Balti maades ja küüditamist juhtivaile tšekistidele Serovile ja Avakumovile 13.juunil 1941 Moskvast Riiga saadetud šifreeritud telegramm sisaldas küüditamise plaani. Sellega määrati kindlaks Eestist, Lätist ja Leedust küüditamisele kuuluvate isikute arv ja küüditatute ešelonide mahalaadimisjaamad Nõukogude Venemaal. Telegramm sisaldab järgmist (tõlkes on välja jäetud Lätist ja Leedust suunduvate ešelonide sihtkohad):

Leedu NSV-st Altai piirkonda (krai)

Toimetage raudtee veokirjade koostamist vastavalt ülalmainitud sihtjaamadele.

Kohustage ešelonide ülemaid teadustama teekonna läbistamisest kord ööpäevas NSVL NKVD vedude osakonnale.

Vaadeldes väljasaadetiste sihtjaamu oblastite ja rajoonide alusel saame järgmise pildi:

Telegrammis on märgitud, et küüditatud perekonnapead (s.o. need, kes kuuluvad A gruppi) saadetakse Babõnino (asub Kaluga ja Brjanski vahel) ja Starobelski (asub Luganskist umbes 90 km põhja pool) jaamadesse.

Kriminaalkurjategijaile oli väljaaatmise lõpp-punktiks Solikamski jaam Permi oblastis. Tõenäoliselt ei saadetud nimetatud jaama üldse ühtki inimest, mida tõendavad ka raudtee veodokumendid. Kui palju kriminaalset elementi üldse tolkorral küüditati, pole teada. Teatavasti saadeti vangid – nii poliitilised kui ka kriminaalsüüalused – hoopis hiljem Nõukogude Venemaale.

Eespool toodud andmetest nähtub, et suurem osa väljasaadetuist olid määratud Kirovi ja Novosibirski oblastisse, mis ka tegelikult enam-vähem taoliselt teostus.

Nendest bolševike poolt mahajäänud materjalidest selgub, et Eestist oli 14.-17.juunini väljasaatmisele määratud 11 102 isikut.

Selle isikulise täpsusega koostatud plaani täitmine kommunistidel nagu alati 100%-selt ei õnnestunud. Paljusid küüditamisele määratuid ei saadud kätte – nad ei viibinud küüditamise momendil juhuslikult kodus või olid juba varem arreteerimise kartusel põgenenud.

Plaani täitmisest pidid kohalikud operatiivstaapide ülemad esitama aruanded. Säilinud on sellistest aruannetest aruande mustand, mille on koostanud Pärnu operatiivstaabi ülem K i k k a s , Pärnu maakondliku „kolmiku” esimees on küüditamisele määratud kodanike nimekirja lõpul koostanud pliiatsiga kirjutatud venekeelse aruande, milles võrdleb „plaani” ja küüditamise lõpptulemusi. Mustandi tekst eestikeelses tõlkes on järgmine:

Rahvakomissariadi poolt kinnitatud plaani järgi

          B NKGB 550 + 11 = 561

Tegelikult 16.VI 41 hommikul kell 4 küüditatud

          B NKGB 477 + 10 = 488

Samas, natuke allpool, on välja arvestatud ka küüditamise plaani puudujääk:

Mustand-aruandest nähtub,et Pärnu maakonnast ja linnadest oli küüditamisele määratud 821 isikut. Tegelikult peab olema 831, sest arvutuses on viga – 224 ja 46 liites on 270, mitte 260, nagu arvestuse tegija aritmeetika näitab!

16.juuni hommikuks oli küüditatud 727 (ka selles arvutuses on viga, peab olema 726!). Puudujääk seega 94 isikut (õige arvestuse kohaselt aga 105 isikut).

See aruande mustand on üheks näiteks, milliste teadmistega olid nõukogude võimumehed. Lihtsas kokkuarvamise tehingus kaks viga – arvusid 224 ja 46 liites on ta saanud 260 ning 477 ja 10 liites 488!

Nagu Pärnus, nii tekkis puudujääke kõikjal ja seega jäi küüditamise lõpptulemus paari tuhande võrra vähemaks kui oli plaanitsetud.

Bolševike poolt äraviidute ülemaaliseks registreerimiseks kutsuti 1.sept.1941 ellu Äraviidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise keskus (ZEV). ZEV-i poolt 15.märtsiks 1943 kogutud andmeil küüditati Eestist 9728 isikut.

Eestist küüditatud hajutati mööda Nõukogude Liitu laiali.

Raudteedokumentide põhjal on võimalik kindlaks teha, et arvuliselt kõige rohkem vaguneid on sihitud Siberi osasse (Novosibirski oblast), nimelt 233 vagunit. Põhja-Venemaale Kirovi (end Vjatka kub.) oblastisse 120 vag., siis lõuna poole – Babõninosse 57 vag., ja Starobelskisse 80 vagunit. Kas rongid selles koosseisus ettenähtud sihtkohtadesse jõudsid või toimus Nõukogude Venemaa sees veel ümberhaakimine, pole teada.

Kohalejõudnult on kirjutanud kodumaale ainult naised ja saabunud kirjade alusel on võimalik teha üldjoontes järeldusi, et K i r o v i    o b l a s t i s s e on saadetud Tallinnast, Harjumaalt, Läänemaalt ja Saaremaalt küüditatud naised – lastega. Kirovi oblastisse on sattunud ka mõned üksikud perekonnad koos. See tuleneb sellest, et need perekonnapead ei kuulunud A-gruppi. Pole andmeid, miks mõnede perekonnapeade suhtes sarnane erand on tehtud. Üldiselt oli olukord sarnane, et kõik perekonnapead kuulusid A-gruppi ja saadeti perekondadest eraldi.

N o v o s i b i r s k i   o b l a s t i s s e on jõudnud Lõuna-Eestist, Virumaalt ja Järvamaalt küüditatud naised – lastega.

Meeste suhtes pole kindlaid andmeid, kuna A-gruppi kuulunud mehed pole ükski kirjutanud, muidugi põhjusel, et ei lubatud kirjutada.

Arvatavasti saadeti Põhja-Eestist küüditatud mehed Babõnino jaama ja Lõuna-Eestist küüditatud mehed – Starobelski jaama.

Tõenäoline on, et ka Siberi osasse on saadetud mehi. Raudteeametnike andmete kohaselt on Karagati jaama sihitatud ešelonis olnud mehi.

Selline oli umbkaudne üldpilt küüditatute asukohtade suhtes alguses, kuid rinde lähenemine tõi kindlasti – vähemalt meeste suhtes – peatselt muudatusi. 1941.a. sügisel vallutati Saksa vägede poolt Starobelski ja Babõnino rajoonid, kuid vallutatud aladelt ei pääsenud ühtki küüditatut – kõik olid viidud aegsalt kaugemaisse piirkondadesse. Hiljem on tõenäoliselt küüditatud mehi veetud läbi paljude sunnitöölaagrite ja puistatud laiali üle kogu Nõukogude Venemaa.

Maakondadest ja linnadest on registreerimisandmeil küüditatud järgmiselt:

Harju maakonnast ja linnadest    2593

Järva               „          „              365

Lääne              „          „              573

Petseri            „          „              475

Saare              „          „              985

Tartu               „          „             1070

Valga               „          „              363

Viljandi            „          „              745

Viru                 „          „             1303

Võru                „          „              440

ZEV-i poolt kogutud materjal on praegu veel lõplikult läbi töötamata, mistõttu arvudes on võimalikud teatavad muudatused. Samuti ei ole veel käsitada täpset statistilist materjali äraviidute vanuse, hariduse, elukutse jne.kohta.

Eelkokkuvõtete alusel saame siiski üldpildi küüditatud meeste, naiste ja laste (alla 18 a.) arvulise vahekorra suhtes.

Laiaulatusliku küüditamise läbiviimisel ilmnes puudusi ja arusaamatusi, mis olid koguni arutusel kompartei keskkomitees, kus tehti seepärast etteheiteid rahvakomissar B.Kummile.

Üks Tallinna küüditamisjuhte on märkinud paberilehele terve rea vigu ja küsimusi, mis inimeste kinnivõtmisel ilmnes ja mille kohta taheti saada lahendust, et järgnevail küüditamistel asi libedamalt läheks. Säilinud paberilehele on märgitud vene keeles järgmisi arusaamatusi:

1. Aktsiooni puudulik organiseerimine.

2. Järelejäänud kapitalistide küsimus.

3. Miks rahad tagasi anda?

4. Mis teha põgenenutega?

5. Miks kaotati varanduste nimestikud?

6. Kuidas jääb asutuste rahade ja dokumentidega? (Nähtavasti leidus küüditatute korteris ametiasutuste raha ja dokumente.)

7. Saamata jäänud palk, kuidas sellega?

8. Kas tuleb veel... (küsimus on jäänud pooleli).

9. Kuidas talitada trotskistlike ja teiste raamatutega?