Sõja puhkemine tõmbas aga kõigist kavatsustest, mis nõukogude kunstijuhtidel ees olid, kriipsu läbi. Dekaadi tööd jäid esiotsa kuni korralduseni seisma ja kunstnikke hakati rakendama otsesele propagandateenistusele. Neid sunniti kõnelema rahva ette, koosolekutele või jällegi raadio kaudu. Kui kunstnikud säärasest propagandateenistusest oleksid keeldunud, oleks seda otsekohe loetud sabotaažiaktiks ja kunstnik oleks antud sõjatribunali kätte.

Seejärel hakkasidki ilmuma punases ajakirjanduses mitmesugused vastast mõnitavad karikatuurid, ka niisuguste kunstnikkude poolt, kes karikatuurijoonistajatena senini tuttavad polnud. Karikatuuridele seltsis lühikirjutuste laviin, mis kõik olid varustatud mõne tuntud kunstniku või kirjaniku allkirjaga.

Selles „fašismivastases kampaanias” määrati eesti kunstnike kamandajateks muidugi juudisoost piiritagused ideoloogid, kellele seltsisid ka üksikud parteikooliga venelased.

Nii näemegi, et I.Dunajevski kirjutab „Sirbi ja Vasara” 24.juuni numbris kunstnike kohta: „Uus loominguline olukord kohustab meid looma kiiresti ja palju ja hästi. Püha viha ja suured isamaalikud tunded, mis täidavad meie teadvuse, peavad leidma vastava väljenduse kõrgekunstilises kujutusis.” Missugused need kõrgekunstilised kujutused olid, seda võisid tallinlased enne linna vabanemist maitselagedailt ja toorelt väljatöötatud plakatitelt väga hästi näha.

„Sirbi ja Vasara” järgmine number annab meile aga pildi tegelikust olukorrast ja kunstnike orgtoimkonna tõekspidamistest ning tegudest.

„Kunstidekaadi tööde ajutise katkestamisega”, kirjutab ajaleht, „on kujutavad kunstnikud viimasel ajal tegelnud mitmesuguste plakatite valmistamisega, ruumide vormimise ja kaunistamisega. Kunstnike orgtoimkond pole saanud viimasel ajal tegutseda, kuna ta liikmed on olude sunnil laiali. Üks osa neist on astunud hävituspataljoni.”

Väärib märkimist, et eesti kunstnikest astusid kaks kommunistlikku kunstnikku – K.Liimand ja A.Johani – hävituspataljoni ridadesse ning leidsid hiljem ka oma teenitud karistuse.

Et vältida kommunistliku ajakirjanduse sundkaastööd või punases ringhäälingus esinemist, põgenesid mitmed meie kunstnikud linnast välja. Tallinna tolleaegsest Jaan Koorti nimelisest kunstikoolist läks korda tervel grupil õpilastel ja õpetajatel linnast eemalduda. Ettekäändeks leiti maalesõit praktilistele töödele, millised olid õppekavas ette nähtud. Nii avaneski võimalus pääseda Rõugesse, kus sõjasuve kestel meie noor kunstnikkond mõnede vanemate kunstnikkude eestvõttel tegi palju loovat tööd ja siis, pärast Saksa vägede tulekut, esines Rõuge koolimajas esimese Eesti kunstinäitusega pärast bolševike terrori aega.

Kuna Tallinnas oli üldiselt teada, et kunstnike grupp asub Rõuges, sooritasid mitmed agaramad kunstiõpilased Tallinnast jalgrattamatka sinna läbi frondi. Mitmed kunstnikud, kelledel oma tööde eest oli kunstnike kooperatiivist raha saada, ei julgenud enam sõja ajal rahale järele minna, vaid loobusid pigemini sellest. Oli üldiselt teatavaks saanud tõsiasi, et niipea kui kunstnik ilmus rahale järele, nõuti temalt peale raha vastuvõtmist ka teisi allkirju mõningaile artiklitele, mida kunstnik ise polnud lugenudki, veel vähem kirjutanud. Esines ju ka sääraseid juhtumeid, et mõnele kunstnikule esitati teatud teema ja kui kunstnik selle teema piirides mõne tagasihoidliku märkuse kirjutas, siis leidis ta hiljem ajalehes sootuks teistsuguse artikli, millel polnud lausetki ühist sellega, mis kunstnik oli kirjutanud. Propagandaks vajati ainult fakti ja nime, muu tehti punastes toimetustes enestes.

„Stalinlikku” hoolitsust” said omal nahal teravalt tunda kaks meie silmapaistvamat kunstnikku, kes ei lasknud ennast rakendada bolševistliku propaganda vankri ette. Mõlemad mehed saadeti siis sundkraavitöödele, kus nad punamadruste kamandamise all pidid õppima lojaalsust „nõukogude võimule”.

Punavõimude tegutsemisest kunsti alal sõja kestel võiks mainida kunstimuuseumis korraldatud sõjamaalide näitust, mis on üks neid Tallinnas korraldatud näitusi, kus kõige vähem külastajaid käinud. Kavatsus oli veel korraldada siin karikatuuride näitust, kuid vastavate materjalide puudusel jäi see pidamata.

Mida lähemale sõjarinne Tallinnale nihkus, seda suuremaks muutus bolševikkude hirm ning loovast kunstitegevusest võis ainult nii palju kõnelda, kui palju suudeti valmistada fašismivastaseid loosungeid ja plakateid, milliseid kleebiti majade seintele ja plankudele. Kõneldi, et mitmed Nõukogude sõjaväelased olevat nurisenud eesti kunstnike laiskuse üle, kes nii vähe plakateid ja loosungeid olevat loonud, et Tallinnas sõjaline vastupanu võimatuks osutub.

Enne Tallinnast taganemist taheti ka Kunstimuuseumi paremad teosed kaasa viia, mille kohta seletati, et neid tuleb päästa hävingust fasistide kätte langemise tagajärjel. Nii antigi korraldus väärtteoste kastidesse pakkimiseks, mille järel Kunstimuuseumi ametkond otsis läbi kõik muuseumi laod ja leidis paar väikest kastitäit kõige väiksema väärtusega teoseid, millised siis ka hiljem „Eestirannale” viidi. Kunstimuuseumi ametkond pakkis nüüd väärtuslikumad teosed küll kastidesse, kuid need paigutati võimaliku pommitamise eest Toompeal asuva vene katedraali keldrisse. Mõni päev hiljem leiti aga keldris uksed olevat lahti murtud ja silt ukse kohal teatas, et kelder on korraldatud avalikuks varjendiks. Nii olid kunstimuuseumi väärtuslikud kogud jäänud täiesti valveta inimeste hoolde. Kui kunstimuuseumi juhataja järelevalve saamiseks palvega vastavate võimude poole pööras, vastati talle, et pole tähtis, kunsti tegevat inimesed jälle. Ainsaks kunstiteoste päästmise võimaluseks oli kunstimuuseumi ametnike valve korraldamine omal algatusel, mida ka järjekindlalt tehti.

Kui juba Saksa sõjaväed olid Kesk-Eestini jõudnud, algasid Tallinnas ja lähemas ümbruskonnas mobilisatsioonid, mis ei jätnud ka kujutavaid kunstnikke puudutamata. Kahe mobilisatsiooniga viidi ära 30 nooremat kunstnikku, kusjuures on teada, et viimase mobilisatsiooniga viiduid kunstnike hulgast mõrvati ühe vene politruki poolt graafik Eduard Järv, kes oli teiste mobiliseeritute hulgas haigestunud ja ei suutnud omal jalal laevale minna. Peale mobiliseeritute on kaduma läinud kümmekond kunstikooli õpilast. Teada olevail andmetel on küüditatud neli kunstnikku ja vangistatud kolm.

Meie avalikest kunstiteostest said bolševike hävitustöö all kõige rohkem kannatada Eesti Vabadussõja mälestussambad. Siinjuures peab aga mainima, et leidus küllaldaselt julgeid eestlasi, kes näitasid suurt algastusvõimet punavõimude poolt mahakistud vabadussammaste kujude õigeaegsel kõrvaldamisel ja peitmisel, mistõttu nii mõnedki Vabadussõja monumendid nüüd jälle omal kohal võivad seista. Kuivõrd bolševikud esinesid kunsti ja kultuuri ning kunstnike kaitsjatena, näitab väga ilmekalt Tallinna kunstikolonii hävitamine nende poolt. Nn. Tallinna Kadrioru kunstikolonii on olnud pikkade aastate kestel Tallinna kunstnikkonna pesapaigaks. Siin Kadrioru nõlvakul vastu Peetri majakest on elanud ja töötanud mitmedki väga silmapaistvad eesti kunstnikud.

Tallinna piiramise ajal oli kunstikolonii aga kujunenud hävituspataljonlaste peastaabiks. Siin ümbruskonnas asusid nende autod ja kolonii hoov ning lähem ümbrus oli täis hävituspataljonlasi ning nõukogude sõjaväelasi. Esialgu jäeti küll puutumata kunstnike isiklikud elamisruumid, kuid neil ei lubatud siit enam välja tulla, öeldi lihtsalt, et mis te väljas otsite, küll meie teid kaitseme. Kuidagi oli läinud siiski ühel ja teisel kunstnikul korda sellest kardetavast paigast eemalduda, kuid siis tuli jälle vajadus koju tagasi minna, sest ühte või teist asja oli ikkagi tarvis, ning säärase kojupööramise juures tuli paratamatult kokku puutuda jälle punaarmeelastega, kes siis suurte seletamiste ja vande andmise järel mõnel juhul ka koju tagasi lasksid.

Tallinna lahingupäevade eel põgenesid siit aga kõik eemale, kuna oli selge, et kunstikolonii jääb keset lahingu piirkonda. Kui siis pärast Tallinna vabanemist siinsed elanikud jällegi koju pöördusid, leidsid nad eest ainult suitsevad varemed. Ühes kunstikoloniiga oli hävinenud ka terve rida kunstiteoseid, mis siinseil kunstnikel leidus nende ateljeedes ja millistest mõned olid vägagi väärtuslikud.

Tallinna vabanemisega vabanes ka Eesti kunstielu ja kodanikkond punasest kammitsast, mille tema ümber oli põiminud punane võim, et hävitada isikupärast loomingut ja maha tallata euroopalikku maitset. Nagu eelpool esitatud üksikuist näidetest võime järeldada, ei saanud punarežiimi ajal tõelisest kunstiloomingust palju juttu olla, kuna kõik, mis vägivaldselt peale sunniti, võis olla ainult bolševistliku süsteemi ülistamisartikkel.

Eesti kunst, mis senini oli kasvanud ja arenenud Lääne-Euroopa kultuurist, lõigati korraga sellest ära. Eesti kunst, mis oli edenenud senini loosungi all „Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!” asetati nõukogude ajal uue loosungi ette: „Päike tõuseb idast ja läheb looja läände sealt pole loovkunstnikul enam midagi otsida!”

Kõigi loovisikute pilgud pidid olema suunatud itta. Sealt aga irvitasid eesti kunstile vastu bolševistlikud propagandaplakatid ja madalal tasemel olevate loodusrahvaste algelised kunstikatsed, kelledega võrdsele kultuuritasemele bolševistlikud kunstijuhid lubasid „tõsta” ka Eesti kunstisaavutused.