Kõigile Tallinnas asuvate veobaaside ja ettevõtete juhatajatele tehti 13.juuni keskpäeval korraldus veomasinate seadmiseks sõidukorda – varustada bensiiniga ja jätta juhid ootele.

Kõige suurem hulk veomasinaid oli Tallinna veobaasil (üle 100 veoauto) ja seal käis käsku andmas koguni Tallinna linna täitevkomitee esimees S e a v e r isiklikult.

Käsuandmisel teatas Seaver, et veomasinad on määratud miilitsa korraldusse.

Kuivõrd hoolikalt kohalikud bolševikud küüditamist ette valmistasid, näitab asjaolu, et Tallinna veobaasis käis veel sama päeva õhtul kompartei Tallinna linnakomitee sekretär O k k kontrollimas, kas antud korraldused on täidetud. Sama Okk oli teatavasti ka Nõukogude Liidu Rahvuste Nõukogu saadik.

Veomasinatele anti väljasõidu korraldus südaööl. Sõita tuli Laia ja Pagari t. nurgale NKVD maja juurde, kust tulid peale venelased-tšekistid, ja siis suundus veomasinate kolonn Mere puiesteele „Punaarmee Maja” juurde.

„Punaarmee Maja” (end. Kino „Grand Marina”) oli küüditamise keskuseks Tallinnas. Sinna kogunesid 13.juuni hilisõhtul Siseasjade ja Julgeoleku rahvakomissariaatide ametnikud, militsionäärid, punaarmeelasi ja kõik kompartei Tallinna linna komitee liikmed. Parteiliikmete väljailmumine oli kohustuslik ja seda koguni kontrollitud nimekirjade alusel Partei Aktiivi majas, Pikk t.20. Kokkutulnute seas olnud märgata rohkesti juute. Koosolekust võtsid osa olevail andmetel rahvakomissaridest peale B. K u m m i ja A. M u r r o veel hariduse rahvakomissar N. A n d r e s e n , kergetööstuse rahvakomissar A. V e i m e r ja kompartei III sekretär N e e m e R u u s .

Instrueerimiskoosoleku avas ENSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar ja küüditamise peakorraldaja Eestis – Boris K u m m . Ta tegi teatavaks, et öösel algab nõukogudevaenuliste kodanike väljasaatmine Eestist, kusjuures ülemaaliselt kuulub väljasaatmisele üle Eesti umbes 3000 perekonda. Ühtlasi teatas ta, et kokkukutsutuist moodustatakse neljaliikmelised brigaadid, kes toimetavad kodanike kinnivõtmist ja transporteerimist kogumispunktidesse.

Pärast Kummi küüditamise tehnilist osa puudutavat sõnavõttu kõneles koosolekul koosolijaile Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei propagandasekretär A. S i p s a k a s, toonitades küüditamise vajadust, püüdes teoreetiliselt põhjendada toda massilist vägivallaakti.

Peale A.Sipsaka sõnavõttu algas kohe operatiivgruppide-brigaadide moodustamine ja brigadiride varustamine kodanike nimekirjade ja muu materjaliga. Siis käsutati brigaadid maja ees ootavaile veoautodele ja julm töö algas. Küüditamise sõit algas Tallinnas kell 1 öösel vastu 14.juunit.

Õhtul pahaaimamatult voodisse heitnud rahulikud kodanikud põrutati unest üles, kontrolliti, kas isikud vastavad nimekirjale, tehti teatavaks väljasaatmise määrus ja käsutati asjade pakkimisele.

Kuigi juhtnööride kohaselt oli lubatud kaasa võtta perekonna kohta 100 kg kraami, ei peetud Tallinnas igal pool sellest kinni. Kaasavõetava kraami hulga määras brigadiri isiklik äranägemine. Oli juhtumeid, kus lubati pakkida õige vähest ja inimesed veeti koguni paljaste kätega autodele. Samuti ei teatatud väga paljudel kordadel, et perekonnapead eraldi saadetakse, vaid lasti asjad pakkida ühiselt. Pakkimiseks anti aega ka väga erinevalt: mõnel pool kuni kaks tundi, kuna teisal lubati korraldamisaega vaid veerand tundi. Küüditajate jõhkrusest tingituna ei lubatud mõnel juhul midagi peale seljariiete kaasa võtta. Läbiotsimist igal pool ei toimetatud. Üldiselt on mehi koheldud karmimalt. Teadaolevail juhtudel on mehi käsutatud seina äärde seisma või jällegi toolile istuma, kuid valvur oli püstoliga juures. Seega suhtuti meestesse nagu arreteeritutesse.

Peale asjade pakkimist käsutati perekonnad ühes pakkidega autole ja sõidutati väljasaadetavate kogmispunkti.

Tallinna ja Nõmme küüditatute jaoks olid trellitatud vagunid paigutatud Tallinna sadamasse, Kopli jaama ja Pääsküla jaama. Vagunite juures eraldati mehed naistest-lastest ja paigutati meeste rongi.

Inimeste vedamisest rongidele jutustab üks küüditamiseks välja käsutatud veomasina juht järgmist:

„Koidula tänaval peatusime umbes pool tundi. Siis toodi inimesed välja, käsutati autole ja minul kästi sõita sadamasse. Mina küsisin mundrit kandvat mehelt, et kuhu need inimesed viiakse. See vastas minule, et nad viiakse maale ja et nüüd jääb rohkesti kortereid vabaks. Mind kästi sõita Lääne muuli äärde. Seal oli juba rohkesti veomasinaid, mõnel olid veel inimesed peal. Minu masinalt paigutati inimesed trellitatud loomavagunitesse, mida nägin sadamas rohkesti olevat. Mehed paigutati naistest-lastest eraldi vagunitesse. Inimesed olid väga kurvad ja rõhutud. Vagunitest oli kuulda nuttu ja lastekisa. Muuli äär oli punasõdureid täis ja kogu Sadama plats oli punasõduritest sisse piiratud. Masinate jaoks oli seisuplats, kus pidin ootama. Sadamas olles sain aru, et midagi halba on teoksil. Mulle oli rõhuv. Samad mehed, kellega sõitsin, tulid jälle minu masinale ja mind kästi sõita jälle Kadrioru kanti, tänavat enam ei mäleta. Inimesi, keda kinni võeti ja autole toodi, mina ei tundnud. Viisin need jällegi sadamasse. Ja jälle pidin uuesti välja sõitma. Kõiki inimesi, keda otsiti, ei saadud kätte. Mina olin ühe joonega veos kuni pühapäeva hommikuni, s.o. 15.juuni hommikuni. Selle aja sees pidin tegema 50 kuni 60 küüditamise sõitu. Minul oli uus masin ja mind aina kiirustati. Otsitavaid, keda kodus ei olnud, käidi ka mujal otsimas, kuid kõiki siiski ei leitud. Küüditajate seas oli ka vahepeal muudatusi; laupäeva õhtul pandi meeskonda kolm poisikeseohtu noormeest – üks eestlane ja kaks venelast. Kinnivõetud inimesed viisin kõik sadamasse, peale ühe perekonna, kelle viisin Pääsküla jaama, kus samuti seisid trellitatud akendega vagunid. Kinnivõetud inimestest ei tundnud mina kedagi. Mulle on meelde jäänud, et Kadriorust viidi ära üks perekond: mees, rase naine ja üheaastane laps. See naine ühes lapsega pandi minu kõrvale juhiruumi istuma ja minul kästi aegamööda sõita. Naine nuttis kogu aja ja oli nõrkemiseni väsinud. Sadamas naine palus meest enda juurde lasta, et last mehe hooleks anda, kuid ei lastud. Vastuhakkamisi mina ei näinud.”

Tallinnas veeti suurem osa küüditamisele määratutest juba 14.juuni kestel rongidele. 15.juunil jätkus küüditamine ja kestis kuni 16.juunini. Kas esialgselt küüditamisele määratud isikute nimekirju nende päevade kestel ka täiendati, pole teada. Mõnevõrra laseb seda siiski oletada asjaolu, et ühelt ja samalt tänavalt veeti inimesi kahel päeval.

Kõiki nimekirjas olevaid ei saadud Tallinnas, nagu mujalgi, kätte. Ärakolimine, ärasõitmine päästis nii mõnegi perekonna ja isiku. Oli ka muidugi neid, kes arreteerimise kartusel juba varem varjule põgenesid. Seetõttu ähvardas tulla puudujääk koostatud plaani arvulises osas, mille päästmiseks tõenäoliselt võeti lisa alles teises järjekorras küüditamisele määratutest.

Päeva jooksul selgus Tallinnas, kes ja kui palju on igaühe tutvus- ja sõprusringist juba viidud. Tühjad lauad ametiruumides ja tühjad kohad tööpinkide taga vabrikutes olid tollal tummad leinajad, kuid vaade nendele muutis esialgse ootamatusest tingitud jahmatuse üldiseks vihaks ja põlastuseks. Ka need, kes seni olid ükskõikselt suhtunud enamlaste terrorisse, tundsid end nüüd olevat sügavalt puudutatud rahvuskaaslaste massilise küüditamise läbi. Aga inimeste vedu jätkus ja keegi ei saanud kindel olla, et järgmisel ööl pole tema kord. Paljud tegid selleks ka ettevalmistusi – pakkisid asjad kokku, et kui järele tullakse, siis poleks enam vaja tšekistide kiirustamist kuulata. See toimus peamiselt perekondades, kuna üksikud isikud, kes küüditamist oletasid, püüdsid end varjata – kui mitte rohkem, siis vähemalt öökorteri vahetamisega.

Vagunitesse veetud meeste suhtes teostati kogunemiskohtadel täpset kontrolli ja uuriti kompromiteerivat materjali. Need, kelle „süü” arvati suurem olevat ja seetõttu kõrgemat karistust väärivat, kui seda on väljasaatmine, võeti vagunist maha ja toimetati NKVD-sse. Tallinnas on teada juhtum, kus Ülemiste jaamast, rongide liikumisel Venemaa poole, toodi mõned isikud vanglasse. Peale ülekuulamist saadeti kõnesolevad siiski Venemaale. Vagunist väljavõtmised ja ülekuulamisele viimised olid siiski üksikud erandid.

Tuli ette ka selline omapärane lugu, et vagunist välja võetud ja NKVD-sse viidud isik lasti süütõenduste puudusel isegi vabaks ja mees pääsis seega küüditamisest.