Küüditamine toimus täiesti Moskva juhtnööride kohaselt ja selles suhtes polnud kohalikul Rahvakomissaride Nõukogul midagi ütelda. Kõik korraldused dikteeris Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat koha peale, mida meie võimumehed kui alandlikud sulased püüdlikult pidid täitma ja täitsidki.

Käsitada olevail andmetel pole ENSV Rahvakomissaride Nõukogu koosolekuil kunagi küüditamise küsimust puudutatud.

Eestlaste küüditamist Venemaale korraldas ja juhtis ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat rahvakomissar B. K u m m i juhtimisel otse Moskvast saabunud korralduste järgi. Tegelikku läbiviimist abistas oma jõududega ENSV Siseasjade Rahvakomissariaat rahvakomissar A. M u r r o juhtimisel. Kõrgema juhina küüditamise läbiviimise suhtes toimis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär K. S ä r e .

Seega moodustas eesti rahva küüditamise kõrgem juhtkond samuti „kolmiku” (troika) nagu allorganid maakondadeski.

Tegelikku tööd teostanud maakondlike „kolmikute” ja operatiivstaapide suhtes pole säilinud küllaldast materjali, kuna bolševikud hävitasid enne põgenemist kõik paberid, mis sisaldasid nende vägivalda eesti rahva kallal.

Säilinud on vaid Pärnumaa „kolmiku” protokollide kaust küüditamise eeltööde kohta ja operatiivstaabi materjale küüditamise tegeliku teostamise kohta, mis leiti poolpõlenult Pärnu miilitsahoone rusude alt.

Protokollid on koostatud vene keeles ja kannavad pealkirja: „Protokol zassedanija ujezdnoi troiki po võsseleniju antisovetskogo elementa iz ujezda Pjarnumaa” (Protokoll maakondliku „kolmiku” istungi kohta nõukogudevastase elemendi Pärnu maakonnast väljasaatmise asjas).

Kausta andmete järgi on Pärnus tegutsenud operatiivstaap ja maakondlik „kolmik”. Viimane on pidanud küüditamise eeltööde arutamiseks 7.-12.juunini mitu koosolekut.

Asja arutanud „kolmik” koosnes Pärnumaal järgmiselt: Troika esimees – NKGB (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi) maakondliku osakonna ülem – K i k k a s ; liikmed: NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaadi) maakondliku osakonna ülem – T a m m ja NKVD maakondliku osakonna ülema asetäitja – G n e z d i n . Protokollid on kinnitanud NKGB 3.osakonna operatiivvolinik Urik, Riikliku Julgeoleku vanemleitnant.

Protokollid sisaldavad Pärnust ja Pärnumaalt küüditamisele määratud isikute nimesid ja otsust nende kohta.

Täieliku pildi annavad asjast alljärgnevad väljavõtted eestikeelses tõlkes.

Väljavõte 7.juuni 1941.a. protokollist:

1.Kodanik Koger, Alfred Aleksei p., sünd. 1894, elab Abja vallas Arreteerida

2.Kodanik Martinson, Linda Maria Tõnu t., sünd. 1905, elab Abja vallas ja tema poeg Ilmar, sünd. 1938.a. Välja saata

4.Kodanik Kalbus, Tõnis Jaani p., sünd. 1880, elab Abja vallas Arreteerida

tema naine Salme Kalbus, sünd. 1884.a., poeg Endel, sünd.1904.a., tütar Juta, sünd. 1920.a. Välja saata

8.Kodanik Sõber, Eduard Peetri p., sünd. 1899.a., elab Kilingi Nõmmel Arreteerida

tema naine Hilda Sõber, sünd.1906.a., poeg Peeter, sünd. 1928.a. Välja saata

19.Kodanik Unt, Linda Hendriku t., sünd. 1893.a., elab Vändra vallas, tema tütar Laine Mardi t., sünd. 1920.a., poeg Eino Mardi p., sünd. 1922.a., poeg Kalle Mardi p., sünd, 1930.a. Välja saata

7.VI.1941.a. „kolmiku” protokoll sisaldab otsuseid 34 perekonna kohta.

Väljavõte 9.juuni1941.a. protokollist:

5.Kodanik Riismaadel, Villi Andrese p., sünd 1890.a., elab Tammsaare 16 Arreteerida

tema perekond: naine Marie Madise t., sünd. 1892.a. Välja saata

19.Suve, Priit Karli p., sünd. 1901.a., elab Jaan Kreuksi 26 Arreteerida

tema perekond: ema Suve, Anna Andrese t., sünd. 1871.a. Välja saata

33.Kull, Hendrik Hendriku p., sünd. 1893.a., elab Suur-Sepa 11 Arreteerida

tema naine Selma Jaani t., sünd. 1905.a., poeg Arvo, sünd. 1931.a., poeg Heino, sünd. 1930.a., ema Kull-Puusner Maria, s. 1881.a. Välja saata

Nagu toodud protokollide väljavõtetest nähtub, on perekonnapead määratud arreteerimisele ja perekonna liikmed väljasaatmisele. Pärnumaa materjalidest ilmneb, et perekonnapeade suhtes on otsus eranditult ühtlane, mis omakorda tõendab, et asja arutamine on olnud vaid vormi täiteks, kusjuures ühegi isiku suhtes pole sisuliselt põhjuseid kaalutud.

Tõenäoliselt on ka teistes maakondades tegutsenud maakondlikud „kolmikud” ja operatiivstaabid. Maakondlike „kolmikute” ja operatiivstaapide alla kuulusid ka maakondades asuvad linnad, välja arvatud Tallinn ja Tartu, kus olid ja tegutsesid omaette küüditamist korraldavad organid.

Maakondlikud „kolmikud” olid moodustatud kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenulise elemendi arvele võtmiseks ja saabunud materjali hulgast nimekirja koostamiseks, keda esmajärjekorras „asumisele” saata. Sellised nimekirjad koostati „kolmiku” koosolekuil.

Eeltööd materjali kogumiseks nõukogudevaenulise elemendi suhtes teostas NKVD oma laialdase agentide võrgu kaudu ja hankis seega maakondlikele „kolmikutele” vastava nimekirja. Nagu on selgunud, alustati küüditamise ettevalmistustöid varakult – 1940/41.a. talvel. NKVD-l olid allorganid – maakondlikud osakonnad igas suuremas linnas. Linnad ja maakonnad olid jagatud sektoritesse, kus tegutsesid NKVD allorganite agendid. Need töötasid oma sektorid läbi ja hankisid andmeid isikute kohta, keda tuli lugeda nõukogude korrale ohtlikuks või vastaseks.

Andmeid koguti nn. kompromiteerivate alade, s.o. isikute tegevuse, kutsealade ja organisatsioonilise kuuluvuse järgi. Kogutud andmed moodustasid kompromiteeriva materjali, mille alusel üldiselt määrati kindlaks, kes kuulub „nõukogudevastase elemendi” hulka. Kuid kompromiteeriv materjal ei olnud ainukeseks aluseks, mille järgi arvestati nõukogudevastasust, vaid samaväärseks aluseks on olnud kompartei liikmete, komnoorte ja teiste bolševike sabassörkijate kaebused.

Kompromiteeriva materjali hankimisel on NKVD tegelased kasutanud ka nn. „salajasi kaastöölisi” rahva seast. Salajasteks kaastöölisteks on püütud värvata isikuid, keda NKVD on pidanud endale kasulikuks andmete saamise otstarbel. Printsiibi järgi on püütud salajasi kaastöölisi värvata igalt kutsealalt, isegi endiste E.V. aegsete poliitiliste tegelaste seast. Viimaseid on peetud kompromiteeriva materjali kogumisel eelistatud allikaks, eriti soovitavad on olnud need, kes ise on olnud nõukogudevastaselt kompromiteeritud (poliitilised tegelased on loetud kõik, peale äärmiste pahempoolsete, nõukogudevastaselt kompromiteerituiks). Viimaste värbamiseks on kasutatud surve printsiipi – süüdistatud kommunismivastases tegevuses, ähvardatud välja saata, perekond vangistada jm., millest pääsmiseks on jäetud ainuke võimalus – hakata salajaseks kaastööliseks. See printsiip olevat ka üksikuil juhtudel tulemusi andnud. Muud asutused ja isikud, peamiselt linnade ja valdade täitevkomiteed, on pidanud kahtlaseks loetud kodanike kohta andma personaalandmeid (sünniaja ja -koha, hariduse, rahvuse, keelteoskuse, Vabadussõjast osavõtmise, sõjaväelise auastme, parteilise kuuluvuse, Kaitseliidust, Isamaaliidust ja vabadussõdalaste liikumisest osavõtmise, samuti poliitilise meelsuse, elukoha ja perekonnaliikmete kohta), kui NKVD poolt seda nõuti. Linnades ja valdades on NKVD agendid pidanud sidet täitevkomiteede üksikute tegelastega, keda peeti küllalt usaldusväärseiks isikuteks. Viimaste kaudu oli võimalik saada igasuguseid üksikasjalikke andmeid, mida küüditamise paberite seadmiseks vaja läks. Päris lähedas ja tihedas koostöös andmete hankimise alal on NKVD seisnud komparteiga ja selle liikmetega. Kompartei on olnud ka omalt poolt kompromiteeriva materjali kogumise organiks. Kõik saadud kompromiteerivad materjalid on kompartei andnud edasi NKVD-le. Mis puutub komnoortesse, siis otseselt ei ole neid kompromiteeriva materjali hankimiseks kasutatud. Nende seast on küll värvatud salajasi kaastöölisi, kuid asja konspiratiivsuse tõttu komnoori sel viisil ei usaldatud kui kompartei liikmeid.

Üldiselt aeti kogu asja äärmise konspiratiivsusega. Kompromiteerivat materjali koguti ja igasuguseid andmeid hangiti, kuid kogujad ja nende abilised ei teadnud, milliseks operatsiooniks ja millal seda vaja läheb. Asjast olid teadlikud ainult juhtivad tegelased, kes küüditamise aktsiooni lahtiminekust teatasid käsilastele – operatiivgruppidele – alles küüditamise eelõhtul, mil viimased kohe tegevusse rakendati.

Operatiivgrupid – tegelikult inimeste kokkuvedajad – moodustati tšekistidest, miilitsatest, punaarmeelastest, kelledele veel abiks kutsuti partei liikmeid, komnoori ning eriti usaldatavaid kommunistide sabassörkijaid ja kohati ka töölisi, keda üldiselt arvati nõukogude korrale usaldusväärseks ja lojaalseks.