Kuidas bolševistliku kasvatuse üritusi kusagil koolis teostati, olenes paljudest eritingimustest – kooli asukohast ja tüübist, ümbruse ja õpilaste meelsusest, esmajoones aga õpetajate meelsusest ja hoiakust. Rahvusmeelsed õpetajad püüdsid neist võimalikult hoiduda või rakendada neid nii, et need oma soovitud mõju oleksid kaotanud ning saavutanud ennemini vastupidiseid tulemusi. See eeldas aga teatavat vastastikust arusaamist ja usaldusvahekorda õpilastega, mida läks enamasti korda ka luua, ühel suurema, teisel vähema eduga. Väga harva võis küll õpetaja riskida otseselt oma mõtteid ja tõelist hoiakut avaldada klassi või üldse suurema õpilaste kogu ees, kuid õpilased mõistsid teda juba mõnest vihjest, hääletoonist, näoilmest ja liigutusest. Koolinoorte üldine hoiak aga, välja arvatud teadlikud komnoored ja vähesed pioneerid, oli r a h v u s m e e l n e j a b o l š e v i s m i v a e n u l i n e . Teadmine, et õpetaja tunneb ja mõtleb niisamuti kui nemad, oli neile suureks lohutuseks ja julgustuseks. Juba väikesed õpilasedki algkoolides mõistsid üsna hästi, et õpetajatel ei ole võimalik kõike avaldada, mis nad mõtlevad, ja et nad mõndagi peavad rääkima, mida nad õigeks ei pea. Seda ei pandud neile ka pahaks, kui nende õiget meelsust arvati tundvat, sest mõisteti sellise hoiaku vajalikkust. Vastupidi, õpetajatest võeti eeskuju, õpiti tarbe korral esinema sama teeskleva maski all. Õpiti üsna kuulekalt „Internatsionaali” ja „suure kodumaa” laule, isegi „meelsusõppeaineid”, nagu konstitutsioon ja ajalugu, kui tunti, et õpetaja suhtub neisse samasuguse seesmise protestiga kui nemad. Eriti keskkoolide vanemais klassides kujunes sellise vahekorra juures õpetajate ja õpilaste vahel sagedasti nagu mingi vaikiv kokkulepe: õpetajad peavad õpetama ja õpilased õppima ning tarbe korral „esinema”, nagu võtaksid nad seda tõsiselt. Õppeaineid nagu konstitutsioon õpiti sagedasti isegi omamoodi huviga. Kui siis bolševistlik revident klassi ilmus, sai ta vahest koguni rõõmsa üllatuse osaliseks, nähes kui suuri edusamme „poliitharidus” mõnes „kodanliku klikevaimuga” koolis oli teinud. Tõeliselt olid õpilased aga sellise õppimise kaudu ainult teadlikumaks saanud bolševismis kehastunud rumalusest ja valest.

Teistsugune oli suhtumine õpetajatesse ja nende õppetegevusse, kui nad olid tuntud bolševismi pooldajatena või neid vähemalt selles kahtlustati. Enamasti kujunes nende olukord, eriti keskkoolides, õige raskeks ja isegi piinlikuks. Nende, nagu komnoortegi suhtes, võeti põlglik hoiak, tundides aga esinesid töötakistused ja opositsioon. Eriti kujunesid nende õpetajate „meelisõppeainete” tunnid alalisteks konfliktideks, küsimuste esitamiseks ja vaidlusteks. Ja kaugeltki mitte alati ei tundnud õpetaja end „võitjana” neid vaidlusi lõpetades. Keskkooli vanemais klassides osati leida mõnigi kord väga asjalikke küsimusi ja valmistati oma väiteid hoolega ette. Esines küsimusi nagu: kuidas on seletatav asjaolu, et peaaegu kõik suure oktoobrirevolutsiooni tegelased, peale Lenini ja Stalini, osutusid töötava rahva reetjateks või isegi välisriikide spioonideks? Kuidas oli võimalik sel määral nõrk sotsialistlik valvsus eriti Trotski suhtes, et teda nii kaua lasti arendada oma kahjurlikku tegevust? Kuidas oleks mõistetav Soome selline „jultumus”, et ta ta 1939.a. novembris suurele Nõukogude Liidule kallale tungis? Millised olid arvatavasti Eesti ja teiste Balti riikide imperialistlikud kavatsused Nõukogude Liidu suhtes? Miks Nõukogude Liidust, kus majandus on teinud hiiglaedusamme, inimesed, nagu punaarmeelaste perekonnad, siia tulevad nii viletsais riietes, meie mõiste järgi isegi kaltsudes? Paluti lähemat seletust nende Punaarmee suurte võitude üle 23.veebruaril 1918 Narva ja Pihkva all, millest räägib ÜK(b)P ajaloo lühikursus (lk.226) ning mille mälestuseks peetakse Punaarmee aastapäeva; seni olevat neid sündmusi õpilaste eest varjatud ja valgustatud asja nii, nagu ei oleks sakslasi sel ajal üldse seal olnud. Tõsteti üles küsimus, kuidas oleks mõeldav Nõukogude Liidus kehtiva täieliku sõna-, trüki- ja muude vabaduste juures stalinliku konstitutsiooni vastava paragrahvi alusel organiseerida Eesti lahkulöömist Nõukogude Liidust jm.

Üheks piinlikuks momendiks kujunes oma ülesannet tõsiselt võtvaile konstitutsiooni õpetajatele ka õppemaksu sisseseadmine kesk- ja kõrgemais koolides. Õppeaasta algul kaotati see suurte sõnade saatel: kodanlus, kes lootnud õppemaksu jäämist kooli, saanud sellega „hävitava hoobi”1). Kaks nädalat hiljem aga täideti see „kodanluse lootus” – jällegi samal motiivil, et talle „hoopi” anda. Et „klassivõitlus aina süveneb”, kirjutasid bolševistlikud ajalehed, nõutavat õppemaksu sisseseadmist: olevat küll „selge”, tunnistatakse avameelselt, et see ei vasta konstitutsiooni §93-le, kuid samuti selge olevat, et töötava rahva vabariigil ei tule klassivaenlaste laste eest hoolt kanda.2)

Niisiis, konstitutsiooniga vastuollu sattumine ei saanud olla mingiks tõsiseks takistuseks klassivõitluse süvendamisel. Arusaadavalt niisama rahulikult kui ühest võidi mööda minna ka igast teisest paragrahvist. Vaesed konstitutsiooni õpetajad pidid nüüd oma mõistuse kokku võtma, et uudishimulikele õpilastele selgitada, mis mõte ja tähendus maailma kõige demokraatlikumal konstitutsioonil siis üldse on. Olla seadusandluse, valitsemise ja kogu riikliku elu aluste määrajaks, nagu seni konstitutsiooni mõistest oli aru saadud – seda ta ilmselt ei olnud. Kuid sama raske kui sellele üldisele probleemile, oli vastuse leidmine muudele küsimustele, näiteks, mis tähendus on stalinlikus konstitutsioonis mõistel nagu isikupuutumatus, sõna-, trüki- ja muud vabadused. Nende mõistatuste lahendamisega püüti eriti koormata küll, nagu tähendatud, ebameeldivaid bolševistliku kallakuga õpetajaid, kuid aeg-ajalt tõsteti neid üles ka teiste õpetajate tundides, olgu kas või ainult selleks, et näha, kuidas õpetaja nendele reageerib, või kiusata komnoori, kui neid juhtus klassis olema. Klassiga usaldusvahekorras olev õpetaja võis piirduda selliste küsimuste puhul mingi ebamäärase märkusega või neist lihtsalt mööda minna, tähendades, et see „ei kuulu käesoleva aine juurde” või „mõelgu nad selle üle ise põhjalikult järele”. Kui õpetaja olekust kuidagi võis märgata, et tema arusaamise järgi neile küsimustele mingit asjalikku lahendust ei saagi anda, jäid lapsed rahule; kui ta aga bolševistlikus vaimus vastata ja neid veenda püüdis, läks vaidlus kohe ägedaks. Millise iseloomu tunnid teatavais õppeainetes omandasid, selle kohta kirjutab ühe Tallinna kooli õpilane oma mälestustes:

„Mis puutub õpilaste üldisse suhtumisse puhtpoliitilisse õppeainesse – konstitutsiooni, siis osutus see suurimal määral humoorikaks. Millisel kujul suhtumine sellesse õppeainesse just avaldus, olenes esijoones õpetajast (meil oli neid kolm). Suhtus viimane sellesse teatava muigega, tegi sedasama ka õpilaskond. Võttis mõni õpetaja aga asja tõsiselt – avaldus otsekohe õpilaskonna opositsioon. Säärasel juhul puhkesid ägedad vaidlused, mis lõppesid harilikult õpilase väljasaatmisega klassist.

Teine opositsioonirikas tund oli laulmine, mis tavaliselt kuluski üldisest vaikimisest tulenevate konfliktide lahendamiseks. Väga tihti asendati „üldine vaikimine” ka laulmisega, kuid vastavalt uute sellekohaste sõnadega. Eriti suurepäraselt õnnestus viimane rivilaulu-tundides, mida tavatseti lavastada enne suuremaid rongkäike (näit. enne 1.maid). Sõnad, mida niisugustel juhtudel lauldi, on üldiselt tuntud.3)

Omamoodi opositsioonivahendina esines keskkooli lõppklassides vahest ka sihilik teeseldud-bolševistlik l i i a l d a m i n e . Õppetunnis, näiteks ajaloo jutustamisel, tarvitati eriti tihedalt ja rõhutatult tavalisi kommunistlikke jõhkrusi oma väljendustes nagu „alatu reetur Trotski”, „jälgid maod”, „soome lihunikud”, „Jaapan, see imperialistlike riikide ketikoer” jne. Kui õpetaja või mõni komnoortest, kes sihilikkust märkas, nõudis soliidsema tooni tarvitamist, vastati süütu näoga, et need väljendused olevat kõik võetud ÜK(b)P ajaloo lühikursusest või mõnest muust maailmakirjanduse parimast ajalooteosest ning nende soliidsus sellega väljaspool kahtlust, meie komnoorte endi poliitiline tase ei olevat aga veel nähtavasti küllalt kõrge jne. Kasutati ka bolševistlike „kangelaste” kuni naeruväärsuseni liialdatud ülistamist nagu alljärgnevais katkeis ühe Tallinna keskkooli seinalehe „Punaarmee lahingulise aastapäeva” puhul 23.veebruaril ilmunud artiklist:

„Punamarssalid pole mitte kõhklejad Fabius Maximused – nad on loonud uue strateegia, nimelt sotsialistlik-stahhaanovliku. See strateegia on osutunud parimaks seninähtuist. Tihedamat väeliikide koostööd on raske ette kujutada! Korrektseima täpsusega arvestatud ja hiilgavalt varieeruvate manööverdamisvõtetega suured lahingud üle 100 tanki ja lennukiga Hassani järve ääres 1938.a. imperialistlik-fašistlike samuraide vastu ületavad juhtimisoskuselt Hannibali võidu Trasimeenuse järve ääres 217.aastal enne oletatavat Kristust. Võitlus Soome vasallriigiga ei ole halvemaks näiteks. Julgelt murdsid NSVL sõjakoolide parimad mehed ilma kaotusteta läbi soomlaste lihunik-liinist. Samal ajal ei julgenud sakslased Maginot’ liini üldse rünnata, vaid läksid ümber liini.

Punaarmeel on ajalooline õnn omada sääraseid komandöre nagu seltsimehed Vorošilov ja Timošenko. Nende kuulsus on jääv, sest nende väärilisi sõjaajaloos ei leidu. Napoleon ütles, et ainult Aleksander Suure, Hannibali, Caesari, Gustav-Adolfi, Turenne’i, Savoy Eugene’i ja Friedrich Suure sõjakäikude uurimisega võib tungida sõjakunsti salakäikudesse. Praegu on aga Napoleoni nimestik hoopis puudulik ja iganenud. Ta vajab täiendamist kahe nimega, mis kõnelevad enda eest: Vorošilov ja Timošenko.”

Et see artikkel komnoorte poolt kontrollitud seinalehes ilmuda võis, näitab, kui raske oli tavalist bolševistlikku ülistamist üle pakkuda. Nii võis ta täita endale määratud ülesande: olla humoorikaks lugemispalaks õpilastele ja demonstreerida neile bolševistliku kangelaste ülistamise naeruväärsust.

Enamasti harjusid õpilasedki õpetajate ja vanemate eeskujul oma tundeid varjama, kuid noortele omase impulsiivsuse tõttu ei suudetud selles olla järjekindel. Ikka ja jälle pidid õpetajad avastama mõne õpilaste tundeavalduse tagajärje kommunistlike juhtide piltidel või nende võimu embleemidel – punastel lippudel, nõukogude vappidel, leidma mõne antibolševistliku loosungi või karikatuuri kuskil seinal või klassitahvlil. Eriti raskesti taltsutatavad selles mõttes olid keskastme – algkooli vanemate ja keskkooli nooremate klasside – õpilased. Vanemad õpilased said paremini aru selliste esinemiste kasutusest ja hädaohtlikkusest nii endile kui koolile ja oma vanematele, kuid mingit välist avaldust püüdsid nemadki oma tunnetele leida. Väga levinud selles mõttes oli eesti lipuvärvide kandmine oma riietuse küljes, vähe-tähelepandavalt või hoopis varjatult. See komme kujunes nagu omavaheliseks eestimeelsuse märgiks ning keegi ei tahtnud selles olla erandiks. Kanti taskus ka eesti lipukesi. Kanti kaasas ja levitati antibolševikke laule, anekdoote ja karikatuure.

Tumma meeleavalduse päevaks kujunes väga laialdaselt 24.veebruar, eriti keskkoolides. Kus koolijuhatajat peeti bolševismisõbralikuks, tähistati seda päeva massilise koolist puudumisega. Mujal ilmusid õpilased enamasti korralikult kooli, et vältida pahandusi koolijuhatajale ja õpetajatele, kuid lasti välja paista, et nad päeva tähtsust mäletavad ja sellele mõtlevad. Riietus oli pidulik, kusjuures kaelasidemetes ning mujal esines rohkesti eesti värvide kombinatsioone: käitumine oli enamasti eriti korralik, suhtumine õpetajatesse rõhutatult vastutulelik ja viisakas. Tundi ilmudes võttis õpetajaid vastu erakordselt pühalik vaikus ja klassi pidulikult-tõsine ilme. Kui siis õpetaja märgata laskis, et ta klassi meeleolust on aru saanud ja seda jagab, oli tema usaldus- ja üksmeele-vahekord õpilastega palju võitnud. Kohati organiseerisid õpilased ka koolidevahelisi meeleavaldusi. Pärnus käisid õpilased Vabadussõja kangelaste mälestussamba juures kõnelemas ja pärga panemas. Samalaadilisi asju esines ka mujal.

Spontaanseiks õpilaste meeleavaldusteks kujunesid „Internatsionaali” laulmised pidulikel aktustel. Väga vähe oli Eestis keskkoole, kus see laul üldisel kogunemistel õppeaasta lõpulgi vähegi korralikult välja tuli. Enamasti esines laulu asemel täielik vaikus, mida mõnikord rikkusid väheste komnoorte hääled. Demonstratiivselt laulis vahest osa õpilasi kaasa ainult teatud sõnu: „Kui peksab tasumise äike kõik ahned koerad laiali...” Laulmisel tarvitati sagedasti ka „oma sõnu”. Oli ka juhtumeid, kus õpilased „Internatsionaali” asemel hakkasid laulma Eesti hümni või „Eesti lippu”. Kõik lõpmatud harjutused tundides ei suutnud siin aidata. Kuigi tundides laulmine läks juba vahel võrdlemisi korralikult, ei s u u t n u d õpilased, nagu õpetajadki, pidulikul esinemisel oma meelsust sel määral maha salata, et laulda bolševikkude hümni. Et bolševistlikud haridusjuhid ja parteitegelased järjekindlalt just aktusi külastasid, et neil õpilaste meeleolu jälgida, kujunes olukord üha piinlikumaks. Kui sügisesel avaaktusel õpilaste käitumist saadi seletada veel nende ettevalmistamatusega, langes see vabandus hiljem ära. Kui koolitundide külastamisel bolševistlikele revidentidele suudeti sagedasti illusioone luua, nagu teeks poliitiline kasvatus tunduvaid „edusamme”, siis oli õpilaste vaikimine „Internatsionaali” laulmisel kõige selgemaks tõendiks, et õpilaste meelsus ei olnud vähimalgi määral muutunud, et peale väheste komnoorte on õpilased võtnud kindla bolševismivastase hoiaku. See, nagu paljud muudki tunnused näitasid, et eesti õpilaste, õpetajate ja kogu rahva „ümberkasvatamiseks” on vaja tarvitusele võtta tõelised bolševistlikud meetodid, ja need ikkagi ei oleks andnud tulemusi.

Õpilaste rahvustunde kõige õrnemaks kohaks osutus m ä l e s t u s V a b a d u s s õ j a s t . Ainult sajaprotsendiliselt bolševistlikud õpetajad riskisid õpilastele hakata „selgitama” selle „klassisõja” iseloomu, nimelt, et verine eesti kodanlus siin maha surus eesti töötava rahva vabaduspüüdeid ning rõhus selle oma ikke alla, kuni võidukas „ülestõus” 21.juunil tema „minema pühkis”. Õpetajad püüdsid hoiduda üldse Eesti ajaloo küsimuste, eriti aga viimase aja ja Vabadussõja käsitlemisest, mis ei olnud ka eriti raske, sest ametlik kava nõudis esmajoones NSVL-i ajaloo õpetamist. Oli võimalik siis asja nii korraldada, et teatavate kohtadeni Eesti ajaloost kunagi ei jõutud.

Vabadussõja tähendus eesti rahvusmeelsusele oli väga hästi mõistetav ka bolševikkudele, kellele rohkearvulised Vabadussõja mälestusmärgid ja ausambad olid pinnuks silmas. Kohalike bolševikkude algatusel hakati neid kõrvaldama, mis rängasti riivas ümbruskonna elanike rahvustunnet ning eriti häiris õpilasi. Kõige suuremat ärevust ja viha tekitas Vabadussõjas langenud kooliõpilastele püstitatud ausamba mahavõtmine Tallinnas, milles tunti just erilise õpilaste pühamu rüvetamist.

Nagu harilikult bolševistlike ettevõtmiste puhul, lasti mälestussammaste mahavõtmise algatuski teha kohaliku „töörahva koosolekutel, kus parteitegelaste poolt lasti „vastu võtta” sellekohaseid resolutsioone. Nii võttis „saunade teenijate koosolek” Tallinnas vastu resolutsiooni, milles nõuti „kõigi mälestusmärkide ja ausammaste kõrvaldamist, mis püstitatud töölisklassi veristajatele kodusõjas, nn. „vabadussõjas””4). Ühel hommikul ilmusidki siis töölised Vabadussõjas langenud õpilaste mälestussamba juurde ja algasid lõhkumistööd mitme miilitsamehe kaitse all, kes ettenägelikult kohe alguses olid kohale saadetud. Loomulikult pääsis suur meelepaha torm lahti kõige enne II keskkooli (Reaalkooli) õpilastes, kelle koolimaja akende all oli mälestussamba asukoht ja kes seda just endile eriliseks auasjaks olid pidanuid. Selle päeva elamustest jutustab üks nimetatud kooli õpilane muu hulgas:

„Koolimajas valitseb täielik segadus. Ausamba-poolsed aknad on täis õpilasi. Üksteise seljas ja vihaselt kirudes vaatavad õpilased avatud akendest seda jõhkrat tööd. Närvid on pinguli. Akendest sajab pilkavaid ja vihaseid hüüdeid ja nii mõnigi poiss leiab endale pisut rahuldust, kui saab ühe tomati või tindipoti saata „tänutäheks” rüvetajatele. See meetod nakatab ka teisi ja varsti sajab akendest peale kõige muu ka vene metallraha nagu pilkepalgaks tehtud töö eest. Mahavõtjatel on päris tegemist, et end kaitsta nende „surmavate” kuulide eest. Näidatakse vihaselt rusikaid ja saadetakse ähvardusi. Kuid see sumbub õpilaste poolt taas algatatud lauludes ja rahva kiiduavaldustes.

Kuid siis saabub hetk, kus närvid katkevad. Need jultunud inimesed on julgenud panna kuju kaela ümber silmuse ja tahavad teda nüüd tõsta nagu poodut. Ei püsita enam aknal. Nagu laviin valgub õpilaspere trepist alla, et minna välja ja näidata, kes meie oleme ja kui kallis on meile meie kangelaste ausammas.

Kuid pettumus – uks on suletud. Vihaselt jookseme teise ukse juurde, kuid ka see on kinni. Jäävad üle veel aknad. Need kistakse kiiresti lahti ja esimesed ning kiiremad pääsevad välja... Õpilased on vihast hullumas. Näen veel, kuidas kaks tugevamat poissi haaravad miilitsast ja tõukavad ta üle madala aia põõsaste vahele. Ise aga jooksevad kiiresti ühinema teistega. Kuid ka see tee suletakse. Selle sulevad õpetajad, kes nagu rohkem kaalukad ja ettenägelikud asuvad murelikult ja tõsiste nägudega akende ette, et takistada teed „vabadusse”...

Peale tunde mindi kiiresti ausamba tühjale asukohale, mida ikka ümbritses veel rahvahulk... Õhtu läbi tunglesid õpilased koos muu rahvaga ausamba ümbruses. Paljastati päid, lauldi rahvuslaule ja põgeneti miilitsate eest, et tulla natukese aja pärast jälle tagasi.

Kuid nii mõnigi õpilane, jõudes mitte valitseda oma tundeid ja taltsutada oma ülekeevat viha, pidi tooma end ohvriks ja jääma kadunuks tänini. Et „mässuliikumine” levis kõigisse koolidesse, korraldati keskkoolides õpilaste koosolekuid, kuhu saadeti kõnelema nimekamaid bolševistlikke tegelasi. Need pidid õpilastele „selgitama” Vabadussõja klassivõitluse iseloomu ning veenma neid mälestussamba mahavõtmise vajalikkuses. Mingit rahustavat tulemust sellega loomulikult ei saavutatud. Kõnelejaid võeti õpilaste poolt vastu ilmse vaenuga, hüüti neile vahele ja esitati küsimusi, mille seas oli ka üsna tabavaid, nagu: „Miks võttis sms Vares-Barbarus klassisõjast osa valgete poolel?” Kõikjal kujunesid need koosolekud avalikeks rahvusmeelseiks demonstratsioonideks. IX keskkoolis näiteks, kus kõneleja A.Uibo lõpuks pani ette laulda „Internatsionaali”, vastasid õpilased spontaanse „Eesti lipuga”.

Õpilaste „ümberkasvatamiseks” ja nende opositsioonilise meelsuse mahasurumiseks rakendati üha kasvava järjekindluse ja ulatusega terrorit. Kõigilt koolijuhatajatelt nõuti, et nad igast kontrrevolutsioonilise laadiga õpilaste esinemisest otsekohe koolivalitsusele peavad teatama. Peamine „järelevalve”-ülesanne aga lasus teatavasti komnoortel ja pioneeridel. Õpilaste arreteerimised ja ülekuulamised miilitsas või NKVD-s olid sagedased; suuremate meeleavalduste puhul, nagu kohati vabaduspäeval või ühenduses Vabadussõjas langenud õpilaste mälestussamba mahavõtmisega, kujunesid need otse massilisteks. Ülekuulamistel toimiti NKVD tavaliste meetoditega ning kõige üle, mis seal räägiti või mis küsiti, nõuti täielikku vaikimist ja selle kinnitamist oma allkirjadega. Paljud õpilased aga Tallinnas, Tartus, Pärnus ja mujal jäidki kadunuks ning nende saatuse kohta võib oletada kõige halvemat.

Kõik need vahendid olid aga alles esialgsed ja kuulusid ettevalmistavasse järku, mil koguti andmeid ja selgitati, kes ja missuguses järjekorras tulevad „likvideerimisele. Et meie õpilaskonna meelsus ja hoiak oli küllalt selge, ei saa olla kahtlust, et „eesti kodanlusele” määratud „purustav löök” pidi eriti tedagi tabama. Ja ainult sõja puhkemise ning Saksa sõjaväe meie maale saabumise tulemus oli, et seda saadi teostada vaid osaliselt.

3)Siia kuuluvad näiteks ümbertehtud „Internatsionaal”, mis algas sõnadega „Nüüd üles, keda Stalin rõhub”, edasi „Oh bolševik, oh bolševik, su iga Eestis pole pikk...”, mida lauldi „Sa tõusev maa...” viisil.