Punased võimukandjad rõhutasid kogu aeg, et see on täiesti põllumeeste endi otsustada, kas nad eelistavad jääda üksiktalupidamise süsteemi juurde või koonduvad „sotsialistlikkesse suurmaapidamistesse” – kolhoosidesse. Samal ajal ähvardati vastutusele võtta neid „seltsimehi”, kes püüavad talupoegi vastu nende tahtmist sundida kolhooside asutamisele. Esimeseks must-valgel antud korralduseks ühismaapidamiste asutamise alal tuleb lugeda Rahvakomissaride Nõukogu ja kommunistliku partei määrus 25.märtsist 1941, millega põllutöö rahvakomissari, maakondade täitevkomiteesid ja partei maakonna komiteesid kohustatakse tegema „massilist selgitustööd kehvikute ja keskmikkude majapidamistes vabatahtlikkuse põhimõttel loodavate ühiskondlike maaharimise ühingute kohta”, kasutades samal ajal ühistööde korraldamiseks olemasolevaid kooperatiivseid „masinaühinguid”. Kuid hoolimata kõikvõimsa partei käsul alanud „massilisest selgitustööst”, ei võtnud kolhooside eelastme – ühiskondlike maaharimise ühistute – asutamine vedu. See asjaolu aga ei kõigutanud kommuniste nende tulevikukavades, sest bolševistliku Venemaa eeskujul oli neil teostamisel hoopis tõhusamad abinõud eesti põllumeeste ajamiseks kolhoosi. Kasutada otseste surveabinõude asemel kaudseid surveabinõusid, mille rakendamisel üksiktalude olukord muutuks majanduslikult võimatuks juba paari-kolme aasta möödumisel – see oli retsept, mida kommunistid hakkasid Moskva käsu kohaselt ellu viima kiirendatud korras ka meil.

Sellisteks kaudseiks surveabinõudeks olid: põllumajandussaaduste hinnapoliitika, saaduste müügikohustused alla omahinna ja ülejõukäivad maksud.

Bolševikkude poolt kehtimapandavate kindlate hindade iseärasuseks oli, et tööstuskaupade hinnatase määrati tunduvalt kõrgem põllumajandussaaduste hinnatasemest. See tõsiasi ilmneb juba ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 24.nov.1940.a. määruse teostamises, millise määrusega kohustati Kaubanduse Rahvakomissariaati panna kehtima 25.novembrist 1940.a. „ühtne hinnakiri tööstuslikele kaupadele ja tööstuslikult töödeldud toorainetele”. Selle „ühtse hinnakirja” kehtimapanekul laienesid tunduvalt „hinnakäärid” tööstuskaupade ja põllumajandussaaduste vahel, kuigi näiliselt tõusid ka põllumajandussaaduste hinnad. Võrreldes ennebolševismiaegsete hindadega tõusid põllumajandussaaduste nominaalhinnad 40 protsendi võrra, kuid tööstussaaduste hindade ulatuslikuma tõstmise tõttu langes põllumajanduse ostujõud tunduvalt veel enne sundmüükide määruse kehtimapanekut. Vastavate arvutuste kohaselt langes põllumajandussaaduste reaalne ostujõud 1940.aasta lõpuks, võrreldes 1927/28 aasta hindadega, 45 protsendi võrra.

Bolševikkude poolt kehtima pandud müügihinnad vabaturu põllumajanduskaupade kohta, mis määruse kohaselt lasti müügile toiduainetekauplustes, ei katnud kaugeltki saaduste tootmiskulusid. Näiteks Põllutöö Rahvakomissariaadi sovhooside valitsuse arvutuste järgi oli piimaliitri tootmiskulu 1941.a. kevadel ümmarguselt 61,5 kopikat. Samal ajal pidid aga põllupidajad piima turustama alla 40 kop.liiter. Seega maksid põllupidajad igale müügilesaadetavale piimaliitrile juurde enam kui 50 protsenti ja seda juba enne põllumajandussaaduste müügikohustuse väljakuulutamist. Seega oli „töötavate talupegade huvides” elluviidava hinnapoliitika esimeseks käegakatsutavaks tulemuseks, et „hinnakäärid” hakkasid sügavamalt lõikama meie talude majanduslikku kandevõimet.

Üksiktalupidajate seisukord muutus aga hoopis lootusetuks 1941.a. mais väljakuulutatud põllumajandussaaduste „sundmüükide seaduse” alusel, mis kohustas talupidajaid müüma riigile sundkorras teatava koguse teravilja, kartuleid, liha, piima, võid ja villa – tootmiskuludest mitmekordselt madalama hinna eest.

Sundmüükide alal oli „esimeseks pääsukeseks” 1940.a. 9.septembril kehtima pandud „müügikohustusliku lambavilla kokkuostu seadlus”, mille järgi kohustati kõiki talupidajaid riigile müüma lambavilla, aluseks võttes tulundusmaa suurust. Villamüügist olid täiesti vabastatud alla 5-ha-sed kääbusmajapidamised. Põllumajanduse loenduse andmete järgi tuli 10-30-ha-lisel talundil riigile müüa sundhindadega umbes 50 protsenti oma villatoodangust (norm tulundusmaa ha kohta 160-200 g). Samal ajal keelati villa kraasimine ja ketramine puhtal kujul, kuna talupidajail lubati iga majapidamise kohta tuua tööstustesse ketramiseks üks kord kalendriaastas vaid 3 kg segavilla – koostises 60 prots. lambavilla ja 40 prots. kunst- ja kaltsuvilla.

Sellise määruse kehtimapanek rahuaegseis oludes oli jahmatamapanevaks üllatuseks meie põllupidajate perele. Kuid hoopis raskemas meeleolus võeti vastu 1941.a. 18.aprillil väljakuulutatud põllumajandussaaduste kohustuslikud müüginormid, mis ähvardasid läbi lõigata üksiktalundite olemasolu võimalused lähema aja jooksul.

Põllumajandussaaduste kohustuslikust müügist ei olnud vabastatud ka kääbus- ja väiketalundid, kuigi nende müüginormid tulundusmaa ha kohta olid madalamad suuremate talundite normidest. Näit. tuli Harjumaal kuni 5-ha-se kääbustalundi pidajal iga ha kohta anda riigile 35 kg teravilja, 75 kg kartuleid, 35 kg piima jne., peale selle veel liha 25 kg majapidamise kohta, samal ajal kui üle 25-ha-stel talundeil olid sundnormid: 160 kg teravilja, 240 kg kartuleid, 75 kg piima ha kohta ning 300 kg liha talundi kohta.

Seega avaldus „stalinlik hoolitsus töötavate talupoegade eest” selles, et ka need „popsikohtade” ja eluasemekruntide omanikud, kes pidid igal aastal perekonna varustamiseks juurde ostma suure osa põllumajandussaaduste aastatarvidusest, „sundmüükide seaduse” täitmiseks pidid nüüd ka „riigi tarbeks” ostma vabaturult põllumajandussaadusi, et neid siis sundmüügi korras müüa edasi bolševistlikule riigile tunduvalt odavama hinnaga.

Eesti Statistika Valitsuse andmete järgi müüsid Eestis omatarvidusest ülejäävat teravilja 35 000 talundit, kartuleid 23 000 talundit, piima, liha ja villa 87 000 talundit.

Bolševikud panid 1941.a. kevadel vilja ja kartuli müügikohustuse 144 640 talundile ja piima, liha ning villa müügikohustuse 132 081 talundile. Sellega lasus sundmüügi koorem raskelt nende väiketalundite õlul, kellel neid saadusi ei jätkunud oma perekonna vajaduste rahuldamiseks.

Nagu kõikjal, nii iseloomustas punaseid võimukandjaid asjatundmatus ja uisapäisa talitusviis ka kohustuslike müüginormide määramisel. Nii ei arvestatud meil väljakujunenud põllukultuuride eripiirkondadega. Näiteks moodustas kartulite sundnorm Virumaa kohta vaid 21 protsenti ja Harjumaal 35 protsenti neis maakondades tavaliselt turustatavast kartulite kogusest, samal ajal kui kohustuslik kartulinorm näit. Valgamaal ületas 746 protsendi võrra, Saaremaal 448 protsendi ja Pärnumaal 514 protsendi võrra tavalise müügile saadetava kartulikoguse. Seega oleks tulnud Valgamaal kohustusliku müüginormi korras riigile anda 7,5 korda rohkem kartuleid, kui see maakond tavaliselt müügile saatis.

Punaste võimude poolt kehtimapandud kohustuslike müükide seaduse alusel tulnuks meie põllumajandusel riigile anda üle 60 prots. põllumajanduslikust toodangust ja seda äärmiselt odavate hindadega. Riigile antava 3,8 prots. rasvasisaldusega piima kg hinnaks oli määratud 20 kopikat, samal ajal kui sovhooside valitsuse kalkulatsioonide järgi oli piima kilogrammi omahinnaks 61,3 kop. Kui sama asutuse kalkulatsioonide järgi oli toiduteravilja kg tootmiskulud 1941.a. 35 kop., siis riigile „müüdava” rukki kg hinnaks oli 11,1 kopikat.

Kohustuslikest sundnormidest olid aga 1941.aastal vabastatud kõik kolhoosid.

Et selline ülejõukäiv naturaalkohustus otsustati asetada üksiktalunditele rahuaegseis oludes, siis oli käegakatsutavalt selge, et põllumajandussaaduste kohustuslike müükidega taheti kommunistide poolt Eesti oludes rakendada punasel Venemaal ammuproovitud terrorivahendit talupidajate sundimiseks kolhoose asutama.

Mürgise pilkena selle talude elujõudu hävitava vägivallavahendi rakendamisel tundub kommunistliku partei kinnitus (vt. „Põllutöö ja Karjakasvatus” nr.5, 1941.a., lk.268), et „kõigi muude soodustuste kõrval on partei ja valitsus müügikohustuslikkude normide määramisega veelkordselt tõestanud oma suurt hoolt ja armastust töötava talupoja vastu”.

Kasutades Venemaal maksustamispiitsa kõigekülgselt läbiproovitud vahendina talupoegade ajamisel kolhoosidesse, ei mõelnud kommunistid ka Eestis piirduda vaid põllumajanduse kaudse maksustamisega saaduste sündmüükide näol, vaid juba aegsasti peale nõukogude korra maksmapanemist hakati tegema ettevalmistusi talumeest põlvili sundiva maksupressi käikulaskmiseks.

Et partei keskkomitees oldi üldiselt teadlikud eesti põllupidajate enamiku hulgas valitsevast hirmust kolhooside ees, siis ei riskitud uusmaasaajate arvatava poolehoiu kaotuse kartusel Eestisse otsekohe üle tuua Nõukogude Vene maksunorme, vaid töötati välja ajutised, üleminekuaja maksumäärad, mis olid tuntavalt madalamad Vene maksumääradest.

Ajutiste, Vene normidest madalamate maksumäärade kehtimapanekule andis omalt poolt hoogu ka see kohkumislaine, mis võttis uusmaasaajate hulgas maad 1941.a. märtsis, kui kommunistliku ajakirjanduse kaudu sai teatavaks, et Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidium võttis 1.märtsil 1941 vastu põllumajanduse maksunormide muutmise seaduse, mille alusel üksiktalupidajate maksukoorem tuntavalt tõuseb. Selle teate mõjul tekkinud äreva meeleolu summutamiseks pidasid isegi punased võimukandjad vajalikuks avalikult sõna võtta. Nii esines põllutöö rahvakomissar G . A b e l s 30.märtsil 1941 raadiokõnega, milles ta muuhulgas väitis järgmist:

„Enne kui asume käsitlema kevadkülvi küsimust, ütlen mõne selgitava sõna juttude kohta, mis on tekitanud meie talurahvale ärevust. Mõni nädal tagasi ilmus ajalehtedes teade Nõukogude Liidu valitsuse poolt kehtima pandud talunike maksumäärade kohta, mille juures ei olnud öeldud, et need ei ole kehtivad Eestile, Lätile ja Leedule. See on tekitanud asjatut ärevust meie talunike hulgas ning on põhjustanud pessimismi uute maasaajate seas. Pean väitma, et meil ei ole veel maksunorme lõplikult kujul välja töötatud, kuid kindel on see, et uued maasaajad täielikult vabastatakse maksudest. Samuti o n e k s l i k a r v a m i n e , e t m i d a v ä i k s e m s i s s e t u l e k j a v ä h e m k ü l v a t u d , vaatamata rahuldavale põllumaa hektaaride arvule, s e d a v ä i k s e m o n m a k s . Iga töötav talunik peab arvestama, et nõukogude kord ei salli külvamata söödis põlde, samuti tühje lautu.”

Seega viitas põlluitöö rahvakomissar uusmaasaajate rahustamise kõrval otsekohe ka sellele, et edaspidi ka väiketalupidajatel pole mingit väljavaadet maksustamisest pääsmiseks.

Uued põllumajandusmaksu määrad lisaks 1941.a. aprillis kehtima pandud naturaalmaksudele (s.o. põllumajandussaaduste kohustuslikele müükidele) kuulutati välja 22.mail 1941. Selle juures ei väsinud kommunistlik ajakirjandus jälle kord rõhutamast, et see uus maks, mis on määratud kodanliku Eesti „ülejõukäiva maksukoorma” asemele, on „kõigiti jõukohane” ja selle juures ka „õiglane põllumajandusmaks” (vt. „Põllutöö ja Karjakasvatus” nr.6, 1941, lk.334, kirjutus „Õiglane põllumajandusmaks”). Uue maksu kohta kirjutas „Kommunist” 27.mail 1941 juhtkirja korras: „Põllumajandusmaksu seadlus on suure poliitilise tähtsusega dokumendiks, mis koos partei ja valitsuse teiste abinõudega on suunatud Nõukogude Eesti põllumajanduse arendamisele ja tugevdamisele. Terve rea maksude asemel, mida talupidajalt võeti endiste kodanlike seaduste põhjal, hakkab ta maksma käesoleval aastal ainuüksi põllumajandusmaksu.”

Ent lähemalt selle uue „õiglase” põllumajandusmaksu määramise aluseid vaadeldes tuleb ütelda, et uus põllumajandusmaks oleks otsekohe hakanud neelama sundmüükidega koormatud talude tagavarasid ja tootmisvahendeid, sest sundmüükide määruse elluviimisel poleks meie talupidamised suutnud pidajale anda enam mingit reaalset tulu.

Kommunistliku põllumajandusmaksu aluseks olid seadusega kindlaks määratud tulukusenormid maa ja loomade kohta. Vastavalt loomade arvule oleks siis tugevamail loomakasvatuse taludel maksusumma tõusnud mitmekümnekordseks võrreldes nõrgalt majandatud ja vähese loomadearvuga talumajapidamiste põllundusmaksuga.

Tulu normid olid fikseeritud järgmiselt: 1 ha põldu – 300 rbl, 1 ha aeda – 380 rbl., 1 ha heinamaad – 100 rbl., lehm – 250 rbl., pull – 150 rbl., hobune – 200 rbl., siga – 140 rbl. 22.mail 1941 kehtima pandud seadusega kuulusid maksu alla põllumajapidamised, mille tulukus eelmärgitud normide alusel ületas 1200 rbl. Vähema tulukusega, s.o. 1200-2000 rbl,. tulukuse juures oli talumajapidamise maksumääraks 11 rbl. + 3 kop. igalt tulurublalt üle 1200 rbl. Kui aga normide alusel kindlaksmääratav tulusumma tõusis talundi kohta näit. 9000-10 000 rbl.-ni, siis oli majapidamiselt sissekasseeritava põllumajandusmaksu seadlusnormide järgi 1095-1515 rbl. + 55 kop. igalt tulu rublalt üle 10 000 rbl.

Toodust selgub, et kui maksuseadluse normide alusel 10 000 rublale hinnatud keskmise suurusega (25-30 ha) talundi tulusumma ületanuks nõrgalt majandatud väiketalu 1200-2000 kr.-se tulusumma 5-7-kordselt, siis sama talu põllumajandusmaksu summa ületanuks nõrgalt majandatud väiketalundi maksusumma enam kui sajakordselt.

Seejuures on veel arvestamata võimalus, et palgatööjõudu kasutavate talundite maksumäärasid võisid kohalikud täitevkomiteed kõrgendada oma äranägemise järgi 25-50 protsendi võrra. Peale selle võisid maakonna täitevkomiteed suurendada maakonna kohta kindlaksmääratud keskmisi tulukuse norme kuni 30 protsendi ulatuses. Sellest nähtub, et bolševistlik põllumajandusmaks pidi esmajärjekorras „vastu maad” suruma korralikult majandatud talud.

Kui 25-30-ha-se korralikult majandatud talundi põllumajandusmaks oleks tõusnud üle 2000 rbl., siis niisama suurel 1-2 lehmaga „vedelvorstitalul” oleks põllumajandusmaksuna tulnud välja anda vaid 225-250 rbl., seega tunduvalt vähem kui väiksel 5-10-ha-sel hästikorrastatud loomakasvatuse majapidamisel.

Toodust selgub, et kommunistlik „õiglane” põllumajandusmaks, tabades raskelt hästikorrastatud loomakasvatuse majapidamisi (kus loomade arv oleks suureks paisutanud maksualuse tulusumma), oleks suhteliselt soodsasse olukorda asetanud 1-2 lehmalised „vedelvorstitalud”.

Võrreldes 22.mail 1941 väljakuulutatud põllumajandusmaksu koormist ennebolševismiaegsete maksudega, mille kohta bolševistlik propaganda väitis, et „kodanlises Eestis valitses töötavate talupoegade armutult metsik kurnamine” maksudega, selgub, et ennebolševismiaegne maksukoormis moodustas vaid väikese murdosa nõukogude korra poolt kehtima pandud põllumajandusmaksust.

Taluraamatupidamise andmeil maksis 30-ha-se keskmiselt majandatud talu 1938/39.a. 2232-kroonise sissetuleku juures maksudeks vaid 54 krooni talu kohta, milline summa moodustas vähem kui 2,5 protsenti (täpselt – 2,4 prots) talu raamatupidamisandmetega tõestatud sissetulekust. Vastava arvutluse järgi oleks sama talu kommunistide poolt määratud põllumajandusmaksuna pidanud välja andma 2199 rubla (maksu arvutamisel on võetud arvesse, et palgatööjõudu kasutatava „kulaklik-jõuka” majapidamisena on talul põllumajanduse maksukohustusi kõrgendatud 50 protsendi võrra). See maksusumma moodustab 27,7 prots. talu paberlikest, seadusnormide alusel väljaarvestatud sissetulekutest. Järelikult – isegi sel juhul, kui me ei võta arvesse, et kommunistlike tulunormide alusel väljaarvestatud tulusumma ei ole tõeline, vaid ainult paberlik, oli 22.mail 1941 väljakuulutatud „õiglane põllumajandusmaks” enam kui 10 korda kõrgem ennebolševismiaegsest maksukoormisest.

Kergem maksukoormis oli ette nähtud väikemaapidamistele, kuid ka nende maksukohustused ületasid mitmekordselt ennebolševismiaegse maksukoormise. 1938/39.a. taluraamatupidamise andmeil oli 14-ha-se väikemajapidamise keskmiseks rahaliseks sissetulekuks 1321 kr., samal ajal kui maksudesumma moodustas 26 krooni, ehk 2 prots. talundi rahalistest sissetulekutest. Kommunistide poolt 22.mail 1941 kehtima pandud seadluse alusel oleks sellel väiketalul tulnud põllumajandusmaksu maksta 359 rbl. ehk 8,7 prots. tulunormide alusel väljaarvestatud sissetulekusummadest.

Seega oleks väiketalu maksukoormis suurenenud enam kui neljakordselt.

Need andmed tõendavad, kuidas kommunistid mõtlesid hoolitseda Eesti põllumajanduse „arendamise ja tugevdamise” eest, nagu seda kirjutas „Kommunist” põllumajanduse maksuseadluse kehtimapanekul oma 2.mai numbris 1941.a.

Ilma pikemata on selge, et meie talumajapidamised, kelle sissetulekuvõimalused oleks läbi lõiganud punaste võimu poolt kehtima pandud hinnapoliitika ja põllumajandussaaduste müügikohustus, ei oleks kuigi kaua suutnud taluda põllumajandusmaksu koormat ja bolševike „õiglane” põllumajandusmaks oleks juba paari aastaga viinud meie eeskujulikult majandatud loomakasvatustalud „vedelvorsti-talude” majanduslikule tasemele, sundides neid „küpse viljana” langema kolhooside rüppe.

Kolhoseerimist edendava tegurina oli põllumajandusmaksu seadluses veel ette nähtud norm, et kui majapidamine astub „maa ülesharimise ühingu” või põllumajanduse artelli liikmeks, siis vähendatakse tema maksusumma 20 prots. võrra nende maksutähtaegade kohta, mis seisavad ees. Ka „maa ülesharimise ühingute” ja põllumajanduslike artellide majapidamistele oli seadluses ette nähtud põllumajandusmaksu alandamine.

Samal ajal on aga enam kui tõenäoline, et bolševistliku maksupressi käikulaskmisel oleks juba lähemal ajal jäetud kõrvale Eesti, Läti ja Leedu kohta ajutiselt kehtimapandud madalamad maksumäärad ja võetud nende asemel tarvitusele Nõukogude Venes 1.märtsil 1941.a. kehtimapandud põllumajandusmaksu määrad, mis olid mitmekordselt kõrgemad meil 1941.a. 22.mai seadlusega kehtimapandud normidest.

Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidiumi poolt 1.märtsil 1941 vastuvõetud põllumajandusliku maksu normide muutmise seaduses määrati tulunormid järgmiselt:

K ü l v i p i n n a l t ha: teravili 800 rbl., kartul – 2700 rbl., lina – 500 rbl., heinamaa – 300 rbl., aed-juurvili – 4000 rbl. ha. L o o m a d e l t : lehmalt – 1000 rbl., hobuselt – 700 rbl., sealt – 400 rbl., lambalt – 800 rbl. Sama seaduse §19 järgi toimus põllumajandusmaksu arvestamine järgmiste normide alusel.

Tulu suurus kuni 700 rbl. – maks 110 rbl.; 700-1000 rbl. – 1110 rbl + 18 kop. igalt tulukuse rublalt üle 700 rbl.; 1000-2000 rbl. maks – 164 rbl. + 22 kop. igalt tulukuse rublalt üle 1000 rbl. jne Nii kasvas maksusumma pidevalt ühes tulukusenormi juurdekasvuga. Näit. majapidamisel, mille tulukus hinnati üle 5000 rbl., oli põllumajandusmaks 1544 rbl. + 60 kop. igalt sissetuleku rublalt üle 5000 rbl.

Kuidas sellised maksunormid oleks tabanud meie korralikult majandatud talu, selle illustreerimiseks toome järgmise näite:

Intensiivse loomakasvatue talu, mis asetseb Viljandimaal, suuruseks on 29 ha, sellest teravilja all 7 ha, kartuleid – 1 ha, heinamaad – 6 ha, aedvilja – 0,5 ha. Talus peetakse 2 hobust, 8 lüpsilehma, 19 siga ja 6 lammast.

Nõukogude Liidu uue põllumajandusmaksu seaduse järgi oleks selle majapidamise tuluks hinnatud järgmiselt: teravilja tulusumma (7x800) – 5600 rbl., kartuli... (1x200) – 200 rbl., aedvilja... (0,5x4000) – 2000 rbl., hobuste... (2x700) – 1400 rbl., lehmade... (8x1000) – 8000 rbl., sigade... (19x400) – 7200 rbl., lammaste... (6x80) – 480 rbl. Kokku oleks selle talumakapidamise tulukus hinnatud 29 180 rbl.

Põllumajandusmaks selliselt tulusummalt oleks hinnatud järgmiselt: esimeselt 5000 rbl – 1544 rbl + 60 kop igalt järgnevalt rbl. üle 5000. 5000 rublalist põhitulu ületav summa oli (29 180 – 5000 rbl.) 24 180 rbl. Maks sellelt summalt oleks (60 kop. x 24 180) 14 508 rbl. Arvates sellele summale juurde maksu 5000 rbl.-lt põhitulusummalt 1544 rbl, saame talule Nõukogude Venes kehtiva seaduse alusel määratava põllumajandusmaksu summana (täh. 14 508 rbl + 1544 rb.) – 16 052 rbl.

Peale põllumajandusliku maksu maksustatakse üksiktalundeid Nõukogude Venes veel elamu- ja kultuurmaksuga, mille suurus saadusi turustavail talundeil on määratud 100-175 protsendile põllumajandusmaksu summast.

Et meie näitena võetud 29-ha Viljandimaa talu oma pindalalt läheneb nõukogude võimu poolt üksiktalundite suuruse ülemmäärale – 30 ha-le – ja intensiivse majapidamisena kuulub saadusi turustavate majapidamise hulka, siis kuuluks ta elamu- ja kultuurmaksu kõrgeima maksunormi alla. Võttes elamu- ja kultuurmaksu aluseks siiski vaid tagasihoidlikuma normi – 150 prots. põllumajanduslikust maksust – saame elamu- ja kultuurmaksu summana (16 052 rbl x 1,5) – 24 078 rbl. Seega oleks talundi maksukoorem (põllumajandusmaks 16 052 rbl. + elamu- ja kultuurmaks 24 078 rbl.) – 40 130 rbl.

Toodust järeldub, et Nõukogude Venes üksiktalupidamise lõplikuks kaotamiseks 1.märtsil 1941 kehtimapandud põllumajandusmaks oleks ka meie oludes otsekohe saavutanud oma eesmärgi, tehes üksiktalupidamise võimatuks. Et samas seaduses on paragrahv, mis määrab, et põllumajandusmaksu mittetasuja üksiktaluniku varandusest müüakse ära nii palju, kui see osutub vajalikuks maksu võlasumma tasumiseks, siis on käegakatsutavalt selge, mida taotles punaste võimukandjate poolt käikulastav maksupress.

Ülaltoodud maksunormide tegeliku rakendamise otseseks järelduseks olnuks kümnete tuhandete elujõuliste talundite majanduslik laostumine lühema aja jooksul. Selle tulemusena oleks vanatalud ühes uusmaasaajatega peatselt jahvatatud vastuvõetavaks söödaks kommunistliku ühismaapidamise – kolhoosi – veskile.

Propageerides „vabatahtlikkuse” põhimõtet kolhooside asutamisel, pidi bolševikkude „õiglane” põllumajandusmaks etendama selle kibeda okaspiitsa osa, mis ka Eesti iseteadva põllumehe oleks sundinud hakkama kolhoosi moonakaks juba lähemate aastate jooksul. Maailma rahvaste maksustamispoliitikas läheb aga see maks ajalukku maailma suurima maksukoormisena.