Sihtkohtadesse jõudes lõppes küüditatute saatuse esimene järk. Sõit ei olnud mitte kerge. Milliseid viletsusi ja vintsutusi küüditatud pikal teekonnal pidid taluma, on võimatu kirjeldada. Saadud teateil on mitmed vanad ja haiglased inimesed juba esimesel teeloleku nädalal surnud. Milliseid kannatusi ja vaevu pidid üle elama väiksed lapsed ja nende emad, seda võime vaevu ette kujutada.

Lõpuks olid siiski teekonna kannatused seljataga, kuid kohe algasid uued mured – kuidas alata Venemaal võimutsevas viletsuses elujärge?

Karjuv vaesus, mustus ja madal elatustase oli „punase paradiisi” esimene tervitus küüditatud eestlastele.

Üks küüdtatuist kirjeldab asjalikult oma esimesi muljeid Venemaa oludest:

„Pilt, mis meile siia kiidetud maale saabudes avanes, oli kurb ja on jäänud ka siiani selleks. Kõik on lagunemas ja maha jäetud. Külad koosnevad neist samadest vanadest õlgkatustega onnidest, milledest igaüks on mõnest küljest viltu vajunud. Ei näe ühtegi ilupuud, sirelit või lillepõõsast, vaid valitseb korralagedus ja mustus. Maal on uusi ehitusi vähe ja need on tibatillukesed, ümmaraist palkidest. Maal oleme näinud kaks kuni kolm uut, suuremat ehitust tuhandete logude hulgas. Põllud on söötis ja täis kasvanud madala võsaga, kuhu vahele on siis põllusiilud sorgitud. Töö tehakse käsitsi, ühe hobusega, mis on nagu luu ja nahk. Traktoreid olen näinud kahte, mis mõlemad seisid. Jalgrattaid kolm kuni neli. Riietus on vilets, sits ja vanamoeline. Ka linnad on varisemas, suuremad ehitused kuuluvad vanemaisse aegadesse. Nüüdsed on tibatillukesed. Majad on ühesugused, suitsunud, mustad ja viletsad ning ühesugused venelaadilised.

Inimesed on vaesed ja viletsuses elavad. Ka nende meeleolu ei ole sugugi hea, vaid neid hoitakse koos püssitiku abil. Kõik ootavad päästmist, vanglad olevat täidetud inimestega. Üldine pilt sellest maast on raske ja rõhuv. Inimesed, kes varemalt on sel maal ringi sõitnud, ütlevad, et siin ei ole midagi edasi arenenud, vaid palju endist on kokku varisenud.”

Kohalesaabunult saadeti küüditatud gruppidena jaotuspunktist laiali neile määratud asukohtadesse, kus nad tööle rakendati.

Kodumaale saabunud kirjade alusel töötasid küüditatud peamiselt kolhoosides, turbarabas ja metsatöödel. Ka kivimurrus kärutajatena, linna puuhoovides, aiandusettevõtetes, käsitööartellides ja üksikuil juhtudel ka kantseleitöödel leidus väljasaadetuid. Rõhuv enamus oli sunnitud oma viletsat elatist teenima raske kehalise tööga kolhoosis, turbarabas ja metsatöödel äärmiselt madala töötasu juures.

Väljasaadetute kirjad on kirjutatud enamikus ettevaatlikult. Elust-olust antakse vaid kaudselt mõista. Kuid mõngi kirjutab „paradiisist” sellise avameelsusega, et paneb imestama, kuidas selliste väljendustega kiri ometi tsensuurist läbi pääses. Enamasti näivad küüditatud naistel kodust kaasavõetud riided ja majapidamistarbed alles olevat. Üksikutel on läinud teel pakke kaduma, mis tõenäoliselt varastati konvoeerijate poolt.

Kohalik elukallidus ja vähene töötasu sundisid inimesi peagi müüma kaasavõetud vähemtarvilikke riideesemeid. Kõik ei saanud ka tervislikel põhjustel tööl käia, elatist tuli aga paratamatult hankida.

Saabunud kirjad loovad meile ilmeka pildi kohalikest oludest ja elutingimustest ning neis peegelduvad ühtlasi küüditatute meeleolud ja igapäevased mured.

Tallinnast küüditatud 17-aastane poiss kirjutab:

„Pärast paarinädalist reisu läbi Venemaa jõudsime lõpuks kohale... Sellesse linna paigutati 150-pealine eestlaste grupp, kes koosnevad peamiselt tallinlastest. Ülejäänud ešeloni osa paigutati gruppide kaupa väikestesse linnadesse elama. Oleme juba ses poriaugus üle poole nädala elanud ja oleme sellest olemisest kõik tüdinud. Esmaspäeval lähen arvatavasti metsatöödele ühes teiste poistega. Muide, meie ešelon koosneb peaaegu ainult naistest. Mehi on 25 ümber, neist 20 kooliõpilased. Perekonnad on kõik perekonnapeadest lahutatud.

Ema mul veel tööle ei lähe, sest tööd lubati esialgu neile naistele, kel kedagi ei ole, kes teda ülal peaks. Mina pean oma ema toitma.

Mis puutub toiduküsimusse, siis nälga just ei jää, kui sul natuke raha on, kuid menüü on väga üksluine. Hinnad on meie oludega võrreldes väga kõrged: liha – kg 15 rbl., või 35 rbl. kg (leidub harva), piimaliiter 2 rbl., leiva – kg 85 kop.(saab kilo päevas, kui viitsid pool päeva sabas seista). Ainus asi, millest ei tunta puudust ja mida võib alati saada, on alkohol.

Korteri saime endile võrdlemisi soliidse, võrreldes teistega: 12m2 kolme peale. Mõned pidid asuma elama tubadesse, kus keegi pole elanud viimase kümne aasta jooksul...

Pikapeale hakkab juba harjuma selle mõttega, et niipea kodumaad enam ei näe, kuid igaühele tundub siinviibimine kui mingi suvine ärasõitmine, et sügisel jälle tagasi tulla. Võib-olla petab meid see lootus, kuid igaühel vähemalt on selline tunne.

Tee peal kuulsime, et sõda on juba lahti. Siia kolkasse see veel erilist mõju pole avaldanud.”

Tallinnast küüditatud naine teatab oma elust:

Nüüd siis lõppeks jõudsime kohta, kuhu jääme peatuma – elama. Täna on 12.juuli. Seega on reis kestnud peaaegu kuu. Vahepeal otsisime töökohti ja nii läks aeg „suvitamisega” kaduma. Esimene lõplik meie maalepanek sündis kaks nädalat tagasi. Siis algas tööotsimine. Algul pidime metsatöödele minema, aga siis saabus põgenikke ja nemad said sinna kohad. Nüüd asusime saeveskisse. Elame koos venelastega.

Meie rahval on 3 tuba. Elan koos toas ühe vanema prouaga ja meie juures on veel üks 6-aastane tüdruk, kel on kaasas ema 2 vennaga. Kogu selle ešeloni peale oli kaasas vaid 2 vagunit meestega. Teda nende seas ei olnud. Temast meie praeguseni midagi ei tea. Kahju, et tema asjad on minu käes!

Viiakene virises paar päeva, et kõht on haige – kardan, et pimesool. Ta oli kogu päeva ise toas madratsi peal kõveras ja virses. Vahest, kui tuli valuhoog, siis ringutas ja nuttis kõvemini ja sealsamas lamas jälle vaikselt. Veel oli õnnetus temaga: suur pikk pink kukkus jala peale ja nüüd hakkab paremast jalast lonkama. Püüan teha sooja vanni jalale ja masseerida – vahest läheb mööda. Ise kannatan aga ikka veel nohu, mis suvel oli juba Tallinnas.

Siin on väga ilus ümbrus. Ilus mets jõe kaldal, aga kõrged kaldad. Ja väike järveke otse akna all. Muide ümbrust pole just väga seatud: lilli ega põõsaid ei leidu. Tööle hakkame esmaspäev. Mehed pidid vist kaks-kolmsada rubla teenima, naised vast 100-150, ei tea täpselt. Piima saame, mune ka, leiba antakse töölistele 85 kop. kilo, aga kui peatusime ühes talus, siis maksime 3 rubla kg. Piima eest anname 2 rubla liiter. Ei tea praegu, kuidas need olud on, aga ma väga tahaks, kui saab veel saata pakke, et saadaksite meile paki. Praegu on veel tsipake võid ja suhkrut. Homme lubasid teised vaadata, ehk saavad külast mett – saab siis lapsele meega teed. Mul veel teed tsipa, mis saatsite järgi, aga varsti otsas kah, sest olen hakanud kah teed jooma. Kui juhtub, et saab mune osta, siis ohverdame muna = 80 kop. ja teeme kakaoga šokolaadi – siis on pühad!

Praegu saab siit tsipa metsamaasikaid osta. Alul maksime 1 rubla klaas, aga nüüd tingisime juba 40 kopikale, kui nüüd mett kah saab, siis katsume keeta moosiks. Noh, elame-näeme.

Tegime kaks päeva suurpuhastust oma uues kodus. Esimene öö tahtsid lutikad ära süüa, aga kui igal öösel üles tõusta ja järgi vaadata – kauaks neid siis ikka jätkub! Palkseinad muudkui keeva veega üle jälle, muud suurt teha nendega ei saa. Aknale lubati veel paar klaasi ka varsti ja uksele haak. Tabalukku vast saame kusagilt osta, aga 23 rubla on tsipa palju maksta! No-näis!

Puid kogume praegu metsast, hiljem ostame. Praegu ei tea õieti, kuidas minu saeveskisse minekuga on, sest siin on viis poissi ja üks väike tüdruk, kellede eest peab hoolitsema, aga üks vanem proua ei tule üksi vist toime, sest Viia on kah veel.

Loodan, et teie kõik olete tervise juures. Ärge unustage meid!

Küüditatud vanem naisterahvas kirjutab 12.VII 1941 turbarabast:

„...Meie saime täna palka. Olime 7 päeva tööl ja mina sain 11 rubla 95 kop. Töö kestab hommiku kella 7 kuni kella 7-ni õhtul. Meie menüü on hommikul vesi ja leib, lõunaks leib ja vesi ning õhtuks jälle vesi ja leib. Jahu puud peab maksma 85 rbl, muidugi vist nisujahu, aga meie ei ole seda mitte näinud. Rahva jutu järgi olevat seda siiski Moskvas... Elame praegu barakis, mis on 80 m pikk, 14 m lai ja 1,5 m kõrge – muidugi vundamendist katuseharjani. Öösel paitab meie palgeid „armas punaarmee”. Päeval ei ole nad nii julged, ainult jooksevad põrandal, seinal ja lael. Öösel aga lasevad kaela pops ja pops... Suhkrut ei tunta, ei tangu, ei hernest ega midagi peale kartuli, mille puud maksab 14 rubla...”

Aiandussovhoosi tööle paigutatud naisharitlane kirjutab:

Oleme juba 15 päeva siin paigal. Leidsime korteri kolmele ja käime aiatööl. Aga neljale telegrammile ei ole senini mingit vastust tulnud ja see teeb muret. Teenistus on muidugi väga väike ja raha läheb palju, juba tööriided (missugused!) tulid muretseda! Mõne aja pärast tuleb ka asju müüa nagu meil siin paljud teevad, või oodata kodust rahalaeva. Söök on väga vilets ja teda on vähe, öö on raske. Hea et suvigi on, talvega ei ole meil küll siin elu. Kui ainult mingit teadet saaks.

Kiri samalt isikult, umbes kolm nädalat hiljem kirjutatud:

Kallis Ilse, olin päris mures, et kuidas Su käsi käib, sest täna sain esimesed read Sinult ja keegi teine ei maininud ka midagi. Lepi seekord kaardiga, meil on nüüd 10-tunnised, puhkepäevadeta tööpäevad ja kui tulek ja minek juurde arvata, siis ei näe vaba tundi üldse. Aga kui mõni vihmane päev tuleb, siis on rohkem aega. Poogin õunapuid aiandussovhoosis ikka oma 600 päevas ja mu vaesed jäsemed ja selg protestivad kõige ägedamalt. See töö kestab juba kümme päeva ja annab vaeva augusti lõpuni. Elame kõige primitiivsemat elu, magame põrandal, peseme ise pesu ja sööme plekktopsidest, jahukaste ja kartulid on luksus, aga piima kulutame oma 1/2 lt päevas ära (s.o. 1.-), leiba saame 1/2 kg, aga kes tööl ei käi, ei saa ka. Virvelt sain ka kirja.

Kirjutage. Ootan teateid Mallest. Kallistan teid kõiki.

Noor ema, kes oma lapse pidi viletsate elutingimuste tõttu kaotama, kirjutab lapse surivoodi äärest:

Tänasel päeval pean teele saatma suurima valusõnumi oma elus. – Kas eelmise kaardi saite, mille kirjutasin isa kirja vastuseks? Loodan, et saite. Sellel juba teatasin, et Ainike haige –kõhuke lahti – viisin ta siis esmaspäeval haiglasse, vaadati – leiti, et on sooltepõletik – kolmapäev oli parem, arst lubas varsti välja, aga järsku hakkas tasakesi uuesti halvenema ja pühap. öösi arst oli avastanud, et düsenteeria, kas oli, kes teab. Verist väljaheidet ei olnud. Eile valvasin ta juures kella 11-st 1/2 9-ni õhtul, mil sulges silmad igavesele unele. Seda valu, mida seal läbi elasin, ei oska kirjeldada. Palusin, palusin, lootsin, et sünnib ime. Ma olen oma silmad kuivaks nutnud.- Ja Ilmarile ei saa ütelda! Isa aitähh! Raha sain kätte Ainikesele, aga mis otstarbeks! Võõrasse mulda! Ei omakseid. Olen ihuüksinda. Kodus palusin ka, aga peale kodust lahkumist olen lakkamatult palunud alati kõigi eest ja kõige eest. Ise olen terve praegu. Varsti tuleb see aeg, mil ise jälle haiglasse minna. See võib iga minut tulla. Kolmapäeval kell 7 õhtul kavatseme Ainikese mulda sängitada. Muud midagi ei saa enam teha talle väiksele kallile pojale. – Isa-ema kui valus on! Ja millist valu see Teile teeb. Jumal kinnitagu meid. Ja loodame ikka veel!

Ilmekalt kirjeldab väljasaadetute viletsust üks tallinlane:

„Elan nüüd üksinda suurel maal, mehest ei tea seniajani midagi. Siinolevaist eestlastest suri üks südamerabandusse esimestel päevadel, sest meid on ikka komme enne magama minekut ümber paigutada. Inimene kohkus sellest ja suri. Tütar, poeg ja minia, jäid lähemaist inimestest leinama, muidugi oli meie lein sama, mis neil.

Kurb päev, vihma sadas. Varesed kraaksusid, sest laululinde ei ole kuulnud pärast seda kui ööbisime Raasikul. Ainult kurbus ja valu on siinpool.

Meid on kõigest 2 abielupaari, teised on kõik meestest lahutatud. Minu riided, mis kaasa võtsin, on mehe käes, minu juures on jälle mehe pesu. Kogu aeg lubati, et saame meestega kokku, kuid lubamine jäi ainult lubamiseks. Täna on meil puhkepäev ja turupäev. Meie inimesed müüvad oma asju, sest raha lõppes mõnel otsa...

Käin praegu teist nädalat põllul tööl.On hirmus raske, päike kõrvetab ja tervis on läbielamustest väga vilets, aga tööd peavad kõik tegema, sest üteldakse, kes tööd ei tee, see ei saa leiba. Tööd teeme küll, aga leiba ei anta ikkagi. Raha saame siis, kui vili valmib, sest praegu ei jätku raha maksmiseks...

Meist üks osa inimesi pandi kirikut lammutama. Neil peaaegu kõigil on väike õnnetus juhtunud, - kellele kivi pähe või jalale kukkunud. Mõnedel on rasked paised kätel. Nagu mingi needus lasub nende tööl, aga nad peavad lammutama, kui tahavad süüa saada...”

Nüüd järgneb osa kirja mõistukõnes:

„Minul jäi kodus väike võlg maksta. Lubasin raha saata, aga praegusel korral teenin 5 rbl. päevas, aga sellest ei jätku. Kui näete, siis ütelge õele – 1 või 60 rbl., 10 muna 6 rbl., piim 2 rbl., liha18 rbl., - et ta maksaks ära...”

Toodud kirjad annavad küllalt selge kujutuse raskustest, millega küüditatuil tuli võidelda. Masendav on olukord, mida kirjeldab haritlase sulg või vaevaliselt kritseldab paberile lihtsa tööinimese harjumatu käsi.

Küüditatud meestelt pole saabunud kirju. Kuna nad arvati arreteerituteks, siis polnud nendel kirjade saatmine lubatud.