Senini oli eesti kunstnikel nõukogude kunstist ja kunstielust võrdlemisi vähe aimu. Esiteks täitsid kunstnike uue juhtkonna aja teised asjaajamised ning poliitiliselt tähtsamad sekeldamised ja teiseks polnud ka Moskva veel suutnud Eesti kunstnikkonna organiseerimiseks mingeid juhtnööre läkitada. Ainsad mõisted, mida uued kunstijuhid Nõukogude kunstist ja kunstielust teadsid, olid saadud ajaleheartiklite kaudu ja nüüd püüti nendesse mõistetesse süveneda. Mõistagi oli see täiesti lootusetu katse, sest Nõukogude kunstiteoreetikuil endilgi olid need mõisted segased. Ükskõik, mis ala teoreetilise arutluse puhul oli ju bolševikele lõplikuks autoriteediks ikkagi Stalin. Arvamuste lahkuminekul jäi võit alasti sellele, kes kõige rohkem Stalinit tsiteeris.

Iseloomustav oleks siin fikseerida vaidlust ühe eesti ja ühe nõukogude agronoomi vahel. Vaidluse teemaks oli mikroorganismide mõju taimekasvule, millist nähtust vene agronoom eitas. Kui eestlane talle veenvad argumendid ette tõi, lausus venelane: „Noh, hüva, toon teile fakti, Lenin ütles...”

„See pole fakt, vaid Lenini arvamine,” katkestas teda eestlane.

„Hästi, siis esitan teile teise fakti. Stalin ütles...”

Viimasele faktile oli muidugi mõista võimatu vastu vaielda. Sääraste faktidega opereeriti kõigil teadusaladel, samuti ka kunstis.

Mitmed säärased Lenini ja Stalini poolt lausutud „faktid” olid kujunenud Nõukogude kunstnikkonna juhtlauseteks, milliseid otse tulekirjaga seintele maaliti ja millised nüüd samutigi Nõukogudega „liitunud” uue vabariigi kunstnikkonnale kõikmaksvaiks juhtlauseiks pidid saama. Üks sääraseist juhtlauseist oli „Kunst kuulub rahvale” ja see kandis allkirja L e n i n . Seda lauset tsiteeriti kõikjal, maaliti suurtele kangastele ja kinnitati Kunstihoonete ja teatrisaalide seintele või mujale, kus mingisuguse kunstiga tegemist oli.

Kui palju Nõukogude kultuuripiirkonnas üldse midagi rahvale kuulus, seda saadi varsti näha ja kui palju mõttetu kommunismiteeoriaga tuimaks tuubitud armetu mass kõigest tollest kõrgest kultuurist üldse aru sai ja mis oli tal tegemist sellega, kas kunst kuulus rahvale või jumalatele! Sellest tuimusest andsid kõige rohkem tunnistust nõukogude inimesed ise. Muide, nad külastasid kunstinäitusi väga harva ja veel harvem võis juhtuda, et keegi omandas kunstiteose.Töölisest üksikisikul oli kunstiteose omandamine võimatu, kuna palgad olid niivõrd madalad, et ka terve aasta teenistusest poleks jätkunud keskmise kunstitöö omandamiseks. Pealegi oli inimeste aeg niivõrd kinni tööl ja pärast tööd mitmesuguste poliithariduse loengute, koosolekute ja nõupidamistega, et vaevalt jätkus kellelgi mõni vaba minut kunstinäituse külastamiseks, kuigi tal võib-olla sellekohast huvi oleks olnud.

Lõpptulemuseks oli see, et rahvas laiemas mõttes seisis üldse kunstist eemal. Varsti ilmneski meie inimestele tõsiasi, et kunst kuulus parteile ja teenis otseselt partei propagandalisi ülesandeid ning rahvaga polnud tal rohkem tegemist kui tavalisel ässituskõnel. Kuna aga propaganda iseenesestmõistetavalt kuulus rahvale, sest rahva jaoks ta oligi ju määratud – siis järelikult kuulus ka kunst rahvale. Otsekoheselt võttes oli see „aktsioon” üks neist paljudest valedest, millega nõukogude propaganda oma rahvast pimestas ja teisi rahvaid vallutada püüdis.

Mitte ainult kunsti ilmet ei tahetud nõukogude šablooni järgi painutada, vaid kogu kunstnikkond pidi tervikuna kujunema selliseks, nagu vajas seda kompartei. Ainuke häda seisis vaid selles, et kunstnikkonna „ninameestel” ega ka eesti kompartei tegelastel polnud küllaldaselt andmeid ja aimu, milline oli tõeline nõukogude kunst ja kunstnikkonna organisatsiooni üldvorm. Esimestel nõukogude võimu kuudel tuli seda „kujundamist” korraldada oma fantaasia ja „paremate arusaamiste” järele.

Nüüd tagantjärele on üsna muigamapanev mõelda sellele, kuidas meie kunstnikkonna tookordsed juhtivad tegelased – Adamson-Eric, K.Liimand, A.Johani jt. – uskusid, et kõige õigem on kunstnike ametiühing moodustada. Selle usu peale rajatigi ENSV Kujutavate Kunstnike ja ENSV Rakenduskunstnike ametiühingute ajutised bürood. Alles pärast selgus, et ametiühinguline liitumine Nõukogudemaal käib hoopis teistsuguste põhimõtete järgi ning sääraseid ametiühinguid, nagu meil kavatseti, nõukogude süsteemis üldse luua ei saa.

Kuivõrd ebateadlikud uuest olukorrast olid ka juhtivad kohalikud kommunistid, näitab seegi asjaolu, et N.Andresen ja J.Semper rääkisid kunstiaasta edasikestmisest ning veel oktoobri algul kirjutasid kunstiaasta uue peakomitee loomise vajadusest. Samuti langesid mitmed kavatsetud näitused – K.Mägi jt.erinäitused – formalismi ohvriks.