Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega asutati 15.novembril 1940 K u n s t i d e v a l i t s u s, mis faktiliselt küll hakkas tööle alles järgmise aasta jaanuarikuus ja mille juhatajaks sai Johannes Semper. Kunstidevalitsus asutati, nagu me loeme ENSV Teatajas, „vormilt rahvuslike ja sisult sotsialistlike kunstide arendamiseks ja kunstide levitamiseks töötava rahva kõige laiemates hulkades, samuti Eesti NSV kõikide kunstiasutiste ümberkorraldamise kiireks teostamiseks sotsialistlikul alusel”.

Siingi me ei tohi unustada, et sõna „sotsialistlik” tähendab enamlaste terminoloogias f a k t i l i s e l t sedasama, mis „ j u u t l i k – b o l š e v i s t l i k ”. Kunstidevalitsuse põhimäärusest me saame teada, et valitsus koosnes järgmistest osakondadest: teatrite ja muusikaasutuste osakonnast, kujutavate kunstide ja ilukirjanduse osakonnast, kaadrite osakonnast ja üldosakonnast. Siinkohal huvitab meid eriti esimene jaoskond. Selle tegevuse ning ülesannete kohta loeme põhimääruses:

„Teatrite ja Muusikaasutiste Osakond valitseb otseselt Kunstidevalitsusele vahenditult alluvaid teatreid ja juhib kohalikele riigivõimuorganitele alluvate teatrite tegevust, korraldab näidendite võistlusi, organiseerib individuaalseid tellimisi näidendite kirjutamise ja paremate näidendite tõlkimise alal; korraldab näitlejate, režissööride, kunstnike (=lavakujundajate) ja teiste teatritegelaste nõupidamisi ja konverentse nende loominguliste küsimuste arutamiseks, abistab kohalikke organeid uute teatrite organiseerimisel; korraldab plaanikohaselt teatrite külaskäiguetendusi; vaatab läbi ja esitab Kunstidevalitsuse juhatajale kinnitamiseks Kunstidevalitsusele vahenditult alluvate teatrite repertuaarid ning kontrollib kohaliku tähtsusega teatrite repertuaare; juhib otseselt Kunstidevalitsusele vahenditult alluvaid kontsertorganisatsioone, muusikakollektiive, samuti muusika- ja teatrikoole ja teostab kunstide inspektorite kaudu filharmooniate ja teiste kohalikele riigivõimuorganitele alluvate muusikaorganisatsioonide juhtimist; organiseerib ja teostab muusikakollektiivide, ansamblite ja üksikute kunstnike vahelisi võistlusi, olümpiaade, pidustusi ja ülevaatusi, korraldab muusikalise ja ettekande repertuaari tellimisi, vaatab läbi ja kinnitab vabariikliku ja kohaliku tähtsusega filharmooniate ja kontsertorganisatsioonide repertuaaride kavad; teostab riiklikku kontrolli teatrite, kontsertorganisatsioonide jm. etenduste ja repertuaaride üle.”

Suur ja ulatuslik kava, nii et teatriinspektoritel, repertuaariinspektoritel ja teistel Kunstidevalitsuse ametnikkudel olid kõik käed tööd täis. Iseseisvalt ei saanud muidugi peaaegu midagi teha, kuna Eesti NSV Kunstidevalitsus allus NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juures asuvale Kunstidekomiteele ning selle kontrollile, mis loomulikult veelgi raskendas tööd. See töö oli seda raskem, et Moskvast saadetavad juhendid käisid sageli üksteisele risti vastu; peale selle olid nad sageli kirjutatud nii lohakalt, et neist oli raske midagi välja lugeda; see tekitas endastmõistetavalt jälle lisakirjavahetust.

ENSV Kunstidevalitsuse esindajatel tuli vahetevahel sõita Moskvasse, et seal isiklikult vastu võtta juhtnööre Kunstidekomiteelt. Kunstidekomitee volinikke käis ka Tallinnas ja nendega ei olnud iga kord lihtne asju ajada, kuna neil ei olnud mingit kujutlust meie oludest ega tahtnud nad neid olusid kuigi suurel määral arvestada; olles harjunud NSVL vähearenenud rahvastega pidasid nad meid, eestlasigi, umbes kalmõkkide taolisteks inimesteks, kellele „nende eneste huvides” tuleb kõik lihtsalt ette kirjutada ja peale suruda. Oli siiski ka üksikuid Moskva teatriinimesi, kes julgesid oma tunnistust avaldada.

Üks Kunstidekomitee „brigaad”, kes reisis mööda Baltimaade „uusi vabariike”, saabus 1941.a. veebruari keskpaiku Tallinna. Ta koosseisu kuulusid: Kunstidekomitee teatrivalitsuse juhataja asetäitja Mesheteli (hääldada nii nagu kirjutatud, mitte. Mežeteli), dirigent Hauk ja ballettmeister Jermolajev. See komisjon käis vaatamas järgmisi etendusi: „Tosca”, „Punane moon”, „Tõrksa taltsutus”, „Kalurineiu”, „Kuues majakord” ja „Murrang”.

„Kalurineiu muusika leiti olevat väheütlev. „Punase mooni” kohta arvati, et ühiskondlik ollus oli liiga kõrvale surutud, tehniline külg aga, eriti Tai-Hoa „unenäo” andmine, imponeeris ja noor ballettmeister Jermolajev oli väga huvitatud sellest, missuguste aparaatidega seda saavutatakse ja kas ei saaks sääraseid aparaate Moskvassegi viia.

Muide, Tai-Hoa unenäo kohta on nende ridade kirjutajale vähemalt viis-kuus inimest, kes „Punast mooni” on näinud ka Moskvas ja Leningradis, öelnud, et mitte kuskil ei olevat ta nii huvitav olnud kui Tallinnas.

Endastmõistetavalt ei ole see ainult tehnika, vaid ka lavastaja fantaasia küsimus.

Dirigent Hauk oli vaimustatud meie lauljate häältest ja koolist. Mesheteli aga hakkas kohe vigu otsima, kui ta kaaslastele miski meeldis. Tallinlastele nii väga armsaks saanud „Kuuenda majakorra” kohta „Draamateatris” aga leidis „brigaad” kaunis üksmeelselt, et see ei olevat suurem asi, kuna autoril ei olevat „sotsialistlikku” seisukohta.

Peale „põhimääruses” ettenähtud küsimuste tuli Kunstidevalitsusel tegelda veel kõiksugu teiste asjadega, sageli pisiasjadegagi. Nii loeme ühes Semperi allkirjaga ringkirjas 6.veebruarist 1941, et kirjavahetuses asutustega, müürilehtedel, kavadel jne. ei tule teatritel edaspidi enam tarvitada sõna „natsionaliseeritud”. Kunstidevalitsus kirjutas ka ette, kellele ja kui palju võib anda priipääsmeid.

Muide, neid anti väga vähe; lühemat aega valitses koguni säärane olukord, et teatri direktor pidi ise o s t m a pileti, kui ta tahtis kontrollida mingit oma teatri etendust. PLBML-i teater aga jagas priipääsmeid kogu aeg heldekäeliselt soovitajatele... ja ka mittesoovitajatele. Muide, laevastikuteater kui eriotstarbeteater siinsele Kunstidevalitsusele ei allunud.

Kui Kunstidevalitsuse juhataja pidas seda tarvilikuks, noomis ta oma käskkirjades ka teatridirektoreid ja näitejuhte ning korraldas uurimiskomisjone. Mõnikord uuriti üksikute juhtivate tegelaste „süütegusid” suure kogu, kas või terve tegelaskonna juuresolekul ja sellele järgnes veel mõni kohalt tagandamine.