusel tulistamisel tapetut: Roman S i i m o , Kaarel E h a j ä r v, Eduard L e e m e t ja Herbert J ä r v . Nendest kolm langesid päev enne sakslaste saabumist,mil nad hulljulgetena omal käel ründasid Viljandi politseilossi. Roman Siimo tragöödiaga 2.juulil algas juba ka Johannes Soosaare lugu.

Roman Siimo, Viljandi Segakaubastu autojuht, oli tuline rahvuslane ning bolševike veendunum vihkaja. Tol ajal käsutati autojuhid alatasa kokku end. Puhk & Poegade äri ruumidesse Kauba ja Pika tänava nurgal, et siis punastel mõne „kiire operatsiooni” puhul oleksid autojuhid kohe käepärast võtta. Kui autojuhid jälle olid tähendanud ruumi kokku käsutatud, tähendas Siimo mõnele oma ametivennale, et tema enam rahulikult kogu sellele asjale vaadata ei saa. Ta lahkus omavoliliselt ruumist ja tuli mõne aja möödudes tagasi –vintpüssiga. Mees oli väga sõjakas ning vaatamata teiste hoiatustele lubas „midagi ette võtta”. Kuid et puudusid padrunid, siis läks ta uuesti välja, lubades tuua ka padruneid. See käik kujunes talle saatuslikuks.

Vahepeal oli miilitsate hulgas puhkenud õige ärev meeleolu. Nagu arreteeritud hiljem miilitsamaja keldris olid kuulnud valvurite omavahelisest jutuajamisest,oli neil päevil Viljandis tapetud kaks miilitsameest, kusjuures neid oli tulistatud möödasõitvaist autodest. Nähtavasti oli lugu tõepoolest nii, sest miilitsamehed muutusid eriti umbusklikeks autojuhtide vastu, millega on ka seletatav, miks Viljandis punaste ohvriks langes eriti palju autojuhte. Ka Puhk & Poegade ruumis asuvaid autojuhte peeti nähtavasti juba silmas, sest kui Roman Siimo tuli teist korda tagasi – seekord tõesti padrunitega – siis käsutas teda üks Vabaduseplatsi poolt tulev miilitsa-patrull seisma. R.Siimol polnud enam võimalik ruumi uksest sisse lipsata – võib-olla aga ka, et ta seda nimelt ei teinud, et hoida kaaslasi-ametivendi kahtluse alla sattumast – ja ta püüdis joostes põgeneda ümber nurga Pikale tänavale, kust hõlpsasti oleks pääsenud edasi Lossimägedesse. Kuid miilitsamehed jõudsid kiiresti talle järele ning tulistasid R.Siimot, kes reiest raskesti haavatuna jäi lamama sama Puhk & Poegade maja Pika tänava poolse eluruumidesse viiva ukse ette (siin on praegugi veel krohvis selgesti näha nende punaste kuulide jäljed, mis tapsid julge mehe). Kuna R.Siimo taskust leiti vintpüssi padruneid, siis polnud tal enam mingit halastust loota. Raskesti haavatud meest peksid miilitsad sealsamas jalgadega ja püssipäradega, nii et tema oigamine vaikses suveöös kuuldus üsna kaugele, niäteks ETK hoovi, kus mõned autojuhid olid valvekorral. Samast sõitis mööda üks venelaste „Molotovi” tüübiline veoauto, mille venelased kinni pidasid. R.Siimo, kes veel ikka oigas, heideti kõrges kaares veoautole ja sõideti temaga vaevalt 100 meetrit eemal asuva politseilossi – tookordse miilitsa residentsi – ette. Siin otsiti vaene Siimo veelkord läbi, usuteldi teda ja tehti jällegi toores „ülekuulamine”, lõpuks sõidutati raskesti piinatud mees linnast välja, kus ta ühes metsatukas tapeti ja õhukese mullakorra alla maeti. (Siit leiti laip kohe pärast punaste Viljandist väljalöömist ja maeti viljandlaste auavalduste saatel kalmistule.)

R.Siimo juhtum valas õli tulle. Kuna peale punaarmeelaste ja miilitsa enda autode olid veel liikvel vaid Viljandi Segakaubastu veoautod ning et R.Siimo oligi üks Segakaubastu autojuhte, siis pöördus nüüd miilitsate ja NKVD meeste tähelepanu Segakaubastule üldse. Viimase tõuke andis uus vahejuhtum Lossi ja Väiketuru tänavate nurgal, kust Segakaubastu veoautodega veeti „Soliidi” äri laoruumidest välja leiba. Nimelt olevat sealt hoovist väljasõitvalt veoautolt järjekordselt tulistatud miilitsat, kes jalutanud postikorras olles mõnedkümned meetrid eemal Krediitpanga hoone ees. See miilits ilmus nüüd ühe juhtivama „kollegi” saatel Segakaubastusse, kus algas ka kohe Segakaubastu tegelaste arreteerimine. Vahistati Segakaubastu direktor S u m e r a , Johannes S o o s a a r , autojuhid K i v i k i n k , K i i s v e k , transporttööline O j a s o o ja M. R a i t n a . Siit peale laseme juba Johannes Soosaarel edasi jutustada.

„Esimesena arreteeriti Sumera ja viidi ülekuulamiseks eriruumi Segakaubastu kontoris. Talle järgnesin mina ja samaaegselt ka teised Segakaubastu teenijad. Ülekuulamist siin juhatas miilits M ä g i , keda toetas see ta „ametivend”, kes kinnitas, et tema peale olevat Segakaubastu autost tulistatud. Meid koheldi äärmiselt jõhkralt. Minult isiklikult võttis Mägi kõri alt särgist kinni, rebis nii tugevasti, et särk rebenes, ja surus mu siis selili lauale. Teine miilits peksis autojuht Kivikingul brauningupäraga lõua alla ning kisendas sealjuures: „Kas tead ka, mis see tähendab, kui revolvril on trikkel üleval, mis? Ah?” Kogu meie ülekuulamiste sisu seisis kahes küsimuses: „Kes tulistas?” ja „Kes on t e i e mehed veel?” Need küsimused domineerisid mitmesugustes vähemates erivariatsioonides kõigi nende arvukate ülekuulamiste kestes, mis meile osaks sai enne surmakäiku. Viimaks ilmus Segakaubastusse veel üks venelane, nähtavasti mõni suurem NKVD tegelane, kuna miilitsad teda ilmselt kartsid. See mees tegi lühidalt korralduse meie edasitoimetamiseks miilitsamaja keldrisse, kus asusid arestiruumid.

See sündis neljapäeval, 3.juulil. Arestikeldrisse paigutamisel öeldi meile veel, et kell 4 p.l. on tribunali istung, kus „meie asi” ette tulevat. Istusime aga kella 23-ni või koguni 23.30-ni, enne kui meid hakati ükshaaval ülekuulamisele viima. Seekordne ülekuulamine toimus sama hoone – praeguse politseihoone – teisel korral NKVD ruumides. Ülekuulatavate järjekorras olin mina kolmas. Ülekuulajaid oli kolm: ääretult vastiku välimusega naisprokurör-venelanna, siis miilitsaülem K a r u ja kurikuulus T om m u s k , mees, kes koos teise verejanulise NKVD tegelase Engeriga meid vanglaõues maha laskiski. Minu ülekuulamisel Tommusk ei teinud aga suudki lahti, seisis kogu aja vaid juures, käed püksitakus. Tegelikuks ülekuulajaiks oli Karu, kuid ka naisprokurör esitas küsimusi, mis Karu poolt tõlgiti eesti keelde. Karu oli ühtaegu ülekuulaja ja tõlk, kuna ta minu vastused tõlkis ka vene keelde.

Ülekuulamise protseduur ei olnud pikk. Küsimused olid tuttavad, ikka „kes laskis”, „kes kuulub veel teie kampa”, „kus on teie relvaldu?” jne. Kuna meist keegi neile küsimustele midagi vastata ei teadnud, siis näis see miilitsaid eriti vihastavat. Naisprokurör minu ülekuulamisel lõi kord nagu kõhklema ja küsis Karult, et kas siis kõik need mehed on miilitsa peale lasknud, mille peale Karu otse kirgliku vihaga kinnitas, et „just nii, need mehed on kõik sellest hoovist, kust tuli auto, millest tulistati”.

Ülekuulamislaual olid revolvrid, nendega mängiti meie nähes ja üldse püüti igati jätta mulje nagu poleks midagi lihtsamat, kui meie mahakõmmutamine sealsamas. Selleni asi siiski ei arenenud ja meid toodi üksteise järel jälle alla arestimajja tagasi. Sinna jäime 8.juuli hommikuni, kusjuures meid vahepeal veel üle kuulati kokku vist 4 korda.

Kõik need ülekuulamised käisid nagu šablooni järele ja küsimused olid alati ühed ja needsamad. Meid viidi alt üles tavaliselt vaikivate miilitsate poolt, ainult viimasel korral oli tegemist ühe kurja, väikest kasvu mustaverd miilitsaga, kes meid trepil jalaga peksis ning kui siis juhtusid vaatama üleõla, tõstis ta kohe ähvardavalt brauningu. Sellel viimasel ülekuulamisel tehti minuga veel niisugune eksperiment,et miilitsaülem Karu tähendas äkki: „Kui teatate kolme mehe nimed, kes kuuluvad teie organisatsiooni, siis olete vaba – annan selleks oma ausõna!” See lahke ettepanek jäi muidugi vastu võtmata ja mind viidi toorelt alla kongi tagasi.

Elust arestikambris võiks veel tähendada niipalju, et alles järgmisel päeval pärast arreteerimist, s.o. 4.juulil, saime esimest korda süüa. Meie päevane portsjon mehe kohta oli 1 prantssai ja umbes paarsada grammi vorsti. Järgmisel päeval – see oli laupäev – anti meile seitsme mehe peale päts leiba ja tükk vorsti. Pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval – sellel kõige õudsemal päeval – meie süüa ei saanud. Kogu aeg käis arestikambrites alaline liikumine, toodi uusi arreteerituid, viidi neid ülekuulamistele, puistati meile ähvardusi jne. Need olid loomulikult hirmsad päevad – täis närvepingutavat ootust küsimuse ees, et mis meist küll saab. Kuid vaatamata sellele, vaatamata ka kõigile toorustele, säilitasime viimse meheni külma vere ja rahulikkuse, kaasa arvatud ka noorim arrestant, 14-aastane kooliõpilane K a s a k .

Viljandit vabastava lahingu alates, mille kahurimüra kaja ulatus ka meieni keldris, arvasime algul, et punased lasevad õhku Viljandi vabrikuid.

Nii algas meile 8.juuli. Kell 7 hommikul ilmus kongi miilits-politruk L a a n koos kahe teise miilitsaga, käskis meid võtta oma asjad ja väljuda kiiresti. Riietumiseks olevat aega väljaski. Võtsime siiski omad kompsud ja sammusime miilitsate nng erariides venelaste tiheda spaleeri vahelt hoone taga ootavasse omnibussi, mille ümber oli vist „igaks juhuks” jällegi tugev valve. Tundsin siin kahte miilitsat: H a l j a t ja R ü ü t l i t . Algul paistis selline kõva sõjaline valve meie kaitsetute arrestantide pärast koomiline, alles hiljemini kuulsime, et Ehasalu, Leemet ja Järv on saanud surma julgel katsel päästa meid miilitsamaja keldrist. Nende kolme mehe hulljulge üritus aga hirmutas miilitsaid ja punaväelasi sedavõrd, et nad kartsid mingit suuremat rünnakut miilitsamajale. Selleks meid kiiresti välja käsutatigi ja ära viidi – tapmiseks vanglaõuele, kus timukatel oli selle töö sooritamine julgem. Miilitsahoone ja Vabadusplatsi kaitseks seati aga üle tänava asuva vene kiriku hekki 4 raskekuulipildujat, mis seal vedelesid kogu lahingupäeva, oodates asjatult mägedest „bandiitide” rünnakut.

Omnibussi ronides märkasin, et rooli taga istus Mustla linna täitevkomitee esimees K o p p e l . Buss hakkas kuidagi vaarudes liikuma. Keegi ei öelnud meile, kuhu sõidame, mina isiklikult arvasin, et meid viiakse kuskile metsa tapmisele. Erilist hirmu ei olnud, kogu kehas valitses kummaline tuimus ja jahedus. Veel märkasin, et meie taga sõitis üks venelastega täidetud veoauto, vist timukate „julgestusüksus”! Eesti Panga hoonest möödudes nägin läbi omnibussi akna tänaval NKVD agenti Engerit, kes seal elavalt venelastega askeldas. Et aga Enger, kes ametlikult oli ühes Viljandi riideäris – endises „Teklas” müüjaks ja seega teenis samuti kaubanduslikul alal nagu minagi, olles teataval määral mu ametivennaks, mulle veidi aega hiljem kaks kuuli „sõbralikult” kehasse kihutas, seda tollel hetkel küll ei mõistnud aimata...

Jõudnud vangla ette, peatus omnibus Tallinna tänava parempoolses ääres. Nüüd käsutas keegi kaasasõitnud venelane bussijuhti Koppelit, et sõitku see otse vanglavärava ette. Koppel polnud aga nähtavasti kuigi osav bussijuht, sest ta manööverdas bussi hoopis põiki tänavat, kuhu sõiduki seisma jättis. Venelane lõi käega ja käsutas välja „esimesed kuus meest” (meid oli bussis 12 meest, need asetati kahte kongi, kummassegi 6). Olin esimese kuue hulgas viimane, kusjuures peale minu kuulusid sellesse gruppi veel Segakaubastu direktor J.Sumera, autojuhid J.Kivikink ka L.Kiisvek, transporttööline N.Ojasoo ja M.Raitna. Bussist vanglahooneni oli jällegi moodustatud tihe vangivalvurite (tundsin siin ära ühe S u s i nimelise mehe), miilitsate ja venelaste spaleer.

Vaatasin ringi, kas ehk hakkab midagi kahtlast silma. Nägin vanglaõuel värske mullaga labidat ning oletasin, et meie tarvis on juba ühisauk valmis kaevatud. Pärast selgus, et see oletus oli siiski vale. Vangivalvuritele anti käsk kuurialusesse ühishaud kaevata alles natuke aega pärast meie vanglasse jõudmist. Ühishaud kästi kaevata 3 m pikk, 2 m lai ja 2 m sügav, 4-5 meest olevat selle kallal töötanud paar tundi.

Kong, kuhu meid kuuekesi paigutati, oli jahe ning niiske. Kiisvek, kellel mantel oli miilitsakeldrisse maha jäänud, kaebas, et tal on külm ja ta koputas kongi uksele. Vaateaugu taha ilmus ühe miilitsa lõust. Kiisvek küsis võimalikult viisakalt, kas ta oma soovi peab avaldama vene või eesti keeles. „Laske aga tulla, ükskõik!” oli vastus. „Palun, kas ma saaksin oma mantli kätte, see jäi endisesse kohta?” küsis nüüd Kiisvek, millele järgnes ülbe vastus: „Küll te saate oma m a n t l i varsti!” See vastus lubas juba aimata kõige halvemat. Seisime vaikselt. Vahest harva poetas mõni sõna. Nii möödus 1,5-2 tundi, siis kuulsime ukse taga kolinat. Ukse avanedes seisis lävel üks NKVD vormi kandev väheldast kasvu venelane ja selle selja taga paar valvurit. Vormis mees karjus vene keeles: „Ühel välja tulla! Ruttu, ruttu!”

Hetkeliselt ei teinud seda keegi. Uksele kõige lähemal seisis Martin Raitna. Venelane haaras temal õlanukist kinni ja tõmbas kongist välja, sealjuures veel oma ohvrit põlvega lüües. Möödusid sekundid, minut, võib-olla ka paar... ja siis kuuldus alt kaks üksteisele järgnevat lasku, mis pani meid kõiki tarretama.

Mida senini olime vaid aimanud, seisis nüüd kohutava tõsiasjana meie ees: meid viidi ükshaaval tapmisele.

Milline oli sellel hetkel tunne? Seda pole tagantjärele just kerge meenutada, veel raskem on seda kirjeldada. See imelik tuimus ja jahedus, mis ilmnes juba arestikeldrist lahkudes, oli kuidagi veel süvenenud ja see halvas hirmu, mida tõepoolest peaaegu ei tundnudki. Seisime kongis tummalt ja tardunult. Kuna seisin kohe teiselpool ukse kõrval esimesena, siis aimasin, et olen järgmine. Äkki tol hetkel meenus mulle kommunistide veretöö 1918.a. Tartus Krediitpanga keldris, kus tapeti just ajal, mil linn oli punaste võimu alt vabanemas. Mäletan olevat kuulnud või lugenud, et osa ohvreid jäi seekord ellu, kuna punastel ei olnud enam aega. Vilksatas mõte, et ehk juhtub ka seekord midagi sellist. Lootus elas siiski veel ka kõige lootusetumas olukorras!

Hetk hiljem astusid meie kongi lävele samad mehed, kes viisid ära Raitna. Jälle kutsuti meist üks välja ja nüüd olin see mina, kelle venelane õlast välja rebis ning tõukas. Koridoris oli iga sammu järele valvureid laskevalmis pistolitega. Välisuksel aga seisis sama Enger, kellest eespool juba oli juttu. Ta haaras oma parema käega minu vasema käe alt, hoides ise vasemas käes revolvrit. Ise ta ütles mulle: „Saadan teid veoautosse!”

Samal hetkel märkasin selgesti vangla kuuri all värskelt kaevatud auku, mis paistis vangla uksest hauani viiva tiheda relvastatud spaleeri vahelt. Oli selge, mis tuleb. Tol momendil tõusis minusse eriline tugev viha ja põlastuse laine. Mäletan, kuidas surusin läbi hammaste: „Ärge luisake!”

Umbes paar meetrit augu äärest laskis Enger äkki mu käsivarre lahti, vahetas kiiresti relva paremasse kätte, haaras mu siis uuesti oma vasema käega ja tulistas mind samal momendil selja tagant.

Ihu lõi korraga kuumaks. Instinktiivselt püüdsin vaadata üle õla mõrvari poole, kuid siis tabas mind teine lask näkku. Kuul tungis vasemalt lõualuu alt sisse, läbistas keele ning suukoopa ning väljus paremast põsenurgast silma alt. Lõin augu serval vaaruma, siis tabas mind mõrvari jalahoop, mille järel langesin auku, jäädes võrdlemisi seina äärde paremale küljele lebama. Enne mind tapetud Raitna oli kukkunud augu teise seina äärde ning oli seal pooleldi istuvas asendis. Lebasin näoga augu poole ja nägin kõik, mis edasi sündis. Meelemärkust ma ei kaotanud viivukski, kuigi olin kahest kohast raskesti haavatud.

Kolmandana toodi Kiisvek. Jälle kostsid kaks pauku ja ta kukkus minust eemale Raitna ligidale. Kiisvek oigas tugevasti ja ütles vihaselt: „Timukad, piinavad ainult ja ei oska tappa!” Kuulsin, kuidas Raitna, keda pidasin juba surnuks, talle vastas: „Ole vait!” Kindlasti elas ka tema siis veel. Nüüd aga hüüdis Kiisvek hauast mõrvaritele: „Palun, laske mind veel pähe!” Selle järel raksatas 4-5 pauku ja mõlemad ohvrid jäid pikkamööda korisedes vaikseks. Keerasin oma näo vastu maad ja jäin kummuli lamama. Neljandana toodi tapmisele autojuht Kivikink, kes surnult langes risti üle minu.Siis tekkis hukkamistele väike vaheaeg, umbes mõni minut, siis kestis töö edasi. Tapjad olid aga vahepeal muutunud eriti metsikuiks. Võib arvata, et mõned surmale vastuminejad vastu hakkasid ja see ajaski timukad vihale. Järgmiste hukkamisele toodute kallal oli juba toime pandud õudseid piinamisi. Mõnel olid käed liikmeist välja väänatud, teisel silmad välja pistetud – nagu hiljem selgus. Laskjad vandusid augu äärel, kusjuures tundsin häälest ära ka Tommuski, kes ühe laskmise järel ütles: „Tõmba kuradile veel neljas!”

Laibad langesid osalt minu peale. Peaaegu kõik nad surid vaikselt kannatades, palumata ja hädaldamata. Ainult 14-aastane poisike Kasak nuttis ja palus. Ta langes otse minu kõrvale, näoga ülespoole ja tegi augus veel häält. Talle lasti järele 2-3 lasku, kuulid möödusid otse mu pea kõrvalt – tundsin selgesti õhujuga vastu juukseid ja tühjad kestad kukkusid mulle kuklasse.

Pärast lühikest pausi kuulsin väljast automürinat ja signaali, ka kuuldus samme. Toodi veel üks ohver ja kuuldus 2-3 lasku. Siis sammude müdin kaugenes ja kõik jäi vaikseks. Sain aru, et tapjad olid lahkunud, kuid samas tekkis kartus, et äkki tullakse nüüd ja aetakse auk kinni. Seks puhuks oli mul valmis kindel nõu; teen häält ja palun ennast veel lasta, sest mõte end elavalt matta lasta oli kohutavam kui kõik muu. Ent keegi ei tulnud tagasi. Nagu pärast selgus, olid nii tapjad kui ka kõik valvurid kohe autodele istunud ja sõitnud Tallinna tänavalt Lembitu puiesteele.

Ootasin veidi aega ja katsusin ennast liigutada.aKäed liikusid hästi, kuid selle jala liigutamine, kustpoolt kehast kuul oli läbi tunginud, osutus valutekitavaks. Just tähendatud jala laipade alt kättesaamine tegi raskusi, sest pisemalgi liigutusel tundsin selgesti, kuidas küljehaavast hakkas veri tugevamini jooksma. Siis võtsin kahe käega sellest jalast ja sikutasin selle ristis hammastega laipade alt välja.

Verekaotuse tõttu kaotasin juba paariks momendiks nagu teadvuse, kuid õnneks see möödus kohe – elutahe oli siiski liiga tugev. Olles nüüd laipade peal, oli mu esimeseks tegevuseks järele vaadata, kuidas on lood mu saatusekaaslastega. Kaks neist küll korisesid veel, kuid see oli suremise korin. Mina ei saanud enam kedagi aidata. Edasi võtsin taskust paberossikarbi ja rinnataskust pliiatsi ning kirjutasin kaanepapile nende nimed, kes meid hukkasid, ja jumalagajätu vanemaile – juhuks, kui oleksin surnud samas.

Algas raske, peaaegu võimatuna näiv ülesanne: august välja ronimine. See oli ju nii sügav, et põhjas end püsti ajades ja laipadele astudes ulatusin vaevu nägema üle serva. Väljas oli kõik vaikne, ilm oli imekaunis, päiksepaisteline. Kurb oleks olnud surra nii ilusal päeval...

1. Pildil end. lloffninuni maja Kuressaares, kus asus komnoorte staap ning mille keldris hukati 30 inimest. 2. Aiamaja Kuressaares lossi juures, kus NKVD toimetas oma ohvrite piinamisi ja hukkamist. Ees näha kaev, kuhu oli heidetud 3 laipa. 3. Kuressaare lossi rallisse kaevatud keldris hukkas NKVD metsikult 31 inimest. Pildil sissekäik sellesse keldrisse. 4. Kuressaare muuseumis säilitatav kušett, mis leiti lossi juures asuvast aiamajast ülem verisena ja täis täägitorgete jälgi. Sellel piinasid NKVD timukad oma ohvreid

1. Tartu vangla õu. Siinpool lehtlat asus üks uhishaud. Teispool lehtlat teine. 2. Bolshevike terrori ohvrite väljakaevamine ühishauast.

Olin muidugi üleni verine. Nühkisin vere käekellalt ja nägin, et see oli täpselt 12. Eemalt oli kuulda lahingumüra. Püüdsin laipu veeretada üksteise peale, nii et nendele astudes oleksin suutnud end upitada augu äärele – kuid olin selleks tööks siiski juba liiga nõrk. Märkasin nüüd jälle laipa, kes seisis augu nurgas istuli asendis. Sellel laibal oli imelikul kombel pea nagu kivinenud. Suutsin kuidagi astuda tollele laibale pähe ning vinnasin enda siis ka august välja. Nüüd tekkisid aga uued ohud. Kõigepealt olin küll visa all jahedas saviaugus, kuid väljas võttis kuum päikseleitsak mu äkki nõrgaks. Tükk aega püüdsin soojusega harjuda jahedas kuurialuses seistes, kuhu muide oleksin katsunud end peita ka juhul, kui keegi siiski veel oleks tagasi tulnud. Peitmisele oli küll nõrk lootus sellepärast, et mul oli kõikjal, kuhu läksin, lai vererada järel. Kui aga kõik vaikseks jäi, hakkasin seinast kinni hoides komberdama vangla värava poole. Jõudnud väravale, lähenes parajasti Tallinna tänavat mööda suure kolinaga miski venelaste soomusmasin. Et ennast mitte näidata, viskusin pikali rohusse. Taipasin, et üleni verisena peatänavale minna oli mõttetus ja seepärast pöördusin tagasi. Jõudnud vangla aeda, tärkas mõte pääseda läbi aia Uku tänavale, millisel kõrvaltänaval oli liiklemine õige väike. Mõelnud seda, kuulsin äkki, kuidas just sealtpoolt keegi mulle hüüdis: „Tulge siia, siin on omad!”

Hüüdjaks oli autobaasi ehitustööline N õ m m i k. Ta aitas mu aiast välja ning toetas mind üle Uku tänava ja Köhleri tänava nurga oma korterisse viies. Õnneks ei märganud meid mitte keegi, see osa linnast oli nagu välja surnud. Nõmmiku juures anti mulle kohe esimest arstiabi. Majas oli esmaabi-kapike ja võib-olla pean ka sellele võlgnema tänu, et jäin elama. Nimelt ei tekkinud mu haavade paranemisel mingisuguseid komplikatsioone, mis arstide arvates oli just selle teene, et mu haavad pesti kohe nende heade inimeste poolt hoolikalt vesiniku ülihapendiga ning seoti asjatundlikult kinni.

Lamasin oma päästjate korteris ja õieti alles nüüd tekkis teatav hirm: kui äkki punased tulevad majja! Toas ei olnud muidugi mingit aimu, kuidas areneb lahingtegevus väljas. Sellepärast käisid majaelanikud väljas vastavat informatsiooni kogumas. Muide, käidi ka ambulatooriumis vaatamas, kas arstil pole võimalik tulla mind siduma, kuid seal olid arstid kõik rakendatud haavatud venelaste „lappimisele”. Küll aga saatsid nad koju sidemeid ja muid arstimeid. Oli pikki tunde, mil lamasin oma asemel ihuüksinda. Lahingumüra tuli lähemale ja trummeldas maja plekk-katusel. Mürskude lõhkemised kostsid nagu õige lähedalt. Keegi tuli väljas majaukse taha ja lõhkus vastu seda, nõudes kategooriliselt sisselaskmist. Kes see on? Ka ta lööb ukse maha? Õnneks lahkus see teadmata kolistaja ukse tagant. Kas äkki mõni mürsk ei taba maja? Lugematud sellised mõtted käisid läbi mu pea, kui lamasin nii üksinda. Haavadki hakkasid nüüd valu tegema.

Nii saabus 9.juuli varahommik, mil mu sõbrad-aitajad tulid koju rõõmuteatega: Viljandi on vaba, sakslased on linnas!

Päike oli juba päris kõrges, kui mind kanti läbi linna haiglasse. Teade minu kummalisest pääsmisest oli kiiresti levinud. Mulle toodi lilli. Kanderaamil lilledes lamades tundsin end nagu mingi sangarina, keda kanti õlgadel. Tänavail olid majadele heisatud sini-must-valged lipud. Sini-must-valge lehvis jälle! Pisarad tulid silma – kuid need ei olnud valu ega kannatuse pisarad...”

Nagu me eelnevast jutustusest nägime, ei tundnud kommunism halastust ei noore ega vana vastu. Neljateistkümne-aastane poisike pidi surema, ilma et keegi tema mõrtsukaist oleks küsinud, kas maksab tappa last? Ja kui palju ei pidanud bolševistlikul ajal oma elu jätma selliseid noori poisse ainult seepärast, et kommunistid kartsid „noort metsa”. Paljude puhul ei saa me enam kunagi teada, kuhu nad kadusid ja mida neil kõik enne surma tuli kannatada, aga ühel juhul hea õnne ja kavalusega selline surmapõlgav nooruk pääses. Tema nime ei saa me avaldada, kuna tema kommunistide küüsi sattunud isa ja ta sõprade lõplik saatus ei ole veel teada. Rahuldume sellega, kui ütleme, et ta oli üks neist, kes hiljem ei pidanud paljuks panna mängu oma noor elu selleks, et vihatud kommunistidele lõpp saabuks kiiremini ja see oleks võimalikult vastav nende alatusele. Püüame järgnevas lühidalt edasi anda selle, tol ajal alles 14-aastase poisi jutustuse tema kannatusest NKVD vangikeldrites.

„Mind vangistati,” jutustab ta, „ühes mu sõpradega momendil, kui asusime teele, mis pidi meid viima üle Eesti piiri. Paar päeva enne seda olime saanud nimelt teada, et meie seas on äraandja, ja küsimuses oli vanglast ja kindlast surmast pääsmine.

NKVD jõudis aga ette ja kuna kinnivõtjaid oli kaks korda rohkem kui meid ja kuna nad meile peale tulid momendil, kus me neid kõige vähem ootasime, siis olid me käed enne raudus, kui jõudsime tarvitusele võtta tulirelvi. Kohe peale kinnivõtmist sõidutati meid autodega „Kawe” keldrisse ning suleti igaüks eraldi kambrisse. Riided võeti meilt ära, nii et aluspesu väel tuli magada tsemendist põrandal, mis oli nii külm, et nurgad olid jääs. Nari kambris ei olnud, rääkimata mingist riidetükist, mida oleks võinud endale alla panna või peale võtta. Sellises olukorras hakkas kohutavalt külm, mis suurenes veel seetõttu, et süüa ei antud. Kui rusikatega ust lõhkuma hakkasin ja süüa nõudsin, siis anti mulle väike kannikas kuiva leiba ja visati kruusiga vett põrandale. Lakkusin seda sealt nagu koer. Peale selle leivakannika ei antud mulle kogu nende kolme päeva jooksul, mis mind „Kawe” keldris kinni hoiti, mingit söögipoolist.

Seda usinamalt aga toimetati ülekuulamist.Teada saada sooviti, mida olen teinud ja kes olid mu kaaslased. Kui nad mõnekordse pinnimise peale vastust ei saanud, siis ähvardasid mu elektritoolil rääkima panna. Kui ma avaldasin arvamist, et see neil korda ei lähe, siis viidigi mind keskkütte ruumi, kus kuuliaukudest läbipuuritud seinad näitasid, mis otstarbeks seda ruumi nüüd kasutati. Nende elektritool oli tavaline puust tugitool, nii ehitatud, et elektrivoolu sai ka eraldi pähe lasta. Kui nad voolu sisse lasid, siis hakkasin kogu kehast värisema, aga muud see ka ei teinud. Halvem oli, kui nad voolu pähe lasid, see raputas pead.

Kuid piinamisvahendeid „Kawe” keldris nähtavasti ei olnud, sest teine võte, mis mu kallal seal ära prooviti, oli lihtsalt see, et ülekuulaja laua peal pandi küünal põlema; üks miilitsamees haaras käest ja hoidis ühe sõrme tule peal, samal ajal hoidsid kaks teist militsionääri mul ümbert kinni. Sellise kõrvetamisega nad vaevalt kedagi rääkima panid, aga hiljem Pagari tänaval nägin meest, kellel terve rind tulise rauaga oli ära põletatud. Kui teda kambrisse tagasi toodi, oli ta poolsurnud ja vist enam ei tõusnudki.

„Kawe” keldris sain kord veel hirmsal kombel peksa. Põhjuseks oli see, et kord väljakäiku minnes juhtus üks mu kaaslastest seal ees olema. Miilits märkas seda ja tiris kohe mu keskkütte ruumi, kus mind armutult peksma hakkas ja lõpuks oma rautatud saabastega mu peal tallas ja hoope jagas.

Neljanda päeva hommikupoole ööd kutsuti mind kambrist välja, anti riided kätte ja öeldi, et nüüd lähed koju. Väljas ootas aga auto ning sõit läks Pagari tänavale. Seal pandi mind väiksesse kappi, kus olin ilma söömata järgmise õhtuni. Õhtul otsiti mind põhjalikult läbi, kusjuures isegi õlapealsed õmblused üles harutati ning kingatallad lahti kisti. Peale pildistamist juustega ning ilma ja kui kõik nööbid ja haagid ülikonna eest ära olid lõigatud, viidi mind all keldris asuvasse kongi. Leidsin eest 22 meest, nende hulgas mitmed eesti avaliku elu tegelased, üleni habemesse kasvanud, pikaaegsest vanglaelust haiged, aga muidu heas tujus ja tuttavad ülekuulajate nõksudega, nii et nad mindki õpetasid.

Pagari tänava keldrisse oli ehitatud moodne vangla. Igal kambril oli oma WC ja iga nädal sai puhta voodipesu, ainult magada lasti vähe, nii et suurem osa aega olid voodid ketiga lukustatud. Kui valvur märkas, et keegi päeval tukkuma jäi, läks see kohe 24 tunniks soolase vee peale pimedasse kongi. Süüa sai mitu korda päevas, kuigi just mitte palju.

Hullem oli lugu aga ülekuulamistel. Käisin kolme nädala jooksul iga päev vähemalt viis korda ülekuulamisel ja kord kestis see laupäeva õhtust esmaspäeva hommikuni. Mind lasti oma käega kirjutada „ülestunnistusi”, kisti need pärast jälle lõhki, öeldes, et nii-kui-nii on see kõik vale.

Ülekuulaja käest sain kord ketiga peksa ja mitu korda laskis see revolvrist mul napilt peast mööda. Üldse oli ülekuulajal revolver alati käes ja algul lubati mind korduvalt maha lasta, kuni selgeks sai, et sellega mind ei hirmuta. Ülekuulajaid oli aga palju, nii eestlasi kui venelasi, ja kõik nad olid alati minu asjaga kursis, kuigi rääkisin igakord ise juttu ja minu toimik aina paisus. Lõppeks vihastas asi neid ikkagi ära ning ühel päeval pandi mind kummikappi. Seinad olid kummiga üle löödud, laes oli sisse ehitatud prožektor, ees oli väike võrega aken, kust masinist ssse vaatas. Kapp ise ei olnud suurem tavalisest kantseleikapist, nii et selles vaevalt sai küürutada. Kui masinist väljaspool kappi asuva mootori käma pani, siis tundsin, kuidas õhk kadus. Küürutasin nii madalale kui võimalik, hingasin niikaua kui sain ja kui enam ei saanud, siis minestasin. Tundus päevade pikkusena, enne kui mind toibutama hakati.

Teada polnud nad minult midagi saanud ja uuesti kappi mind ka enam ei pandud. Selle asemel võtsid nad uue joone. Märkasin seda, kui ühel päeval ülekuulamisele tulles mulle kanapraadi ja kompotti pakuti ning sõbralikku juttu räägiti. Tegin nendega igasugust nalja ja tellisin omale kohe kümme kompotti. See kestis mõned korrad ja sain oma ülekuulajatega juba hästi läbi, kuni ühel päeval kõrvalruumist oma ema häält kuulsin.

Algul oli talle salatud minu kinnivõtmist ning kästud tal mind raadio kaudu otsida lasta. Nüüd, kus minuga olid teised kavatsused, toodi ta sinna. Sel ajal kui minu ema oli teises ruumis, kirjutasin alla pühalikule vandele, mis kohustas mind hakkama kommunistide nuhiks ning ema elu hinnaga sellest vaikima. Peale seda võisin emaga koos koju minna.”

Selle jutustuse lõpuks võiks ainult niipalju öelda, et meie kangelasest ei olnud kommunistidel palju kasu. Esimese kuu hoidis ta kõrvale vabandusega, et ta põeb vangla piinade tagajärgi, ja kui teda ähvardama hakati, siis luuletas ta oma sidemehele ette paar lugu, mis tema suureks üllatuseks naiivselt uskumist leidsid. Enne kui arusaamine tärkas, et neid ninapidi veetakse, oli meie kangelane koos oma emaga kadunud ja teda ei leitud enne kui viimasel silmapilgul, kus pealetungivate Saksa vägede tuli jälgijate tapatööd juba segas. Ema pidi nende mõrtsukaliste kuulide all küll oma elu jätma, aga poeg pääses ja ruttas täitma oma ema surisoovi: maksta kätte oma ema, isa ja enda eest!

Seda ta on teinud. Omakaitse ridades olles on ta maksnud kuhjaga kätte, ja kui lõpeb kooliaeg, siis vaatab ta järele, mida veel on jäänud teha.