Hävituspataljonide jätislikust koosseisust tingitult nende sisemine olukord ja meeste meeleolu oli kõike muud kui eeskujulik. Astusid ju hävituspataljonidesse vabatahtlikult põhjakihti kuuluvad isikud, kelle hulgast suur protsent oli varem kriminaalkuritegude eest kohtulikult karistatud. Nõnda näiteks oli 7. (Tallinna) hävituspataljoni liige P. V a n k e r vägistamise eest karistatud 4-aastase sunnitööga, Artemi J õ g i , riikliku kinofikatsioonivalitsuse kaadriülem, pussitamise teel tapmise eest samuti sunnitööga, S a b e r pussitamise eest 1,5 aastase vanglakaristusega, V . K r u l l varguse eest 4-kuulise vangistusega jne.

Kes varem ei olnud varastanud või röövinud, see hakkas seda tegema hävituspataljonis olles, mõeldes haarangutel peamiselt riisumisele isikliku rikastumise sihiga. Nii leiti hävituspataljonlase, kommunistliku partei Harjumaa komitee liikme Kalev K i l s t r ö m i korterist läbiotsimisel hulk varandust, mis ta hävituspataljoni retkedel oli erakorteritest kokku röövinud. Hävituspataljonimees Arnold K i l j a k o oli 1933.a. karistatud varguse eest 3-kuulise vangistusega ja 1940.a. 1-aastase vangistusega kaklemise ja rahurikkumise pärast. Vabaduses olles ta oli pätistunud isik ja elas Tallinnas linnaöömajas. Enamliku „ülemnõukogu” presiidiumi otsusega 12.juulist 1941 ta vabastati vanglast ja karistus loeti kustunuks.

Enamliku „ülemnõukogu” presiidiumi liige, kommunistliku partei Pärnu linnakomitee liige Aleksander O i n a s , olles hävituspataljonis koos oma autojuhi Karl M a t s i g a , röövis Vigalas tühjaks ühiskaupluse ja ka kaupluse juhataja korteri, osa kaupu ja ärijuhi varandust endale võttes, osa jaotades hävituspataljonimeestele.

Need on ainult üksikud näited hävituspataljonide liikmete kriminaalsest minevikust, tegelikult kriminaalkurjategijate arv hävituspataljonides ulatus paljudesse sadadesse. Petserimaalt pärit ja pussitamise eest karistatud Sinovi S a b e r ütles tabatuna ülekuulamisel: „Mul oli raha täiesti lõpukorral. Et sellest kitsikusest pääseda, siis astusingi hävituspataljoni. Pealegi ei teadnud mina, et sellest kujuneb välja röövpataljon ja et seal on koos igasugu kaabakaid.”

Hävituspataljonide koosseisu komplekteerimisel ei hoolitud ka meestest enestest, sest enamlastele oli neidki tarvis ainult lühiajaliselt, suurtükilihaks. Iseloomustav on juhtum Tallinnast, kus hävituspataljoni kokaks pandi raskelt süüfilist põdev isik. Jutt on Valter Karli p. K r u l l i s t , kes elas Nõmmel ja astus vabatahtlikult hävituspataljoni. Ta vaadati Punases Ristis arstliku komisjoni poolt läbi ja tehti vereproov, millest ilmnes, et V.Krullil on raskekujuline süüfilis, mis on mõjunud tema nägemisvõimele.

Kuna süüfilisehaige nõrga nägemise tõttu ei olnud kohane reavõitlejaks, määrati ta pataljoni kokaks, kellele köögitöölistena anti abilisteks kaks kahtlaste elukommetega naist.

Enamlased värbasid mehi hävituspataljonidesse ka vanglatest. 5.juulil 1941 lasti kommunistliku partei keskkomitee ja enamliku rahvakomissaride nõukogu otsusel Harku vanglast lahti mõnikümmend kriminaalvangi, kes kandsid karistust vägistamise, tapmise jne.eest.

Vabastatud toodi veoautol Tallinna, võeti Balti jaama esisel väljakul nõukogude ametiisikute poolt pidulikult vastu ja tehti neile ettepanek astuda hävituspataljoni. Osa kriminaalkurjategijaid ei ilmuinud hävituspataljonidesse, osa aga sai kätte relva ja võis nüüd kuritegusid toime panna juba nõukogude võimu täie toetusega.

Et kõigisse hävituspataljonidesse koondusid vargapoisid, lokkas vargus ka hävituspataljonide sisemises elus. Nii jutustab Haapsalu hävituspataljoni 1.roodu 1.rühma poliitiline juht Aug. R ö m m e l oma ettekandes 15.augustil 1941, mis säilinud originaaldokumendina:

„Nurinat tekitab võitlejate hulgas asjaolu, et kui rühm või rood sõidab kuskile päevaks välja, siis tagasi tulles on eluruumist sinelid kadunud ja seljakotid tühjendatud.”

Kaebusi omavaheliste varguste üle esitati kõigis hävituspataljonides.

Hävituspataljonidesse olid koondunud ka parandamatud alkohoolikud. Tallinnas tuli korduvalt ette juhtumeid, et joomahullustusse sattunud hävituspataljonlased hakkasid ülemusele vastu, mille eest neid karistati pikaajalise kartseriga.

Oli juhtumeid, et mõnda meest ei saadud joomise tõttu üldse kasutada. Nii teatas 7. (Tallinna) hävituspataljoni ülem 15.juulil kirjaga Tallinna sõjakomissarile, et saadab tema korraldusse kasutamiseks mobilisatsiooni korras senise hävituspataljonlase August M.-i kui j o o d i k u . Meeste distsipliin jättis soovida, võitlusmoraal oli madal, väejooksu juhtumid ja kõrvalehoidmised olid sagedased. Eelpoolmainitud Haapsalu hävituspataljoni rühmade poliitjuhtide ettekannetes öeldakse üksikute hävituspataljonlaste kohta:

„M-ste, August – kange viilija poiss, ütleb iga päev enda haige olevat. 15.augustil sa 3 vaba päeva, 18.hommikul läks jälle ambulantsi.”

„T-ke, Arkadi. Tuli Mõtsu mõisa juurest ambulantsi. Kuuldavasti haiglasse pole saanud, kuid jäi kadunuks. Vist plehkus? Seltsimehe rattaga sõitnud Haapsalust välja, et koju minna.”

„Võitleja Heini L-salu on seletanud koos kahe 3.rühma võitlejaga, et kommunismi ei sallita kuskil. Venemaal töölised saavad palka kõigest 3 rubla päevas ja toiduained olevat pööraselt kallid. Inimesed Nõuk.Liidus käivat näruselt riides. Samuti ka igat muud moodi mustanud omavahel Nõuk.Liitu.”

„Olukord rühmas on praegu kehv. Mehed nurisevad selle üle, et ülemused põhjuseta urisevad ja sõimlevad. Üks käsib ühte, teine teist, lõpuks on käskijaid nii palju, et operatsioon läheb nässu ja lõpuks tõmmatakse reamehele pähe, teadmata isegi mille eest.”

„P-ler pole Punaväe korraga rahul ja ütleb, et kodanliku Eesti sõjaväes oli kõik paremini organiseeritud.”

„14.augustil Noarootsi valda haarangule minnes ei võetud toitu kaasa, mehed olid päev läbi söömata ja öösel koju jõudes olid väga näljased.”

Hävituspataljonidest väejooksu mineku ja vastastikuse sõimlemise vastu andis hävituspataljonide staap juulikuu lõpul välja kaks käskkirja. Nendes, P a s t e r n a k i kui üldjuhataja ja Feodor O k i kui komissari poolt alla kirjutatud käskkirjades öeldakse:

„Pärast iga operatsiooni, igal üksikul juhtumil teatada reamehe, komandöri või politruki, samuti relva teadmata põhjustel kadumisest. Teha ülekuulamise teel lõpp teadmata kadumaminekule.”

„Hoiatan, et ei oleks jämedaid väljendusi kõneluses aukraadilt või ametikoha poolest vanemate komandöridega.”

Alluvate sõimamist, mille üle hävituspataljonide mehed nurisesid, ei peetud tarvilikuks pidurdada!

Hävituspataljonide juhtideks olid suures enamuses muulased, peamiselt venelased ja juudid. Hävituspataljonide üldjuhiks oli juut Pasternak, staabiülemaks venelane Vladimirov. 7. (Tallinna) hävituspataljoni ülem oli alul kapten L.Rubinov, hiljem vanempolitruk Russonov, staabiülem venelane leitnant V.Starodumov. 4. (Tallinna) hävituspataljoni ülem oli Stockberg, kuid propagandainspektor juut Salomin, pataljoni tagalaülem venelane Serghei Generalov, rooduülemateks venelased Sergei Korsov ja Viktor Sergejev.

2. (Tallinna) hävituspataljoni ülem oli leitnant Jakimov, Tartu hävituspataljoni ülem pataljonikomissar venelane Zagorjev, Võru hävituspataljoni ülem venelane Feodorov, Saaremaa hävituspataljoni ülem venelane kapten Losmanov, Paide hävituspataljoni ülem venelane vanemleitnant Jakov Pospelov, pataljonikomissar venelane noorempolitruk Semjon Stanko, pataljoni staabiülem venelane vanemleitnant Ivan Kožuhhov. 3. (Tallinna) hävituspataljoni ülem oli venelane Gorbatenko.

Venelased moodustasid hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%. Ka Tallinna hävituspataljonides oli palju venelasi. Nii oli 19.juulil Audru lahingust 4. (Tallinna) hävituspataljonist haavatutena Tallinna haiglasse toodute hulgast 8 eestlast, 14 venelast ja 2 juuti, missugune suhe ühtlasi vastab ka pataljoni koosseisule rahvuste järgi.

Suur oli hävituspataljonides ka juutide osatähtsus. Paljudest käitistest astusid eranditult kõik juudid hävituspataljoni. Tallinna „Rauaniidi” („Punane Koit”) vabrikust astusid hävituspataljoni käitise direktor juut Tsemach Delski, juudid Max Grossmann, Boruch Schur, David Schulmann, Jakob Freimann, Moisel Schmotkin, Benno Rubinstein, Ruvim Racheltschik, Jaklob Vigderhaus, Samuel Lazdin, Moisei Tsimbalov ja Refoel Goldmann. Nendest Boruch Schur määrati 7.hävituspataljoni majandusülemaks, Jakob Vigderhaus transpordikorraldajaks ja Refoel Goldmann – toidumuretsejaks. Ülejäänud juudid asusid pataljoni staapi kirjutajateks, telefonistideks jne., seega kohtadele, kus ei tulnud otseselt minna kuulide alla.

Tallinna hävituspataljonides olid peale mainitute veel järgmised juudid: Joosep ja Harry Goldmann, S.Haitin, Isak Halupovitsch, Semjon Hoff, Jossif Jurkevitsch, Jossif Maljeschkin, Isak Meier ja Ruvim Minskerid, Haim Racheltschik, Nattut Salmann, Moisei Schemschilevitsch, Nochem Slomka, Abram, Mihhail ja Moisei Smolenskid, David ja Noachim Smoljanskid, Isak Steinert, Sergei Strazd, Mihhail ja Simon Strassmannid, Salomon Streter, Salo,on Stummer, Mendel Vinnik, Iljazer Tsipikov, Abram Vseviov, Mendel Vuschtschik, Nison Gudstein, Ginsburg, Gurevitsch j.t.

Tallinnas oli arsenalis teenistuses juut H.Senderov, kellele hävituspataljonis oli tehtud ülesandeks tähtsaimate asutuste õhkulaskmine. Peale mainitute olid hävituspataljonides dr.G.Aisenstadt, S.Kabalkin, V.Kaznelson, Abraham Kosotski, Gaiselovski, Gassenfeldt, Mandelkern, Pewaner, Sclutzki, Doba Teitelbaum, Oskar Stein, Isak Bulkin, Kaschevlin, Meise Leib, Benjamin Bell, Jakob Senkin, Simon Strasemann, Vassili Piskover, R.Frank, Niska Lubovitsch, Ruvim Malin.

Tartu hävituspataljonis olid juudid vennad Salomon ja Hirsch Gelinovid, Faive Glückmann, Mandel, Zeitlein, Barkus, Rosenfeldt, Mjanovski, Epstein, Katzerõgin, Mirovski, Hirschfeldt, Moisei Josselvitsch, Ovsei Katz j.t.

Tallinna juut Leo Epstein oli sattunud kuidagi Viljandi hävituspataljoni, kus oli peale tema Viljandi äride rüüstajaks veel juut Matskin. Võru hävituspataljonis olid juudid Boris Friedemann, Jerschik Schtschigol, Spitka, Rachmilevitsch j.t., Pärnus Joosep Goldmann, Jakob Jolanski, Amelin j.t.

Hävituspataljonide nimekirjade järgi, mis ei ole täielikud, olid üksikute maakondade hävituspataljonide koosseisud järgmised:

Tartus 897 isikut, Valgas 106, Paides 74, Võrus 284, Petseris 332, Narva ümbruskonnas koos Narva-Jõesuuga 677, Rakveres 185 ja Kunda linnas koos ümbrusega 61, Viljandis 163, Haapsalus 309, Saaremaal 245, Tallinnas 2919. Seega oleks hävituspataljonide üldine koosseis ligi 6400 isikut. Siin tuleb aga võtta arvesse, et Tallinna hävituspataljonide nimestikesse on hiljem lisatud ka neid isikuid, kes on varem olnud arvel maakondlikes hävituspataljonides ja hiljem ühendatud Tallinna hävituspataljonidega. Tallinna hävituspataljonide arvele võiks koosseisu üldarvust langeda vast 1800-2000 isikut.

Maakondade hävituspataljonidest on Saaremaa oma komplekteeritud suures enamuses sundkorras mobiliseerituist. Läänemaa hävituspataljonis samuti ja Võrumaal ei teadnuid paljud isikud, et neid on paigutatud hävituspataljonide nimekirjadesse ja koosseisu.