Alles pärast mõningaid sõite Moskva hakkas meie punakultuuri juhtidele koitma, mis õieti sealtpoolt soovitakse, kuid koitma ei hakanud veel, kuhu need soovid eesti rahva ja ta kultuuri välja viivad.

Esimeseks kunstnike punaseks organisatsiooniks oli kunstnike kooperatiiv Tallinnas ja Tartus. Punane ei olnud ta niivõrd oma sisult, kui vormilt. Kooperatiivi juhtisid esiotsa veel üsna kodanlikult mõtlevad kunstnikud, kellede ülesandeks oli tööülesannete vahetalitus asutuste ja kunstnike vahel ning materjalide muretsemine.

Varsti aga said kooperatiivi etteotsa juba „klassiteadlikumad” ninamehed, peamiselt nooremast generatsioonist, kelledest kompartei lootis kujundada oma sõnakuulelikke sulaseid. Kunstnike kooperatiivi esialgseks asupaigaks oli üks võrdlemisi väike ruum Tallinnas Kunstihoones, kus istus kooperatiivi juhataja. Algul veel teisi ametnikke polnudki, vaid üks või teine kunstnike hulgast aitas teha jooksvat tehnilist tööd, kui siin üldse midagi teha oli. Selles ruumis käis juba hommikust peale kibe askeldus, nii et lõunaks oli ruum paberossisuitsust hall. Siit käisid päeva jooksul läbi peaaegu kõik kohalviibivad kunstnikud – ühed uudishimu, teised töömurede pärast, kolmandad karjääritsemise huvides.

Iseloomulikuks olid selle asutuse juures erilised salapärased sosistamised kooperatiivi juhstaja või selle lähedaste isikutega. Kuna asjaajamiseks oli vaid üks väike ruumike, kus polnud juttude ajamine hästi võimalik, siis käidi neid puhumas väljas koridoril. Nii tuli käia kooperatiivi juhil hommikust õhtuni ühe või teise kunstnikuga koridorinurkades „juttu ajamas”, kuna kooperatiivi ruum seisis vahel kunstnikke täis, kes omakorda järge ootasid.

Kogu meie kujutav kunstnikkond oli enamluse tulekuga langenud ainelistesse raskustesse. Oli ju ühiskondliku korra muutus kõik senised kunstisõbrad, kunstiteoste ostjad ja tellijad eluringist välja lülitanud ja need töölisklassi vaenlasteks tembeldanud. Mõistagi ei saanud säärastel ühiskonnast välja tõugatud inimestel enam huvi olla kujutava kunsti või teiste vaimsete eluavalduste vastu, kuna nüüdsest peale tuli asuda võitlusse enda olemasolemise eest. Tellijateta jäänud kunstnikel tuli nüüd paratamatult luua ühendusi kunstnike kooperatiiviga, kes tõotas nende loominguvõimet 100%-liselt kasutada. Ka oldi huvitatud kunstnikele väljakuulutatud ideekavandite võistluste tulemustest, millede väljakuulutajaiks oli olnud, tõsi küll, Eesti Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus ajal, mil eksisteeris veel Eesti Vabariigi Haridusministeerium. Vahepeal aga olid toimunud mitmesugused valitsusvormide muudatused, samuti ka muudatused kunstnike juhtivate organisatsioonide alal, nii et enam polnud kaugeltki päris selge, kes pidi ideekavandite võistluse auhinnad välja maksma ja kust pidi selleks summasid leitama.

Too võistlus iseenesest, mille tööde esitamise tähtpäevaks oli 15.september 1940, oli küllaltki tähelepanuäratav neile kunstnikele, kes võistluse kava lugedes asja lõpuni läbi mõtlesid. Tegelikult oli välja kuulutatud 3 võistlust: esimene pannoo ehk seinamaali, teine skulptuuri ideekavandile ja kolmas ideekavandile graafika alal. Kõigi kolme võistlusala juures oli mainitud, et kunstnikel on võimaldatud vabalt valida üht avalikku või üldkasulikku hoonet või platsi ning selle kaunistamiseks valmistada kas siis iseseisvat seinamaali, iseseisvat skulptuuri või selle liitmist mingi kindla arhitektuurilise üksusega või graafika alal luua ideekavand mõne tuntud kirjandusliku teose illustreerimiseks. Ideekavandite jaoks oli välja pandud kokku 12 preemiat a 20 krooni.

On ilmselt selge, milline see vaba valik kunstnikele oli, kuna nüüdsest peale avalikud ehitused, platsid, klubid jne. täitsid kommunismi propaganda ülesandeid, siis polnud ju võimalikki nende kaunistamisel lähtuda mõnest teisest seisukohast, kui seda nõudis kommunistlik propaganda. Pealegi oli tähelepanuäratav, et premeerimiskomisjonis olid esimestena ette nähtud Eesti Kommunistliku Partei esindaja, Eesti Ametiühingute Kesknõukogu esindaja, Haridusministeeriumi esindaja ja siis alles veel esindatud maalijate, kujurite ja graafikute hulgast, keda pidi valima kujutavate kunstnike ametiühing. Sellega oli antud juhtivam ja tähtsam osa ettenähtud premeerimiskomisjonis Eesti Kommunistliku Partei ja Eesti Ametiühingute Kesknõukogu esindajate kätte, nii nagu see kommunistliku programmi kohaselt pidigi olema. Et säärased ideekavandite ideed kaugeltki nii kiiresti teoks ei saanud, kui esialgu oli kavatsetud, on ilmselt selge, kuna küllalt oli tegemist igasugu formaalsuste ja bürokraatlike vormimuutustega. Saatuse hooleks jäetud kunstnikel polnud aga muud teha kui uuesti loodud kunstnike kooperatiivi uksi kulutada ja elada lubadustest, suurtest kunstiloomingu võimalustest Nõukogude sotsialistlikul „vabal ja õnnelikul kodumaal”.

Kunstnike kooperatiivi kasuks peab küll mainima, et tal läks varsti korda Eesti kunstnikkonna äraelatamiseks hankida mõnel määral tellimustöid, kuid neil töödel polnud peaaegu midagi ühist kunstiga. Kunstnike kooperatiiv sai komparteilt tellimisi igasugu kihutusplakatite ja kommunistlike lööklausete – nn. loosungute peale. Eesti kunstnike auks peab küll mainima, et suur enamik meie kandvamaist kunstnikest sellele propagandatööle ei laskunud või võttis sellest osa ainult hädaabinõuna. Üldiselt oli sääraste plakatite, punatähtede, sirpide ja vasarate kuldamise ja valmistamise tasu küllaldaselt kõrge, kuigi tööl polnud euroopalikust mõistest lähtudes kunstiga absoluutselt mingit sidet.

Eelmainitud loosungite jaoks tuli kunstnike kooperatiivil tellida autokoormate viisi punast riiet, milledele siis kunstnikud vastavas venepärases šriftis kirjad peale maalisid ja millised kangad siis avalikele platsidele ja hoonetele üles riputati. Ka kõik pealinna teatrid ehtisid oma saale sääraste loosungitega ning bolševistlike tegelaste korraldusel vahetati neid aeg-ajalt, kui arvati, et esimesed publikul juba küllalt selged on.

Peab mainima, et kunstnike kooperatiiv ise säärast loosungite produtseerimist küll tõsiselt ei võtnud, vaid seda tegi ta rohkem meie kunstnikkonna äraelamise võimaluste soetamiseks. Muidu polnud võimalik, et kunstnike kooperatiivi seinalehes võis eksisteerida karikatuur, kus kunstnikku kujutati lugemas omamaalitud loosungit: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Et kunstnikul oli kujunenud välja säärase loosungi puhul tasuks rubla tähe pealt, siis luges kunstnik loosungit omal viisil: „Üks rubla, kaks rubla, kolm rubla...”